JÕGEVA KULTUURIKESKUS 65 | Proove tuli teha ka maika väel, läkiläki peas
- Helve Laasik
- 3 days ago
- 9 min read
Updated: 1 day ago
23.1.2026, 15:21
Sageli unustasid ansamblipoisid koju sööma minna, nii et emad käisid tihti termose ja võileibadega ümber kultuurimaja, otsides ust, kust sisse saada.
Raamatus „Jõgeva linna lugu” seisab: aastatel 1974-1979 oli bändide hiilgeaeg Jõgeval.
Juhtivaks ansambliks oli Palmis, kus mängisid Juhan Algus, Avo Puusepp, Lembit Sepp, Peeter Untera ja Kunnar Suviste. Vahel esineti ka suurema koosseisuga, kus puhkpille mängisid Enno Heinmaa, Harry Hannula ja Villem Odraks. Palmise pillimehed olid Jõgevamaal sama suured iidolid, kui The Beatles Inglismaal.
Tuntud oli ka ansambel San Felix, mille põhijõud olid vennad Feliks ja Toomas Herman. Oma ansambel oli ka Peeter Unteral. Ja siis tegid koolipoisid Vallo Vallimäe, Harry Ilves, Margus Mitt ja Aivar Mihkelson oma ansambli, millega Vallo ansamblist lahkumise järel liitusid Raul Vaigla ja Alo Mattiisen. Sageli istuti kultuurimaja prooviruumis ja katsetati uusi lugusid. Nii mõnigi kord käisid poiste emad termose ja võileibadega ümber kultuurimaja ja otsisid ust, kust sisse saada, sest poisid olid unustanud koju sööma minna.
Ülipopulaarsed olid kultuurimaja bändidega tantsuõhtud.
Aivar Mihkelson pole päevagi üheski koolis pillimängu õppinud, küll on aga mänginud paljudes ansamblites, juhendanud noortebände ning olnud kitarrimänguhuvilistele soovi korral abiks.
Käis kolm korda luba küsimas
Jõgeva linna lugude teisel õhtul Betti Alveri muuseumis rääkis Aivar Mihkelson aastatest 1976 – 1987. „Vahepeal natuke väljun Jõgeva kultuurimaja piirest ka, aga põhjus on selles, et jõuame ikka lõpuks sinna tagasi.
Meil ei tekkinud see ansambli tegemise soov tegelikult tühjale kohale, sest Jõgeval oli järjepidev ansamblite aeg ammu enne meid. Just nimelt eelpool mainitud ansambel Palmis oli meile suureks eeskujuks. Ja siis olid vennad Hermanid, ansambel San Felix, keda me imetlesime ja käisime kuulamas, kui võimalus avanes.
Ja siis kui me lõpuks oma poisid kokku saime, kellega meil oli plaan ansambel moodustada, ei uskunud me esimese hooga, et meile üldse see luba antakse kultuurimajas proove teha. Sest me olime ikka väga noored ja n-ö rohelised. Kultuurimaja direktor oli Harry Hannula. Läksime siis neljakesi katsele. Vallo Vallimäe oli meist kõige vanem, siis oli Harry Ilves, kes oli Margus Mitti klassivend, Margus Mitt ning mina, kultuurimajja.
Lükkasime Harry Ilvese ette, tema läks luba küsima, meie ei julgenud üles minnagi. Jäime sinna vaheplatvormile kolmekesi ootama. Harry läks üles ja koputas, Harry Hannula avas ukse. Ja nad seisid seal, rääkisid, meie ei kuulnud, mida nad räägivad.
Meil lihtsalt tegelikult ka vedas, kuna sel ajal ei olnud kultuurimajas ühtegi bändi, muidu seal varem ikka toimetasid nad kogu aeg.
Harry tuli alla meie juurde. Me küsisime, et kas võime proovi teha. Ta vastas, et ei tea. Sa käisid rääkimas, mis sulle vastati? Ta ütles, et ta ei saanud aru. Harry Hannulal oli selline kõnemaneer, ta rääkis n-ö habemesse natukene. Ju ta vaikselt ütles. Ja siis läks Harry uuesti trepist üles. Tuli tagasi ja ütles, et ta ikka ei saanud aru. Saatsime ta kolmandat korda ka ja siis ta tuli tagasi, ütles, et jah, meil on lubatud proovi teha. Meil lihtsalt tegelikult ka vedas, kuna sel ajal ei olnud kultuurimajas ühtegi bändi, muidu seal varem ikka toimetasid nad kogu aeg.
