„Looduse tundmisega on nii, et kui sa ise tunned loodust, siis oskad seda ka hoida”
- Helve Laasik
- 4 minutes ago
- 9 min read
25.8.2026, 12:04
Vello Keppart tunneb väga hästi linde, imetajaid ja taimi, oskab metsakooslusi määratleda. Koos abikaasa Lainega kirjutavad jätkuvalt Looduskalendris Jõgeva ilma ülevaateid.
Kolme kutsekooli õpiku autor Vello Keppart on Kohtla-Järvelt pärit. Esimest korda sattus ta Jõgevale siis, kui asus 1968. aastal õppima Palamuse metsamajanduse sovhoostehnikumis ehk praeguses Luua metsanduskoolis. Buss käis Kohtla-Järvelt Viljandisse ning tõi ta Jõgevale ja viis koju tagasi, kui vaja. Jõgeval elas tema vanatädi, kellel noormees tehnikumis õppimise ajal aeg-ajalt külas käis.
„Mõni nädalavahetus olin Jõgeval. See oli esimene kokkupuude Jõgevaga, linn tundus väga roheline ja mõnus, raudteejaama kõrval oli purskkaev, seal sai istutud, jaamahoones olid maalid.”
Õppis ülikoolis bioloogiat, lisaks hüdroloogiat
Pärast tehnikumi lõpetamist töötas ta väga lühikest aega Kohtla-Järve rohelise vööndi metsamajandi Oru metskonnas. „Tehnikumi läksin suunamisega, Jõhvi metskond suunas mind õppima, sest metsaülem Elmar Süda naine oli meie eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Mina kirjutasin kirjandeid, sealt sai õpetaja teada, et olen loodusehuviga, võiksin metsandust õppida.”
Kõigepealt sai Vello Keppartist metsatehnik, siis võeti ta armeesse aega teenima. „Olin kaks aastat lennuväes. Ma polnud veel koju jõudnud, kui sain teada, et kodus ootas Henn Vilbaste kiri. Neil oli rasvatihase uurimiseks (tihaslaste populatsiooni-ökoloogia programm Parus) rõngastajat vaja. Tule kohe Kilingi-Nõmme, kirjutas Vilbaste. Nii sõitsingi kohe pärast teenistust sinna, töötasin Kilingi-Nõmme näidismetsamajandi Nigula riiklikul looduskaitsealal ühe suve ja sügise. Töö ühtis hobiga: õppisin linde käest määrama, rõngastasin Pärnumaa metsade pesakastides pesitsevaid linde, Kabli linnujaamas rändlinde ja ka nahkhiiri.
Pärast läksin ettevalmistuskursustele, mis olid Tartu ülikooli juures, sest oli vaja ülikooli sisseastumiseks eksamid ära teha. Asusin bioloogiat (erialaks oli looduslike ressursside ratsionaalne kasutamine ja looduskaitse) õppima.
Lõpetasin 1980. aastal ülikooli bioloogina ja bioloogia-keemia õpetajana. Ökoloogiline mõttelaad oli olemas, ja see oli muidugi põnev aeg. Pärast ülikooli lõpetamist taheti esialgu mind suunata Kiltsi kooli, aga õpetajaks ma ei tahtnud minna. Täiendavalt õppisin sooteadust ja hüdroloogiat veel juurde, praktika läbisin soojaamas. Pärast ülikooli suunati mind Tooma soojamaa tööle.
Tooma soojamas olin hüdroloog, vähe aega olin seal ka juhataja. Aga siis oli mingi konflikt, mind kutsuti Tallinna keskusesse. Instituuti oli minu tegevuse kohta saadetud kaebus. Lahkusin Toomalt ja otsisin uut töökohta. Nii sattusin Eesti metsainstituudi Kaarepere metsakatsejaama metsataimla ja arboreetumi töödejuhatajaks, seal töötasin aastatel 1983-1992.”
Lisalugu
Söe arboreetum
Söe arboreetumisse istutati katsekultuure, puid-põõsaid aastatel 1976 – 1995. Istutajateks olid metsainstituudi ja metsakatsejaama töötajad aga ka paljud talgulised.
Arboreetumi rajamise eestvedaja oli tolleaegne metsainstituudi direktor Ülo Erik (metsainstituudi direktor 1969-1986, vanemteadur 1986-1988), keda huvitas peamiselt istutusmaterjali kasvatamine mitmesugustel meetoditel ja võõrpuuliikide sobivus metsakultuurides.
