THEODOR LUTS 130 | Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis meenutati omakandimeest
Updated: Aug 17
16.8.2026, 14:09
Reede õhtul rääkis Palamuse Oskar Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi filmiklassis huvilistele Theodor Lutsu filmipärandist muuseumi direktor Arne Tegelmann.
Theodor Luts sündis Palamusel 130 aastat tagasi. „Ega me temast siin Palamusel suurt ei teadnud, aga kusagil möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate lõpus levis info, et oli niisugune mees nagu Theodor Luts ja Oskari vend ja Brasiilias. Kas elus või surnud, kes sedagi teadis tol ajal.
Aga kuidagi nii läks, et Theodorist hakati ikka rohkem ja rohkem rääkima. Ja kui möödus sada aastat tema sünnist aastal 1996, siis me Palamusel tähistasime tema sajandat sünniaastapäeva. Ja loomulikult jõudis kohale Brasiiliast ka Aksella Luts, kes oli siis juba 90-aastane. Ta oli sündinud 1905. aasta 10. oktoobril Moskvas. Tema neiupõlvenimi oli Aksella Kapsta. Ta tuli Brasiiliast Eestisse elama. Aksella Lutsu naasmist kodumaale vahendas filmimees Mark Soosaar.
Loomulikult oli 30 aastat tagasi Palamusel päris suur ja uhke sündmus, seda kajastati isegi Eesti Televisioonis.”
Ajakirjanik Riina Mägi tuli 30 aastat tagasi Palamusele Theodor Lutsu sajanda sünniaastapäeva tähistamisele teadmisega, et seal viibib ka äsja Brasiiliast Eestisse saabunud 90-aastane Aksella Luts. „Kujutasin ette, et vanaproua võib olla kolimisšokis ja viiekümne Brasiilia-aasta jooksul emakeele unustanud ning kahtlesin, kas temaga üldse suhelda õnnestub. Aga kui kohale jõudsin, nägin muuseumi ette kaetud kohvilauas vitaalset ja vaimukat Aksellat, kes parasjagu jutustas (selges eesti keeles muidugi), kuidas ta Brasiilias oma aias endale ise kohviube kasvatas. Aksella oli selle kohvilauaseltskonna keskpunkt,” meenutas Riina Mägi.
Ohvitserikarjäärile sai saatuslikuks seljapõrutus
Aksella Lutsu jõudmisega Eestisse hakati ka siin rohkem teada saama Theodorist ja tema asjadest.
Arne Tegelmann ütles, et Theodor Luts sündis Palamusel, kuid kihelkonnakoolis ta siin ei käinud nagu Oskar. Ta õppis Simuna kihelkonnakoolis, sest pere kolis Palamuselt 1902. aastal Rakkesse. Hiljem õppis Theodor ka Tartu kaubanduskoolis ning käis Peterburi kommertsgümnaasiumis. Ta tegi kaasa Vabadussõja, oli Kuperjanovi partisaniüksuse koosseisus. Samuti osales ta nii Paju kui ka Võnnu lahingutes ja temast sai suurtükiväeohvitser.
Edasisele ohvitserikarjäärile sai takistuseks seljapõrutus ja sellepärast hakkas ta siis hoopis tegelema moetantsuga, käis Berliinis ja Pariisis. Abikaasa Aksellaga avasid nad seltskonnatantsu klubi Tartus.
„Filmi tegemise huvi tuli Theodorial sellest, et tema vend Oskar olevat teda viinud Tartus liikuvad pilte vaatama ehk siis kinno. Kui ta käis Pariisis, siis kohtus seal vene emigrandiga, kelle käest õppis operaatoritöö algeid. Emigrandi nimi oli Nikolai Toportov.”
Eestis tegi kolm mängufilmi
Edaspidi hakkaski Theodor Luts Eestis tegema mängufilme ja ka igasuguseid erinevaid filmikroonikaid või dokumentaalfilme, õppefilme, vaatefilme. Kokku tegi ta Eestis kolm mängufilmi. Esimene oli „Noored kotkad”, mis valmis 1927. Aksella tegi ka selles filmis kaasa. Filmi „Noored Kotkad” on päris palju näidatud, see on üks väheseid Eesti vanemaid filme, mis on säilinud. Film oli kaitseministeeriumi tellimus, seda filmi peetakse sõjaeelse Eesti parimaks saavutuseks.”
Teine väga tuntud film oli 1932. aastal valminud „Päikeselapsed”, ka seda filmi on paljud näinud, sest see film on olemas. Enne „Päikeselapsi” aga tegi ta 1930. aastal filmi „Vahva sõdur Joosep Toots”. Seda filmi ei ole säilinud, on mõned pildid sellest. Film on suunitluselt sõjaväge propageeriv ja žanrilt komöödia võtmes linalugu, mis räägib lihvimata talupoisi Joosep Tootsi elust sõjaväeteenistuses ning tema katsetest võita tagasi armsa neiu Teele poolehoid, keda uhkerdab ratsaväeohvitser ähvardab üle lüüa.