Nii saime loa ja läksime esimesse proovi. Me ei osanud algul ise neid pille ühendada ega võimendeid. Rein Reimets oli helitehnik. Ta siiamaani tegeleb helitehnikaga, tema aitas meid. Võimendused olid selle ajal kohta väga head, Ungari võimendus BEAG oli väga tasemel. Ja niimoodi me seal vaikselt hakkasime harjutama, üritasime enda muusikat teha.
Ühel proovil juhtus intsident, mille järel lahkus Vallo Vallimäe. Harry teatas meile, et soovib laulmise asemel bassi mängida. Tuli leida uus solist. Tegin ettepaneku naabripoiss Raul Vaiglale. Temast saigi meie bändi laulja.
Mõne aja möödudes teatasid Margus ja Harry, et neil on klassivend, kes oskab hästi klaverit mängida.
Kutsusime Alo Mattiiseni proovi ja temast sai meie klahvpillimängija. Ansambli nimeks sai Vingal, mis tähendas suurt hoogu. Kirjapildis oli „a” tähe peal rõhumärk.
Esimene esinemine kooli lõpupeol
Ühel hetkel siis direktor Harry Hannula ütles, et me ikkagi peaksime hakkama tantsuks ka mängima. Meil muidugi ei olnud terve õhtu jaoks repertuaari. Niisiis võeti diskor kampa ja siis pool õhtut täitsime meie, teise poole diskor. Tõenäoliselt väljaspool kultuurimaja oli meil esimene esinemine Jõgeva keskkoolis. Meist kaks aastat vanema lennu lõpupeol me mängisimegi.
Raul Vaigla on hiljem öelnud, et ta ei julgenud hästi keset lava olla, kus ikka tavaliselt lauljad on, vaid tema hoidis lavakardina varju.
Nii me seal kultuurimajas toimetasime, mingid tantsuõhtud toimusid aegajalt. See periood kestis tõenäoliselt umbes aasta. 1977. aasta oktoobri algul avaldas soovi meiega koostööd teha Peeter Untera. Meile oli see muidugi suur au, et selline kogenud pillimees soovib meiega liituda ja arutasime seda teemat poistega. Plaani järgi pidi Peeter orelit mängima ja Alo pidanuks klaverit edasi mängima. Aga seal tekkis mingi väike hõõrumine, nii et Alo otsustas vahepeal lahkuda meie seltskonnast.
Tallinnasse viidi taksoga
Ansambliga Haamer käisime Jõgeva kultuurimaja esindamas nii Tartus kui ka Tallinnas.
Väga hästi on mul meeles, kui käisime Tallinnas Salme kultuuripalees, kus toimus vabariiklik konkurss. Meil Margusega oli mingi eksam sama päeva hommikul ja me ei saanud koos teistega hommikul Tallinnasse sõita, kultuurimaja buss oli ammu pillide ja ülejäänud bändiliikmetega läinud. Meile telliti takso ajaks, kui olime eksami sooritanud. 10 kopikat maksis kilomeeter, umbes 30 rubla läks see sõit kultuurimajale maksma. Aga meid viidi taksoga otse Salme kultuuripalee ette. Eelnevalt õmmeldi meile kõigile Jõgeva Moeateljees selle konkursi tarbeks esinemiskostüümid.
Sellel konkursil oli Uno Naissoo pala „Aastad” kohustuslikuks looks. Hästi vaikne ilus lookene. Meie muidugi tegime sellest Peeter Untera eestvedamisel oma versiooni.
Meie bussijuht viibis esinemise ajal saalis publiku seas. Žüriis oli ka loo autor Uno Naissoo. Ja meie bussijuht oli kuulnud, kuidas mingid naisterahvad olid öelnud, et nendele väikestele pättidele tuleks miilits kutsuda.
