KOGUKONNAL KÜLAS | Kuidas kasvatada noortes ettevõtluspisikut
9.10.2026, 11:57
„Ei pea olema alati käsi pikalt valla poole, et meil on seda remonti vaja või meil on mänguasju vähe või me tahaks õueala laiendada. Tegelikult on kõik enda teha.”
Nii rääkis Jõgevamaad külastanud maakondlike mittetulundusühenduste konsultantidele sihtasutuse Kalevipoja Koda juhatuse liige Annika Oras.
„Võtsime noortega ette suurema projekti seoses LEEN (Lõuna-Eesti ettevõtlikud noored – toim) projektiga. Oleme osalenud häkatonidel. Mullu sügisel Suure-Jaanis olid koos Viljandi- ja Jõgevamaa noored. See oli äge kogemus meie jaoks, kus 25 tundi oli aega oma ideed mudida, läksime kohale neljakesi.
Meie noored on käinud mõttehäkil, kust nad said 2000 eurot ja seda kasutasime selle suvel. Idee said nad kaasa siit majast. Mõte on luua ideevabrik, kus juba lapsest saadik hakkaks sul peas ketrama mõte, et ma saan ise kõik ära teha. Seda mõtteviisi oleme üritanud lasteaia jõululaadast alates rakendada. Ei pea olema alati käsi pikalt valla poole, et meil on seda remonti vaja või meil on mänguasju vähe või me tahaks õueala laiendada. Tegelikult on kõik enda teha. Sellest mõttest on saanud näiteks inspiratsiooni Pala päkapikulaat. Hakkasid tegema ja juba kolmandat aastat korraldavad laatasid, et teha laste jaoks olukorda paremaks. Kõik head mõtted lähevad järjest edasi,” tunnistas Annika Oras.
Noored vajavad alalist kooskäimiskohta
Tema sõnul võiks Kääpa lastel olla lapsest peale see mõtteviis, et keegi teine ei pea tulema midagi tegema, vaid saad ise algatada, ise ette võtta, ise hakata vaikselt teenima. See mõte sai noortele kaasa pandud, et minge mudige seda ideed mõttehäkil. Tundus, et see sobis ka teistele, ehk siis 2000 eurot sealt võiduna tuli.
„Käisime kõigepealt Võrumaal õppereisil. Õppisime seal Võru Huubilt ja Võru arenduskeskuses käisime noortetöö spetsialistiga kohtumas. Sealt tuli väga palju mõtteid, mida saaks ka siin ellu viia.
Järgmisena läksime külla Tallinnasse Telliskivi linnaossa Vivita Lahenduste Laboratooriumisse, kus on suured ruumid, palju võimalusi lastele. Kes tahab, teeb puidutööd, kes tahab, teeb metallitööd, kes tahab riiet, plastmassi, kõik on võimalik, ainult võta töölaud, masinad, meisterda prototüüp. Ühesõnaga see on reaalne maastik, kus ettevõtluspisikut kasvatama hakata. Käisime seal oma väikeste ja suurtega kohal, nad said seal ideid genereerida, prototüübid teha, lõpuks tegime koos ise pastat ja itaalia küpsiseid koos kokaga, kes kohapeal toidutöötubasid läbi viib. Ja tulime uue motivatsiooni ja inspiratsiooniga koju tagasi.
Ideaalis tahaksid nad luua noortele statsionaarse pesa.
Kolmas, mis me tegime mõttehäki auhinnarahaga, oli inspiratsioonipäev. Käisime külas firmas Puukujurid. See on Palal toimetav kahe venna ettevõte, mis teeb puidust tooteid. Meie Kalevipojad ja kõik puidust atraktsioonid mänguhoovis on nende tehtud.
Üks vend, Taavi, hakkas juba 16-aastaselt ettevõtlusega tegelema. Lapsed said töökojas juhendatud ekskursiooni; said meisterdada ise linnumaja; lüüa laastukatust; näha laastude tegemist ja kuulda palju nippe ettevõtluse kohta.
