JÕGEVA LINNA LOOD | Raudtee tõi arengueelised
Updated: 7 days ago
1.11.2026, 17:11
Jõgeval peatus esimest korda rong 150 aastat tagasi 21. augustil. Regulaarne rongiliiklus avati ametlikult 1877. aasta suvel. 150 aastat tagasi alanud raudtee lugu on praegu meeldetuletus, kui oluline lüli on raudteel ja rongiliiklusel Jõgeva elu korralduses. Raudtee mängis olulist rolli ka Jõgeva aleviku arengus ja Jõgeva linna tekkes.
Järjekordsel Jõgeva lugude õhtul rääkis kõigepealt oma perekonna loo Anne Urbel. Nii tema vanaisa kui ka isa töötasid raudtee veevarustuses.
Sissejuhatuseks läks Anne Urbel aga hoopis õige vanadesse aegadesse. „Loeksin ette 1870. aastal Balti raudtee avamise puhul piduliku õhtusöögi menüü. Suupisted: värske kilpkonnasupp a la londonderry, konsomee a la printsess, erinevad pirukad, veisefilee Revali moodi, aurutatud sterlett Moskva moodi, hanepraest timbal trühvlitega, jääpunš a la Victoria, värske spargel kahe kastmega. Pearoog: faasanid Kuramaa moodi ja põldsiitsitajad, lehtsalat, kurgid, marineeritud juurviljad, savariin ananassidega, jäätis Balti jääpangad, dessert: kompvekid, värsked puuviljad, ananassid, küpsised, juustuvalik inglise seller, kollane tee.
Teisel pool veinikaart neljateistkümne nimetusega, pluss veel mitmesugused liköörid. Toiduteadlased Kannike ja Põldsam-Jürjo on hinnanud seda menüüd väga sellepärast, et siin on väga laiaulatuslik retseptide valik nii slaavipäraseid, euroopapäraseid kui ka Liivimaa omi.
Mina teen sellest suursugusest menüüst järelduse, et raudtee ja selle laienemine oli sellel ajal äärmiselt tähtis.
Ükski rong ei liikunud aastakümneid veeauruta
Aga raudtee ei olnud ainult rööpapaar maa peal, vaid selle juurde kuulus hästi toimiv raudtee veevarustus. Aastakümneid ei liikunud ükski rong ilma veeauruta.
Veevarustuses oli siis kolm veetorudega ühendatud objekti – pumbajaam, veetorn, mida ammustel aegadel nimetati lihtsalt veereservuaariks, aga meie kodus oli ta mugandunud eestipäraseks resuvariks. Ja kolmas oli siis veevõtukraan, raudtee keeli kolonka, meie kodus öeldi lihtsalt kalonne.
Minu vanaisa Thomas Guss tuli Jõgevale raudtee vesivarustusse tööle 1912. aastal. Pumbamaja asus siis Pedja jõe ääres, Betti Alveri tänavat pidi täiesti lõppu jõe äärde. Sellel ajal olid töökohas ka eluruumid. Minu vanaisa pere koos oma abikaasa ja viie lapsega elas jõe ääres. Vanaisal oli prii elamine pumbamajas, prii küte ja prii sõit raudteel, nii et lapsed said väga soodsalt Tartus gümnaasiumis käia, ei pidanud sinna midagi üürima ja sõiduraha maksma.
Jõgeval oli enne teist maailmasõda neli pensionäri
Vanaisa suri 1928. aastal ja muidugi tõsteti tema pere tööandja eluruumidest välja. Vanaemale hakati maksma raudteepensioni. Ülo Pärna andmetel oli enne sõda Jõgeva linnas neli pensionäri ja üks neist pidi siis olema minu vanaema.
Väga palju on räägitud vanast raudteejaama hoonest Jõgeval, mis sõja ajal hävitati, aga ma ei ole väga palju kuulnud selleaegsest veetornist. Ka pilte on väga vähe, aga see asus siis piki praegust Betti Alveri tänavat pumbajaamast otse raudtee äärde. See oli kiviehitis ja ennesõjaaegsete elanike registrite järgi olid seal veetornis ka eluruumid raudteelastele. Olen hankinud mõned internetis ringlevad fotod, kus vana veetorn ka pisut hämaralt on näha. Kahjuks ma ei tea, kes hävitas selle vana veetorni, aga fotoarhiivis on igal juhul 1944. aastal tehtud fotod, kus on vana veetorni rusud, ühel neist on taamal näha ka ajutine raudteejaam, barakk, mille ehitasid sakslased.
