JÕGEVA LINNA LOOD | Ka teine õhtu tõi täismaja
- Helve Laasik
- 3 days ago
- 11 min read
Updated: 2 days ago
23.1.2026, 16:48
Jälle jäi Betti Alveri muuseumis pehmetest toolidest puudu, nii et osa külalisi pidid istuma klapptoolidel. Keegi sellepärast ei lahkunud.
Kultuurikeskuse sünniloost rääkides rõhutab praegune Jõgeva Valla Kultuuri juhataja Tiina Tegelmann, et tegemist on ääretult põneva looga.
„Möödunud sajandi viiekümnendate aastate lõpus selgus, et Jõgeva seltsimaja jäi lihtsalt nii kitsaks, enamik ringegi ei mahtunud sinna enam kuidagi ära. Ja mul tuli täiesti tollase rajooni kultuuriosakonna juhi Vambola Asperi nägu silme ette, see on naeratav. Igavesti äge mees, minu südamesse jäi ta eluks ajaks kinomeheks, ta juhtis ju ka kino ja näitas kino. Ta oli ääretult suure südamega inimene ja ütlemata tegus mees. Tema võttis siis selle julge otsuse vastu, et nüüd tuleb kultuurimaja ehitada samasse kohta, kus see praegu on, teadmata, kust selleks raha saaks.
Jõgeva rajoon oli hästi põllumajandusmeelne. Ja ta leidis sellele väljapääsmatule olukorrale sellise lahenduse, et hakkas ehitama agro-zoo propaganda hoonet. Ja samasugused hooned tulid nii Põltsamaale kui ka Mustveesse. Ehitus läks sujuvalt käima, palju oli vabatahtlikke, kes käisid abis. Suur pidupäev oli 1961. aasta 28. jaanuar, avati uus 400-kohaline saal, praegu on saal natukene väiksem, kokku on 343 kohta. Esimese direktori nimi oli Kalvi Õis. Uus maja andis kõikidele ringidele uue hoo sisse. Ja isetegevuskollektiive oli tõesti palju.
Ja kui pildile ilmus Aleks Raja, siis hakkasid tulema väga põnevad rahvakunstiõhtud. Asta Paeveer asutas segakoori, tema eestvedamisel hakati korraldama pensionäride kodutare õhtuid.
Kui maja oli vaevalt viis aastat töötanud, kui vajus sisse saali põrand. Põranda talad olid nimelt otse mulla peale pandud. Hugo Sihver oli see mees, kes aitas korraldada remonti.
1963 moodustati kultuurimaja juurde noorteklubi Optimist. Pääse sündmustele maksis üks rubla. Hiljem lisandus Hekto Ants Paju juhtimisel.
Kui maja oli vaevalt viis aastat töötanud, kui vajus sisse saali põrand. Põranda talad olid nimelt otse mulla peale pandud.
1975. aastal tuli kultuurimaja kunstiliseks juhiks Tiiu Rehtla.
1976 sündis meeskoor Mehis. Heldur Tõnisson hakkas korraldama võistlustantsuturniiri Jõgeva Kevad. Heldur Tõnisson oli kindlasti väga vilgas, mina mäletan teda koos Ella Peeboga.
Aga maja lagunemine ei lõppenud, 1978. aasta 31. detsembril plahvatas katlamaja. See tähendas, et kadu ja kaos oli väga suur, kannatada said kõik puhkpillid ja kaduma läks 1912. aasta puhkpilliorkestri arhiiv ja see ongi läinud. Kultuurimajas algas remont, aga töö käis edasi.”
Airi Rütteri ajastu algas Jõgeva rajooni kultuurimajas 1988. aastal kui ta alustas kunstilise juhina, direktorina oli ta ametis 1990. aasta juunist. „Selle ameti tegi tema väärikaks ja need kingad on ikka päris suured, mis ma olen vastu võtnud 2024. aasta 17. detsembril, aga see on hoopis teine lugu. Kultuur on praegu muutuvas ajas ja oleme siis sellises seisus, et 2023. aasta teises pooles on moodustatud ühendasutus nimetusega Jõgeva Valla Kultuur. Väga range põhimäärusega ja koosneb sellest Jõgeva valla kultuurist, mille nimel olen alustanud juba võitlust ja ma ei lõpeta seda. Ehk siis praegu on kõige suurem kannataja rahvakultuuri pool,” tunnistab Tiina Tegelmann.
