JÕGEVA LINNA LOOD | Kuidas Eesti Vabariik tuli Jõgevale tagasi 1
27.9.2026, 15:39
Tänavu möödus 35 aastat meie riigi taasiseseisvumisest. Kuidas kõik Jõgeval kulges? Jõgeva lugude õhtul rääkisid nende sündmuste keskel olnud inimesed oma tööst. Esimesena meenutas Mai Treial.
Olen teatud raja käinud oma elus „kaasas” päris mitmete reformidega, mis Eestis on toimunud.
Võib-olla kõige esimesest, kuhu päris pikalt olin pühendunud, tähendab siis tööd omavalitsuses ja seda ajavahemikul 1987 – 1994. Sellel ajal olid valimised ja siis läksin tööle Jõgeva rajooni rahvasaadikute nõukogu täitevkomiteesse täitevkomitee sekretärina, sellel ajal oli esimees Madis Ruussaar.
Valimistel kandideerisin nii nagu tol korral ikkagi kombeks oli, inimesed jagati ära kohalike külanõukogude vahel ja minu piirkond oli Peipsi ääres Rajal.
Läksin külarahvaga kohtuma. Siis ma ei teadnud, et Raja ja Tiheda, need pisut erinevad kohad on. Sõitsin liinibussiga ja juhtus niimoodi, et läksin palju varem maha, ja kui ma külanõukogusse jõudsin, siis külainimesed olid juba ootamisest väsinud ja ära koju läinud. Sest päris pikk maa oli minna jalgsi.
Kui ma külanõukogusse jõudsin, siis külainimesed olid juba ootamisest väsinud ja ära koju läinud. Sest päris pikk maa oli minna jalgsi. Külanõukogu esimees oli kohal.
See oli esimene valijatega kohtumine, mis on meelde jäänud. Külanõukogu esimees oli kohal.
Arvan, et tol korral kõik, kes kandideerisid, said 99,99 protsenti häältest. Ju see oli minuga ka nii.
Priit Saksing tuli Jõgeva rajooni rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee esimeheks 1988. aasta 25. maist. Reformide käigus 1990. aasta 15. jaanuarist sai temast maavanem. Ta oli esimene Jõgeva maavanem. Ja 1994. aasta juunist tuli maavanemaks Meelis Paavel, see oli juba pisut teistsugune maavalitsus.
Maasekretäri ülesandeks oli haldusreformi korraldamine just eelkõige linna- ja külanõukogu esimeestega koostöö ja nendele omavalitsusliku staatuse taotlemise protsessis abiks olla. Hiljem tulid ka teised olulised reformid.
Ülemnõukogu otsus tuli 1989. aastal, kui riigi tasandil käivitati haldusreform ja suund võeti kahetasandilisele kohalikule omavalitsusele. Endised rajoonid, mis olid pärit viiekümnendatest aastatest, nimetati ümber maakondadeks. Kohalike võimuorganitega läks asi edasi esmatasandi omavalitsusliku haldussüsteemi reformi käigus nii, et nad pidid valmistama ette valla/linna põhimääruse, arengukava ja eelarve. Ja arendama välja oma struktuuri, et oleks võimalik täita omavalitsusliku staatuse saanud linnale või vallale üle antud ülesandeid.
Ja 1990. aasta 23. juunil pühitseti Jõgeva maakonna lipp. Jõgeva maakonna lipu pühitsemine algas kell 14.50 23. juunil rivistus maavalitsuse ette kodukaitse aktiiv, laulis meeskoor ja praost Herbert Kuurme pühitses lipu.
Samas andsid vande need, kes astusid Eesti kodukaitsesse.
Omavalitsused pidid koostama arengukavad
Juba 1990. aasta oktoobris läks käiku omavalitsusliku linna, valla staatuse taotlemine. Ja arengukavade koostamine.Praegu teame, mis dokument arengukava on, tol hetkel ei teadnud meist keegi paljutki. See tähendas ka teatud mõttes inventuuri, mis väärtused tulevasel vallal on. Kellel maavarad, kellel mets ja kui palju ja missugused arengusuunad on. Otsiti eeskujusid, dokumendi kokkupanemine käis paljudele üle jõu. Ja siis tulid appi mitmetele omavalitsustele eksperdid, näiteks Põltsamaa piirkond kasutas nende abi, Palamuse samuti.
