JÕGEVA LINNA LOOD | Kuidas Eesti Vabariik tuli Jõgevale tagasi 2
28.9.2026, 11:02
„Pidasin väga tähtsaks paragrahvi seaduses, mis ütles, et maavanem hoolitseb maakonna ühtlase ja tasakaalustatud arengu eest.”
Nõnda rääkis kolmapäeval Jõgeva linna lugude õhtul Jõgeva endine maavanem Meelis Paavel.
Sündmused, nagu me praegu neid teame, olid ikkagi kõik sellised õhkõrnal jääl käimised ja riskid, mis toona üleval olid, me ei osanud võib-olla neid karta. Meie põlvkond ei osanud midagi karta, käisime lipud seljas Tartus ringi, olin tudeng, kõikvõimalikud koosolekud sai läbi käidud.
See aeg, millest Mai Treial rääkis, oli vaieldamatult iseseisvuse taastamise periood. Need, kes olid võimu juures ja vastutasid kõige eest, see vastutus oli hoopis teistsugune kuni augustiputšini välja.
Kuidas ma 1994. aasta juunis jõudsin maavanema positsioonile? Lõpetasin ülikooli 1991. aastal, astusin ülikooli 1985. aastal, võtsin seda aega põhjalikult.
Minu esimene töökoht pärast ülikooli lõpetamist 1991. aastal oli tõepoolest just vahetult enne augustiputši maaülikoolis. Tegime parasjagu Palamuse valla arengukava, sest minu diplomitöö oli Palamuse valla arengukava. Toonane külanõukogu esimees Heili Nigulas palus abi. Tegime seda koos, ka valla põhimäärust, mis oli vajalik dokumentide juurde, et omavalitsuslikku staatust kaitsta.
Mul oli Tartus üks käre naine naabriks. Mäletan, et riigipöörde hommikul hakkasin tööle minema ja tema hõikas mulle üle aia. Mõtlesin, et mis pagana pärast ta mind nii kurjasti hõikab, mis nüüd lahti on. Siis ta küsis, et kas sa ei tea? Vastasin, et ma ei tea midagi. Tankid tulevad! Läksin kiiresti tööle. Jüri Ginter oli maaülikooli juurde asutatud juhtimise kõrgema kooli juht. Pärast mu kolleegid rääkisid, et seda asutust olevat kutsutud kunagi hauakaevajate kooliks. See oli kvalifikatsiooni tõstmise instituut põllumajandusjuhtidele. Ja need, kes seal õppisid, olid suure tõenäosusega vanadele olijatele hauakaevajad.
Seda asutust olevat kutsutud kunagi hauakaevajate kooliks. See oli kvalifikatsiooni tõstmise instituut põllumajandusjuhtidele. Ja need, kes seal õppisid, olid suure tõenäosusega vanadele olijatele hauakaevajad.
Jüri Ginteriga oli meil väga tõsine vestlus sel päeval, sest just oli Palamuse valla põhimäärus valmis saamas. Nagu Mai Treial viitas, Palanuse vald, või sellel ajal külanõukogu, pidi minema just kaitsma seda. Viimistlemine oli veel jäänud. Arutasime, mis me teeme ja kuhu me nüüd peidame need asjad, äkki läheb ikka kunagi vaja. Printisime mitu eksemplari välja ja leppisime kohad kokku, kuhu me dokumendid peidame.
1992. aastal olid esimesed riigikogu valimised. Kandideerisin valimistel põllumeeste kogu nimekirjas. Mind n-ö rääkis ära üks maaülikooli mees, kandideerisin Jõgeva- ja Viljandimaal. Sain üllatavalt palju hääli, tuhandet ei tulnud kokku, aga kuuesaja kanti. Meie hulgast lahkunud Jaan Lukas aitas mul valimisbukletti sõnastada.
Nõukaajast Eesti aega
Maavanemaks kandideerimine või saamine, mille kohta mulle pärast on räägitud, võttis päris suured tuurid üles. Kohalikud inimesed toetasid Priit Saksingu jätkamist. Priit Saksingu kohta on korrektne öelda, et ta oli esimene maavanem, aga ta oli ka viimane täitevkomitee esimees.