Noorte jaoks Jõgeva =Tähetund
Kui küsida üle Eesti noorte inimeste käest, mida nad teavad Jõgevast, siis esimene vastus on Tähetund. Sellele lisanduvad Tuulelapsed. Nende ürituste kaudu teatakse ka Jõgeva linna. Maimu Valdmann räägibki sellest, kuidas Tähetund Jõgevale tuli.
„Tulin Jõgevale tööle 1969. aastal ning läksin 1989 tööle Jõgeva I keskkooli tolleaegse direktori Uno Erdmanni kutsel. Minu haare oli selline, et ma tahtsin teha suuri asju, suuri üritusi ja eks sealt siis kõik algas. Midagi pidi ju välja mõtlema ja minuga kõrvuti hakkas tööle ka Lianne Saage, hiljem tuli ka Maret Oja meie kooli ja mina kui klassiväelise töö organisaator pidin nemad ilusasti kokku viima ja mõnikord ka lahutama ja mõnikord seal vahel olema.
Lianne esimene etendus oli ju „Mary Poppins”, mis valmis juba 1990/91. õppeaastal, tähendab1991. aastal oli etendus kultuurimaja laval, enne seda pidi muidugi kultuurimaja ette valmistama. Loogiline, kes siis muu kui Maimu läheb ja räägib Airi Rütteriga ja kõigi teistega. Mida sa räägid, kui saal on nii külm, et lõdise, lihtsalt niivõrd jahe oli. See oligi selline aeg, kultuurimaja ootas remonti.
Tähetunde alustasime 1993. aasta novembris. Mõnikord on päris soe see novembrikuu, aga mõnikord väga külm. Niimoodi me ka ajastasime, et kõik need kooliteatrietendused tulevad ikkagi nagu kevade poole ja et oleks natukene soojem. Igal juhul me ära nad tegime. Lianne ise kirjutab, et kõigepealt alustas kooliteater „Mary Poppinsiga”, siis tulid sellele järgi kohe „Koolimuinasjutt”, „Mikumärdi”, seejärel „Olen 13-aastane” ja nii edasi. „Väike merineitsi” veel lõpus. See oli kõik enne aastat 2000, enne, kui kultuurimaja remonti läks.
Aga nad hindasid ja vaatasid kõike. Palusime neil üleriided selga jätta, istusimegi mantlites ja jopedes. Ja nii need ettevõtmised kõik laabusid.
Mida teha külmas saalis, kuidas hakkama saada, see tuli kõik enne läbi mõelda ja rääkida. Loomulikult, kui me midagi tegema hakkasime, siis me teatasime, et võtke soojad riided kaasa või kui oli vaja, siis tuligi garderoobist võtta riided ja istuda saalis mantlis, jopes. Ja kui ma vaatan neid pilte, siis on näha kohe, et oleme tõesti väga soojalt riietatud.
Läbirääkimisi sai kogu aeg peetud, mingid elektrilised soojustuselemendid saali toodi, et ikkagi vaatajal soojem oleks, kui on etendus.
Kui lavaeesriided ära tõmmati, tuli külm otse saali. Etendajad said hakkama, kui tehti midagi ära, siis peale seda ikkagi tunti ainult rõõmu ja oldi väga õnnelikud.
Liannega me kogu aeg arutasime, mida võiks teha teisiti, kuidas olla. Kas peaks valima isegi sellise loo, kus oleks soojemad riided. Kui etendust „Merineitsi” võtta, siis seal on ju kõik nii õhukeselt riides. Õnneks sellel ajal oli küllalt soe ilm.
