REPORTAAŽ | Kuidas me Jõgeva lugude kohvikut pidasime

12.08.2025, 17:52

Palju kuulajaid tõi kohvikusse Erki Tederi ettekanne Jõgeva linna tulevikust Fotod: Helar Laasik

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb minna ajas kaks kuud tagasi, ühte ilusasse juunihommikusse, kui Jõgevamaale asumiseltside loomise eestvedajad ja teised huvilised kogukondadest sõitsid tutvuma Kalamaja kogukonnamuuseumiga Tallinnas.

Tegemist oli eelmise aasta Jõgevamaa kogukondade loometalgute linnakogukondade aktiviseerimise meeskonna õppereisiga. Nii minnes kui tulles tegime bussis ajurünnaku, mida saaksime oma kogukondade heaks ära teha.

Tõsiasi on, et ei Jõgeval, Põltsamaal ega ka Mustvees pole linnaelanikke ühendavat seltsi, kellega siinsete arengute kavandamisel või probleemide puhul linn läbi räägiks, kui tahab oma elanike arvamust teada. Ideaalis peaks olema igas linnas mingisugune esinduskogu, vabaühendus erineva taustaga ja erinevate teadmiste, oskuste ning kogemustega inimeste jaoks, kellele läheb korda elu oma kodulinnas väljaspool koduust või oma aiaväravat. Miks kogukond on linnale oluline? Kas Jõgeval võiks olla oma kogukonnaselts ja miks mitte ka kogukonnamuuseum?

Jõgeval bussist välja tulijatel jätkus juttu kauemaks. Otsustasime: osaleme Jõgeva kohvikute päeval kogukonnateemalise kohvikuga. Aega oli kaks kuud. Aga kohviku pidamine ei käi nii lihtsalt, et ostame hea toidu kokku ja hakkame aga kohvikus edasi müüma.

Juba 16. juuni nõupidamisel tuli kokku just see meeskond, kes jäigi kohvikuga tegelema. Nime valik polnud keeruline. Olime Kalamaja muuseumis kuulnud, kui hästi seal kohalike inimeste jutustatud lugusid vastu võeti, seega polnud küsimustki, et Jõgeval toimib sama. Nii saigi meie kohvik nime – Jõgeva lugude kohvik.

Soovisime, et kohviku külastajad jagaksid teistega oma lugusid Jõgevast, tooksid kaasa ajaloolisi fotosid Jõgevast. Kui külastajatest lugude rääkijaid pole, siis loeme ise raamatutest „Mälestuste Jõgeva”, „Ettevõtete ja asutuste Jõgeva”, „Iseäralikke lugusid ja juhtumeid – Jõgeva”. Pakume täistunnil (kell 11, 12) ühte Jõgeva looga seotud ringkäiku linnas. Võime tuua kohviku külastajatele kohapeal lugemiseks Jõgeva linnaga seotud raamatuid.

Miks kogukond on linnale oluline? Kas Jõgeval võiks olla oma kogukonnaselts ja miks mitte ka kogukonnamuuseum?

Edasi läks menüü väljaselgitamiseks. Aega kulus ohtralt, aga jõudsime järeldusele – keskendume soolasele. Kasvõi kiluleivad (olgu kohe ära öeldud, et kiluleiba meie kohvikust ei saanud, küll aga heeringat). Magusat pakutakse nagunii igal pool. Pakume võileiva-buffet: tellime koduleivad-saiad, pakume neile erinevaid võileiva katteid ja määrdeid, maitsevõid, hummust, võib olla ka midagi magusat - plaadikook või magusad muffinid jms.

Arutasime läbi kogu võimaliku programmi. Üldjoontes jäi see lõpuks samaks. Igal pool- ja täistunnil jutud Jõgeva linna ajaloost ja tulevikust. Igal täistunnil teeme lühikese temaatilise ringkäigu.

Igal pooltunnil on kohvikus n-ö vaba mikrofon, ootame seal külastajaid rääkima/jagama oma Jõgeva lugu (lugu Jõgeva minevikust, olevikust, mõni lemmikkoht Jõgeval, põnev Jõgeva inimene jms). Kutsume inimesi juba kohviku reklaamis lugusid jagama ja kuulama. Teavitame reklaamis, et kohvikukülastajad teaksid ette valmistada ning kaasa võtta fotosid Jõgevast.

