„Tunnen ennast koolis hästi”
- Helve Laasik
- 3 minutes ago
- 8 min read
9.6.2026, 16:48
„Mulle koolis meeldib, mul ei ole keeruline olnud, olen hakkama saanud, saan aru, et enam-vähem oskan õpetada ja ei ole olnud probleeme.”
Nii võtab Jõgeva põhikooli kõige staažikam õpetaja Vivian Paaksi kokku oma 53 aastat koolis.
Matemaatikaõpetaja Vivian Paaksi tuli pärast Tartu ülikooli lõpetamist Jõgevale 1973. aastal. „Olen pärit Kehrast, mis asub raudtee ääres, lõpetanud Kehra keskkooli, alustanud seal ka rahvatantsuga esimesest klassist. Kehras oli meil väga tubli rahvatantsuõpetaja Helmi Hinrikus, ta oli tööõpetuse õpetaja tegelikult, aga rahvatants oli väga popp, kõik kooli ilusamad poisid tantsisid seal ja tüdrukud ka.
Minu esimene suur tantsupidu oli 1960 aastal, olime teises klassis siis vist, oli suur vihm, mul on mingid ähmased pildid sellest ajast. Magasime minu mäletamist mööda õlgedest kottidel tolleaegses 1. keskkoolis.
Edaspidi olen osalenud kõikidel tantsupidudel.
Kolmandal kursusel läksin dekanaati, ütlesin, et ma ei taha õppida teoreetilist matemaatikat, tahan õpetajaks minna. Lubati.
Meie klassijuhatajaks tuli viiendasse klassi Maire Lahtmets, ta on kogu meie klassi päris palju mõjutanud, kuidagi ta meid kasvatas ja haris. Ühesõnaga tänu temale tegelesime me orienteerumisega. Mina sattusin veel sellist ala tegema nagu rebasejaht, see on raadiosaatjaga orienteerumine, nii et ma olen tollel ajal ALMAVÜ alt väga palju mööda Venemaad ringi reisinud, sest me olime rebasejahis Eesti koondises ja võistlesime, elasime uhketes hotellides. Kogu endine nõukogude liit on läbi käidud.
Lõpetasin Kehra keskkooli 1968. aastal. Ja läksin Tartu ülikooli. Ega ma väga ei teadnud, mida ma lähen õppima, aga lihtsalt sattus matemaatika ette ja ma ei ole kahetsenud. Läksin õppima tegelikult teoreetilist matemaatikat, aga siis tuli esimene suur arvuti ülikooli, mis oli peagu terve võimla suurune ja lasi välja igasuguseid ribasid. Siis sain aru, et see asi mulle ei istu. Ja kolmandal kursusel läksin dekanaati, ütlesin, et ma ei taha õppida teoreetilist matemaatikat, tahan õpetajaks minna. Lubati,” tunnistab ta.
Tähtis oli raudtee
Miks Vivian Paaksi Jõgevale sattus? „Aga sellepärast, et mu kodu oli Kehras, tähtis oli, et ka töökoht oleks raudtee ääres, et saaksin koju käia. Meil oli suunamine ka, aga ju ma olin kuidagi nimekirjas eesotsas, sain valida.
Minu tulevane abikaasa, kellega me kohe esimesel Jõgeva aastal abiellusime, lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi (praegu tehnikaülikool), ta oli Kehra poiss ja tuli Koeru autoremonditehasesse tööle.
Olin elus esimest korda Jõgeval, kui rongilt maha astusin. Direktoriks oli siis Vello Namm, ta võttis mind vastu augusti esimestel päevadel ja ütles: kuule, tüdruk, ma annan sulle 4. klassi, seal on 43 õpilast. 42 pinki oli, kui kõik olid koolis, siis üks kirjutas aknalaual. Ega need klassiruumid olid ju sama suured vanas koolis kui praegused, suuremad nad küll ei olnud.
Namm ütles mulle veel, et eelmine õpetaja läks ära, sest ta vist ei saanud hakkama. Eriti hea ja tark ütlemine noorele õpetajale. Mõtlesin, et ei tea, mis siis saab, kui mina ka hakkama ei saa. Õppealajuhatajaks oli Ilme Kroodu, kui ma temaga esimest korda kohtusin, siis mõtlesin, et kui ilus, väljapeetud ja soliidne ta on. Ta oli siis vaevalt 40-aastane.