Mängisime oma lood ära ja siis Peeter Untera kutsuti žürii laua juurde. Peeter juba mõtles, et nüüd hakkab saama sealt nii et hoia ja keela. Uno Naissoo oli öelnud kohe esimese asjana, et just nii tulebki loosse suhtuda. Saime hoopis kiita oma esituse eest.
Selle ansambli tegevus kestis meil siis järgmise aasta maini, sest Peeter Untera õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis geograafiat ja tal olid kiiremad ajad, tõenäoliselt eksamiperiood. Seetõttu jõudis ta meie proovidesse harva. Nii meil vaikselt see asi lagunes ikkagi laiali.
Otsa kooli jõudis ainult Raul Vaigla
1978. aasta suvel otsustasime Margusega, et läheme Tallinnasse Georg Otsa nimelisse muusikakooli õppima. Keelitasime ka Rauli meiega liituma. Saimegi kõik kokkuleppele ja eksamiaeg oli teada, millal tuli katsetele minna. Ja siis paraku juhtus minul tõsisem avarii Meelis Paavelile kuuluva mootorrattaga. See mootorratas kahjuks leidis oma otsa, minul olid käed puruks, nägu samuti ning ma ei saanud eksamile minna. Ma ei mäleta, mis Margusel juhtus, tema oleks tõenäoliselt sinna kooli ka sisse saanud, aga lõpuks jõudis Raul Vaigla meist ainukesena Otsa kooli.
Jäime Margusega kahekesi. Jätkasime kultuurimajas koosmängimist. Raul tuli nädalalõppudel õnneks Jõgevale vanematekoju. Ja nii me seal müdistasime.
Ühel hetkel tundsime puudust klahvpillidest. Võtsin uuesti Alo Mattiiseniga ühendust. Õnneks ta ei olnud meie peale möödunu pärast solvunud ja tuli bändi tagasi. Sellepärast sai ka ansambli nimeks Jätk, et me tegelikult jätkasime pooleli jäänud asja.
Ansambliga Jätk käisime ka kõikvõimalikel ülevaatustel.
Kallas pilli kõlakastist vett välja
Kuni jõudis see päev kätte, kui käis üks suur pauk ja katel lõhkes. See oli siis 1978. aasta 31. detsembril.
Meie sisenesime kultuurimajja tavaliselt postkontoripoolsest väikesest rauduksest, millel oli neli trepiastet. Läksime sealt alla, tegime oma proovi ära ja väljusime sama teed, nii me ei seganud kedagi.
Ühel hommikul 1979. aasta algul läksime proovi ja hakkasime trepist alla minema. Ainult ülemine aste paistis välja, ülejäänud astmete asemel oli jää. Saime teist kaudu sisse, Heldur Tõnisson oli sellel ajal kultuurimaja direktor. Vesi oli nii kõrge, et elektrijuhtmed olid vee all ja susisesid vaikselt. Ma imestan, et elekter sees oli. Ju olid kaitsmed liiga tugevad. Pilliruumile pääsesime ligi vaid avatud lavaluugi kaudu. Pikkade puutokkidega õngitsesime elektrijuhtmed seinast välja. Kui me lõpuks saime sinna siseneda, olime peagu põlvini vees.
Mäletan, üks kummaline Jolana kitarr oli, oranži värvi, millega ma küll tavaliselt ei mänginud. Võtsin selle kotist ja valasin selle kõlakastist vett välja. Kõik asjad olid vee all. Ka osade võimenduste kõlakastid.
Teise korruse garderoobis kuivatasime neid ja siis me ikkagi saime oma proove jätkata.
Garderoobi saime hästi soojaks kahe elektrisoojendi abil. Meil olid seljas maikad, sest oli väga palav. Aga selleks, et lärm meie kõrvu ära ei tapaks, olid läkiläkid peas, kõrvad tõmbasime alla ja sidusime paelad kinni ning mängisime.
Meil olid seljas maikad, sest oli väga palav. Aga selleks, et lärm meie kõrvu ära ei tapaks, olid läkiläkid peas, kõrvad tõmbasime alla ja sidusime paelad kinni ning mängisime.