Kui jutuvestjaid külalistest pole, siis loeme ise ette lõike Toomas Muru Jõgeva mälestuste raamatust või kohvikupidajad räägivad ise oma lugusid (välispilk Jõgevale).

Muffinid ja arbuus ning melon osutusid väga populaarseteks

Järgmisel kokkusaamisel 29. juulil on asjad väga konkreetseks läinud: kes mida teeb, mida toob ja kui palju ning millal. Millised lauad, nõud, kas vajame telke (loomulikult, keegi ei tea ju, mis ilm teeb). Peagu tunnise Teamsi-koosoleku lõpuks on kõikidel ülesanded käes.

On aeg tegeleda turndusega ning kutsuda inimesi meie kohvikut väisama ja oma lugu rääkima. Saame oma Facebooki lehe, jagame infot. Toiduvalmistajatel tuleb toorme hankimine kokku leppida. Pakutav saab ägedad nimed. Need mõtlesid välja Ülle Jukk ja Kersti Kurvits.

Meie kohvikus pakutav kandis nimesid: Pätsuaegne Jõgeva, jahimaja pidu, liha Moskvasse, villavahetaja suutäis, nelikümmend kolm koma viis kraadi, Mihkel Pilli unistus.

Meie võileivad kandsid omapäraseid nimesid, aga kõigil oli vastav sisu

Päev enne kohvikutepäeva tõime kohvikupidamiseks vajalikud tooli-lauad ja telgid kohvikupaigale võimalikult lähedale, et laupäeva varahommikul kõik välja jõuaks õigeks ajaks tassida. Otsin „Mälestuste Jõgeva” raamatust välja põnevaid lugusid, mida vajadusel ette lugeda. Neid on palju ja kõik raamatud väga huvitavad.

Meie naiskond enne kohviku avamist (vasakult) Aive Tamm, Kersti Kurvits, Ülle Jukk, Anne Veiram, Mai Treial, Jana Pärn, Helve Laasik, Kaire Kaasik ja Leili Mård

Udune laupäeva hommik ei vähenda kohviku korraldajate entusiasmi. Nagu nõiaväel saab kõik vajalik õigeks ajaks paika. Ja mõni minut enne kella 10 on meil juba esimesed kliendid.

Meie esimesed kliendid on kohal!

Pärast sissejuhatust tuleb ka esimene loo rääkija – Anne Urbel tutvustab oma vanaisa Thomas Gussi Peterburist Läti kaudu Jõgevale jõudmise lugu.

Anne Urbel on valmis rääkima oma vanaisa Jõgevale jõudmise lugu

Thomas Guss oli tsaari vedurijuht

Olen Jõgeval sündinud. Oma tööelu veetsin Tartus, aga pensionile jäädes tulin vanavanemate elukohta, kus elas ka isa.

Minu lugu on seoses raudteega, see on ühest ununenud tegevusalast, mida tänapäeval enam

ei teata. See tegevusala on raudtee vesivarustus, minu vanemad ja vanavanemad ehk kaks põlvkonda töötasid just sellel alal. Vajalik oli vesivarustus seetõttu, et rongid liikusid tol ammusel ajal auru jõul. Selleks oli vaja suured paagid veduril vett täis lasta, millest siis auru saadi. Ja täpselt samuti oli vajalik ka pumbajaam, mis asus Pedja jõe ääres. Ka see töötas samuti auru jõul. Vesi pumbati küll jõest, aga edasi pumbati see raudteeäärsesse veetorni ja pumpamine käis ikka auru jõul.

Minu vanaisa Thomas Guss (1867-1928) oli huvitava elulooga. Ta on sündinud Lätis, Latgalas talupoja perekonnas vanema pojana, rahvuselt oli ta poolakas.

Thomas Guss

Kas ta nägi, et isalt ei saa talu niipea üle võtta või oli ta lihtsalt erksa meelega ja tundis huvi rohkem masinate vastu või juhtus ka nii nagu tänapäevalgi noored lähevad kaugemale paremat teenistust otsima. Ta oli juba 1897. aasta rahvaloenduse järgi Peterburis ja tema tööalaks oli märgitud „lukksepp”. Mida see pidi tähendama, ma täpselt ei tea, aga tean seda, et temast sai vedurijuht.