On ka säilinud fotod 1944. aastast ajutise veetorniga, mõne pildi juures on veel vana veetorni rusud näha.
Ma täpselt ei tea, kui palju sai kahjustada vana pumbamaja Pedja jõe ääres, sest mäletan teda 1950date aastate lõpust.
1960datel tuli pumba käivitajaks elektrimootor
Minu isa Vladislav Guss hakkas raudtee vesivarustuses tööle juba teise maailmasõja ajal, temale oli see suureks eeliseks, ta pääses mobilisatsioonist nii Saksamaa kui Venemaa poolt.
Mäletan 1950date või isegi 1960date alguses pumbamaja. Sellel ajal töötasid seal August Kroll vanemmasinistina ja minu isa Vladislav Guss masinistina. Pumbamajas oli kolm ruumi – masinaruum, puhkeruum ja klooriruum. Masinaruum oli kõrgem osa majast ja selles ruumis oli aurukatel ja pump.
Veel 1950. aastal käivitati see pump aurukatla abil. Seda tean sellepärast, et meil peres oli suur õnnetus. Vend ütles, et see oli aurukatla läbipuhumine, aga mina ei tea, kas see oli siis protsessi regulaarne osa või mingi hooldustöö. Sealt juhiti aur välja, välisseinas oli raudtoru ja aur suunati nii nagu vihmaveetorulgi vastu maad. Mu vend oli siis kaheaastane ja kas ta siis sellest sisinast ja pahinast, mis aur tegi, ehmatas või lihtsalt komistas ja kukkus sinna, nii et ta sai ränki põletushaavu. Käsivars ja selg olid põletatud, ta viidi haiglasse.
Vesi pidi tulema jõest, muidu ei oleks pumbamaja jõe ääres olnud. Hoovis oli minu ajal kaks suurt kaevu. Kaevukaane mõõtmed olid ikkagi lapse hinnangul poolteist kuni kaks meetrit. Oli ka veel kaks vana hüljatud kaevu, mis olid ennesõjaaegsed ilmselt. Seal olid ka vundamendi jäänused, arvan, et need olid mu vanaisa eluruumi osa jäänused. Ma ei tea üldse, kui palju pumbamaja sõja ajal kannatada sai.
1960date aastate alguses oli juba pumba käivitajaks elektrimootor, väga võimas ning suur. Isa tõstis mind, et ma saaksin seina pealt lülitada seda mootorit käima. Teate, kui uhke tunne oli, et esiteks minu pisikesest vajutusest hakkas käima see võimas pump. Hooratas oli ikka meetrise või 80 sentimeetrise läbimõõduga ja hoorihm oli vähemalt viie meetri pikkune, sest masinaruum oli kuus meetrit pikk. Müra oli ruumis nii tugev, et kõneleda polnud võimalik.
Aurukatel töötas ka veel kuuekümnendate alguses, sest et mingil ajal mina olen näinud, kui isa küttis katelt, jälgis rõhku, aga kas see oli elektrikatkestuse ajal või oli mootor katki, ma ei tea. Kütmine käis põlevkiviga. Masinaruumi uks oli tunduvalt kenam ja soliidsem kui teised uksed majas. Eriliselt meeldis mul seda ust avada, sest tal oli lingi asemael lumivalgest portselanist 5-6 sentimeetrise läbimõõduga nupp (kera), mille keeramine vabastas lukuriivi.
Minu vend teadis rääkida, et klooriruum ehitati sinna hiljem, aga ta ei tea, kas ehitamine tähendas ainult sisustamist või tõesti mingi majaosa juurde ehitamist.