Keset üht proovi avanes uks ja sisse vaatas Heldur Tõnisson. Meid nähes tegi ta üllatunud näo ja sulges kiiresti ukse. Mängisime parasjagu üht omaloomingulist instrumentaalpala, millel polnud veel nimegi. Loo nimeks sai „Helduri ehmatus”. Oleme seda Rauliga ka Alo mälestuskontserdil esitanud aastatel 2013 ja 2014.
Kui me väljaspool Jõgevat mängimas käisime, siis enne kui pille bussi hakkasime viima, läks Heldur Tõnisson isiklikult, tegi tiiru ümber kultuurimaja ja vaatas ega ühtegi kurja silma nägemas pole, kes läheks kaebama. Vedasime pillid bussi ja sõitsime näiteks Paidesse. Põhjus oli selles, et kool määras mulle mitmeid kordi karistuseks kultuurimajas mängimise keelu. Vat selliseid juhtumeid oli ka.
Palamuse kaudu Tartusse
Lõpuks tundus, et meie aeg kultuurimajas hakkab vaikselt otsa saama, tänu sellele maja õnnetusele ka osaliselt kindlasti. Ja siis ühel päeval tegi noor trummar Meelis Paavel mulle ettepaneku tulla Palamusele, et aidata tal bändi luua. Jõgeval me eriti enam ei toimetanud, nii ma kutsusin Rauli ja Alo ning kolisime oma Jõgeva ansambliga Palamusele. Uue kollektiivi nimeks sai „Eks me näe”. Mängisime tantsuõhtutel Palamusel, Palal.
1980. aasta algusepoole kutsuti mind Tartusse, EPA klubi ansamblisse Sirged Vaod. Ansamblist oli lahkunud kitarrist Ain Agan.
Olin seal juba mingi aja mänginud, kui ansamblis hakkasid muudatused toimuma. Ja siis ma helistasin Raul Vaiglale ja kutsusin Rauli bassimeheks. Raul tuli ja mõne aja möödudes tuli Margus Mitt ka järgi, nii et me olime põhimõtteliselt Jõgeva pundiga (Haamer) seal jälle koos. Käisime isegi festivalil „Tartu Kevad” ära 1980. aastal. Rauli vastuseisule vaatamata võtsime festivali kavasse Stanley Clarke´ i loo „School Days”. See lugu on bassimängijale tehniliselt väga raske, aga Raul sai selle esitamisega suurepäraselt hakkama. Ja ta sai tänu selle loo heale esitusele väga palju kiita.
Aga Tartus oli EPA klubis selline lugu, et sinna pretendeeris ka mitu ansamblit ja siis meie Tartu mehed ei jõudnud proovi. Margus oli sel ajal Tallinnas teises tehnikakoolis ja Raul oli Otsa koolis, nad tulid Tartusse proovi Tallinnast. Mina tulin Jõgevalt rongi peale, aga Tartu mehed ei jõudnud kohale ja meid visati lõpuks EPA klubist välja. Kolmikhüpe tuli meie asemele. Väga hea bänd oli minu arvates.
KOP-is alustas Pearu Paulus
Ja ühel ajal 1980. aasta sügisel helistas mulle Tiit Kuusik ning kutsus mind Tabivere ansamblisse Wicing kitarristiks. Ma vaatasin, et mis ma ikka niisama passin, läksin kohale. Minu üllatuseks oli ansambli klahvpillimängijaks Alo Mattiisen. Ka tema rõõmustas mind nähes. Saime jälle repertuaari lisada ka intstrumentaalpalu. Ei läinud väga palju aega mööda, kui Margus Mitt liitus meiega. Ja teadupärast siis pidi Raul järgmisena meiega liituma, nii et olime põhimõtteliselt Jõgeva ansambli Jätk koosseisuga jälle koos. Tiit Kuusik oli solistiks.
Nii me toimetasime, kuni seal hakkas ka suur vägede liikumine. Ühel hetkel oli meil bassimeest vaja, mäletan, et Tiit Kuusik tahtis ansamblist Fix Juhan Süti ära napsata, aga ütlesin, et mul on Jõgevalt üks väga hea bassimees välja pakkuda. Ta küsis, kes, ütlesin, et noor bassimees Kalle Tetsmann, mängib hästi. Ja siis kutsuti Kalle bändi. Mingil ajal hakkas Margus Mitt tegelema muude talle oluliste asjadega. Nii kutsuti Kalle vend Indrek trummariks ja nad tõid Tallinnast meile pillimängijad ning lauljad, Pearu Paulus oli meil siis seal pikemat aega solistiks. Tema enda sõnul oli KOP tema esimene bänd.