Raudtee oli sellel ajal väga perspektiivikas ala. Ta ei olnud mitte lihtsalt vedurijuht, vaid ta sai tsaar Nikolai II vedurijuhiks. Sellel ajal käis tsaar isegi jahil rongiga, näiteks on vanaisa oma lastele rääkinud, kuidas ta käis tsaariga Valgevenes jahil, Belovežjes. Praegu ma tean, et turvakaalutlustel sõitis tsaar kahe rongiga. Et ei oleks teada, kummas rongis ta on. Millist rongi juhtis minu vanaisa, ma kahjuks ei tea, aga ma loodan ikka, et seda, kus ka tsaar istus.

1905. aasta revolutsiooni ajal sattus vanaisa võimudega pahuksisse, kuna tsaarirong kas oli läinud revolutsionääride poolele või vallutati. Kahjuks seal lähevad sugulaste jutud lahku. Seetõttu oli ta sunnitud Peterburist lahkuma. Ühed ütlevad, et ta pagendati, teised, et ta lihtsalt põgenes. Ja ta põgenes muidugi Latgalesse oma sünnikohta Gussi külla.

Ja sealt on ta saanud ka oma perekonnanime. Ma ei tea, kust see nimi Guss on tulnud. Nõukaajal ma ütlesin ka enda kohta, et vene hani [gus on vene keeles hani]. Aga see võib ka mingist lätikeelsest sõnast tulla, ma ei ole kindel, sest ei ole seda uurinud. Gussi küla asus Kagu-Lätis, Preili maakonnas.

Mul on jäänud niisugune kahtlus, et Lätis pandi talupoegadele nimesid küla nime järgi. Olen kirikuraamatutest leidnud seal mõned Gussi-nimelised, aga mingit sugulussidet meil ei ole. Sugulased on mulle öelnud, et vanaisa muutis oma nime Peterburist põgenedes küla järgi. Nii et kui te kuulete Jõgeval niisugust imelikku nime nagu Guss, siis see on pärit Lätist.

Muidugi ei rahuldunud minu vanaisa erksa inimesena tegevusega kodukülas ja mõne aja pärast oli ta juba Riias. Millega ta seal tegeles, ma ei tea. Ilmselt 1912. aastal tuli vanaisa Thomas Guss Jõgevale tööle raudtee vesivarustusse, sest 1911. aastal sündis tal laps Riias ja 1913. aastal juba Jõgeval.

Jõgeva raudteejaam veetorniga Foto: erakogu

Sellel ajal oli töökohas ka elukoht, nii et nad elasid Pedja jõe ääres pumbajaamas või pumbamajas nagu meie kutsusime. Muidugi teise maailmasõja ajal see hoone pommitati puruks, sest vesivarustus oli strateegiliselt raudteele tähtis.

Jõgeva kaks kõige vanemat tänavat

Jõgeva linna kõige vanemad tänavad või teed on nn üleraudtee linnaosas. Üks on Jaama tänav. Mõisnik nihutas raudteejaama asukoha oma n-ö tagaaiast edasi ja ehitas ka tee raudteejaama praegusest Kase tee otsast välja.

Teine tänav, mis on ära unustatud, et on vanim, oli pumbajaamast Pedja jõe ääres raudteeni, praegu on see Betti Alveri tänav. Sedapidi tuli torustik, millega pumbati veetorni vesi ja sealt käis ka liiklus, sest pumbajaama oli vaja ju ka küttematerjali vedada. Muidugi oli see tänav põlluvaheline tee, aga ta oli Betti Alveri tänava eelkäija. Ja alles siis tulid Suur tänav ja muud.

Vana veetorn pommitati teise maailmasõja ajal puruks. See oli kiviehitis ja sellest on vähe pilte, ainult mõned raudteejaamas tehtud, kus torn ähmaselt näha on. Vana veetorn asus siis Betti Alveri tänava pikendusena päris raudtee ääres. Ja jaamahoone Tartu poolses otsas oli ka purskkaev. Pärast sõda ehitati raudtee veetorn siiski üleraudtee linnaossa aga raudteejaamast teisele poole kui esialgselt. Mitte segi ajada linna veetorniga Turu tänaval.

Kell 11 lahkuvad 17 inimest koos Ülle Jukkiga et osaleda väikesele ringkäigule teemal „Kadunud Jõgeva”, vaadati ringi endise Jõgeva turuplatsi ümbruses.

Kiirem rongiühendus toob kinnisvarahindade tõusu

Poolteist aastat tagasi kolis Jõgevale elama Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse (JAEK) ettevõtluskonsultant Leili Mård.