Meelis Paavel, kes sellel ajal töötas maaülikoolis, aitas teha Palamuse valla arengukava. Aga sellest räägib Meelis ise.
Keskenduti põhikirjalistele ja juriidilistele küsimustele, aga ega käsumajandusest üle minna turumajandusele polnud lihtne, arengu- ja finantsküsimuste ettenägemine oligi tegelikult väga keeruline.
1991.aasta 22.veebruaril kuulutati Jõgeva linn iseseisvaks. Pidulik tseremoonia peeti linnavalitsuse ees, laulis meeskoor Mehis. Tahvlilt maja seinal võeti kate ja Jõgeva linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee asemel oli seal Jõgeva linnavalitsus.
N-ö esimese pääsukesena omistati 1991. aasta 3. jaanuaril omavalitsuslik staatus Jõgeva linnale.
1991.aasta 22.veebruaril kuulutati Jõgeva linn iseseisvaks. Pidulik tseremoonia peeti linnavalitsuse ees, laulis meeskoor Mehis. Ülemnõukogu presiidiumi nimel kõneles Lehte Hainsalu.
Tahvlilt majaseinal võeti kate ja Jõgeva linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee asemel oli seal Jõgeva linnavalitsus. Piduliku sündmuse puhul oli külas Soome Keuruu linna delegatsioon.
Jõgeva linna teatajas veebruaris 1992 avaldas mõtteid iseseisvast linnast linnapea Otto Antslan. Ta märkis, et ei olnud just kerge linna uut moodi valitsema hakata. „Erinevatest võimalustest tuli valida ratsionaalsemad, proovida ja katsetada. Jõgeva linn iseseisvus maakonnas esimesena, mistõttu ei saanud teistelt eeskuju võtta. Kõige keerulisem oli lahutada linna eelarve maakonna eelarvest, sest polnud teada, milliseks kujuneb reaalne olukord, kas piisab aasta algul planeeritud rahadest, kui hästi laekuvad maksud.”
Niisugused hirmud olid sellel kõige esimesel „pääsukesel”. Aasta lõpus ehk 1991. aasta 12. detsembril kinnitati juba Torma, Põltsamaa linna, Põltsamaa valla, Pajusi ja Puurmani vallad, kes kaitsesid oma dokumente.
Eestis oli moodustatud tol ajal kõrge komisjon, kus haldusreformi eksperdid ja asjatundjad koos laua taga istusid, olime Kadriorus. Maasekretär pidi nende kõikidega kaasas käima. Võib olla praegu ütlen kuidagi vääralt seda, aga eks see oli ka niisugune toeks ja abiks olemine ja vastutuslik moment, kui me koos oleme seda teinud, siis oleme koos ka selle komisjoni ees.
Eksamipalavik oli kõigil, kui see suurem punt meil seal oli kaitsmas, siis Aili Soolepp, kes oli Pajusi külanõukogu esimees, ta oli südi ja sai väga palju kiidusõnu, nii et Pajusi valla arengukava kaitsmine läks väga hästi.
Kui juba osad vallad olid ära käinud ja kes veel taotlemas olid, oli väga hea juba ka nende käest igasuguseid töönippe endale kõrva taha panna. 1992. aastal jäid veel mõned vallad nagu näiteks Pala.
Jõgeva vallavanem Olavi Annuk oli niisugune kindel mees ja tema ütles, et meie võtame ise endale valla staatuse ja kuulutasidki ise omavalitsusliku staatuse välja.
1993. aastal taastati omavalitsuslik staatus Jõgeva vallas. Jõgeva vallavanem Olavi Annuk oli niisugune kindel mees ja tema ütles, et meie võtame ise endale valla staatuse ja kuulutasidki ise omavalitsusliku staatuse välja. Hiljem selle siiski vabariigi valitsus ja komisjon kinnitas, ka nii aeti sellel ajal asju.