Lõpetasime selle päeva Kääpal, muuseumi tagahoovis, kus kõik lapsed tegid endale ise pitsa ja minipannkoogid. Ja kui kõht täis, tegime ka ajurünnaku, kus lapsed said mõelda, mida nad veel tahaksid oma kodukandis ära teha.”
Annika Oras märkis, et ideaalis tahaksid nad luua noortele statsionaarse pesa. „Kui saaksime ruumid rahvamajas remontida, oleks see täiesti tehtav, oleks noorte oma pesa, kus nad saavadki väikest ideelabori mudelit rakendama hakata.”
Suuremad toetama väiksemaid
Kääpal on Kääpa OTT, teed ise midagi valmis, tuled ja müüd. Kohvikutepäeval olid samuti osad müügiletid noorte jaoks broneeritud. Kes tuli oma ehetega, kes tuli oma maalidega, kes küpsetas midagi, kes tegi kohapeal maasika mojitot. Ringkäikudel kaasas käinud noored tulid rakendama oma teadmisi ja tegid midagi, et endale taskuraha teenida.
„Kõige paremini töötaks see laste kaasamine siis, kui meie 16-18-aastased noored võtaksid pisikesed enda hoole alla ja hakkaksid nendega tegelema - see on eriti äge ka väikestele. Selleks, et väiksed kodust välja saada, telefoni tagant ära - äkki see on nipp, kuidas nad tuleksid. Ainus mure on ajafaktor - noored käivad koolis ja kas neil jääb koolide kõrvalt nii palju aega ja motivatsiooni, et laste juhendamisega tegeleda” lisas Annika Oras.
Noortekohvik kuuris
Suvel on Kääpal kuuris noortekohvik, viies suvi sai läbi. „Kuurikohviku lugu on pikema ajalooga, see on meil natuke ka sotsiaalne projekt. Oleme osalenud Arukate külade programmis ja tegime arengustrateegia ning määrasime kindlaks kolm tegevussuunda, millest üks oli noorte ettevõtlikkuse arendamine. Aastal 2022 olid Jõgevamaa esimesed loometalgud, osalesime ja võtsime eesmärgiks noorte ettevõtlikkust tugida ja sealt tulime välja võiduideega. Saime 2000 eurot stardikapitali ja andsime sealsamas sõna, et avame 30. juunil noortekohviku kuuris. Meil ei olnud ühtegi noort sellel hetkel, meil ei olnud kuuris mitte midagi peale puude ja 30. juunil avasime kohviku.
Kohvik avab uksed juuni keskel, kui koolid läbi saavad ja paneb kinni augusti viimasel päeval.
Esimesel suvel oli meil tööl seitse noort, nii poisse kui tüdrukuid. Alustasime minipannkookidega, tekitasime kuuri lauad, toolid, puuriidad olid istumise aluseks, ostsime vajaliku inventari, pannkookide masina. Noored said esimese töökogemuse, nad olid 13-aastased. Alla 13-aastaseid me ei võtnud, sest see oleks seaduse mõttes olnud väga keeruline. Praeguseks on osa nendest noortest juba lennanud järgmistele nii-öelda avastusretkedele, aga osad on ikka veel alles. Nüüd on nad juba 17-18-aastased. Kohvik avab uksed juuni keskel, kui koolid läbi saavad ja paneb kinni augusti viimasel päeval.
Aeg-ajalt, kui on talvel mingi üritus, siis haarame oma noored appi, avame jälle ühepäevakohviku kas rahvamajas või muuseumis ja pakume toitlustust koos nendega.
Esimesel aastal olid minipannkongid ja kohvi ja joogid, järgmisel aastal õppisid noored ära pitsa tegemise, ostsime pitsaahju, noored hakkasid tegema pannipitsasid. Siis tulid mingil hetkel jäätis ja vahvlid. 2026. aasta uuenduseks käisime õppimas ahjupitsade tegemist ühes Tartu ettevõttes, tänavu oli uus kogemus teha õhukese põhjaga pitsasid,” jutustas Annika noortekohviku saamisloo.
