ETTEVÕTLIKE NAISTE KONVERENTS | Naised unistavad suurelt
19.10.2026, 20:15
Kui julged unistajad me oleme? Kas esimene takistus sunnib kohe kõigest loobuma? Kust leida jõudu edasiminekuks?
Jõgevamaa ettevõtlike naiste konverentsil kõnelesid oma unistustest julged naised, kes on plaanitu ka ellu viinud. Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse juhataja Aive Tamm ütles sissejuhatuseks, et elu on näidanud, et meie unistusest täitub umbes kümme protsenti. „Mida suuremad unistused, seda suurem on see kümme protsenti, mis täitub. Et unistused täituksid, selleks on erinevaid lahendusi.
Tean, et teil kõigil on omad unistused. Loodan, et tänane seminar annab teile inspiratsiooni nende unistuste poole liikumisel, isegi kui sellest täitub vaid kümme protsenti.”
Konverentsi juhtinud JAEK-i mentor-konsultant Leili Mård ütles Õnne Sarapi lugu sisse juhatades, et kõrvalt vaadates on tema unistuse täide saamisel ja kasvamisel tehtud meeletu töö.
Talupood tõusis tuhast
Õnne Sarap peab talupoodi Põltsamaa-Jõgeva tee ääres peagu aasta. 25 aastat oma elust pidas ta müügiesindaja ametit. „Olen täiesti n-ö metsa poole, üdini korilasehingega ja oleksin igal võimalusel metsas, rabas või raiesmikul, kui ainult aeg veel rohkem võimaldaks. Tegin väga palju hoidiseid. Sealt hakkas kõik edasi minema.”
Viis aastat tagasi oli tal võimalus vahetada linnamaja talukoha vastu. „Sealt see „hullus” algaski. Mõtlesin, et üliäge oleks, kui siin tee ääres oleks oma talupood, kus inimeses saaks oma tellitud hoidised kätte nii, et mina saaksin rahulikult oma tooteid juurde toota. 2021. aasta 1. jaanuaril saatsin Jõgevamaa Arendus-ja Ettevõtluskeskusele kirja, et tahaksin oma ettevõtte teha. Järgmisel päeval sain vastuse, võtsin ühendust, ja sain aru, et tuleb teha äriplaan,” rääkis Õnne Sarap.
Äriplaani baaskoolituse läbinuna polnud aga tema katsumused sellega veel lõppenud. „Selle koolitusega sain piltlikult öeldes väga palju lõvikonservi süüa. Edasi tuli rinda pista bürokraatiaga.
Ühel heal päeval otsustasin ka palgatöölt lahkuda. Ülemus küsis mitu korda, et, Õnne, kas sa päriselt vabatahtlikult loobud oma 17 - aastase staažiga töökohast, heast palgast ja paljudest hüvedest. Vastasin, et 70-aastaselt ma oma unistust teoks enam ei tee. Otsus tuleb teha praegu, mu süda tahab muutust, see on minu asi, mida tahaksin teha,” rääkis Õnne Sarap.
Mu vend ehitas selle poe peagu üksi üles, sõbrad tulid ka appi. Maja sai veel parem.
Töötuna kirjutas ta töötukassale äriplaani, aga tema idee naerdi välja. Teist korda palus ta toetust elektrühenduse saamiseks. Talle öeldi, et eraisikule toetust anda ei saa. „Tekkis vastuolu – kui töötuna abi saada, siis sul ei tohi olla oma ettevõtet. Olin kahe tule vahel, mõtlesin kohtusse minna, aga loobusin sellest kadalipust. Sain aru, et mõnikord võiksid asjad lihtsamalt käia, aga vat ei käi,” märkis Õnne Sarap.
Tema sõnul aitas JAEK-i inkubatsiooniprogramm ta suuremast august välja. „Nad koputasid mulle õlale, et ei jäta pooleli, sest väikseid etappe, mida keegi ei oska uneski ette näha, kui hakkab uut asja tegema, tuli ette päris mitu. Ka tagasilööke saab olema palju. Istud maha, loed kümneni, mina olen vahest lugenud saja tuhandeni, et kuidagi edasi minna. Kui sul on südamesoov, siis sa ei jäta seda teekonda pooleli.”