Mäletan, kui oli etendus „Olen 13-aastane”, Merle Karusoo oli ka kutsutud, tema on selle tüki lavastaja varem olnud. Mäletan, kui tema ja teised žüriiliikmed tulid kultuurimaja ette fuajeesse, seal oli nii külm. Aga nad hindasid ja vaatasid kõike. Palusime neil üleriided selga jätta, istusimegi mantlites ja jopedes. Ja nii need ettevõtmised kõik laabusid.
Tähetundi hakkasime tegema 1993. aastal. Kõik need aastad on Tähetund toimunud, 2006. aastal tulevad juurde ka Tuulelapsed.
Aga me olime kuidagi karastunud, tegime ju ikkagi ka pargiüritusi. Kui park sai valmis 1996. aastal, siis sinna läksid ka üritused. Selle poolest oli väga huvitav, et ega me nii väga külma ei tundnud ega kartnud.
2000 oli see aasta, kus me ei saanud enam kultuurimajas olla, sest maja läks remonti. Mõtlesime, mida teha, kuhu minna, sest Tähetunni ajal tuli Jõgevale ikka väga palju inimesi.
Pidime minema Jõgeva lähedale ja valisime selleks Palamuse. Tiina Tegelmann oli tollal Palamuse rahvamajas, etendused läksidki sinna, aga alustamine ja lõpetamine oli Palamuse kirikus. See oli väga pidulik. Eks kirik oli ka ju külm.
Lapsed viisime bussidega Palamusele, tõime nad tagasi, sest nad ööbisid ikka meie koolimajas.”
Üks Tähetund on tehtud ka Jõgeva kirikus.
Kuidas bändimehed Jõgeva kultuurikeskuses tegutsesid, sellest räägib Aivar Mihkelson siin.
Kultuurimaja Virtusesse?
Kultuurikeskusega läks edasi nõnda, et möödunud sajandi 90 date aastate lõpul oleksime me sellest majast peaaegu ilma jäänud.
Mai Treial läheb tõsistele radadele. „Aasta 1997 oli väga tõsine aeg. Ja mis seal salata, eks selleks ajaks oli kultuurikeskus juba ka jõudnud sellisesse seisu, et ta vajas renoveerimist.
Meie kultuurimaja direktori Airi Rütteriga olime mõlemad ka sellel ajal küll linnavolikogus. Ja siis otsustati selliselt, kuigi veel volikogus ei olnud veel asi selgeks tehtud, et kultuurikeskusest tuleb osa ringe ja võimalikult palju viia ära spordihoonesse Virtus. Ja esialgu läksid lasteringid ja arvati nii, et tegelikult, kui üldse majade ülalpidamisest rääkida, siis olevat olnud sellel ajal neid väga palju ja kui kultuurikeskus nüüd viia oma toimetamistega Virtusesse, siis saaks kokku hoida pool miljonit krooni linna raha.
Airi Rütter oli šokis. Volikogus olid asjad selgeks rääkimata. Tegelikult läks asi ka inetuks lausa. Linnavalitsus hakkas süüdistama, et Airi näeb ainult oma ametikoha kadu ja võitleb selle eest. Soov oli panna spordihoone, kultuurimaja, noortekeskus, kunstikool ja muusikakool ühe juhtimise alla.
Tõsi, muidugi sellel ajal oli Virtsus üsna uus hoone. Linnavalitsusest arvati, et sinna võiks paigaldada niisugused pingid, mida saab teisaldada, kui sporti on vaja teha. Ja panna midagi põrandale, mis saab ka teisaldatav olema, kui vaja jälle ära viia. Võime ainult ette kujutada, missugune oleks ka siis see töö olnud, kui kultuurisündmused lõpevad ja tulevad spordisündmused. See oli absurdne teema ja siis oligi vajadus minna natukene abi järele. Olin sellel ajal juba riigikogus, kultuuriminister oli Jaak Allik. Tema oligi varmalt nõus meile tulema ja ta käis läbi need kohad. See oli meie poolt tark käik, jäädi kuulama ja arvestati Jaak Alliku seisukohtadega, et Virtuse hoone ei sobi kultuuritempliks mitte. Sinna jäägu ikkagi sport ja nii see asi siis ka jäi.
Kas mõte müüa kultuurimaja äripindadeks oli reaalne või ei olnud, seda ma ei oska praegu enam öelda.