1993. aastal toimusid kohalike omavalitsuste valimised ja nende valimiste tulemuste väljakuulutamisel läks maavolikogu laiali. Lõppes üleminekuperiood ka kohalikus halduskorralduses ja sama seadusega oli vastu võetud otsus, et valitsus nimetab ametisse maavanemad. Enamik mu kolleege oli ametisse nimetatud juba 1993. aastal. Jõgeva- ja Hiiumaa olid viimased, kus arutelud veel käisid.
Sellel ajal loodi maakogud, kus oli iga omavalitsuse esindaja. Jõgevamaalt oli 13 inimest ehk kolm linna, 10 valda ja enamasti olid seal volikogu esimehed. Maavanema nimetamine käis nii, et maavanema kandidaat pidi saama ka maakogu heakskiidu. Ehk valitsus esitas kandidaadi, maakogu pidi heaks kiitma ja valitsus nimetas ta ametlikult ametisse.
Jõgeva maakonnas oli esimene kandidaat, kes välja pakuti sellele kohale, toonane koolijuht Taisto Liivandi. Tema maakogu toetust ei saanud. Mina olin järjekorras vist teine. Aga reegel oli nii, et kui ka teine kandidaat läbi oleks kukkunud, siis valitsusel oli võimalus kolmandal korral nimetada ametisse see inimene, keda nad heaks arvasid.
Minu jaoks tähendas see sümboolselt ülesannet viia maakond lõplikult välja nõukogude ajast eesti aega.
Ettepanek asuda maavanema ametikohale tehti mulle üsna möödaminnes. Lihtsalt üks kõrge ametnik riigikantseleist küsis, kas sa oleksid valmis kaaluma, kui sulle selline ettepanek tehakse. Mäletate toonast aega? Mis oli Laari valitsuse loosung? Plats puhtaks! Mulle kõlas maakonnast vastu, et nüüd tuleb Laari luud siia, kellele teda vaja on. Olin Mart Laari näinud muinsuskaitseüritusel Tartus ühe korra vist. Ja rohkem polnud ma Mart Laariga rääkinud.
Siis oli jupp aega vaikus. 1994. aasta algas Isamaa erakonna sees suure isamaasõjaga. Mäletate, kui lausa president teleekraanilt hoiatas Isamaad Isamaa eest. Ja selle valitsuse püsimine oli ka juba üsna õhkõrn.
Räägin nüüd 1994. aasta maikuust. Otsust ei tulnud. Ka maakonnast oli initsiatiiv, et otsustame ära, kaua see otsustamatus kestab. Minu poole pöörduti tõepoolest ka ametlikult. Kohtusin peaminister Mart Laariga, ta tegi mulle konkreetselt ettepaneku kandideerida ja siis oli jälle mõnda aega vaikus.
Kohtusin maakoguga. Rääkisime seal ja mäletan, et toonane maakogu esimees oli Kalev Raudsepp, ta ütles mulle, et Meelis, sa oled tubli mees, aga vara veel. Tõenäoliselt järgmine kord on sinu kord. See ei olnud ametlik kokkusaamine.
Valitsus aga otsustas ametlikult läbi teha maavanema nimetamise. See oli vist juuni algul, kui mulle anti teada, et nüüd valitsuse esindaja tuleb maakogu ette ja esitab ametliku kandidaadi ja toimub hääletamine.
Tulin Jõgevale ja siis olid signaalid, et tõenäoliselt Tallinnast kedagi ei tulegi, neil on nii palju omavahel tegemist. Ootasime maavalitsuse hoones ja pidin peagu ära sõitma. Aga siis ikkagi Kalev Raudsepp ütles, et nüüd valitsuse esindaja tuleb. Ei tulnud minister, tuli toonane peaministri nõunik Jaan Tross. Koosolek toimus ja maakogu hääletas ning nimetas mind häältega 7:6 maavanemaks.
Maavalitsuse hoones oli väike kohvik, Jaan Tross ootas seal maakogu otsust. Läksin kohvikusse ja ta soovis mulle õnne ning ütles: siin on viiekümnesed ja sajased mõõdutopsid alkoholi valamiseks, aga nüüd on meil neli ja kaheksa sentiliitrit. Selline esimene sõnum oli tal mulle. Minu jaoks tähendas see sümboolselt ülesannet viia maakond lõplikult välja nõukogude ajast eesti aega. See oligi minu kõige suurem vastutus.