Õnne soetas moodulmaja ja sisse kuuluva mööbli, mis siis kõik 1. aprilli öösel tuleroaks langes. Süütajat pole praeguseni kinni peetud.
Siis tuli appi kogukond. Inimesed hakkasid Õnne pangakontole raha kandma. „Alustasime uuesti ehitamist. Väga raske oli. Mu vend ehitas selle poe peagu üksi üles, sõbrad tulid ka appi. Maja sai veel parem.”
Enamikul talupoodide pidajatel on poes müügil ainult oma toodang, Õnnel aga kõikide toodang, kes vähegi tahavad tema poes müüa.
„Olen praegu andnud teistele nii palju inspiratsiooni, et novembris avab üks samasugune pood uksed Võrtsjärve ääres. Panen kõikidele südamele, et meil on ainult üks elu antud, selles elus tuleb püüelda oma unistused ja eesmärgid teoks teha.”
Pikemalt saad Õnne talupoest lugeda siit.
Nordic Lavendel müüb oma tooteid Bulgaarias
Eesti lavendel on müügil Bulgaarias, ühes maailma suurimas lavendlit kasvatavas riigis. Miks mitte minna Eestist Bulgaariasse, mõtles Nordic Lavendli asutaja Sirli Essenson. Idee sai ta ühelt ekspordikoolituselt, kus nõuti ka reaalseid tegusid. Saatnud ära oma toodete ja ettevõtte tutvustuse, sai ta poole tunni pärast vastuse: meile sobivad need tooted, teil on väga hea koduleht. Esialgsed kogused pole veel muidugi kuigi suured.
Veel mõtleb Sirli Essenson proovida minna ka Kanada ja Islandi turule.
Pärast täielikku läbipõlemist on Sirli Essenson leidnud tee lavendli juurde ja kui kõik läheb nii nagu ta on plaaninud, siis juba aastal 2028 on ta Eesti surimi lavendlikasvataja, kellel on selleks ajaks kokku 25 500 lavendlitaime.
Nordic Lavendli e-pood sai valmis ning hakkas tööle tänavu 15. oktoobril, sealt on võimalik soetada tooteid, mis neil täna tootevalikus olemas on. Samuti on oodata sinna ka nende koostööpartnerite tooteid.
Kõige suurem unistus on Sirli Essensonil aretada oma lavendlisort. „See peab olema selline sort, mis ka Põhjamaades vastu peab, sest mu isa elab Põhja-Rootsis. Aga selleks kulub vähemalt viis aastat. See vajab põhjalikku eeltööd ja katsetamist.”
Et uued asjad sinu ellu tuleksid, on vaja vanadest loobuda. Täielikust läbipõlemisest taastudes käis Sirli Essenson maakodu lähedal naabertalus tööl. Ta tundis, et maal on nii tore, näpud on mullas, rohid ja oled oma mõtetega. Muld on rahustava toimega.
Kõige suurem unistus on Sirli Essensonil aretada oma lavendlisort. Selleks kulub vähemalt viis aastat. See vajab põhjalikku eeltööd ja katsetamist.
Ta mõtles, et tahaksin ise midagi teha, miks ma pean käima teiste juures tööl? Sirvides koos sõbrannaga taimede kataloogi, leidis ta sealt lavendli. „Sõbranna mõtles minu eest ja tellis mulle 500 lavendlitaime. Veebruaris 2024 olid need minu ukse taga, õnneks on talumajas ruumi, laotasime taimed kõikidesse tubadesse laiali, terve maja lõhnas meeleltult hästi. Need taimed olid mulle esialgu vaid ilu jaoks.
Kevadel tuli need 500 taime ka maha panna. Alguses ei olnud mul mingit plaani kuhu see lavendliväli tuleb. Hea et ämmal on väike peenramaa, palusin siis temalt natuke ruumi. Ettevalmistatud maa sai otsa, kui veel 250 taime oli maha panemata. Õnneks ämm lubas ka ülejäänud peenramaa lavendlit täis istutada.
Juba esimesel aastal hakkasid need taimed kõik õitsema, väga ilus oli. Kui sul on 500 lavendlitaime, siis on vaja midagi ka nendest teha aga selleks, et olla tootja sellisest kogusest taimedest ei piisa. Nii me siis istutasime järgmisel kevadel 5000 taime juurde – see on aga alles algus.