Olen olnud Jõgeva linnavolikogusse valitud ja tegutsenud 1993 – 2005, (vahepealsetel valimistel kandideerinud, osutunud valituks - tulenevalt seadusest töötanud edasi riigikogus); 2011- 2017. aastani (sealhulgas ka Jõgeva vallas).
Kino suleti Jõeval 1980. aastate lõpul. Kino toodi (avati 2008) kultuurikeskusesse riikliku programmi „Kino tuleb tagasi” raames. Jõgeva linn panustas 200 000 ja riik andis raha miljon Eesti krooni. Raivo Palmaru oli siis kultuuriminister. Selle programmi raames said toetust vaid kaks linna - Jõgeva ja Sillamäe.
2018. aasta veebruaris avati kultuurimajal bareljeef, Airi Rütterit on kujutatud Jõgevahe perele iseloomulikes rahvarõivastes, milleks on Karja rahvarõivad. Bareljeefil kujutatakse ka rahvatantsijaid moodustamas ühtset sõõri ümber Airi.
Mul on hea meel, et minu Jõgeva linna 2017. aasta kaasava eelarve koostamise projekti tehtud ettepanekut suunata 10 000 eurot Airi Rütteri bareljeefi rajamisele, toetati. 10 000 eurot ja juurde laekus veel mitmeid annetusi, abi, nõu ning tööjõu näol. Näiteks Tallinnast Jõgevale tõi bareljeefi ettevõtja osaühingu Juta & Kaido juhataja Kaido Lehtla, kes korraldas ka selle paigaldamise kultuurikeskuse seinale.
Moodustati toimkond, kes bareljeefi valmistamist korraldaks. Palusin appi lugupeetud skulptor Mare Mikoffi, kes käis Jõgeval ja aitas välja valida bareljeefi jaoks sobivima koha. Bareljeefi asukohaks valiti Jõgeva kultuurikeskuse esikülje välissein. Bareljeefi valmistajaks valis töörühm pakkujate hulgast välja skulptor Jaak Soansi. Käisime töörühmaga mitmeid kordi ka Tallinnas skulptori ateljees.
Olen tänulik Jõgeva linnavalitsusele ja kõigile inimestele, kes seda Airi Rütteri mälestuse jäädvustamist toetasid.”
Fänniklubi tegutses
Meelis Paavel jagab taustainfot, ta teab n-ö suuremat pilti, sest oli sellel ajal Jõgeva maavanem. (Meelis Paavel oli aastatel 1994 - 1999 Jõgeva maavanem – toim).
„Olen pärit Palamuselt, kuidagi inspireerisid mind eelkõnelejad, nii et ma ei saa ütlemata jätta, et mul on väike osa bändis, mille ma Palamusel ellu kutsusin. Meie bändi nimi oli Eks me ei näe. Üks nimi veel: Ants Laig oli üks märkimisväärseid tegelasi. Ants tuli Palamusele elama, ta elas varem Jõgeval kinomaja vastas, seda maja enam ei ole. Antsuga oli bändi teha väga lihtne, sest ta võttis oma kitarri, keeras võimenduse põhja, läks laua ääre peale ja mängis. Teda väga ei huvitanud, mida teised teevad.”
Aivar Mihkelson lisab repliigi: „Oli selline hetk, et mängisime ja meie endine trummar Margus Mitt oli saalis meid kuulamas. Pärast läksime küsima, et kuidas siis oli. Margus hakkas ebalevalt ütlema, et muidu polnud viga, aga kitarr... Ja siis Ants ütles: ma tean, panin [võimendi] põhja, ei tulnud rohkem.”
Meelis Paavel lisab, et tema oli järgmise põlvkonna esindaja ja nii nagu läänes, ega me alla ei jäänud, kõikidel nendel bändidel, millest Aivar rääkis, oli fänniklubi. „Minul oli au olla selleklubi liige, käia teie järel nii Kaarepere kui ka Tabivere kultuurimajas ja ka Tartu muusikapäevadel, kus ma olin saalis, kui, kui Raul Vaigla mängis seda Stanley Clarke´ i fantastilist lugu „School Days”. Elasime teile igal pool kaasa ja me käisime ka Tallinnas ülevaatusel teid kuulamas, kuhu te taksoga läksite. Oleksime seda teadnud, oleksime teiega kaasa tulnud. Nii et see on taust, mis mind saatis, kui ma Jõgevale tööle tulin,” lõpetab Meelis Paavel bändide teema.'
