Miks on vaja energiaühistut
27.10.2026, 18:47
Energiakogukonna käivitamiseks ei piisa paraku ainult päikesepaneelidest ja akudest, oluline on kohaliku eestvedaja olemasolu, usaldus, rahastus ja selged kokkulepped selle kohta, kuidas ühistu toimib.
Kalevipoja Koda Kääpa külas on kogunud enda ümber need, kes huvituvad soodsast taastuvenergiast.
„Esimene niidikene selles suunas oli seotud Arukate külade projektiga, kus me osalesime külaga 2021-2022. Meil olid kohtumised üle Eesti, kus saime teiste arukate küladega kokku. Ühel ideede teritamise üritusel ühes lauas ütles keegi, et teil on seal Kääpal ju Maie (Maie Kiisel – toim), kes on keskkonnateemadega sina peal. Läksime nii-öelda mudima sellel ajal taaskasutuskeskuse mõtet.
Kohtusimegi Kääpa OTT-il Maiega ja jäime rääkima. Siis selgus, et tal on siin suvekodu, pärandatud talu meie kandis ja sealt hakkas vaikselt see teema arenema. Ja siis ühel ilusal päeval istusime siis juba Tartu Regiooni Energiaagentuuri ehk TREA inimestega, vallavanemaga ja kogukonna liikmetega suures saalis rahvamajas ja arutasime, kuidas me saaksime külas asju teha paremaks,” rääkis Kalevipoja Koja juhatuse liige Annika Oras.
Oligi hästi tihe koostöö ülikoolidega, teadusasutustega, kohalike omavalitsustega. Iga väike rakuke oli hästi erineva ülesehitusega.
Interreg alustas StartSun projektiga aastal 2023 ja nad kutsusidki Kääpa küla pilootkülaks. Eestist valiti kaks piirkonda – Obinitsa Setomaal ja Kääpa Jõgevamaal. Eesmärk oli sellel projektil näidata erinevaid võimalusi, kuidas energiakogukonda luua erinevates keskkondades. Kokku osales neli riiki, Eesti, Läti, Soome ja Rootsi ja Eestis oli siis kaks partnerit, Lätis kaks ja Soomes, Rootsis kummaski üks. Oligi hästi tihe koostöö ülikoolidega, teadusasutustega, kohalike omavalitsustega. Iga väike rakuke oli hästi erineva ülesehitusega.
„Pidime olema n-ö katsejänesed, et proovida ära, kas saab, kuidas saab ja kui saab hästi, siis äkki saab keegi teine ka meie ideed hiljem koopeerida. Nüüd saab see kolm aastat läbi oktoobri lõpuga. 31. oktoobril pannakse punkt.
Meil on paneelid katusel, olime viimased, kes jõudsid. Meie projekt oli täis absoluutselt igasuguseid takistusi, kohati tundus, kas üldse on mõtet jätkata. Selle projektiga oleme olnud käpuli ja jälle püsti tõusnud neli-viis korda,” rääkis Annika Oras.
Ideest teostuseni ehk kõik ei lähe nii, nagu plaanid
„Kõigepealt oli meie mõte see, et paneme paneelid Kääpa kortermajade katustele. Ja hakkame siis sealset energiat müüma võrku, selle pealt teenime kogukonnale tulu ja siis kogukonnaga koos ehk nende inimestega, kes energiaühistuga liituvad, hakkame arutama, kuhu seda raha rakendada. Mida saaks külas veel paremaks teha, kas teha uusi projekte või siis teha mänguväljakuid, liivakaste, mingeid paremaid ruumilahendusi, võib-olla mingeid renoveerimisi kuskil.
Selgus, et esiteks on kortermajade katused nii halvas seisus, et sinna peale polegi mõtet paneele panna. Ja teiseks suureks takistuseks oli see, et elektrivõrgud meil on hästi nõrgad siin ja pole võimalustki võrku müüa. Mis tähendas seda, et selleks, et üldse elektrit võrku müüa, oleksime pidanud võrku võimendama, aga iga punkt oleks maksnud umbes 20 000 – 30 000 eurot või isegi rohkem.
Kuid meie eelarve oli limiteeritud, kogu raha olekski läinud selle peale, et võrku võimendada. Sellest mõttest loobusime.