Ettevõtte ja toodete arendamiseks pöördusin Kesk-Eesti ettevõtlusinkubaatori poole, sealt sain mentorid ning koos hakkasime minema. Kirjutasime äriplaani EIS-ile, kust sain starditoetuse. Ilmselt olin üks viimastest, kellele see määrati, enne kui raha otsa sai. Sain osta lavendliõli ja hüdrosooli tegemiseks masina.
Kuigi Kesk-Eesti ettevõtlusinkubaatorit kui organisatsiooni sellisel kujul enam ei ole, on mul hea meel, et saan siiani pöörduda nende konsultantide poole oma mure või uue ideega.
Nüüd on mul tootearendus tehtud, laborianalüüsid olemas ja tooted ka e-poes müügil,” rääkis Sirli Essenson.
Pikemalt saab Sirli Essensoni teest lavendli juurde lugeda siit.
15 minutiga neli toodet Coopi ketis
Kes veel mäletavad küüslaugufestivali, neile tulevad kindlasti meelde ka uhked küüslaugust kübarad firma Kõlleste Garlic omanike peas.
Firma üks omanikest Vaike Soosaar ütles, et teda ei huvitanud noorena üldse põllumajandus. „Eitamisega olen nüüd väga ettevaatlik, sest kõik, mida kunagi olen eitanud, on teoks saanud,” märkis ta.
2010. aasta sügisel ütles tema abikaasa, et paneks küüslaugu maha. Alustama pidid nad vähesega. „Mis on vähe? Mõnele on vähe 10 kilo, teisele 10 tonni. Algul panime maha 0,7 hektarit küüslauku. Juba võrsete eemaldamine oli tõsine töö. Kui koristama läksime, siis esialgu küüslauku tähele ei pannudki, sest põld oli orasheina täis kasvanud. Koristamine oli raske, kuid samas ka lõbus. Sõbrad tulid appi.
Läksime õppima Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli, et saada noortaluniku toetust. Maaülikooli majandus ja finantsjuhtimise magistriõpe, kus ma sellel ajal õppisin, ei lugenud. Vahepeal õppisin siis aasta magistriõppes ja Olustveres samuti. Mul oli vaja see paber saada, et mitte maksta tagasi noortaluniku toetust.”
Praegu võetakse Kõlleste Garlicus küüslauk üles küüslaugukombainiga.
Erinevad projektid, mis neile on pakutud, võtab Vaike Soosaar suure õhinaga vastu. Laadad on talle väga meeldinud. Küüslaugufestivali kübarakonkursil tõsteti nende kübaraid esile. Siis sai Vaike Soosaar aru, kuidas mõni väljaöeldud lause võib müüki mitmekordistada. Nimelt ütlesid nad laadaintervjuus erinevad perenimed ja sedagi, et nad koguvad pulmadeks raha. Müük kasvas seepeale plahvatuslikult, kõik tahtsid toetada noorte inimeste pulma. Nii said nad tuttavaks fotograaf Ellar Sügistega, kes tuligi nende pulma jäädvustama.
Küüslaugu kõrvale hakkas pere kasvatama ka sibulat. Nende lapsed on olnud sünnist saati põllul. „See on meid motiveerinud. Kelle nimel sa kõike teed? Ikka laste,” tunnistas Vaike Soosaar. „Motivatsiooni olen leidnud ikka enda seest. Käin koolitustel ja kuulan teiste lugusid. Siis saan aru, kuidas mul on vedanud.”
Aastal 2019 müüs Kõlleste Garlic oma tooteid juba Põlva ja Võru Konsumites ning Maksimarketites, seda oli tehtud juba kaks aastat.
„Sõbranna töötas Coopi kontoris Tallinnas, küsisin ta käest, kuidas uusi asju Coopi müüki saaks. Ta ütles mulle, et väikestel tootjatel on üsna raske nii suurde kaubandusketti saada.
Minu eesmärk oli saada müüki üks toode, kuid võeti kõik neli.
