Kadunud Jõgeva. Ärisid jätkus, samuti ka ettevõtlikke inimesi

19.5.2026, 16:12

Ülle Jukk näitab Pargi tänav 3 maja projekti, kuhu nõukaajal juurdeehitus tehti Foto: Helve Laasik

Kui oli vaja taskuraha, võttis ettevõtlik noor talu perepoeg kodunt hobuse, läks jaama rongi vastu ning viis kaugema kandi rahva õhtul koju, kas Laiusele, Põltsamaale või veel kaugemale. Nõnda tehti aastal 1915 n-ö Bolti.

Jõgeva linnapäevade jalutuskäigul „Kadunud Jõgeva” rääkis oma vanaonu loo giid Ülle Jukk. Sellel ajal oli küll Jõgeval hobupostijaam, aga ju siis kohalik noormees viis soovija koju odavamalt.

Juki sõnul oli Jõgeva üks kiiremini kasvavaid paiku 1930. aastate lõpus Lõuna-Eestis. Jagus erinevaid ärisid, palju oli kõikvõimalikke kauplusi ning söögikohtigi. Miks see kõik nii oli? Aga Jõgeva oli siis paljude erinevate teede ristumiskohas – ühel pool raudtee, siis maantee Põltsamaa poole ja maantee Mustvee poole. „Jõgeval peeti laatasid, ümberkaudsed inimesed käisid linnas asju ostmas, sest järgmine koht, kuhu minna, oli Tartu.”

Aja jooksul on suur osa Jõgeva linnast hävinud, just seda osa püüdsimegi retke jooksul ette kujutada.

Jõgeva oli üks kiiremini kasvavaid paiku 1930. aastate lõpus Lõuna-Eestis. Jagus erinevaid ärisid, palju oli kõikvõimalikke kauplusi ning söögikohtigi.

Jõgeva linna eelkäijaks oli Jõgeva mõis ja küla. Jõgeva nimi arvatakse olevat tuletatud sõnast „jõgi”, sest linn asub Pedja jõe ääres. Jõgeva mõisa on esimest korda mainitud aastal 1599. Liivi sõja järel jagati Eesti pooleks ja poolakad asusid oma valdusi üles tähendama. Jõgevani jõutigi 1599. Jõgeva mõisa vaadati ikka koos Laiuse lossimõisaga. 1752. aastal on meie kandis juba vene võim ja keisrinna kingib Jõgeva mõisa von Sieversile. Mõne aasta pärast läheb mõis aga krahv Andreas Mannteuffellile. Mannteuffellite kätte jäi Jõgeva mõis rohkem kui 160 aastaks kuni riigistamiseni. Mannteuffellid asutasid neljast mõisast koosneva majoraadi, sinna kuulusid Puurmani, Jõgeva, Pakaste, Härjanurme. Jõgeva oli majandusmõis. Mannteuffelid elasid Saare mõisas, kui valmis Puurmani mõis, koliti sinna üle. Jõgeva mõisa peahoone on see hoone, mida Jõgeva alevikus tuntakse Pilli majana. See maja valmis 1805.

„Ernst Gotthard Mannteuffell senior oli seotud raudtee tulekuga Jõgevale,” räägib Ülle Jukk. „Kui raudtee Jõgevale valmis sai, tuli hakata selle ümbrust arendama. 1876 ei tekkinud esialgu midagi, raudteejaam ehitati eikuhugi. Mõne aja möödudes toodi teisele poole raudteed üle Õuna postijaam. Seda kohta tuntakse teedevalitsusena. Esimesed hooned hakkasid kerkima 1880. aastatel. Mülleri pood tekkis praeguse politseipargi Kesk tänava poolsesse serva. Lähedale jäi Kabala kõrts. Oligi kolm maja. Samas Jürmannid, kes olid hiljem Jõgeval tõsised kaupmehed, tunnistasid, et esimese pärispoe rajasid nemad. Pärast 1903. aastat asutati Jõgeval juba rohkesti erinevaid ärisid.

Ernst Gotthard Mannteuffell juniori lugu

Mannteuffellite peres viimane poeg samuti Ernst Gotthard Mannteuffell saab isalt Jõgeva mõisa rendile kuni 1915. aastani. Kas aastal 1915 midagi muutus, lepingut uuendati, seda ma kahjuks ei tea. Kohapeal oli oma perekonna inimene, kes pidi hoidma asjadel silma peal. Senised rentnikud olid võõrad, kindlate tähtaegadega lepingutega mõisa majandajad. Asula areng sai selles mõttes ka parema kontrolli ja hoo sisse.

Ernst oli vaja paigale sättida. Mõisnike perepojad saadeti Peterburi erinevaid ameteid täitma ja õppima, kuid Ernstiga läks teisiti, kui isa oleks soovinud. Tal tekkis afäär ühe rikka perekonna tütrega, kes oli abielus Serbia kuninga vennaga. Sellest sündisid kaksikud pojad. Draamat oli omajagu, käidi duellilgi, Ernst tuli sealt terve nahaga välja, aga perekonnal oli häbiplekk küljes. Kiiresti tuli leida talle ametlik abikaasa. Mõne aja pärast, 1903 saadeti ta Jõgevale mõisa arendama, ta pidi kuhugi kõrvale paigutatama.