Kokkulepitust on kinni peetud
Kui Meelis Paavel maavanemaks sai, oli hoopis teistsugune aeg kui praegu. „Räägime siin 90 date keskpaigast, eks. 1994 ei olnud õnneks enam zooagro agitpunkti Jõgeval. Kui mina siia jõudsin, oli kultuurimaja meie jaoks koht, kus elu kees. Eelkõige siis tõesti minu jaoks rahvakultuuri võib-olla vähem, aga kõik see, mis puudutas bändindust, oli meie põlvkonnale väga oluline. See on paljude inimeste valikuid, keda mina tean, väga palju mõjutanud.
Just nimelt muusika ja kõik, mis selle ümber käib, plaatide kuulamine ja raamatute lugemine.
1994. aastal oli minul maavanemana vastutus poolelioleva vanadekodu eest Jõgeval Roosi tänaval, oli Voorel üks söökla, pooleliolev, ja pooleliolev oli veel Mustvee legendaarne spordihoone, mida oli ehitatud juba ei tea kui kaua. Ja siis oli Siimusti pooleliolev kool ning Kuremaa ujula.
Mäletan, et esimene raha, mille maakond siis tookord sai, oli üks miljon krooni.
Omavalitsustega ja omavalitsusliiduga oli tõesti väga hea koostöö. Need vähesed rahad hiljem võib-olla oli natuke rohkem, aga praeguses võrdluses on nad ikkagi imeväikesed. Kui praegu vaadata, milliste summadega ehitatakse ja arendatakse.
Mäletan, et esimene raha, mille maakond siis tookord sai, oli üks miljon krooni.
Siis tegime otsuse, et kõigepealt ehitame valmis vanadekodu. Minu meelest see summa oli vist 220 000 krooni. See oli sellel ajal üüratu raha ja teised omavalitsused olid pahased millegipärast, et niimoodi otsus langes.
Need kokkulepped pidasid, tegime siiski maakonna koolidele ringi peale ja kõik need pooleliolevad asjad, millele ma enne viitasin, just need kõik said valmis ka.
Tõesti pean tunnistama, et meil oli vaikne kokkulepe, et Jõgeva koolid on viimased. Nad olid paraku siiski paremas olukorras kui väikesed maakoolid. Maakoolidega vaatasime pikalt rahvastikuprognoosi ja otsustasime, et loome sinna sellised tingimused, et kui põhikool kaob, siis vähemalt algkool peaks nendesse kohtadesse jääma. Tollel ajal oli palju keskkoole, neid praegu enam ei ole. Mul on hea meel, et tegelikult praegu enam-vähem niimoodi on koolid säilinud.
Hulluks olete läinud või?
Miks ma seda räägin? Me lihtsalt kultuurimajadeni ei jõudnud. Arvan, et see oli toonase
linnavalitsuse otsus, nagu ikka, kõik omavalitsused ju optimeerivad. Praegu optimeeritakse ja püütakse leida lahendusi. Mul on väga selgelt meeles, kui toonane Jõgeva linnapea tuli minu juurde neid plaane rääkima. Tõesti kultuurimaja oli nii kehvas olukorras. Seal oli välja öeldud, et kultuurimaja tuleb Virtusesse. Ma ei tea, kas see oli kokkulepe, aga nii see kõlas. Ega see mõte nüüd väga head vastuvõttu ei saanud, eks ta selline kummaline tundus toona. Ja seda sai väljendatud ka. Maavalitsus ja maavanem ei saanudki ju omavalitsust seaduse järgi käskida. Küll oli hoob, millega saime toona neid otsuseid mõjutada, seesama RIP ehk riiklik investeeringute programm. Selles programmis oli ka see diil, praegu armastatakse ju diile teha, et kui vald võtab Kuremaa ujula üle, siis ta saab kaasa märkimisväärse taskuraha. Kultuuriministeerium natuke toetas meid läbi spordi, toonase spordikomitee kaudu vist isegi.
