JÕGEVA KULTUURIKESKUS 65 | „Arvan, et tegin õige otsuse”

Helve Laasik
4 days ago
5 min read

Updated: 13 hours ago

21.1.2026, 19:43

Ainar Ojasaar Jõgeva kultuurikeskuses oma töölaua taga Foto: Erakogu

2022. aasta 27. detsembril oli Ainar Ojasaarel viimane tööpäev Jõgeva Kultuurikeskuse juhatajana. 2025. aasta veebruarist on ta majas tagasi. Nüüd tehnilise juhina.

Ainar, miks sa tagasi tulid?

Tiina Tegelmann kutsus.

Kui pikalt sa pärast Tiina ettepanekut mõtlemisaega võtsid?

Ikka päris pika mõtlemisaja võtsin. Umbes kuu aega vaagisin. Tegelikult olin juba liikumas hoopis teisele maastikule, haridusmaastikule. Olin seal ka põhitõed juba selgeks saanud, et tulemuslikult toimetada.

Korra sain Tiinaga Jõgeval kokku, rääkisime erinevatest asjadest. Siis tegi ta mulle konkreetse pakkumise. Mõtlesin veel.

Võib-olla viimase tõuke andis see, kui ma ühel päeval, täpselt ei mäleta mis põhjusel, tulin kultuurikeskusesse. Ma polnud tõesti kaks aastat siia kordagi sattunud. Pilt oli üsna kardinaalselt muutunud ja ma ei ütleks, et positiivses suunas. Minu jaoks oli see kõik natuke nukker ja vat sealt võib-olla käiski see krõks ära.

Said aru, et pead tagasi tulema?

Sain aru, et tööpõld on suur ja Tiina vajab väga abi. Ja et ta loodab minu peale, kuna mul on selles majas väga pikk kogemus, 16 aastat. Kindlasti aitan tema tööd lihtsamaks muuta. Ja siis ma lõpuks talle jah-sõna ütlesin ning siiamaani pole kahetsenud. Arvan, et tegin õige otsuse.

Esialgu oli kõik võõras, ikkagi kaks aastat vahepeal ära oldud. Uued töötajad, põhimõtteliselt hoopis uus asutus. Kõik see nõudis kohanemist.

Mis praegu selle lühikese aja jooksul, kui sa oled olnud tagasi, on sulle kõige rohkem on rõõmu valmistanud?

Tiina on teinud juba selle lühikese ajaga head tööd. Varem oli siin maailma parim kollektiiv. Nüüd hakkame siis umbes samale tasemele jõudma, kollektiiv on muutunud päris ühtseks.

Jälle kõik töötab hästi, ehkki täiuslikkuseni on veel pikk maa minna, aga siiski juba on hea majja tulla. Maja on täitunud uuesti sisuga, siia on tulnud tagasi ka mõned kollektiivid, kes siin varem oma proove tegid. See teebki kõige rohkem rõõmu. Teiseks loomulikult seegi, et asutuse tehnikapark, kus vahepeal oli väike kaos tekkinud, on nüüd korrastatud ning uued sihid edasiarenduseks paika pandud.

Igav sul ei ole?

Ei. Varem siin juhataja olles sai igal aastal tehtud ka erinevaid remonte, hoidmaks maja värske ja viisakana. Vahepeal on tagasilöök olnud, nüüd vaikselt jälle hakkame liigutama selles suunas, et remonditegevus uuesti taastada. Kultuurikeskus on nii suur maja, et kui siin igal aastal midagi ei paranda ega korrasta, ning kui siin tehniliselt uutesse seadmetesse ei investeeri, siis on tagasi kukkumine päris kiire. Seetõttu ongi vaja siin pidevalt toimetada, selgitada, mis on vajalik ning miks. Kõik pole ju ühtmoodi kõigile arusaadav ja usutav.

Põhiline on, et kultuurikeskus liigub jälle õigel kursil ja inimesed leiavad siia tee tagasi.

Varem öeldi, et siia majja oli hea tulla, sest siin oli soe sõbralik atmosfäär. Nüüd julgen väita, et see on tagasi.

Varem öeldi, et siia majja oli hea tulla, sest siin oli soe sõbralik atmosfäär. Nüüd julgen väita, et see on tagasi.

Kuidas ja millal sa Jõgeva kultuurikeskusesse tööle tulid?

2006. aasta 2. veebruaril. Sellel ajal tegutses majas huvialakool. Tulin huvialatöö koordinaatoriks, korraldasin õppetööd.

Kultuurikeskuse ühtne ja sõbralik kollektiiv sai kõigega hakkama. Foto aastast 2015 Foto: Erakogu

Sind kutsus tööle Airi Rütter?

Ei. Kandideerisin kuulutuse peale. Ehkki me Airiga elasime samas majas, tema kaks korrust kõrgemal ning aeg ajalt trepikojas trehvasime, siis sellegipoolest me ülemäära hästi üksteist ei tundnud. Ja kui ma lehest kuulutust nägin, otsides sel ajal tööd, siis mõtlesin, et haaraks võimalusest kinni. Nii läks.

Airi Rütter tahtis sind enda järglaseks, kas ta ütles sulle, miks?