Istutusalaks valiti tolleaegses Kaarepere metskonnas asunud endiste Uue-Puutsa, Purreti ja Kaarlimetsa talude põllu- ja heinamaad.
Söe nimi otsustati anda samal territooriumil asunud metsatööliste hoone järgi.
Liikide kollektsiooni päritolude teave oli Ülo Eriku valdustes ja on nüüd tema poja Mart Eriku käes. Kaarepere metsakatsejaama aastaaruanded Söe arboreetumist asuvad Rakvere arhiivis.
Enamasti okaspuude katsekultuurid
„Minul on andmed oma tegevusest ja Tartu puukoolist saadud istikutega kaasas olev teave lipikutelt; näiteks „Ritsa 13.4.84 Tilia caucasica“ Istutasin 27 pärna istikut 1988. aasta 12. mail männikusse kahe reana. Praegu kasvavad kõrged 40-aastased kaukaasia pärnad vääriselupaigas VEP 210705.
Kuna mind ei kaasatud teiste tehtud inventuuridesse (Ülo Erik 1998; Alvar Peterson ja Toomas Hirse 2011), siis minu andmed 1983-1995 istutustest on neil lünklikud, paljud istutuskohad arboreetumi kaardile kandmata.
Alvar Peterson koostas mustandi arboreetumi hooldamiskavast, kuid metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse likvideerimisega 2010. aastal kaitsekorralduskava koostamiseni ei jõutud.
Võõrpuuliike istutati ka metsakatsejaama metsa lageraielankidele, mis kirjutati metsakultuuride raamatusse. Kus need raamatud praegu on, ei tea.”
Jõgeva on üks Eesti külmemaid piirkondi ning kui puutaim jääb siin ellu ja kasvab, siis sobib ta kultiveerimiseks mujalgi.
Arboreetumi andmetel on maaülikooli üliõpilased teinud uurimustöid. Ülo Erik jt metsainstituudi ja maaülikooli teadlased on avaldanud arboreetumi väärtustest mitmeid teadusartikleid.
Ülo Erik on kirjutanud, et antud piirkond sobis hästi tema eesmärkidega. Jõgeva on üks Eesti külmemaid piirkondi ning kui puutaim jääb siin ellu ja kasvab, siis sobib ta kultiveerimiseks mujalgi.
Söe arboreetum on omanäoline selle poolest, et siin kasvavad puistuna ühe ja sama puuliigi esindajad levila eri paikadest, kusjuures mitmete tellitud seemnete päritolu on täpselt teada.
Kollektsioonid ja väärtuslikud puud moodustavad 114 hektari suurusest Söe arboreetumist umbes 35 hektarit.
1984. aastal loeti kollektsioonis 130 võõrpuuliiki. 1987. aasta inventuuri andmetel oli 185 taksonit võõrpuuliike, nelja aasta jooksul hukkus 15 liiki.
Luua õpilastega sai 1994. aasta septembris arboreetumisse istutatud puittaimed täpselt üle loetud: registreeriti 276 taksonit (liik, vorm, sort) 86 perekonnast kokku 14 550 taime. Kahjuks aluskaardile jäid need taimed kandmata.
Arboreetumis kasvavad enamasti okaspuude katsekultuurid, lehtpuu istandusi on vähe.
Söe arboreetumile on halvasti mõjunud järjepideva hoolduse puudumine pärast metsakatsejaama likvideerimist 1992. aastal.
Silja ja Märt Hanso juhendamisel katsetasime aastatel 1987-1990 austerserviku kasvatust haavapakkudel.
2008. aastal korrastas RMK taimla- ja seemnemajanduse osakond sellest ühe väga väärtusliku osa, ca kümme hektarit, kus muidu oleksid veel kasvama jäänud eri liigid ja vormid suure tõenäosusega hukkunud. Hooldustööde käigus raiuti võsast välja eriti liigi- ja sordirikas Pedja jõe äärde jääv ala.
„Minu põhitöö oli Söe arboreetumis kuuseistikute kasvatamine taimlas metsakultuuride jaoks. Varem ja pärast mind tegeles sellega agronoom Malle Reim, temal oli hooldada ka arboreetumi osa.