Omavalitsused võtsid vastutuse kohaliku elu korraldamise eest
Sellel ajal alustasid tööd esimest korda vabadel valimistel valitud kohaliku omavalitsuste volikogud. Omavalitsussüsteem oli tegelikult see, mida ma arvan, et tundsin siiski päris hästi, sest minu töö juhtimise kõrgemas koolis oli just omavalitsustöötajate koolitamine.
Omavalitsused olid tegelikult minu jaoks koostöö ja ka maakonna arengu keskmes toona kindlasti.
See oli ka aeg, kus vastutus kohaliku elu korraldamise eest läks majanditelt omavalitsustele üle. Nii et omavalitsuste ülesehitamine oli kindlasti üks prioriteet.
Maasekretäriks tuli siis Palamuse vallavanem, kes oli omavalitsusliidu juht ja omavalitsused toetasid teda igati. Kuigi häältega 7:6 mind valiti, ei olnud see minu jaoks teema, ma ei teinud sellest kunagi numbrit ja kõik omavalitsused ja omavalitsuste vaheline koostöö ja võimekuse kasvatamine oli minu jaoks kindlasti oluline.
Põllumehed kutsusid mind ATK majja, ma ei mäleta mis kohtumine oli ja ütlesid nende eestkõneleja suu läbi, et härra maavanem, me ei olnud mitte teie vastu, aga me olime endise poolt. Sellega matsime igasuguse sõjakirve selles valdkonnas.
Kingiti Eesti Vabariigi põhiseadus
Muudatusi maavalitsuses sai tehtud veel. Akadeemik Hans Küüts tuli ükskord ja palus mõne minuti aega ja ütles mulle, et Meelis, ma kuulsin, et sa pidid kõik lahti laskma ja noored tööle võtma. Ta rääkis oma loo, kui asus üht asutust juhtima ja talle anti soovitussõnad, mis ta edastas mulle oma muhedal moel: kui sul on kõik vanad, siis on tragöödia. Kui sul on kõik noored, siis on komöödia. Katsu kuidagi sinna vahepeale rihtida, siis läheb väga hästi. Selle põhimõtte vastu ei olnud mul midagi ja nendes asutustes, kus ma töötanud olen, ega neid väga palju pole olnudki, olen seda loomulikult ka hoidnud.
Mul on hea meel, et maavalitsuses oli tõesti uusi inimesi, aga oli ka väga pikalt töötanuid. Üks oli Anne Mikeles, kes töötas sellel ajal kantseleis. Ta oli minu jaoks tõeline ametniku eeskuju, olles erinevatel aegadel juba väga pikalt maavalitsuses tööl. Ta kinkis esimesel tööpäeval mulle Eesti Vabariigi põhiseaduse.
Küttekriis. Soomlased päästsid
Ainus tunne, mida ma tundsin, oli tõesti vastutus. Just 1993. aastal oli Jõgeval ja üldse riigis väga kriitiline aeg, kus ei jätkunud kütet. Jõgeva linnas oli väga kriitiline olukord, peagu oleks linn jäänud kütteta. Soomlased andsid meile ahjukütet, tegelikult andisd nad selle meile sõbra poolest. Olime väga ausad, järelmaksu maksime veel aastaid.
Küte jagati üle maakonna laiali ja oli auasi soomlastele tagasi maksta. Kuigi sellega vist oli ka nii, et me küll võtsime raha, aga selle eest sai teha uuesti investeeringuid.
Vedasime eest ja andsime nõu
Toona muutus ju kõik, andsime palju ülesandeid üle taas tekkinud valdadele. Oli maakondlik eelarve nii nagu ikka, aga ega raha ei ole alati see, mille ümber probleemid hakkavad tekkima. Valdadel tekkisid alles oma iseseisvad eelarved, kõik struktuurid olid loomisel, nii et eks me siis vedasime eest ja lükkasime tagant ja andsime nõu. Oli eesminejaid, oli tagaolijaid. Jõgeva linn, ma arvan, oli üks üks tugevamaid omavalitsusi maakonnas.
Kui tegin maakonnaringi või tutvumisringi, siis mulle pandi ikka kaasa seda nii Mustveest kui Põltsamaalt, et ressursid on läinud Jõgevale, kõik majad on Jõgevale ehitanud, kõik on tehtud sinna, meil ei ole mitte midagi. Võib-olla tagantjärele vaadates ongi parem, et mõned suured kortermajad näiteks jäid Mustveesse ehitamata.