Läks mõni kuu mööda, kirjutasin Coopi kirja, kus palusin kokkusaamist, lisades ka oma loo kes ma olen. Panin ka mõned toodete pildid. Vastus tuli kiiresti. Pakkisin kõik oma asjad kaasa ja läksin kohale. Minu eesmärk oli saada oma toodetest vähemalt üks asi Coopi. Rääkisin kõike õhinaga. Marineeritud võrsed, marineeritud küüslauk ja küüslaugupulber – need lähevad suurematesse kauplustesse, 200-grammise küüslaugupaki aga paneme igale poole, öeldi mulle. Jäin hetkeks sõnatuks. Minu eesmärk oli saada müüki üks toode, kuid võeti kõik neli.
Läksin värisevate jalgadega trepist alla. 15 minutiga neli toodet Coopi ketis. Helistasin mehele, et meil on kõik tooted Coopis. Tema kohe: palju neid Coopi poode on? 318 kokku. 200-grammiseid pakke läks Põlvas ja Võrus nädalas u 25. Mu mees korrutas selle läbi ja sai suure arvu. Võtame siis kümme pakki nädalas, ütles ta. Kas saame hakkama? Ei saa! Panime kõik käsitsi, pakk paki haaval. Siis mõtlesin, et kuhu me läksime?
Esimene tellimus: marineeritud küüslauk 250 purki, marineeritud võrsed 250 purki, küüslaugupulbrit oli meil laos olemas ja 200-grammiseid küüslaugupakke samuti. Päeva jooksul pidime koos ema ja mehega tegema 200 purki marineeritud küüslauku. Marineeritud võrseid ei jõudnud nii palju teha, neid jäi 100 purki puudu. Ma ei julgenud helistada, lähen suure õhinaga kohale, nüüd ei olegi valmis. Mees helistas. Tuli ja ütles, et pole probleemi, nad võtsid prognoosiga, ega nad täpselt ei teagi, kui palju läheb. Pange see, mis on.
Müük Coopi läks väga hästi käima. Saime väga head reklaami. Coopi reklaam läks telesse, oli ka Coopi poodides. Järelikult olen ma teinud midagi õigesti. See oli väga äge,” tunnistas Vaike Soosaar.
Praeguseks on Kõlleste Garlicu tooted lisaks Coopi ketile müügil ka Rimis ja Kaubamajas.
Aasta toote konkursil 2019 oli Kõlleste Garlicul kolm toodet – magus särtsatus, marineeritud küüslauk ja küüslaugupulber. 2024 tunnistati ettevõte Põlvamaa pärliks. Aastal 2025 said Kõlleste küüslaugukasvatajad Aasta noortaluniku tiitli. „Asjad juhtuvad, kui sa seda ei ootagi. Sa teed, toimetad, tunned ennast hästi.
Toetan noori, mulle meeldib neid innustada, läbi LEEN-i (Lõuna-Eesti ettevõtlikud noored) projekti. See, kui innukalt nad asja juures olid, said aru, et raha ei kasvagi puu otsas.”
„See on sinu enda otsus, kuhu sa paned lati”
Kahe populaarse rahatarkuse raamatu „Kuidas alustada investeerimisega” ning „Kuidas saavutada finantsvabadus” autor ning MTÜ Naisinvestorite klubi asutaja Kristi Saare ütles Jõgevamaa ettevõtlikele naistele, et alles hiljuti tekkis tal tunne, et on ettevõtja.
Kristi Saare on pärit Rakverest ega ole kunagi mõelnud – minust saab ettevõtja või minust saab investor.
„Ettevõtja on see, kellel on ettevõte – see on esimene samm. Koos abikaasaga tegime esimese osaühingu 15 aastat tagasi. Tekkis olukord, kus oli vaja esitada arve.
Ettevõte peaks midagi tegema, midagi müüma. Ootasin, et tekiks idee, mida teha, mida müüa. Ei tulnud ühtegi head mõtet.
Hakkasin rahatarkuse valdkonnaga otsast peale ja jagama tegemisi oma blogis. Inimesed hakkasid küsima küsimusi, mis kordusid. Siis läks n-ö pirn põlema: kui inimesed koguaeg samu asju küsivad, siis äkki see võiks olla midagi, mida neil on päriselt vaja. Et teha koolitusi, peaks olema koduleht ja tooted. Meie koolitused olid esialgu nii, et jagasime järgmisest esinemisest teavet sotsiaalmeedias, paludes teha arveldusarvele viie või kolmeeurose ülekande ning kirjutades selgitusse oma meiliaadres, kuhu saaksime arve saata. Pangaülekannet tehes @märki aga kasutada ei saa, nii et inimene pidi leidma loova lahenduse, kuidas meile oma aadressist märku anda.