Ernst Gotthard senior suri 1922 Saksamaal, viimane mõisaomanik ehk Ernst Andreas junior suri 1953 Iirimaal Dublinis ühes pagulaskodus. Kaksikud pojad surid varem kui nende isa, üks 1912 ja teine 1930. Ametlikke järglasi Ernst Andreas junioril ei olnud,” lisab Ülle Jukk.

Väga väikesed krundid

Mannteuffellid olid väga praktilise meelega, pigem majandusinimesed. Kultuuriinimesi oli selles suguvõsas vähe. Nemad vaatasid, kuidas oleks maa võimalikult otstarbekalt kasutatud.

1903. aastal valmis esimene Jõgeva kruntideks jaotamise plaan. See on põhimõtteliselt sama, mis meil praegugi – Suur tänav, Aia tänav ja Pargi tänav.

„Krundid olid väikesed, rendilepinguid hakati tulevaste kruntide omanike või rentnikega järjest sõlmima. Krundid anti 50 aastaks rendile. Tol hetkel ei osanud keegi uneski näha, et 1958. aastal ei teadnud keegi nendest lepingutest midagi.

Iga krundi rendileandmisega kaasnes ka kohustus hakata sinna ehitama. Kui teatud aja jooksul krundile hooneid ei püstitatud, siis rendihind kerkis. Seda peeti ka motivaatoriks, kuidas asula sai hakata kiiremini arenema. Kuid 1930. aastate lõpus oli häda juba käes, sest suur osa sajandi alguses püstitatud hoonetest hakkasid vaikselt oma elu ära elama ning oleks tahtnud korralikku remonti. Kiire ehitamisega kaasnes ka kanalisatsiooniprobleem, korralikku kanalisatsiooni alevikul, hiljem ka linnal ei olnud.

Teine probleem, mis kaasnes äride rajamisega, oli elamispinna nappus. Tööjõu hankimisega oli probleeme. Asula oleks saanud veel kiiremini edeneda, kuid kahjuks ei olnud inimestel elamispinda. 1930. aastatel peeti Jõgevat Kesk-Eesti üheks kiiremini arenevaks asulaks tänu raudtee olemasolule ja kiirelt arenevale ärikeskkonnale. Jõgeval oli palju kõikvõimalikke tööstusettevõtteid, söögikohti, tapamajasid, mingil ajal oli neid viimaseid isegi neli.”

1930. aastatel peeti Jõgevat Kesk-Eesti üheks kiiremini arenevaks asulaks tänu raudtee olemasolule ja kiirelt arenevale ärikeskkonnale.

Miks raudteejaam just siia rajati, kus ta on? „Osa inimesi teavad seda lugu, et mõisahärra ei tahtnud rongi tuututamist oma akna alla ja sellepärast käskis raudtee võimalikult kaugele rajada. Selle jutu rääkis Betti Alveri muuseumi rajaja Toomas Muru. Tegelikult olid põhjused seotud auruveduritega. Auruvedurite veevajadus tingis selle, kus oli vaja teha hädavajalikke peatusi.”

Anne Urbel täpsustab, et raudteejaam tõsteti esialgselt valitud kohast kaugemale. „Esialgu oli raudteejaam plaanitud mõisale lähemale. Sellepärast tekkis ka planeeringus juba vahele Pedja jaam,” lisab Urbel.

Julge arendusplaan

Teises maailmasõjas hävis 60 protsenti Jõgeva kesklinnast. Linn jäi üsna hõredaks. Tuli hakata linna arendama. Jõgeva oli 1949. aastal saanud rajoonikeskuseks, linn pidi saama uusi esindusfunktsioone.

„1950. aastate plaan mulle väga meeldib. Praeguse riigimaja kohale oli ette nähtud bussijaam. Kultuurimaja siis veel ei olnud. Kultuurimaja taha pidi tulema lauluväljak koos parkimisalaga. Tegelikult vaadati väga palju ette ja leiti, et Jõgeva vajab ka ümbersõitu. Väga huvitav on, et vana miilitsamaja ja võõrastemaja asemel oli ette nähtud näituste ala. Kujutage ette, Jõgeva linna oleks tulnud siis rahvamajandussaavutuste näitus. Turuplats pidi tulema Puiestee tänavale, kus on väikesed aiamaad.

Jõe äärde oli selle plaani järgi ette nähtud ka ujula, samuti puhkeala. Jõge taheti kasutusele võtta, et ta oleks inimestele ligipääsetav. Praeguseks pole tehtust muidugi midagi alles.

Jõgeva planeerimise ja hoonestamise projekt 1958, RPI Estonprojekt, arhitektid Albert Kukkur, Rein Raidna Eesti Arhitektuurimuuseum

Plaani ei viidud ellu sellepärast, et see oli väga julge. Puithooned, mis olid elamiskõlbulikud, tulnuks lammutada, Kaubahalli kohale oli nähtud ette mitmekordne elumaja, neid oli üle linna igale poole päris palju mõeldud.

Kui kõik oleks läinud selle planeeringu järgi, oleks Jõgeva linn hoopis teistsugune välja näinud. Ressursse samuti polnud. 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses oli ehitusmaterjali kõvasti puudu, ei jätkunud ka tööjõudu. Kui ehitati restorani Kosmos, siis selgus, et esialgse plaani järgi kulus topeltaeg ja osade objektide puhul veel rohkem.

Jõgevale taheti ehitada ka ETKVL-i suur konservitehas. Leivatehas küll tuli, kuid konservitehast ei rajatud.”

---