Filmi lopsaka huumoriga kujutatud sündmustikku on pikitud palju Eesti kaitseväge tutvustavaid dokumentaalkaadreid. Peale mõne Oskar Lutsult laenatud kirjanduskuju ja nime pole filmi midagi ühist tema tuntud Lutsu tuntud Tootsi lugudega.
„Päikeselaste” režissöör ja operaator oli Theodor Luts, peaosa mängis Ants Eskola (kuni 1935. aastani Gerhardt Esperk – toim). Seal lõi kaasa ka Miss Estonia, Nadežda Peedi-Hoffmann (viimane enne teist maailmasõda 1932. aastal valitud Miss Estonia, kes kandis seda tiitlit 56 aastat – toim).
Theodor Luts tegi palju vaatefilme nagu „Kas tunned maad” (1931), „Ruhno” (1931).
Vaatefilm „Meie läänerannik ja saared” on osa vaatefilmist „Kas tunend maad”, filmitud Haapsalus, Kihnus kaitseväe võistumängudel ja samuti on seal ka laulupidu.
Reedel näidati Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi kogunenutele katkendit Theodor Lutsu õppefilmist „Gaas, gaas, gaas”.
Koostöö soomlastega
Hiljem hakkas Theodor Luts tegema koostööd soomlastega. „Aksella oli alati kaasas, kas näitlejana või tegi ta stsenaariumi või oli abiline. Kui räägime Theodor Lutsu filmidest, siis me räägime alati Aksellast ja Theodorist koos, nad ikkagi koos neid asju tegid,” rõhutas Arne Tegelmann.
Soomes töötasid Lutsud aastatel 1932 – 1944. „Eks nad käisid siia-sinna, 1938. aastast kuni 1944. aastani nad elasid Soomes. Soomes on Theodor Luts tegi osalenud nii filmioperaatori, lavastaja kui ka stsenaristina rohkem kui 30 mängufilmi valmistamisel.
Algul oli ta Suomi-Filmi ehk Soome filmistuudio peaoperaator, tehniline nõustaja, tegelikult töötas kompaniis Suomin Filmiteollisuus ja tegi ka 1942. aastal Soomes oma filmikompanii.
Soome perioodi kohta on teada, et ta tegi 1934. aastal filmi „Siltalan pehtoori” ehk Siltala valitseja. Samuti „Vaimoke”, mis oli väga populaarne romantiline komöödia.
Theodor Luts tegi ka selliseid aatelisi ajaloolisi draamasid seal nagu 1939. aastal valminud „Isoviha” ehk suur viha. See rääkis siis Põhjasõja järgsest Vene okupatsioonist Soomes, niisugune poliitiline film. Pärast teist maailmasõda poliitilistel põhjustel Nõukogude Liidu survel Soomes see film keelati.
Theodor Luts tegi ka lavastajana paar filmi, üks, mida oleme Palamusel filmipäevadel ka näidanud, on „Salajane relv”, mis oli draama, pigem spioonifilm. Mida ta siis tegi koos Erkki Uotilaga ja stsenaariumi kirjutas tema abikaasa Aksella. Naised vist väga ei tohtinud stsenaariumi kirjutada, siis Aksella kirjutas varjunime all. Aksella Lutsu varjunimeks oli Antti Metsmaa.”
Soomest Rootsi ja Rootsist Brasiiliasse
Miks Lutsud Soomest 1944. aastal kiiresti ära läksid, selle kohta rääkis Aksella, kui ta Eestisse tagasi tuli, et neile tuldi ütlema: te peate nüüd kiiresti ära minna, muidu võetakse teid siin kinni. „Nad olid just kana ahju pannud, sinna see jäi ja nemad läksid Rootsi.
Rootsis olid Lutsud kuni 1946. aastani. Kui käisime Brasiilias kolmekesi, mina, Janek Varblas ja Jaak Lõhmus, siis oli seal palju dokumente, mida me üles pildistasime. Siis Jaak Lõhmus rääkis, et 1946. aastal Rootsis oli Theodor Luts teinud ühes sadamalinnas filmi ning ta nägi, kuidas Rootsist anti välja Nõukogude Liidule siit ära läinud inimesi. Ta hakkas pelgama, et ka teda võidakse sealt välja saata, Rootsi ei olnud enam turvaline. Ja siis nad läksidki Brasiiliasse.
Rootsis oli Theodor Luts teinud ühes sadamalinnas filmi ning ta nägi, kuidas Rootsist anti välja Nõukogude Liidule siit ära läinud inimesi.