Taimlatöödel olid Jõgevalt abiks kohalikud, kes kõplasid, rohisid ja niitsid. Albert Roose pinnis vikateid ja vikatitega hooldasime katsekultuure. Kui puukool oli hooldatud ja korras, siis hakkasime katsekultuure hooldama ja kui oli vaja, siis tegime ka hooldusraieid, et katsekultuure võsast välja aidata.
Talvel oli kokkuvõtte tegemine: mis töid ja milliseid vaatlusi sai tehtud ja need kokku tähendasid aastaaruannet, mille saatsime metsainstituuti.
Silja ja Märt Hanso juhendamisel katsetasime aastatel 1987-1990 austerserviku kasvatust haavapakkudel. Seenesaak tuli täpselt ära kaaluda.
Tõnu Terasmaa paljundas Eesti kuusekloonide võrsete pistokstest istikud ja 1989. aasta mais istutasime neist kuuse katsekultuuri. See meetod osutus liiga kalliks, kuid kuuseistandus on väga ilusate tüvedega.
Pisiimetajate Söe statsionaaris (1983-1992) hakkasime juhendaja Matti Masinguga seiret tegema kaheksa lõksuliiniga (400 lõksupäeva; 25 lõksu liinis püüavad kaks ööd) erinevates elupaikades. Metsainstituudis uuriti ja mõõdeti püütud loomad. Avastasime võsa-uruhiire (1987, 1989) ja kasetriibiku (1990, 1992) elupaigad.
Katsetasime nahkhiirte erinevate varjekastide tõhusust: suurkõrvad asustasid nii tihasesuuruseid pesakaste kui nahikute varjekaste (andmed eElurikkuses). Metsakatsejaama metsas loendasin haudelinnustikku punktloenduse seire käigus (1984-1992 ja 2022-2024).
Kui taimlas sai tööd tehtud, siis oli hea kuumal suvel end jahutada jões, kuigi seal oli vesi nii madal, et pidid selili olema või kõhuli.
Müra peletas pisiimetajaid
Suve lõpus pani Vello Keppart lõksuliini männikusse peale kuuse teise rinde raiet, see oli aastal 1991. „Pärast esimest ööd läksin vaatama, lõksud tühjad. Pärast järgmist ööd täpselt sama lugu, lõksud tühjad. Aga seal oli varem töötanud traktor. Tähendab traktor tekitas müra ja vibreeris maapinda nii, et leethiired, kaelushiired ja mets-karihiired põgenesid sealt minema, kuigi männik jäi alles. Ja siis sain aru, mis tähendab maapinna vibratsioon loomadele. Nüüd pannakse tuulikuid, olukord on ju sama.
Teine koht, kus ma samasuguse häiringu avastasin, oli luht. Luha peal karjatati hobust, minul oli lõksuliin võrkaia ääres. Ja kuna hobune käis võrkaia servas, siis ka see lõksuliin ei püüdnud.
Üks liin oli Pedja jõe ääres, seal oli tohutult igasuguseid loomi. Isegi rändrott jõudis taludest nii kaugele, läksid ikka kilomeeter-kaks majadest kaugemale. Rotid käivad suvel palju looduses ringi, talvituvad aga kusagil taluhoonetes.
Veel tegelesin Söe arboreetumis lindude rõngastamisega sügisese rände ajal, kevadel ei olnud aega, kuid sügisel panin loorvõrgud üles. Ühel ööl käisid suured loomad võrgust läbi, mullikad olid karjamaalt lahti pääsenud ja loomad jooksid Pedja jõe kaldavõsas. Mul oli seal loorvõrk, millest jäi järele ainult raam. Hea, et loomadega midagi ei juhtunud.
Karud käisid arboreetumis igal aastal, nad pidid saama võrkaiast üle, et aedades õunu süüa. Vana karu teadis, et saab võrkaiast üle ronida, muljudes võrgu madalaks. Aga kui tal olid pojad, siis poegade jaoks oli kahemeetrine võrkaed liiga kõrge, nemad kraapisid aia alt endale läbipääsu. Kui pojad suuremaks kasvasid, läksid nad ikka võrgu alt läbi, nii tekkis päris korralik kraav aia alla. Kaupo Ilmet nägi ka korra arboreetumis, kuidas karu nagu liugles üle võrkaia. Ja läks rahulikult metsa.