Erastamise konfliktsemad lood
Igapäevasena oli ikkagi maa- ja omandireform. Erastamisest oli minule jäänud sellised viimased konfliktsemad asjad, mille puhul oli pikalt otsustamist edasi lükatud erinevatel põhjustel.
Üks selline juhtum, mille üle mul on hea meel, et see nii lahenes, oli näiteks Härjanurme kalakasvatus. Mäletan siiani, kui peremees tuli ja oli väga muserdatud kogu protsessist. Aga õnneks läks erastamine kenasti, Härjanurme kalatalu sai õige peremehe, kes oli seal ka eelnevalt töötanud, haritud mees ja praeguseks on juba järeltulijad talu üle võtnud ja kõik töötab.
Teine oli ajaleht Vooremaa, mis oli samuti erastamisjärgus. Palusin komisjonil see otsus ära teha, Hugo Alter oli siis veel peatoimetaja. Justkui oli lubadus antud, et toimetuse töötajad saavad selle kuidagi erastada. Seaduse järgi kahjuks ei olnud see võimalik. Panime ta nii nagu oli ette nähtud avalikule enampakkumisele.
Asepeatoimetaja pahameel oli väga suur. Sain avalikult pool aastat või rohkem igas Vooremaas sugeda.
Suures vannis oleks hea kurke soolata
Ja siis olid veel maavalitsusel probleemid, mida pidi lahendama. Üks oli toona Kuremaa ujula, ja mitte ainult ujula, kõrval ka ühiselamu, seal käisid ümberehitustööd ja päris selge see omandivorm ei olnudki. Minu mure oli pigem, et seal oli tehtud töid, tuli soomlane ja nõudis nende eest raha, Eesti kroonides suur summa, mitusada tuhat. Kuidagi saime selle ära klaaritud.
Ujulasse saime ka hiljem vee sisse. Seal ei olnud aastaid vett olnud. Mäletan, et käisin seal omavalitsusjuhtidega ümber suure basseini, keerutasime näppe. Minu sõnum oli: kas te saaksite aidata natuke, saaksime võib-olla ujula tööle. Kuremaa mees Reinhold Reimand, kes oli selle spordikompleksi eest eest vastutaja, käis ja pidas mulle innustavaid ning tagant tõukavaid loenguid. Kõndisime seal ümber basseini omavalitsusjuhtidega ning üks omavalitsusjuht ütles, et täitsa ilus vann, siin oleks hea kurke soolata.
Mul on hea meel, et kultuuriministeerium aitas läbi spordikomitee, saime ujula nii palju korda, et oleksid dušširuumid ja maja töötaks. Hiljem on ujulat edasi arendatud.
Maavalitsusel oli ka Voore söökla, mis oli nõukogude ajal pooleli jäänud.
Kõige esimene objekt, mille ette võtsime, oli Jõgeva hooldekodu. Tollase sotsiaalosakonna juhataja Virge Nurgaga seda tööd tegime, Virge oli hästi tuline eestvedaja. Mäletan, et sikutasime vana ust lahti, see oli tõesti nõgestesse kasvanud.
Maakoolid korda
Aastal 1995 oli siis esimene riiklik investeeringute programm, miljon Eesti krooni. See on praegu umbes 60 000 eurot. Sellest rahast suurema hulga otsustasime eraldada hooldekodu ehituseks, kokku 240 000 Eesti krooni minu mäletamist mööda.
Mul on tegelikult natuke halb tunne sellepärast, et tegime ta valmis, aga toonased võimalused ei lubanud teha sinna ventilatsiooni. Köögi saime ka sisustada niimoodi, et seal oli humanitaarabi, saime ka kusagilt midagi osta.
Kui siiani kuhugi koolimajja lähen, siis pea tõuseb kohe üles. Katused olid läbi ja aknad ei pidanud. Viie aasta jooksul said kõik maakonna koolid kas juurdeehituse või katused ja aknad ja muidugi plastikakende buum on mul ka siiamaani südamel. Õpime siis nendest vigadest Kõik tahtsid plastkaknaid, panime plastaknad ette ja siis olid lapsed uimased, kusagilt õhku sisse ei tulnud, ventilatsiooni ei olnud.
Tegime pikka rahvastikuprognoosi vaadates põhimõttelise otsuse, et vähese rahaga, mis meil on, teeme korda maakoolid arvestusega, et kui kunagi ka sinna põhikooli ei jää, siis algkool peaks seal püsima. Haridusosakonna juhataja oli Margus Oro, pärast mind sai temast maavanem.