Ka puhkeruum pidi hiljem juurde olema ehitatud. Puhkeruumis oli laud ja pikk puust pink nagu jaama ooteruumideski sellel ajal. Seina peal, kõik mäletavad, et raudteejaamas olid suured pildid. Aga ega siis pumbajaam viletsam olnud, seal puhkeruumis oli u 60-sentimeetrise küljega Šiškini „Sosnovõi bori” repro. See oli papist, ka raami osa oli, see kuldne raam oli nagu pressitud niimoodi reljeefseks sinna peale. Aga mina andsin selle mõned aastad tagasi meie Jõgevamaa vanavarakogujale Rein Udrasele. Nii et kui te juhtute Viruverre kunagi ja tema asjade hulgas näete sellist pilti, siis see on pärit Jõgeva raudteejaama pumbamajast.
Minu vend mäletab. et puhkeruumi seintel rippusid lisaks kunstiteostele ka aukirjad.
Paagi veetaseme jälgimine oli põnev
Hiljem muidugi automatiseeriti vee pumpamine, kui juba veetornis oli veetase teatud kõrgusele langenud, siis pump läks automaatselt ise käima. Aeg ajalt automaatika streikis ja juhtus sedagi, et keset ööd tuldi jaamast meile koju ja öeldi: rong läks ilma vett saamata edasi. Siis pidi isa ruttu minema pumbamajja ja käsitsi pumba tööle panema.
1970datel aastatel tehti pumbamajja puurkaev. Tuli puhas vesi ja siis said Betti Alveri tänava majad ühineda ühisveevärgiga. Selleks kaevati sealt lahti ja maas olid tsaariaegsed malmtorud, need sinna ka jäid, tehti ühendus külge ja need torud on praegugi seal.
Kasutati ka lapstööjõudu. Umbes teati, kui palju tunni või kahe või kolmega mitu kanti vett tuleb, aga ei tea ju, mitu rongi on vett võtnud, siis saadeti laps veetorni. See oli ka uhke, kui sai suure maja ukse võtmega lahti teha ja käia vaatamas, kui palju vett on.
Vee mõõtmine käis niimoodi, et ujuk oli reservuaaris või paagis ja seina peal oli skaala, millel siis noolekujuline raskus nööri otsas rippus ja näitas, kui palju vett on. Mind ajas lapsena täielikult segaduse, et alati on ju ülevalpool suuremad numbrid, aga sellel skaalal oli vastupidi, null oli üleval. Siis oli ujuk juba väga paagi põhjas ja näidu lugemiseks tuli ronida kõrgele mööda keerdtreppi üles.
Raudteelastel oli ka oma vorm. Minu isa kandis sinelit, mis oli tavaline sõduri sineli lõikega, kuid must ja neil olid oma kujundusega nööbid. Mu tädimees oli jaamakorraldaja ja minu meelest temal oli soliidsema lõikega vormimantel nagu ohvitseri oma rohkem, aga see on ka ainult minu mälestustes niimoodi. Pildilt on näha, et jaamaülema vormiks on ka frentš.
Piltidelt olen näinud, et isal oli ka raudteelase tööriietus. Lisaks sinelile kandis mu isa ka kirsasaapaid, mis anti nagu sinelgi tasuta. Leidsin pööningult poolsaapad, mida raudtee keeles nimetati batinkadeks ning nende tallamuster on samane kirsadega. Ja need on praktiliselt kandmata, ma ei tea miks, kas ei olnud vajadust või ei sobinud.Aga tõenäoliselt soojal ajal leidus sobivamaid jalavarje ning lumes kõndimiseks oli vaja kõrgema säärega jalanõusid. See saapapaar kaalub 1,4 kilo.
Tasuta sõidu õigus
Raudteelastel olid siis ka veel mõned lisahüved, näiteks iga kuu anti pesuseepi. Raudteelastele anti kord aastas edasi-tagasi tasuta pilet üle nõukogude liidu. Sihtkoha võis igaüks ise valida.Mu vanemad ja sugulased kasutasid tasuta piletit mõnikord Riiga sõiduks. sest seal oli sugulasi. Aga mõnel aastal võeti pilet kasvõi Tallinna. et mitte soodustusest loobuda. Ja lisaks oli kõigil elanikel võimalik linnalähiliinidel kasutada kuupiletit. Need olid nimelised ja fotoga. Mu vend käis Tartus autokoolis 1967. aastal ja kuupilet maksis kolm rubla ja kümme kopikat. Olen ka Tartusse sõitmiseks kasutanud kuupiletit ja veel kaheksakümnendate aastate alguses maksis ta täpselt samuti kolm rubla ja kümme kopikat. Tavaline üheotsa pilet linnalähirongis Tartusse maksis 78 kopikat.