Ega ta nüüd päris põhjalikult seda mulle ei selgitanud, aga nii palju ta ütles, et kuna ma siin majas tegelikult olin selline multimees natukene. Üks asi oli see, et ma sain ammu juba kollektiiviga väga hästi läbi, tundsime üksteist üsna põhjalikult.

Teine asi oli, et loomulikult oli see maja mulle keldrikorrusest kuni ventilatsioonikambrini täiesti tuttav. Ja kolmas põhjus oli ilmselt see, et kuna ma Airiga aeg-ajalt vahetasin mõtteid kultuurikeskuse tööst, siis ilmselt sai ta aru, et mul on temaga asjadest sarnane arusaam. See oli n-ö Airi kool, mille me kõik siin töötajatena läbisime. See on hindamatu väärtusega, mida ei mõista need, kes ei ole seda läbinud. Ilmselt nii ma Airi usalduse võitsin. Ta pani mulle selle mõtte pähe, et ma võiksin kandideerida. Natuke mõelnud, otsustasin proovida. Ja osutusin valituks.

Kõik läks edasi sujuvalt, ei tekkinud mingisugust vaakumi.

Selles mõttes jah. Kui mind ametisse kinnitati, siis esimese intervjuu andsin Vooremaa ajakirjanik Riina Mägile ja ütlesin, et minu eesmärk ei ole revolutsiooni tegema tulla vaid pigem ikkagi lähenen evolutsiooniliselt. Loomulikult säilitan selle, mis on juba tehtud ja ajapikku panen omi mõtteid juurde. Kindlasti ei kasuta n-ö põletatud maa taktikat, et kõik maatasa ja hakkame midagi täiesti uut tegema, austame tehtut.

Ilmselt Airi ka sellepärast julges mind soovitada sellele ametipostile kuna ta nägi, et kõige kindlam, kuidas tema väga pikk töö säilitab järjepidevuse, on see kui uus juht kasvab välja samast meeskonnast. Ja nii see ka juhtus.

Airi oli aastatega väga hästi toimiva meeskonna komplekteerinud. Olin peagu kümme aastat juhataja ja loomulikult ka minu ajal meeskond muutus. Samas oli mul juba piisavalt kogemust värvata neid inimesi, kes kollektiiviga võiksid sobituda. Olen alati seda öelnud ja ütlen nüüd uuesti, et Jõgeva kultuurikeskusel oli maailma parim meeskond. Ei pidanud käske jagama, mõistsime üksteist juba täiesti sõnatult. Kõik toimis just kui iseenesest, kõik teadsid, mis on nende ülesanne, mida nad tegema peavad.

Mõne suursündmuse puhul kõrvaltvaatajad tihtilugu ütlesid, et nad ei saa aru, mismoodi kultuurikeskuse meeskond töötab. Midagi ei räägita justkui, aga kõik toimib. Keegi ei istu niisama käed rüpes, vaid kui enda töölõik on tehtud, minnakse teistele appi. Üldiselt kultuuritöös ei saagi teistmoodi. Sul peabki olema oma meeskond, keda sa usaldad ja kes sind usaldab. Siis asi töötab.

Mõne suursündmuse puhul kõrvaltvaatajad tihtilugu ütlesid, et nad ei saa aru, mismoodi kultuurikeskuse meeskond töötab. Midagi ei räägita justkui, aga kõik toimib.

Mis kõige raskemad sündmused olid? Olid need Eesti Naiste Tantsupeod või oli veel midagi raskemat?

Väga raske on Airit, naiste tantsupidu ja kultuurikeskust omavahel lahutada kuigi tegelikult oli Eesti Naiste Tantsupeo korraldajaks MTÜ Folklooriselts Jõgevahe Pere. Suure tõenäosusega nii Airile, kes oli kahe esimese peo korraldusjuht, kui ka mulle, kes ma olin kolmanda peo korraldusjuht, oli naiste tantsupidu suurim sündmus, mida me eales korraldanud olime.

Kuna mul oli Airi kõrval olles kahe esimese peo kogemus olemas, siis ainult seetõttu julgesin võtta vastutuse kolmanda peo korraldamiseks. Iga peoga muutus minu roll olulisemaks. Kui esimesel peol tegelesin pigem tehniliste küsimustega, tegin kodulehekülge ja vastutasin muude tehniliste küsimuste eest, siis teisel peol olin praktiliselt Airi parem käsi, kes hoidis silma peal eelarvel, ja kolmandal peol siis juba täiesti korraldaja.

Nii nagu ma kasvasin aastatega kultuurikeskuse juhiks, siis samamoodi kasvasin ma ka naiste tantsupeo korraldajaks.

Ainar Ojasaar on praeguseks juba viie maakondliku peo korraldaja olnud Foto: Erakogu

Aastal 2014 korraldasin juba kultuurikeskuse juhataja rollis olles esimese Jõgevamaa laulu- ja tantsupeo. Olen tänaseks olnud juba viie maakondliku peo korraldaja. Eks see veidi väiksemas mahus sarnase asja korraldamine oli ka väga suureks abiks, et üldse julgeks ette võtta nii suurt üritust nagu naiste tantsupidu seda on.