Leili (vasakul) kirjutab enne kohvikupäeva algust tahvlile päevakava

Leili oli aastaid töötanud Soomes ning võinuks saada pealinnas väga hea töökoha. Ometi jäi sõelale Jõgeva. „Kui väga aus olla, siis läbi Tallinna ma ju siia tegelikult tulin, esimene töökoht Eestis oli siiski pealinnas. Olen elanud kogu oma täiskasvanuelu Soomes ja väikeses kohas. Nii et Helsingi ja Tallinn mulle väga ei meeldi. Need on ilusad linnad, kus käia külas, aga elada ma tahaksin ikka seal, kus on loodus ja linnulaul ja kus ma ei pea hommikul tööle kõndides sõdima mitmesaja autoga.”

Leili ei valinud konkreetselt Jõgevat. „Aga ma tahtsin mingeid teatud asju, mis Jõgeval olid olemas. Need asjad otsustasid selle, et tulin siia. Esimene nendest oli liikumisvõimalus. Koht, kus Soomes elasin, oli väikene, elanike poolest nagu Viljandi, pindala poolest nagu Tallinn, hajaasustatud. Linnakeskus oli tegelikult võrreldav Jõgeva keskusega – kaks paralleeltänavat ja suurem osa kauplustest ühe tänava peal. Väga tähtis oli mulle lennujaam, sest siis sain kiiresti sealt välja. Ei olnud probleem lennujaamast Helsingisse, Helsingist kuhu iganes maailmas.

Jõgeval võin hommikul akna lahti teha ja mitte keegi mind ei sega.

Jõgeval on sama, siit saad rongiga Ülemiste jaama, Ülemistest lennukiga kuhu iganes maailma. Aga samas, Jõgeval võin hommikul akna lahti teha ja mitte keegi mind ei sega. Jah, Jõgeva oli üks nendest piirkondadest, mille peale ma mõtlesin, kui otsisin töökohta. Võib öelda, et Jõgeva võitis.”

Kiire rong ja puhas õhk

Leilile meeldib Jõgeval kõige rohkem rong. „Järgmisena meeldivad mulle kirsipuud. Minu meelest on Tallinnas kirsipuid kõige rohkem Jaapani aias ja seal on neid igatahes vähem kui Jõgeval. Ma proovisin ükskord lausa kokku lugeda, vahepeal läks sassi ka natuke. Ja siin on isegi magnooliapuu.

Minu kõige lemmikum asi on see, et kui tulen tööle, siis kõnnin läbi pargi, sest elan pargi lähedal, Kruusa tänava kandis. See on nagu täielik õndsus, ma ei ole peagu kahe aastaga ikka veel ära tüdinenud. Minu jaoks on loodus siin tähtis, samuti puhas õhk. Olen küllalt tundlikuks muutunud, nii et isegi Tallinna õhk on mulle natuke väävlihaisuga. Ja mulle meeldib see vaikus. Ega siin ka ei ole väga vaikne, aga ei ole vähemalt suurt liiklusmüra. Kui Ülemistes rongi pealt maha astud, nii kohe häirib mind liikluse kära. Küllap inimesed on harjunud, nad ei kuule seda, aga minu jaoks on see nagu keegi taoks koguaeg haamriga kõrva taga.”

Leili ütleb, et ta on nii vähe veel Jõgeval elanud, et inimestest rääkida, sest ta ei tunne veel kõiki, aga need, keda ta tunneb, on loomulikult toredad.

Kui Leili Jõgevale tuli, tahtis ta kohe küsida, et miks neid maju kesklinnas korda pole tehtud. Aga Jõgeval on tema hinnangul ilusaid kohti palju. „Mulle meeldib, kui talvel see Jõgeva silt, LED-valgusega ilusasti põleb. Kui ma tulen õhtul kusagilt pimedas, siis ma teinekord käin teisel pool parki isegi, kuigi mul sinna muud asja ei ole, et lihtsalt vaadata seda silti. Kuid isegi juba selle pooleteise aastaga, mis ma siin olen olnud, olen näinud, kuidas asjad on hakanud arenema. Ma usaldan ja usun seda, et Jõgeva potentsiaal ainult kasvab. Korrusmaju on korda tehtud, Hesburgeri asemel oleks võinud midagi muud olla, aga vähemalt on näha, et ikkagi tibusammudega liigub asi edasi.”