Ettevõtlus ongi päris ettevõtlus siis, kui inimesed teavad, mida sa teed. Alustasin FB grupiga. Inimesed on hiljem küsinud, kuidas teil naisinvestorite kogukonna ehitamine nii hästi välja tuli? Käima läks see nii, et tahtsime, et inimesed arutaksid, tuleksid sündmustele. Läksin sündmuse lõpus ise inimeste juurde: sul on hullult hea küsimus, kas sa postitaksid selle teisipäeval, et teised saaksid ka arutada. Mõnel inimesel palusin neljapäeval postitada jne.
Kui inimesed koguaeg samu asju küsivad, siis äkki see võiks olla midagi, mida neil on päriselt vaja.
Korraldasime naisettevõtjate sünnipäevakonverentsi ja esimesele konverentsile kutsusime Reet Roosi rääkima. Ta tuligi! Kümnendale sünnipäevakonverentsile kutsusin Tiina Mõisa esinema. Ma tean, et ta ei käi avalikult esinemas. Ta ütleski ära, aga lisas: ma tean, kes te olete. Nüüd on nii, et inimesed teavad, mida me teeme, ja seda ongi vaja..
Minu ümber oli inimesi, kes ütlesid: ainsad autorid, kes raha teenivad, on need, kes ise kirjastavad. Ja teine lause oli: Eestis müüakse enamik raamatuid enne jõule. Siis tulebki kirjastamine ära õppida.
Veel õppisin, et kirjastajal on vaja ladu, pakke tuleb saata, klienditeenindust on vaja.
Lugesin läbi asjalikke raamatuid, mida mitmes listis soovitati. Need olid ingliskeelsed. Mõtlesin, aga miks ei võiks nad olla olemas ka eesti keeles. Kui ma oma raamatu olin suutnud müüa, panna pakkide saatmise tööle, siis võiks sama teha ka tõlkeraamatutega.
Saatsin väga palju kirju autoritele. Esimene vastus tuli neli kuud hiljem. Esimene leping, mille sõlmisin kirjastusõiguste kohta, võttis korralikult aega. Autor elas Ameerika Ühendriikides, Euroopas oli tema esindaja Suurbritannias, Ida-Euroopa esindaja Lätis. Esimese lepingu allkirjastasime paberil. Printisin selle välja, saatsin Lätti, tema allkirjastas ja edastas Suurbritanniasse, sealt USA-sse. Nüüd on olukord paremaks läinud, osa tunnistab juba digiallkirja.
Kirjastus on toimiv siis, kui sa võtad võimalikult odava tõlgi, keeletoimetaja, küljendaja. Kas ma tahaksin selline ettevõtja olla? Otsisin ühele raamatule keeletoimetajat, sain suurusjärgus 30 kirja. Hinnapakkumiste erinevus oli neljakordne. Võtsin keskmisest kõrgema hinnapakkumise ja alumises otsas olnutele kirjutasin, et tõstke hinda.
Inimestele, kes minu kirjastusele raamatuid tõlgivad, maksan ma turuhinnast rohkem. See on põhimõtteline otsus, mille olen teinud. Tahan olla ettevõtja, kellel on pikaajalised suhted oma koostööpartneritega.
Ettevõtlusraamatutes on kirjas, et ettevõttel peaks olema missioon ja visioon. Ka väikeettevõtjal võiks olla oma missioon ja visioon, st milline oled ettevõtjana. Need võivad olla väiksed asjad: kellega teed koostööd, kui palju neile maksad jne.”
Õppetunnid ettevõtlusest on Kristi Saare sõnastanud nii: „See on sinu enda otsus, kuhu sa paned lati, kuidas sa teed ja kui hästi sa teed, kui keskkonnasõbralikult sa teed, kuidas sa klientidega suhtled. Reeglite üle saad ise ostsustada. Kõik, mis sa teed, küsimus on, miks nii väikselt. Suuremana tehes lihtsalt tundub kõik suurem, aga töö, mis sa pead ära tegema, kogu süsteem, on peagu sama.”