Veel kaheksakümnendate aastate alguses maksis kuupilet Jõgevalt Tartusse täpselt samuti kolm rubla ja kümme kopikat. Tavaline üheotsa pilet linnalähirongis Tartusse maksis 78 kopikat.
Vett said auruvedurid võtta mõlemas suunas – nii Tartu kui ka Tallinna. Tartu poolne kraan oli küllaltki kaugel, aga see, mis Tallinna pool oli, oli umbes sama koha peal, kus praegune jaamahoone on. Igal juhul ta pidi olema nii palju eemal, et ei takistanud raudteeülesõitu, ülesõidukoht oli ju Staadioni tänava kandis.
Pumbajaam on praegu ka olemas, aga on eraomanduses ja sisustust seal enam ei ole. Diiselrongid hakkasid nõukogude liidus juba ikkagi tunduvalt varem liikuma. Jõgeva allus Tartu depoole ja Tartu depoosse tulid diiselrongid linnalähiliinidele 1960date aastate keskel, aga kaubarongid olid ju ikka veel auruveduritega päris kaua. Kui kaua, seda ma ei oska tõesti öelda.”
Jaamakorraldaja tütar
38 aastat Jõgevalt eemal olnud Milvi Kaljurand on jaamakorraldaja tütar. Tema isa Robert Teder sattus tütre mäletamist mööda raudteele tööle nii, et käis Tartus tehnikakoolis ja õppis jaamakorraldajaks. Töötas terve elu raudteel, algul Pedja jaamas ja siis Jõgeval jaamakorraldajana.
Milvi teadis, et vastutus oli isal väga suur. Jaamakorraldaja oli ju jaamas „pealik”, ta oli vajadusel ka jaamaülema asetäitja. Isa oli väga rahulik mees.
Kogu Milvi Kaljuranna lapsepõlv möödus Jõgeval. Raudteelaste lapsed mängisid enamasti oma majade juures, aga ka lähedal asuvas pargis. Populaarne oli keksumäng, samuti joosti ja hüpati kaugust ning mängiti trifaad.
Talvel mängiti pargis, kui oli sula, tehti suur lumekindlus. Milvi mäletab, et mõnikord sai käidud kodus mitu korda riideid vahetamas, kui püksid märjaks said. Aga kui enam kuivi varupükse polnud võtta, oldi õues märgade riietega seni, kuni kannatas olla. Sest muidu oleks kohe tuppa kutsutud ja mängud olid selleks päevaks läbi.
Teises raudteelaste majas elasid Milvist pisut vanemad lapsed.
Talviti oli laste hulgas väga populaarne Pedja jõe hokiväljak. Kui koolitöö tehtud, veedeti vaba aega uisutades. Suvel käidi jälle jões ujumas.
Samuti käidi raudtee äärest maasikaid korjamas, kuigi ema keelas seda teha. Lapsed lehvitasid sageli rongijuhtidele ja neile lehvitati vastu.
Kui isa jaamahoonest välja tuli, hakkas kaubarong liikuma
Kaubarongid olid Milvi lapsepõlves pikad ja rasked. „Maja värises, kui rong mööda sõitis. Aga me olime sellega harjunud.” Hiljem said tema puust kodumaja seinad telliskividest voodri. Siis ei olnud müra enam nii suur.
Milvi õppis Jõgeva põhikoolis. Ta oli kohusetundlik õpilane ja mäletab, et läks koju unustatud vihiku järele vahetunni ajal. Aga ülekäiguraja ees seisis kaubarong. Ta teadis, et kui isa jaamast välja tuleb, hakkab rong liikuma. Isal oli punane müts peas ja sau käes ning see paistis kaugele. Et ta isa ei näinud, ronis ta vagunite kinnituskohast üle ja jõudis oma vihikuga vahetunni lõpus õigeks ajaks kooli tagasi. Loomulikult poleks isa niisugust tegu heaks kiitnud.
Roniti ka vagunite alt. Milvi mäletab, et isa päästis ühe poisi, sellest kirjutas isegi kohalik leht, aga artiklit tal kahjuks säilinud pole.