Kuule, maavanem, see linnapea seal Mustvees, kas ta tahab uut Mustvee linna hakata ehitama? See kogus metsa, mida ta tahab, sellega saaks uue Mustvee linna ehitada.
Kui praegu vaatan, kuidas areng on tegelikult olnud, siis mul on hea meel, et umbes niimoodi on ka läinud. Iga direktor, kui me midagi tegema hakkasime maakoolides, tuli ja küsis, kus on võimla. Teeme saali. Ei, täismõõtmetega võimla peab olema. Õnneks suutsime nendele vastu seista, muidu oleks meil mahajäetud täismõõtmetega võimlaid mitu. Võtsime vastu ka otsuse, et suured linnakoolid jäävad kõige viimasteks. Nii ka läks. Linnakoolid said korda nii Põltsamaal kui Jõgeval.
Mustvees oli veel üks vahva ehitis, spordihoone, kus oli kombineeritud teistmoodi viilhall. Otsisime lahendust, kuidas edasi teha. Linnapea tuli, et tema on nüüd kokku leppinud, teeme niisuguse diili. Langetame metsa (maavalitsusel oli tol korral õigus metsa saada – toim), saame puitmaterjali ja saame spordihalli valmis ehitada. Tolleaegne metsaameti peadirektor helistas mulle, et kuule, maavanem, see linnapea seal Mustvees, kas ta tahab uut Mustvee linna hakata ehitama? See kogus metsa, mida ta tahab, sellega saaks uue Mustvee linna ehitada. Aga spordihall sai ka valmis ja uut Mustvee linna ei ehitatud.
Poolelioleva kooli ehitasime lõpuni, Vägeva lagunenud kooli asemel Kiigemetsa kooliks, mis oli riigis üks moodsamaid erivajadustega laste vajadusi arvestav kool. Üks praegu tuntud poliitik tegi Siimustis vastutööd – lubas meist „jossiga” üle sõita, kui nii- ja naasugused Siimusti elu tulevad häirima. Oluline oli seegi, et Kiigemetsa kooli ehitamine ei mõjutanud teisi maakonna investeeringuid, vaid oli lisaraha.
Vajalik geoinfosüsteem
Maavalitsuse siseselt, kus me kõige rohkem tuge pakkusime võib-olla riigi tasandil, oli väga edumeelne innovaatiline ikkagi meie geoinfosüsteemi loomine. Toona ei olnud ju kaardimaterjali, näiteks maade erastamisel oli kaardimaterjal ikkagi aluseks. Geoinfosüsteem on tegelikult digitaalsed kaardikihid. Sellega jõudsin nii kaugele, et kui peaminister Tiit Vähi käis maakonnas visiidil, siis oli meil pikk jutuajamine, kuidas ka riigi tasandil võiks midagi taolist olla.
Olen väga uhke selle üle, et vallad tulid kaasa ja said endale sellise tööriista.
Ja me kasutasime ka seda ära. 1996. aastal oli president Lennart Meri Jõgevamaal külas ning siis me tegime ka kaardipäeva. Toona andis Regio välja esimese eestikeelse gloobuse.
President Meriga tekkis meil kuidagi hea kontakt, ta kutsus meid kaks korda aastas ametlikult enda juurde ja mängis natuke emotsioonidel ka. Viis meid presidendilossi riiginõukogu saali, kus on vaip, millel maakondade vapid. Seal Jõgeva, Põlva, Rapla maakonda ning Hiiumaad ei ole. Ka mulle geograafina tundub, et 1993. aasta muudatus oli tõenäoliselt kompromiss. Nõukogude ajal moodustatud rajoonid nimetati maakondadeks, mis tänaseni tegelikult tekitab probleeme.
Mina võin kokku võtta viis aastat nii, et omavalitsustega, ettevõtetega, lihtsate inimestega tekkis hea koostöö. Pidasin väga tähtsaks paragrahvi seaduses, mis ütles, et maavanem hoolitseb maakonna ühtlase ja tasakaalustatud arengu eest.
See oli minu meelest hullult kiire aeg. Maavalitsuses, võin öelda, mingit poliitika tegemist sellel ajal ei olnud. Meie ülesanne oli tagada valitsuse otsuste elluviimine. Põhiline oli omandi- ja maareform.