Esindasime Jõgeva rajooni igal pool üle riigi. Wicingist oli saanud KOP. Nimi Wicing ei meeldinud meile (Alo, Margus, Raul ja mina) algusest peale. Tollane klahvpillimängija Jaan Rässa pakkus sellise nime välja nagu KOP (Kõik Omad Poisid). Raul ja Alo olid selleks ajaks juba edasi liikunud, Raul läks otse Radarisse. Ja Alo kutsuti ansamblisse In Spe, nii et meil olid juba jälle uued mehed.
1987. aastal tulime tagasi Jõgevale, kultuurimajja. Madis Kaarde oli kultuurimaja direktor ja me tegime proove seal ruumides, kus vahepeal oli Margus baari pidanud. Koosseisu kuulusid Mart Jürisalu, Taago Daniel, Virgo Veldi, Marek Lillemäe ja mina. Marek Lillemäe kutsuti ajateenistusse ja Margus Mitt liitus taas meiega. Päris lõpus olime jälle koos. See ei kestnud seal väga pikalt, sest mingil ajal Tiit Kuusik leidis, et talle ei tasu äriliselt see tegevus enam ära. Nüüd ma siis jõudsin ringiga koju tagasi.
See oli väga pinnapealne kokkuvõte bändide toimetamistest Jõgeva kultuurimajas ajavahemikus 1976 – 1987.
Alates 1986. aastast tegutses Jõgeva kultuurimajas ansambel JunKop. Olen ka ise nendega mitmeid kordi koos esinenud. Neil esinemistel kuulusid koosseisu Tiit Käosaar, Margus Mändmets, Ergo Lind, Kalmer Paju, Tõnu Hallik ja mina.” Nõnda lõpetab oma jutu Aivar Mihkelson.
LISALUGU
Üks mees laval luusib, plaadimasin käes…
Need on read ansambli Fix tuntuks mängitud laulust. Jõgeva lugude teisel õhtul kõneles Raul Soodla, kuidas nad kultuurikeskuses enneolematu auhinnaga disko tegid.
„Heldur Tõnissoni ajal said Jõgeval diskod päris hea hoo sisse. Sellest ajast jäävad meelde suured peod. Airi Rütteril oli asjadest hoopis omamoodi arusaamine. Tema meid eriti ei tahtnud kultuurimajas näha. Koguaeg käis laveerimine, kas saab peo teha või ei saa,” räägib Raul Soodla.
Tema sõnul mõeldi välja Jõgeva diskorite festival. „Ja et loosime pealtvaatajate vahel auto välja. Aeg oli selline, et raha ei olnud. Meie kuulutuse peal ei olnud kirjas, milline auto peab olema. See ei pidanud ju uus olema. Ostsime Laiuse tagant ühe Zaporožetsi.
Meie tarkus oli see, et ei tohi rahvale näidata, milline auto auhinnaks tuleb. Tõime päästjatega auto üks päev varem kultuurimajja, küljeuksest sisse ning panime katte alla. Läksime rahulikult koju.
Järgmisel päeval, kui tähtsate nägudega kohale ilmusime, tuli Airi Rütter ja hoidis kahe käega peast kinni. Küsisime, mis lahti. Airi ütles, et terve maja on bensiinilõhna täis. See auto ju lekib. Tõepoolest oli nii, et auto oli laval, kardinad peal ja alt muudkui tilkus bensiini.
Kujutage ette meie tulevärki, kus juhtmed särisesid. Ütlesime, et vana auto peabki bensiini järgi haisema. Airi pidi kogu peo aja muretsema, et laval plahvatust ei käiks. Kui pidu ükskord lõppes, siis ütles auto võitnud tüdruk, et tal pole sellega midagi teha. Airi tuli ja palus meil auto ära viia. Kutsusime päästjad öösel appi ja nad aitasid meil selle auto sealt ära viia.”