Juba selle pooleteise aastaga, mis ma siin olen olnud, olen näinud, kuidas asjad on hakanud arenema.

Leili hinnangul toovad kiired rongid Jõgevale kindlasti uue hingamise. Ja kõik, kes mõtlevad siia linna kinnisvara soetada, võiksid selle aegsasti ette võtta, sest hinnad kindlasti kasvavad.

Kõik sõdivad kõigiga

Leili hinnnagul on see vist kogu Eesti kohaliku poliitika omadus, et kõik sõdivad omavahel selle asemel, et üheskoos asju paigast vedada. „Ma ei ole siiamaani aru saanud Eesti poliitilisest süsteemist, kus kohalike poliitikute kõige tähtsam tegevus on teisi maha teha. Minu meelest on mõistlik, kui niigi raha vähe, siis teeme ühise plaani ja siis teemegi aeglaselt, aga teeme koos.“

Julgust ja inimeste usku iseendasse võiks tema hinnangul samuti rohkem olla. „Minu jaoks oli kõige vapustavam tõesti see, kui ma tulin Jõgevale, siis kõik hakkasid küsima, miks sa siia tulid. Mitte huvi pärast, vaid jumala eest, et miks sa just sellise koha valisid. Mõtlen no miks mitte. Olen elanud Soomes, Lõuna-Koreas, olen käinud külas igal pool maailmas ning minu jaoks on see täiesti okei normaalne väike linn. Ma ei saa aru, mis see põhjus on, miks inimesed siin ütlevad nii, et nad kuidagi millestki ilma on jäänud või kuidagi nii maha surutud. Ma ei saa aru, miks inimesed nii suhtuvad Jõgevasse, Jõgeva on ju ilus. Meil ei ole muud vaja teha, kui võtta värvipurk kätte ja krohviks natuke.”

Leili Mård erineb eestlastest või on hakanud erinema, sest tema jaoks ei ole see piirang, et ta elab Jõgeval ja peab siin teatris käima. „Ma käin juuksuris ka Tallinnas. Olen harjunud sellega, et mu tööleminek Tallinnas võttis poolteist tundi, ja seda bussiga, mitte jalutades. Siis see, et ma sõidan siit kaks tundi Tallinnasse ei ole probleem. Järgmisel aastal on võimalik siit sõita Tallinnasse kiiremini, kui ma Tallinnas sõitsin oma toonasest üürikorterist oma kontorisse Avala tornides.

Julgust ja inimeste usku iseendasse võiks rohkem olla

Võib-olla Põhja-Soomes elamine õpetas mulle just kõige rohkem seda, et kaugus ei ole piirang, sinu enda tahtmine on piirang. Kui siin on mingi tore teater ja mul on vaba aeg, siis ma lähen siia seda vaatama. Kui ma tahan kuhugi mujale minna, mingit muud etendust vaatama, siis ma lähen. Minu jaoks on Eesti nii pisikene, et Jõgeva on Tallinna eeslinn. Lihtsalt ma ei pea kannatama sellepärast, mida ma Tallinna puhul vihkan, ma saan siin nautida sellist rahu, mida ma eeldan, et minu kodus mul olema peab. Ja samas mul on kõik käe-jala juures. Võib-olla kellelegi see on suur ettevõtmine Tallinnasse minna, aga mina sõitsin lihtsalt loomaaeda sõbraga eelmisel laupäeval, sest tahtsin ja tuli pähe hommikul. See on siin võimalik. Ma ei ole isegi veel autot ostnud, kuigi vahepeal tahaksin, sest siis võiks kaugemal ka ringi käia kui Jõgeva linnas.”

Tuleviku Jõgeva

Jõgeva valla arenduse peaspetsialist Erki Teder tutvustas Jõgeva linna plaane praegu ja tulevikus.

Erki Teder on valmis rääkima kuulajatele Jõgeva tulevikust

Mustvee maanteele uus sild

Mustvee maantee, mis läheb vana koolimaja juurest alla jõe äärde. See sild on küllalt amortiseerunud, et niimoodi mõned aastaid sõiduautodele ületada ta veel sobib. Põhimõtteliselt pole seda silda taastada pole suurt mõtet. 2023. aastal on tellitud uue silla põhiprojekt. See on hoopis erinev praegusest sillast. Uus sild tuleb vana silla asukohta, kuid on praegusest laiem. Uuel sillal on kavandatud 2,5 meetri laiune jalgtee ja ka sõidutee osa on piisavalt lai. Tollase hinnakalkulatsiooniga 1,2 miljonit, see oli siis kaks aastat tagasi, eks ta praegu võib maksta poolteist miljonit.