Seoses toiduga on osaletud paljudel üritustel, lisaks talvel Pöörane TäiskuuÖÖsööming, kus on võimalus teha endale reklaami ja natuke ka lisa teenida. Kolitakse mänguhoovi, alati on Kalevipoja-teemaline ühine sööming, kus on siga vardas ja kruubipuder ja kamavaht ja omatehtud leib.
Rattad alla!
Noored kaotasid pandeemia-aastate jooksul suhtlemisoskuse. Ärgitamaks neid uuesti suhtlema, pakkusid Kalevipoja Koja inimesed välja idee osta noortele haagis ning saata nad mööda Eestit ringlema. Nii saavadki noored suhtlusoskuse tagasi.
„See oli just pandeemiaaegne projekt, kus oli võimalik saada kriisist väljumiseks toetust. Meie idee oli väga üllas, aga saime PRIA-st vaid pool rahast. Selleks, et teine pool ka juurde leida, läksime esimest korda Hooandjasse ja saime selle platvormi vahendusel ülejäänud poole. Kokku läks see haagis meil maksma 14 400 eurot. Meil on armas kollane ümar haagis, oleme vuranud sellega juba kolm suve. Sisevete festivali ajal oleme kõik sadamad läbi käinud, erinevad laadad, peod, oleme käinud ka sünnipäeval kellegi hoovis, pakkunud pannkooke ja pitsasid. Toiduhaagis tähendab võimalust noortega ringi sõita. Nad küll ise ei sõida, mina olen autojuht ja viin nad kohale ning pärast toon tagasi ka.”
Noortel on tegemisi ka Kalevipoja Koja juures, maja juures on puuriidad. Puuriitade vahele on tekitatud kontserdipaik, kus on toimunud erinevaid kontserte. „Tänavu käis meil Evelin Samuel oma pojaga, esimest korda esines ta koos pojaga meie juures. Oleme andnud ka noortele võimaluse. Tänavu pöördus meie poole üks 17-aastane noor kõrvalkülast ja ütles, et tahaks esinemiskogemust, kas ta võiks tulla. Ühendasime Peipsi Toidu Tänava tema kontserdiga ja väga edukas kontsert oli, üle 50 inimese tuli kuulama ja tüdruk ise oli väga rahul.”
Lisalugu
Põnevad ja õpetlikud tegevused
„Proovime mõelda välja tegevusi, mis oleksid väiksematele noortele ühtaegu põnevad ja õpetlikud. Sel suvel käisime koos väiksematega häkatonilt saadud rahaga Tallinnas, Telliskivis asuvas VIVITA Lahenduste Laboratooriumis. Hiljem toimus ideerünnak teemal „Mida võiks Kääpal veel olla?”.
Suve lõpus jõudsime korraldada ka ühepäevase laagri. Loomulikult viisime päeva lõpus läbi ka väikese ajurünnaku, kus küsisime nooremate arvamust meie küla praeguste tegevuste ja võimaluste kohta ning uurisime, mida võiks nende arvates rohkem olla ja kuidas olemasolevaid võimalusi paremaks muuta.
Meie enda väikesed õed osalesid mõlemal üritusel ning jäid väga rahule. Küsisime tagasisidet ka teistelt lapsevanematelt ja saime teada, et ka nende lapsed nautisid tegevusi ning said neist inspiratsiooni.
Praeguste 16–18-aastaste noortena proovime anda edasi ettevõtlikkuse pisikut, et ka järgmistel aastatel oleksid noored aktiivselt kaasatud ning julgeksid ise ideid välja pakkuda ja neid ellu viia.
Kääpale noortepesa loomine oleks kindlasti meie plaanidele suureks abiks, kuid see ei ole hädavajalik. Loomulikult oleksime väga õnnelikud, kui noortel oleks oma koht, kus koos aega veeta ja ägedaid ideid genereerida. Kui selle loomine ei ole aga praegu võimalik, saame hakkama ka olemasolevate võimalustega,” tõdes Lenna-Riin Oras