Oli hilissügis, parasjagu põdrajaht, kuid lund oli natuke maas. Märkasin, et põdra jäljed lähevad võrkaiani, edasi oli jäljerida paralleelselt võrgu ääres, siis jäljed risti aiaga. See loom oli puhtalt üle võrkaia hüpanud. Põder on suur loom, tema vaatab üle kahemeetrise aia ja tal on piisavalt pikad jalad, et tõugata ennast üle aia. Ühel hommikul leidsime äsja sündinud põdravasika taimla kuusepeenralt. Kolmandal päeval sammus põdralehm vasikaga üle Pedja jõe.”
Ilmavaatlusi tegi Söe meteoroloogilises vaatluspostis Rosvita Ploom aastatel 1978-1998. Jõgeva agrometeoroloogiajaam võttis vaatlusandmed vastu, kus arvutati 11 ilma iseloomustavat näitajat.
Dendroloogilise kollektsiooni jaoks on väga olulised kaheksa ilmastiku näitajat. Söel registreeriti nt absoluutne minimaalne õhutemperatuur ligi kahe meetri kõrgusel vaatlusonnis 1978. aasta detsembris -41,8 °C.”
Kui Eestis nii külmas kohas nagu Söe arboreetum, külmaõrnast puust saab sajast võib-olla üks või kaks taime kätte, mis taluvad külma, siis oleme mäel. Neid tasub siis hakata paljundama puukoolides.
Vello Keppart ütleb, et kui algandmed pole säilinud, on inventeerimisega probleeme. „Need liigid on sinna üle maailma kokku toodud. Näiteks kase liike on väga raske määrata. Söel on üks kasekultuur, olid veel mingid numbrid, tehti erinevad liikide sildid esialgu juurde, kusagil oli skeem, kuid see skeem kadus katsejaamas ära. Ja kes nüüd ütleb, mis on mis. Ei määra ju keegi enam tagantjärele, kui skeemigi ei ole.
Ülo Erik ütles, et kui Eestis nii külmas kohas nagu Söe arboreetum, külmaõrnast puust saab sajast võib-olla üks või kaks taime kätte, mis taluvad külma, siis oleme mäel. Neid tasub siis hakata paljundama puukoolides.”
Metsainstituut likvideeriti 1996, esialgu olid metsakatsejaama (1973-1992) katsetööde aruanded Jõgeval arhiivis, aga 2009. aastal maa-arhiiv suleti ja säilikud viidi Rakverre. Kõiki asju arhiivis ei ole. Näiteks see arboreetumi suuremõõtkavaline plaan, mille Priit Kohava mensulmõõdistamisega 1988. aastal tegi. Kuhu see kadus, Vello Keppart ei tea.
28 aastat Luual õpetaja
Luua metsanduskooli metsandusõpilastele andis Vello Keppart metsakasvatuse praktikat juba siis, kui töötas Söe arboreetumis. „Jaan Velström pakkus välja, et sa oled tehnikumi lõpetanud ja tead metsandust ka, meil on metsandusainete õpetajat vaja Luuale.
Läksingi 1992. aastal. Huvitav oli, et selle väikse koormusega Luual töötades sain rohkem palka kui Söel, aga siis hakati juba Kaarepere metsakatsejaama likvideerima.”
Luual õpetas Vello Keppart 28 aastat. „Olenes, milliseid kursusi oli koolil pakkuda, ega mul iga kord täiskoormust ei olnud. Aeg-ajalt oli täiskoormus, mõnel aastal oli tunde liigagi palju ja mõnikord pidin andma ka selliseid ainetunde, mis minu erialaga olid kaudselt seotud.
Siis hakkasin viljelema säästvat metsandust, hakkasin neid põhimõtteid uurima ja 2000. aastast ka metsakasvatajatele õpetama. Metsainstituudi teadlane Malev Margus kirjutas artikli informatsiooniseerias „Mets ja Puu” (1992), millised põhimõtted on säästvas metsanduses. Kinnitati „Eesti metsapoliitika” (1997); ilmus „Eesti säästva metsanduse standard” (2000) ja „Vääriselupaikade inventeerimise programm” (1999); täiendavad materjalid sain täiendõppes Soome metsanduskoolist. Metsanduslike ja ökoloogiliste uute teadmiste alusel sai koostatud säästva metsanduse õppekava ja õpiku kavand. Kirjastus Ilo pakkus kutsekoolidele õpikute koostamiseks võimaluse ja nii küpseski idee koostada õpikud „Säästva metsanduse alused” (2005), „Keskkonnakaitse. Looduskaitse” (2006) ja „Keskkonnakaitse. Jäätmekäitlus” (2011). Säästvat metsandust õpetasin Luual aastatel 2000-2015.