Uue Mustvee maantee silla eskiis

Kui investeerida, siis ilma toetuseta ei saa. Valla eelarvestrateegias on se isegi sees seal kusagil 2027., 2028. aastal. Ainult oma rahaga on seda siiski ääretult keeruline vallal ehitada.

Promenaad

Ja kui liikuvuse teemaga edasi minna, mis on praegu väga aktuaalne, tuleb rääkida promenaadist, mis ühendab keskväljakut kaunite kunstide kodu või kirikuga. Sinna on kavandatud kõnniteekividega kaetud kolme meetri laiune jalgtee, see kulgeb Pargi 9 kortermaja eest, pöörab sealt diagonaalis üle väikse muruplatsi ja siis läheb sealt, kus eakate hooldekodu maja ehitatakse, selle kortermaja kõrvalt, sõidutee jääb seal alles, ta läheb siis sealt, kus on praegu haljasala ja mõned puud lähevad sealt maha. Kogu Puiestee ja Turu tänava ristmik on lahendatud laia künnisega, et jalakäijatel oleks turvalisem ja mugavam ning liiklus oleks aeglasem.

Promenaadi projekt on tekitanud päris palju diskussiooni kogukonnas, on ka volikogus tuliselt selle üle vaieldud. On neid, kellele see meeldib ja on neid, kes arvavad, et tore asi küll, aga kas 400 000 eurot, mis on selle maksumus, kas sellele rahale peaks leidma mõne teise rakenduse. Vallalon siisko olemas EL toetus 200 000 eurot, nii et tõenäoliselt tuleb selline 50:50 projekt, st pool paneb vald ja pool Euroopa raha. Seal on 40 000 euro eest ka mänguväljaku atraktsioone kavandatud ja pinke.

Jääväljak

Jõgeval on jäähoki ajalooliselt olnud suurte traditsioonidega, vahepeal ta oli nagu varjusurmas, aga nüüd viimastel aastatel on jälle noor seltskond eesotsas Raul Kiviga seda jäähoki teemat vedanud ja lastel jälle silmad säravad, trenniskäijaid on kümneid ja kümneid. Räägime jäähokist, aga tegelikult uisuväljakust või lihtsalt uisutamise väljakust, jääväljakust, oleks õigem rääkida. See ei ole ainult litri tagaajamine, vaid ikkagi tänapäeval on väga oluline just see nii-öelda oma lõbuks uisutamine.

Lähte jääväljak. Midagi sarnast võiks tulla ka Jõgevale Foto: Erki Teder

Praegune jääväljak on koolimaja juures Rohu tänaval olemas, aga viimane talv näitas väga ilmekalt, kui sõltuv on see ilmast. 2024/2025 talv oli sombune ja sisuliselt oligi nii, et suurem osa talvest näitas, et midagi tehes nägid mitu päeva vaeva, said ühe päeva uisutada ja ülejärgmine päev jälle kõik sulas. Tohutult kannatust on eestvedajatel vaja.

Oleme kavandanud jääväljaku Piiri tänava vanale staadionile. See on küllalt suur staadion, u 40 protsenti sellest võtaks jääväljak ära. Et jääväljak oleks ristipidi staadioni puudepoolses küljes, siis puud kaitseks teda lõunapäikese eest.

Ja mitte ainult looduslik jää, vaid et seal all jookseksid jahutustorud betooni sees. Meil oleks betoonist valatud väljak. Lähtel on ka saanud niisugune väljak valmis, see võimaldab ikkagi märtsikuuni hoida jääd. Kulub u 2000-3000 eurot kuus elektri eest, jahutamaks pinnast jää all, et võimaldada järjepidevalt seal novembrist märtsini uisutada.

Niisuguse väljaku hinnalipik on kuskil 400 000 kuni 600 000 eurot. Võib-olla täiskasvanute meeskondadele tähendaks see väikest renditasu.