Omavalitsusliku staatuse saanud vallad, linnad said selle kohta vastavad tunnistused. Ma ei tea, kuidas neid tunnistusi praegu kusagil hoitakse, aga igatahes vabariigi ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli allkirjaga olid nad vormistatud ja palju aastaid ikkagi valdades linnades seina peal.
Viinatalongid toimisid maksevahendina
Aastast 1992 võib meenutada ülikehva olukorda kaupadega. Meie põlvkond ei pea oma mälestustest seda kustutama, mul on üks nn laudlina alles. Arvan, et meil kodudes on neid veel paljudel alles. Tõesti seepi oli päris palju, pesupulbrit oli palju. Viinatalongid olid maksevahend, sigarette ja tikke oli ka palju. Konkreetne kaup oli tähistatud numbritega.
Juunikuus 1992. aastal toimus rahareform ja ka selle reformi ettevalmistamine oli ääretult suur töö. Tegelikult olid kohe tulemas ka valimised. Ja kui rahareform toimus, siis esimesed valimised rahastati juba Eesti kroonidega.
Mul on Priit Saksingu mälestusteraamat. Tarmo Maasen oli sellel ajal maavanema autojuht ja tegelikult ka maasekretäri autojuht. Ta on toonud niisuguse näite, et maavanemad kutsuti Tallinnasse nõupidamisele. Ja maavanemate kaudu jagati maakondadele raha, et valimisi läbi viia. Maavanem pidi minema sellel päeval edasi Tallinnast. Tarmo Maasen märkis, et Priit Saksing maavanemana usaldas oma alluvaid.
„Oli reedene päev ja äsja oli kehtima hakanud Eesti kroon. Enne laevaga sadamast välismaale sõitu käis maavanem Kadrioru lossis, aeg läks ja kartsin, et ta jääb laevale hiljaks.
Korraga tuli Priit üle tee ja tal oli käes mingi pakk, mille ta palus viia maavalitsusse. Selgus, et pakis oli 28 000 krooni. Ma ei mäletagi, mille jaoks see raha maavalitsusele anti, summa oli aga suur. Tundsin hirmu, mis saab rahast, kui peaks avarii juhtuma. Jõudsin Jõgevale kell 23 ja andsin maasekretär Mai uksekella, ütlesin talle, et Priit saatis sulle midagi.
Esmaspäeva hommikul ütles Mai, et said mulle küll laksaka teha. Ta oli kodus paki avanud ja suurt rahasummat näinud. Pakki koju jätta ta ei riskinud ning viis selle kell 23.30 koos pojaga seljakotis maavalitsuse seifi.”
See oli ehttarmolik, aga nii see täpselt oli. Jagasime seda raha, valimistega seoses oli igale valimisjaoskonnale teatud summa ette nähtud. Tean, et meil tuli 25-kroonine vahe ja seda naised, kes komisjonis olid, otsisid mitu korda. Õnneks oligi ühele jaoskonnale antud rohkem ja nad olid ausad ning tunnistasid üles, et jah, saime rohkem.
Aga 25 krooni oli siis suur raha. Ja kujutage veel ette 28 000 krooni.
Ega meie ka, kui läksime pojaga öösel jalgsi muidugi kodunt raha viima, mõelnudki sellele, et seljakotis on 28 000 krooni.
Maakonna sümboolika, Jõgevamaa probleemid
Mul on olnud ka võimalus töötada maavalitsuse sümboolikaga. Kõigepealt Jõgeva maakonna vapp. Sellel ajal oli haridusosakonna juhataja Tiit Korman ja temal oli üks koolivend Kalev Toomingas, kes tegi meile nii vapi, lipu kui ka muu sümboolika kavandid.