Milvi mäletab ka, et isa aitas teda vene keeles ja matemaatikas. Veel käis ta isaga ka kinos. Mõnikord peatus Jõgeval kinorong. Enamasti näidati seal India filme. Aga oli ka muid filme.
Georg Ots kinkis oma pildi
„Mul oli sõbranna, kes elas võõrastemaja hoovi lähedal. Mängisime õues ja siis tuli Georg Ots võõrastemajast välja suitsetama. Rääkis meiega juttu ja kinkis oma pildi. Ilmselt oli tal kusagil lähedal kontsert.”
Raudteelaste pered käisid koos ka eksursioonidel. Enamasti Eestis.
Pärast 8. klassi lõpetamist läks Milvi Tallinnasse kooperatiivkooli ning õppis kokk-kondiitriks. Pärast kooli lõpetamist suunati ta Jõgevale tööle. Algul töötas ta restorani Kosmos kondiitritsehhis, hiljem raudteejaama einelauas külmköögi kokana. Puhvetis töötasid müüjad Lisete ja Roosi, nad olid toredad inimesed. Samal ajal lõpetas Milvi Jõgeval ka keskkooli.
Einelauas pakuti sardelli ning kapsast, aga ka kartulisalatit, võileibu, samuti saiakesi.
Milvi Kaljurand tuli Jõgevale tagasi ning naudib kodulinna rahu ja vaikust ning sõprade ja klassiõdedega koosolemisi.
Lisalugu
Vedurijuhid oskasid lasta ilusaid aururõngaid
Jüri Aunpuu lapsepõlve mälestused seoses raudteega on pärit sellest ajast, kui Roosi ja Tamme tänavat alles hakati Jõgevale rajama.
„Möödunud sajandi kuuekümnendatel see linnaosa alles tekkis, kõige kõrgemad puud olid siis lihtsalt õunapuud. Kodus istudes nägin raudteetammi ja mõnel majal oli juba katus sarikatega. Ja kui kaubarong tuli suure kolinaga, siis jooksin mööda Tamme tänavat, olin viie-kuue aastane, ema juba lubas joosta. Jooksin ja kui vedas, siis vedur võttis vett Jõgevalt. Jooksin vedurini ja mõni vedurijuht oli ka poiske olnud, laskis mulle aururõngaid, hästi suured rõngad olid. Seda juhtus umbes kolm korda päevas, muidu ikka lasti ainult signaali ja lehvitati.
Kui Ameerika Ühendriigid tähistasid 250. aastapäeva, taastati auruvedur, mis on maailma suurim. Nimeks on tal Big Boy ehk suur poiss. Praegu saab Youtube´s vaadata, kuidas auruvedur töötab. Big Boy tuur Ameerikas oli ilma rõngasteta, ju nad ei osanud ilmselt aururõngaid lasta.
Mehhaanikahuvilise poisina huvitas mind ka kaubaveduri paigaltvõtt, kui tal oli sada kaubavagunit järel. Üks tegelane tuli kabiinist välja ja viskas rataste alla liiva, et rattad üle ei kuumeneks.”
Laisholmi pubi juures on näha vanad raudteeliiprid
Priit Laur on Jõgeval elanud lapsest saati. „Minu esivanemad elasid kunagi vanas postijaamas, kus elas ka Toomas Muru ema Asta Muru ja tema isa. Arnold Jakobi oli minu isa suur sõber. Postijaam on vana teedevalitsuse maja.
Olen praegu seotud Laisholmi pubiga. Ehitades seda hoonet pubiks ümber, estakaad oli tehtud sinna ette ja sealt tulid vanad raudteeliiprid aastaarvuga 1878. Oli siis täpselt see aeg, kui Tapa-Tartu raudtee ehitati. Liiprid olid sisse valatud laadimisestakaadi. Need on praegu ka seal, igaüks võib minna ja vaadata. Nad on eksponeeritud.”
Raudtejaama punanurgas oli Jõgeva esimene televiisor
Galina Maas meenutas, et raudteejaamas oli punanurk ning seal oli Jõgeva esimene televiisor. „Inimesed käisid seal televiisorit vaatamas. Vahest oli ruumi pressitud väga palju rahvast. Kõik olid vait, keegi ei kommenteerinud midagi, ainult jälgiti. Televiisori ekraan oli üsna väike. See võis olla 1960date alguses.”