Võtsime kõrvale TREA (Tartu Regiooni Energiaagentuuri – toim) soovitusel ühe teise projekti, mis tegeles kortermajade renoveerimisega. Ehk siis Renoverty projekt, mis tuli meile kohe appi, oleks nõus olnud võtma kõik meie korterelamud, tegema energiaauditid ja aitama ka minna ühishankesse KredExisse, et teha kõik majad korraga korda. Ja sealt oleks tekkinud siis ilmselt ka võimekus katustele midagi paigaldada.
Esiteks on kortermajade katused nii halvas seisus, et sinna peale polegi mõtet paneele panna. Ja teiseks suureks takistuseks oli see, et elektrivõrgud meil on hästi nõrgad siin ja pole võimalustki võrku müüa.
Tegime koosolekuid, arutasime korteriühistutega, oli ka kortermajade haldusfirma meil mitmel koosolekul kohal ja ka katlamaja operaator, kes oli nõus igati aitama, aga asi jäi selle taha, et ükski maja ei saanud hääli kokku, et hakata maja renoveerima. Ehk siis selles mõttes jäi renoveerimine sinnapaika.
Siis hakkasime mõtlema, kuidas leiaksime kohapealsed tarbijad. Enne oli veel mõte, et palkame projektijuhi, kes seda kõike siin vedama hakkab. Ei minul ega Andri Platol ega teistel kogukonna liikmetel polnud võimalik oma töö kõrvalt seda projekti hakata vedama.
Leidsime väga ägeda noore mehe, ehitusala spetsialisti ja sõlmisimegi lepingu. Ta küll ütles meile, et samal ajal on ta oma sõrme andnud ka ühte teise kohta. Ta ei saanud sellest veel rääkida. Mõtlesime, et küll me hakkama saame. Ja siis selgus, et see teine koht, kuhu ta sõrme andis, oli Ruhnu saare vallavanema koht. Ruhnu saar on Pärnust kolmetunnise laevasõidu kaugusel, Roomassaarest umbes kahe ja poole. Sügisel ja talvel saab saarele ja sealt ära ainult lennukiga. Lennuk ei lenda siis, kui ilmastikuolud ei luba, laevad ei sõida ka, kui ilmastikuolud ei luba ja autoga sealt minema ei saa.
Aasta aega nagu ponnistasime, meie siitpoolt ja tema sealtpoolt, aga sellest ei tulnud midagi välja. Ja siis meil ei jäänudki muud üle, määrati Andri Platot ja mind selle projekti etteotsa.”
Kuidas leida kohalikke tarbijaid
Projekti meeskonnal tuli hakata kaardistama kohalikke ettevõtjaid, kes kohapeal elektrit tarbiksid. „Meil jäidki sõelale kauplus, katlamaja, Emajõe Veevärk ja Kalevipoja Koda oli nii-öelda reservkoht. Et kui jääb üle, siis paneme siia ka. Ja hooldekodu oli ka üks meie esimesi mõtteid. Hooldekodu juhatajaga istusime koos, rääkisin temaga poolteist tundi, aga nendel on oma päikesepargid olemas. Nad on loonud oma turvavõrgu juba kohapeale valmis ja nad ei vajanud rohkem.
Läbirääkimised, kohtumised. Kõik olid alguses nõus, sest et nemad saaksid ju päikesepargid, maksaksid ainult omaosaluse, mis oli 20 protsenti ja saaksid selle omaosaluse võrra tarbida elektrit tasuta. Ehk siis tegelikult nende jaoks justkui ei tekikski mingit kulu ja tunduski väga mõistlik.
Ja siis hakkas juhtuma. Meil oligi mure, et me ei suuda kolmele päikeseparke pakkuda, hakka või valikut tegema, aga valik tuli iseenesest. Katlamajaga läks nii, et katlamaja operaator SW Energia sai KIK-ist toetuse, et katlamaja renoveerida ja korda teha. Ja siis arutasime koos, et pole ju mõtet panna katlamaja katusele paneele, hakata pärast seda renoveerima, paneelid maha tõsta, pärast tagasi tõsta, ei tundunud kuidagi mõistlik. Emajõe Veevärgiga arutasime seda, et neil on kaks punkti Kääpal, üks on veepumpla, kus nii-öelda puhast vett pumbatakse ja teine on reoveepuhasti, mis on natuke eemal.
Mõlemal majal on paneelid, kokku üle üle 30 kilovati paneele ja akusid on meil 80 kilovatti.