Jõgeva maakonna probleemidest oli üks, et osa omavalitsusi ei tahtnud olla Jõgevamaa alluvuses. Üks oli Tabivere, ja teine Puurmani. Siis sõlmiti leping Allan Metsaga, kes töötas välja terve rea küsimusi, korraldati küsitlus. Saime informatsioonilise kokkuvõtte, kes tahtsid olla kus. Allan Metsa kokkuvõttes oli kirjas, kuidas need asjad siis oleksid pidanud olema. Ja üks kaart, selle peal on ka näha.
Nagu me nüüd teame, siis osa omavalitsustest ikkagi uue 2017. aasta haldusreformiga läksid ära.
Allan Metsa märgib oma kokkuvõttes: Jõgeva maakonna kohta tehtud analüüsist ilmneb, et ei tohi tegutseda läbimõtlematult, mis kahjustaks nii elanike kui ka küla, valla, linna ja kogu riigi huve. Sellest tulenevalt tuleb hoiduda igasugustest konjunktuursetest ettevõtmistest. Süvauuringute puudumisel ei ole võimalik teha vajalikke järeldusi haldusreformi läbiviimiseks. See oli tol korral tema arvamus.
Augustiputši koledad päevad
Siis tulid putšipäevad (18.-21. augustini 1991 Nõukogude Liidus toimunud sõjaväeline riigipöördekatse – toim) , mis muutsid meie elu väga palju. Olime sellel hommikul, kui augustiputš algas, just pealinna minemas mitmekesi. Ja enne, kui ma kodunt ära läksin, kuulsin uudistest, et Moskvas on alanud putš. Äratasin oma lapsed, et neile teatada, mis on juhtunud ja see on praegu Moskvas, ega ma pikemalt ei rääkinud, ma midagi rohkem ei teadnudki.
Aga selge oli, et pidin Tallinnasse minema ja me läksimegi. Tallinnas pidime kaks korda minema Toompeale asju ajama, aga teisel korral enam sinna ei pääsenudki, sest siis olid juba suured mürakad kivid ette veetud. Õhtul, kui me tagasi tulime, oli kõige koledam, mida võib oma elus kogeda, kui sa tead, et putš on toimunud ja näed, et sõjamasinad, tankid ja mis kõik olid, tulid juba lennujaama juures meile vastu. Tollel ajal ju ei olnud veel selliseid telefone nagu praegu. Meil uudiseid rohkem ei olnud.
Järgmisel päeval võttis maavanem Priit Saksing meid enda juurde kokku ja ütles, et kes tahab ära minna töölt, tema kedagi kinni ei hoia. Arutasime, mis võib meiega juhtuda. Ega tegelikult tol ajal kedagi ära minemas ei olnud, sest ei oleks ka mõtet olnud enam kuhugi minna.
Eks me kuulsime ka, kui mitu vagumitäit käeraudasid oli tellitud, need jutud ikkagi liikusid. Siis juba mitmel pool tulid sõjakomissariaadist inimesed, kes ütlesid, et nad peaksid võimu üle võtma.
Selge oli, et nagunii oleks meiega toimetatud nii nagu oleks toimetatud. Eks me kuulsime ka, kui mitu vagumitäit käeraudasid oli tellitud, need jutud ikkagi liikusid. Siis juba mitmel pool tulid sõjakomissariaadist inimesed, kes ütlesid, et nad peaksid võimu üle võtma. Võrus oli teada, kes tuleb ja ma praegu ei oska öelda, kes oli Jõgeval tol ajal sõjakomissar, aga igatahes tema maavalitsusse ei tulnud ütlema. Priit Saksing jagas meid ära niimoodi, kes kuhu läheb informatsiooni korjama maakondadesse, kuidas neil kohtadel olukord on, helistada me ei julgenud. Mina läksin Ida-Virumaale.
Aga see lõppes õnnelikult. Eks tagantjärele muidugi on tahavaatepeeglist üldse natuke teistmoodi seda vaadata, aga siis oli ausalt öeldes hirm suur. Ja ma rääkisin ka oma laste isale, et kui minuga midagi juhtub, siis dokumendid ja kõik muu vajalik on kindlas kohas ja et ta võtaks lapsed.