Kui inimene mõtleb ja toimetab enda tarbeks, et ta on selle metsa või looduse osa, siis see asi tuleb iseenesest.
Maaülikooli õpik „Metsakasvatuse alused” (2011) on olemas. Looduslähedast majandamist ei ole aga sellisel kujul, et kuidas ma metsakoosluses pean käituma, töötama, vaid üldised nõudmised ja rahvusvahelised kokkulepped ja kõik niisugune. Ühesõnaga oli teistpidi lähenetud, põhimõtteliselt saad metoodika, aga kuidas metsas tavainimene ja metsas töötaja peab käituma, mida jälgima, seda seal ei ole. Ta peab seda teadma iseenese tarkusest, kui seda tarkust on, kui ei ole, siis ei ole.
Kui ma tehnikumis õppisin, läksin koju, rääkisin isale mida olin õppinud, aga isa oli ju talust pärit. Tema teadis kõiki neid asju, kuidas täpselt metsas tööd teha ja mida võtta, mida jätta, kuidas valida puid ja mitte metsa lagastada nagu praegu raielankidel sageli näeb.
Meil räägitakse palju talupojatarkusest. Aga kui inimene mõtleb ja toimetab enda tarbeks, et ta on selle metsa või looduse osa, siis see asi tuleb iseenesest. Looduse tundmisega on nii, et kui sa ise tunned loodust, siis oskad seda ka hoida,” teab Vello Keppart.
Luua metsanduskoolis õpetas ta viimati aastal 2020.
Spetsialistile pakutud lisatööd
Ornitoloogiaühingu haudelinnustiku punktloendust tegi Vello Keppart Jõgeva linna seirepunktis 27 aastat aastatel 1997-2023. „Osalesin ka talvituvate veelindude loendusel Pedja jõel ja nahkhiirte seire töös.
Jõgeva linnaarhitekt Anne Örd tegi ettepaneku 1998. aastal inventeerida detailplaneeringute jaoks kesklinna puud-põõsad. Koostasin hindamise metoodika, mida hakkasin kasutama. Tallinna linn andis välja puittaimede inventeerimise korra (2004), hiljem linnavalitsuse määrusena. Eesti standardikeskus avaldas inventeerimise standardi esmakordselt 2008. aastal. Puittaimede ja taimekoosluste inventeerimist olen teinud arvukalt üle Eesti ja õpetasin ka Luual puittaimede hindajate kursuseid. Suuremaid loodusväärtuste hindamisi olen teinud Keila (2012) ja Narva-Jõesuu (Auga mets 2018) linnades; väiksemaid objekte Tallinnas.”
Kolme lapselapse vanaisa
Vello Keppart ütleb, et naise leidis ta Jõgeva agrometeoroloogiajaamast, ta on samuti bioloog.
„Meil on kaks last ja ühel nendest on kolm last, nii et olen kolme lapselapse vanaisa. Minu abikaasa on pärit ema poolt Jõgevalt, isa poolt Järvamaalt Koeru lähedalt. Algul elasime hästi kitsalt ilmajaama kortermajas ja hiljem eraldati Laine perele korter Jõgeval kortermajas.”
ARVAMUS
Juhina pani igal pool käed külge
Kaks aastat Söe arboreetumis Vello Kepparti alluvana töötanud Tiina Säälik ütleb, et juhina oli Vello Keppart pigem kummikute, mitte lipsuga ülemus.
„Ta pani igal pool käed külge. Kui oli vaja traktoriga töötada, siis sõitis ja vedas, mida vaja. Ta oli tasakaalukas, sõbralik, teadmistega. Väga hästi oskas kõiki töid planeerida. Taimla majandamine tähendab, et tead, mida teed. See kõik, mida ta Söel tegi, tuli tal väga hästi välja.
Meil oli seal üks vanem mees ka, Albert Roose. Aeg ajalt viskas ta nalja. Vello sai alati naljast aru.”