Mõlemasse kohta oleks justkui vaja, aga ühes kohas polnud väga ruumi, siis oligi meil välja töötatud katuselahendus, et loome varikatuse ja sinna peale paneme paneelid või siis reoveepuhasti juurde maapealsed paneelid. Kõik simulatsioonid olid tehtud erinevate lahenduste kohta.
Kogukonda hoidsime koguaeg kursis, juba esimestest sammudest peale. Tegime erinevaid koolitusi - mis päikeseenergia on, kuidas seda toodetakse, kuidas seda on tehtud teistes riikides, millised kogemused on mujal saadud. Siis tegime kortermajade katustega ka veel simulatsioone ehk näitasime, kui on sellised paneelid, neid on nii palju, kuidas see kõik aitab energiat toota. Rääkisime selleskit, mida üldse Kääpa külas võiks ägedat teha, oli unistamise õhtu, väga hullud ja ägedad ideed tulid sealt. Kogukond oli meil algusest peale fookuses, sest meie mõte oli, et energiakogukonna moodustavadki kohalikud elanikud.
SW Energiaga läks nii, et katlamaja läks remonti. Emajõe Veevärgiga oli kõik juba paigas, isegi rahasummad läbi räägitud, kui palju neile see maksma läheb. Ja siis tuli teade, et Emajõe Veevärgi nõukogu otsustas, et nemad ei liitu energiakogukonnaga. Ehk siis nemad kukkusid ka ära. Järgmiseks eesmärgiks oli see, et lähme edasi kahe ettevõttega - Coop on üks liige, Kalevipoja Koda on teine liige ettevõtete poolt ja siis on kohalikud inimesed, kes tahaksid liituda. Olime juba kokku tulnud, et asutada energiaühistu ja panna alla allkirjad, kui poe juhtkond ikkagi otsustas, et nende jaoks ei ole see väga ratsionaalne projekt, nad saavad niigi elektrit odavalt ja pole mõtet seda pingutust veel ette võtta eraldi.
Projekt tiksus koguaeg edasi, me olime koguaeg ajast maas, teised olid juba ammu valmis ja meie muudkui lohisesime taga.
Ei jäänudki muud üle, kui läksid muuseum ja rahvamaja käiku, mõlemad ju tegelikult kogukonna jaoks olulised. Siin aastaringselt toimetusi on, mõlemad tarbivad elektrit ja siis saigi tehtud jällegi simulatsioonid, projektid, tegime riigihanke, esimene ebaõnnestus, siis otsustasime, et tegelikult riigihanget pole vaja teha selliste summadega, tegime enampakkumiste küsimise ja siis saime endale ehitaja ja paigaldaja. Nüüd on see kõik tehtud ja mõlemal majal on paneelid, kokku üle üle 30 kilovati paneele ja akusid on meil 80 kilovatti.
Paneelid aitavad meid märtsist oktoobrini, talvel ju päike väga ei küta. Suuremalt jaolt talvel ikkagi me peame ise hakkama saama. Meil on selline nupukas süsteem siin vahel, mis aitab tulevikus odavat elektrit akudesse salvestada ja kallil ajal suunab selle tarbimisse. Ja akude tööd saame kasutada aastaringselt, võttis Annika Oras Kääpa energiaühistu saaga kokku.
StartSun projekti kokkuvõtteks saab öelda, et projekti eesmärgi täitsid Eesti (Setomaa ja Kääpa) ning Läti kaks pilootprojekti. Soome ja Rootsi energiaühistut ei loonud ja päikeseparki ei paigaldanud. Seega võiks öelda, et lõpp hea, kõik hea.
Tulundusühistu Kääpa Energia ei jää nüüd loorberitele puhkama, vaid vaatab suurema pilguga tuleviku poole. Kuidas saaks veel Kääpa külas nutikaid lahendusi kasutades energiasõltumatust suurendada? Jätkuprojektid katlamaja, vee-ettevõtte, poe või mõne muu ettevõttega on ka jätkuvalt mõttes. Ja kõik, kelle jaoks on oluline Kääpa kandi heaolu ja edu, on oodatud ka ühistuga liituma. Täpsemat infot ühistu kohta saab siit.
Lisalugu
Setomaa oli esimene pääsuke
Setomaal valmis tänavu kevadel Eestis ainulaadne päikesepark. Setomaa valla kodulehel seisab, et ühistus on 15 liiget ja 62 kilovatti paneele katusel, 50-kilovatine inverter ja akut 50 kilovatti.
Elektrit kasutab tulundusühistu Seto aiad.