Ja seal oli ka see diil, praegu armastatakse ju diile teha, et kui vald võtab Kuremaa ujula üle, siis ta saab kaasa märkimisväärse taskuraha. Vald selle sai.
Teine oli siis Jõgeva kultuurimaja, mille kohta Jaak Allik ütles, et hulluks olete läinud või.
Need kokkulepped said tehtud ja ma näen, et need ka pidasid.
Hiljem tulid juba riburada pidi nii Põltsamaa kultuurimaja kui ka Mustvee kultuurimaja.
Sellele te viitasite täiesti õigesti, et kolm kultuurimaja on alati võistelnud, kellel oli kõrgem rõdu ja suurem saal. Mis on selle juhtumi moraal? Selliseid otsuseid tehes peab võtma aega, sest kaugemal olijatel pole niisugust isiklikku sidet kultuurimajaga nagu kohapeal olevatel inimestel on.
Nüüd olen eelmisest sügisest esimest korda Jõgeva vallavolikogu liige. Arvan, et ka volikogu liikmetel võiks praegu ikkagi meeles püsida, et kui selliseid otsuseid tuleb teha, siis mitte neid ülepeakaela teha. Mul millegipärast on väike paralleel tekkinud selle majaga (Betti Alveri muuseum – toim), kus täna viibime. Selle maja suhtes tehtud otsus on tehtud läbimõtlematult ja kiirustades, usun, et see vajaks ka klaarimist. Selle otsuse peab tegema sama volikogu, kes varem teistsuguse otsuse langetas. Muuseum sellise struktuuriüksusena kusagil koosseisus ei tööta. Betti Alveri muuseum ja see maja siin vajaks selgemat staatust, iseseisvust ja ka ressursse, et arengut oleks võimalik väärikalt edasi viia.”
LISALOOD
„Igal põllel peab ikka tasku ka olema”
Anne Urbel õppis 1961. aastal 1. klassis. Tema koolitee läks uuest kultuurikeskusest mööda. „See oli ikka väga uhke ehitis, oli üksi madalate majade vahel. Koos uue majaga läks käima ka ringitöö. Üks ring oli Asta Paeveeri juhendatud mudilaste laulu- ja mänguring. Sellesse ringi panid vanemad ka mind. Mul on meeles lauluringiga esinemine uhkel suurel laval. Ma ei mäleta, mitu laulu me seal esitasime, aga üks laul oli „Hiiretips läks putru keetma”.
Puhkpilliorkestri dirigendi Hugo Vissaku tütrel on ka fotod esinemisest. „Päev varem öeldi meile, et esinejatel peavad olema ees põlled. Minu ema õmbles põlle enne esinemise päeva õhtul hilja kiirustades kodus olevast materjalist. Lapsena ma kodus põlle ei kandnud, nii et põlle minul varem ei olnud. Sellepärast siis ema lihtsalt oli sunnitud põlle õmblema. Minu ema noorusest pärit kasvatusest oli (perenaise) viisakas põll kindlasti valge, seepärast sain ka mina valge pitsiga põlle. Peale lapsepõlve esinemist pole ma seda põlle kandnud. See põll on mul alles. Hindan seda põlle sellepärast, et mu ema tegi sinna ka tasku. Igal põllel peab ikka tasku ka olema, oli mu ema veendunud.”
Põllel ka nüüd juubel - 65!
Mudilasringil olid uhked riided
Sirje Kurik ütleb, et temagi käis uues Jõgeva kultuurimajas mudilasringis. Pärast Asta Paeveeri tulid lateaiast kaks kasvatajat ja tegid mudilasringi edasi. Mudilasring oli nendele lastele, kes ei saanud lasteaiakohti. „Meil olid mudilasringi riided – tüdrukutel sinised pihikkleidid, atlassiidist paelad. Mina käisin selles ringis enne kooli, olin kodune laps.”