Omandi- ja maareform
Omandireform ja maareform oli väga suur töö, mis puudutas nii omavalitsusi, tähendab linnasid, valdu kui ka maavalitsust ja seda tööd jätkus veel ka selleks ajaks, kui Meelis Paavel tööle tuli. Kui maasekretäridega kutsuti meid nõupidamisele arutama omandi- ja maareformi, siis tegime mitmeid olulisi muudatusettepanekuid. Need ettepanekud olid põhiliselt Põlva ja Järva maasekretäridel, nad olid näinud Leedu materjale. Nad arvasid, et me võiksime ka nii toimida. Leedus määrati kindlad summad, mis olid küll rühmitatud, et nii suure varade koguse eest ja nii suure koguse eest, aga meil Eestis mindi lausa varasid pidi kõike laiali jagama. Sellepärast kestsid vaidlused ja oli päris palju kohtuprotsesse ja igasuguseid valusaid ning inetuid asju. Eks kunagi oli ju kodutaludes kokku lepitud, et keegi sai hariduse, keegi sai talu jätkata ja keegi sai veel midagi.
Aga kui omandi- ja maareform tuli, siis enam see kunagine talupidajate kokkulepe ei kehtinud, kõik tulid küsima kõike. Oli väga palju valusaid momente.
Siis tuli reform, kus kehtestati ühetasandiline omavalitsusüsteem, maavalitsused said teistsuguse staatuse ning maavanemaks tuli Meelis Paavel. Jõgevamaal võttis uue maavanema nimetamine päris palju aega, sest toetati Priit Saksingut, et ta jätkaks. Mäletan, kui reformiminister tuli maavalitsusse ja ma võtsin teda vastu ning ta juba ukse peal teretades ütles, et ah teie oletegi need mässajad.
1994. aasta 8.juunil kirjutasid Priit Saksing ja Meelis Paavel alla, et üks andis oma ameti üle ja teine võttis selle vastu. Minu töö lõppes, kuigi tegelikult maasekretäridel olid niisugused ülesanded, mis ei peaks sõltuma maavanemast, aga aeg oli selline.
Sain tunda, mida tähendab olla töötu. Ausalt öeldes nüüd võib-olla töötuna olla tähendab natukene teistmoodi olemist, sa ei pea seda häbenema, aga siis oli ikka väga piinlik. Ja ma ei teadnud ausalt öeldes üldse mitte midagi, mis saama hakkab.
Ka järgmine töökoht, kuhu ma kandideerisin, ei olnud minu päralt, ajaloolises tähenduses ütlen, et jumal tänatud. Ma olen endaga rahu teinud.
Aasta pärast algas minu elus hoopis teine periood ja see oli poliitiku periood. Oli see hea või raske, aga minu elus ta on olnud ja ma olen sellega rahul.
Jõgeva linna ja hiljem vallavolikogu liikmena tehtu aastatel 1993 – 2021 on juba teine teema ja need on teised jutud.
Lisalugu
Rajoonist maakonnaks, külanõukogudest valdadeks ja linnadeks
1988. aasta 25. maist sai Priit Saksing Jõgeva rajooni rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee esimeheks.
1989. aastal said rajoonidest maakonnad.
Reformide käigus sai 1990. aasta 15. jaanuarist Priit Saksingust maavanem.
1990. aasta 23. juunil pühitseti Jõgeva maakonna lipp.
1991. aasta 3. jaanuaril omistati omavalitsuslik staatus Jõgeva linnale.
1991. aasta 22.veebruaril kuulutati Jõgeva linn iseseisvaks. Pidulik tseremoonia peeti linnavalitsuse ees. Tahvlilt majaseinal võeti kate ja Jõgeva linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee asemel oli seal Jõgeva linnavalitsus.
1991. aasta 12. detsembril omistati omavalitsuslik staatus, Põltsamaa linnale, Põltsamaa vallale ning Torma, Pajusi ja Puurmani vallale.
1992. aasta 20. juuni rahareform
1994. aasta 8. juunil sai Jõgeva maavanemaks Meelis Paavel.