Decora laieneb

Kaupluste laienemine Jõgeval jätkub. Decoral on ka tegelikult juba projektlahendus paar aastat valmis, neil on kuni ehitusloani kõik asjad olemas. Ma ei ole selles kindel, aga olen kuulnud, et peale Põltsamaa kaupluse valmimist peakski Jõgeva kauplus olema Decora jaoks üks järgmisi investeeringuid.

Praegune kaupluse maja on lihtsalt niivõrd kitsaks jäänud, et seal laomeestega rääkides on selgunud, et kui pood omal ajal rajati, siis oli kaupa vähemalt poole vähem kui praegu on. Uus kauplus on kavandatud sinna, kus olid aiamaad. Ta jääb kõrvuti Puiestee tänavaga mitte enam Turu tänavaga.

Vana hoone ei puutu üldse asja, see maja ei kuulugi Decorale, kuulub eraomanikule, nii et uus kauplus tuleb täiesti uuele krundile.

Inimestel jätkus Erkile küsimusi pikalt, poolest tunnist sai märkamatult tund. Linna arengud lähevad rahvale korda.

Kersti tänab kõiki kuulajaid ja külalisi

Ja ongi kohvik peetud. Kogemustest teeme kokkuvõtte esmaspäeval. Üksmeelne otsus: jätkame!

KOHVIKUPIDAJATE ARVAMUSI

Kersti Kurvits

Saime kohvikus kinnitust sellele, et Jõgeva elanikel on palju ja põnevaid lugusid/mälestusi Jõgevast, aga neid kätte saada ja koguda ei ole niisama lihtne.

Me ei ole kõik esinejad või jutuvestjad ja lihtsam on oma lugu jagada üldisemas arutelus või siis kui eestvedajad on tõstatanud teema ja jaganud oma lugu. Nagu näiteks Jõgeva lennuväli või siis Kesk-Aasiast pärit villavahetajad - kui neid seiku Jõgeva ajaloost meenutada, oli mitmelgi kohviku külastajal jagada oma mälestusi nendega seoses.

Kõige suurem huvi oli Ülle Juki juhitud „Kadunud Jõgeva” ringkäigu ja Erki Tederi jagatud Jõgeva linna arenguplaanide vastu.

Saime kohvikus kinnitust, et huvi linnaelanikel oma linna mineviku, oleviku ja tuleviku vastu on ja JAEK püüab omalt poolt seda huvi kogukonnas toetada ja kogukondlikule liikumisele Jõgeva linnas igati kaasa aidata.

Ostjaid juba jagus

Mai Treial

Laupäeval oli mitmeid huvitavaid jutuajamisi ja teadasaamist. See, et aastaid tagasi on juba Betti muuseumis Jõgeva kohta Heli Järve kaudu materjale kogutud ja peaks olema seal säilitatud.

See, et inimestes on huvi ajalugu talletada, on neidki, kes on ise valmis veelgi rääkima ja oma panuse meenutuste ja materjalide talletamisse andma, me lihtsalt ei osanud seda „õiget nurka” varem leida.

Eks Kalamaja muuseumis kuuldu ja nähtu süstis meisse palju indu ja mõtteainet. Meis on rohkem tegutsemise jõudu, kui võis arvata. Asi sai õige stardi.

Järgmise aasta linnapäevadel on minu arvates hea võimalus Jõgeva lugudega jätkata - telk ja näitus näiteks. Miks mitte ka jalutuskäigud ajaloolistesse kohtadesse koos jne.

Edu meile!

Anne Veiram

Mul on hea meel, et osalesin. Tõeliselt vahvad olid võileibade nimed ja nimede infobuklett (kadus laualt nagu soe sai, see lõi meeleolu ja võimaldas kohe kohvikukülastajaga vestelda. Külastajaid oli 169 ja seda on päris korralik tulemus.

Tõeliselt vahvad olid võileibade nimed ja infobuklett

Meeldis, et meeskond toimetas üksmeelelt ja heatujuliselt. Kahju on sellest, et ei kuulnud räägitud lugusid, kuid loodan lugeda. Puhkehetkel rääkisime ka laua juures oma Jõgeva lugusid.

Järgmine kord püüaks pildimaterjali ka koguda.

Jana Pärn

Kohviku pidamine läks väga hästi korda. Naiskond mobiliseerus kiiresti ja tegutses ühise eesmärgi nimel. Elagu naiskond!

Toitude nimed olid põnevad, mis kindlasti kõnetasid inimesi ja nii peakski olema.

Tegutseme ikka edasi.