Brasiiliasse jõudsid Lutsud jaanilaupäeval, 23. juunil 1946. Nad sattusid Rio de Janeirosse. Brasiilias üles pildistatu ja Lutsude kirjavahetus on jõudnud ka Riina Mägi kokku pandud raamatusse „Filmimees seespool aiamüüri”. Seda raamatut on huvilistel võimalik osta.
Theodor Luts on kirjutanud oma mälestusi ka ajalehe Vaba Eesti Sõna jaoks ning saatnud neid Erich Ernitsale, kes oli sellel ajal Vaba Eesti Sõna kaastööline.
Brasiilias Theodori ja Aksella radadel
Kaks meest Palamuse muuseumist ehk direktor Arne Tegelmann ja arendus- ning projektijuht Janek Varblas koos filmimees Jaak Lõhmusega käisid kolmekesi 2016. aasta kevadel Brasiilias. Jaak Lõhmus oli Lutsu uurija ning filmiajaloolane, ta oli Palamusel abiks, kui hakati Theodor Lutsu filmipäevi korraldama.
„Meie eesmärk oli ka teada saada, kus Aksella ja Theodor Luts seal täpselt elasid, kuidas nad liikusid. Meid võttis Brasiilias vastu Virve Virkkilä-Callabi. Tema ema Vaike Virkkilä oli väga hea sõbranna Aksellaga. Virve Virkkilä-Callabi koos oma tütre Claudia Callabiga võtsid meid vastu ja organiseerisid meile seal kõik, sest meie ju portugali keelt ei osanud.
Väga palju Lutsude asju oli Penedos, see oli viimane koht, kus Aksella Brasiilias elas enne kui ta Eestisse tuli. Virve Virkkilä-Callabi kodus oli ka Lutsude kirjakaust.
Meid huvitas samuti, mida Theodor Luts Brasiilias tegi. Brasiilias filmiarhiivis Sao Paulos on üks VHS-i kassett, seal peal oli Theodor Lutsu film „Caraca” ehk siis taevavärav, mida loetakse tema kõige paremaks ja kõige tuntumaks filmiks Brasiilias. Theodor Luts oli nii selle filmi režissöör kui ka operaator. See film rääkis noorte elust katoliku kloostris. Tegemist oli tellimustööga. Seda filmi me ka nägime,” rääkis Arne Tegelmann.
Brasiilias oli Theodor Luts seotud nelja filmiga. Samuti tegi ta vaatefilme ja reklaamfilme.
Koos käidi läbi need kohad, kus Lutsud Brasiilias olid elanud. 1954 lahkusid nad Rio de Janeirost. 1956. aastast elasid Lutsud Sao Paulos. Seal olid nad ligi üheksa aastat. 1965. aastal nad kolisid Sao Paulost 12 kilomeetrit eemale väikelinna Osascosse. Kuna Sao Paulo tundus neile liialt närviline ja lärmakas.
„Osascos nad elasid 1965. aastast ja sinna majja suri 1980. aastal ka Theodor Luts. Kolm aastat hiljem kolis Aksella Sao Paulost umbes neljatunnise teekonna kaugusel asuvasse Sao Lourencosse, olles eelnevalt Sao Paulos maja maha müünud. Sao Lourenco kalmistule on maetud ka Theodor Luts. 2005. aastal viidi sinna ka Aksella Lutsu tuhk.
Sao Lourencos elas Aksella kümme aastat, 1993 läks ta elama Vaike Virkkilä juurde Penedosse. Penedo linn on rajatud 1929 soomlaste kolooniana. Soomlased rändasid välja. Seal on jõuluvana, jõulumaa ja Koskenkorva baar, Soome muuseum ja kõik täiesti soomepärane, kuigi seal soomlasi enam väga palju ei ela, mõned üksikud on jäänud.
Penedos leidis Jaak Lõhmus erinevaid filmikettaid. Neid ajaloolisi filmikettaid peaks vedama siiski diplomaatilist teenust kasutades. Nüüd on minu meelest ka Brasiilias olemas Eesti suursaadik, seda asja peab nüüd hakkama uuesti ajama. Need filmid võivad rohkem huvi pakkuda filmimuuseumile nagu ka need dokumendid kõik, mis peaksid minema võib-olla hoopis kirjandusmuuseumisse Tartusse,” märkis Arne Tegelmann.
MTÜ Look korraldatud Theodor Lutsu filmipäevad lõppesid 2020.aastal 25. filmipäevadega. Hiljem on Oskar Lutsu kihelkonnakoolimuuseum tähistanud kaks korda Theodor Lutsu sünniaastapäeva: 2021 - 125. ning tänavu siis 130.