Kui midagi tahtsid, ütles alati, lapsekene, ikka saab.
Muidugi käidi tunde kuulamas, aga igasse tundi ma direktorit ei lubanud, eks ma kaklesin temaga ka. Mõnikord ütlesin, et ei tule täna tundi. Riidu me ei läinud, kuigi vahest hakkasin talle vastu.
Järgmine direktor oli Uno Erdman, ta jättis mulje, et on kuri ja range, aga tegelikult oli hingelt hea inimene. Kui midagi tahtsid, ütles alati, lapsekene, ikka saab.
40-minutilised vahetunnid olid Erdmani ajal. Meile tuli noor õpoetaja Reet Noorkõiv. Jõgeva koolis laulsid kõik lapsed, siis tuli laulu- ja tantsupidu. Ükskord tegin rahvatantsuproovi ja Erdman tuli ning ütles, et tund on! Meie ütlesime, et siis me laulu- ja tantsupeole ei lähe. Tehti viimaseks õppeveerandiks 40-minutilised vahetunnid ja me saime teha proove ning läksime ikka peole. Siis Erdman tuli ja küsis: kas me saaksime ära leppida? Eks me siis leppisime.
Järgmine direktor oli Taisto Liivandi. Minu elu tipphetked jäid Jõgeva gümnaasiumisse. Oli vabadus. Taisto lasi kõike teha, mis me tahtsime. Öösiti tegime vahest rahvatantsuproovi, selline peakski üks kool olema. Sellest ajast on meil häid mälestusi, mida me õpetajatega tegime, mida me õpilastega tegime. Astra Pärn oli õppealajuhataja. Kõik toetasime Taisto Liivandit. Öö läbi kaunistasime jõulupidudeks saali, baare, imeasju tehti.
Viktor Nõmm on teinud samuti laagreid Peipsi ääres. On vajalik, et lapsed teeksid uurimustöid. Eino Veskis lasi teha koduloolisi uurimustöid. Nii demokraatlik kool oli.
Taisto Liivandi oli tõeline filosoof, erudiit, ta rääkis tasakesi. Siis oli ju koolis ka ulakaid poisse, kuidas ja mida ta nendega rääkis, ma ei tea, aga nad taltusid. Taisto Liivandi oli loodud direktoriks. Mitte kunagi ei tõstnud ta häält, ei karjunud. Tema sõna maksis. Taisto Liivandi seisis õpetajate eest. Ta seisis üldse oma kooli eest. Ma arvan, et see oli Jõgeva gümnaasiumi õitseaeg.”
Oskab ennast kehtestada
Õpetaja Vivian Paaksil on 53 aasta jooksul kujunenud kindel viis, kuidas konflikti korral tegutseda.
„Kohe, kui on midagi juhtunud, helista koju või otsi ema ja isa üles. Päris algul oli minu klassis üks poiss, kes viskas mulle hommikul põrandale herneid. Lihtsalt, et õpetaja kukuks või oleks naljakas. Ühel päeval koristaja koristas ära, teisel päeval samuti. No ega me nüüd nii igavesti ei jää koristama. Uurisin välja, kus tema vanemad töötavad. Läksin kohale. Nad roomasid isaga kahekesi pärast tunde mööda põrandaid ja korjasid herneid ükshaaval kokku. Pärast seda intsidenti ei olnud minul selle klassiga ühtegi probleemi.
Mul ei ole koolis keeruline olnud. Arvan, et mul on olnud oidu koolist mitte ära joosta. Tiit Korman kutsus mind maavalitsuse haridusosakonda mingil ajal. Sain aru seal, kui masinast tuli neid linte, et ma ei taha sellist tööd teha. Nüüd mõtlen takkajärgi: jumal tänatud, et mul oli oidu öelda ei taha, ma ei tule, ma olen koolis. Ja siis natuke hiljem, kui mu mees juba lahkunud oli, kutsus Epp Rebane haridusministeeriumisse. Ka teisel korral oli mul oidu öelda, et ei tule.”
Kui maailm lukust lahti tehti
Kui Eesti taasiseseisvus, oli Jõgeva igal koolil oma sõpruskool nii Rootsis kui ka Soomes.
„Meil oli Soomes Jyväskyläs Jõgeva gümnaasiumi sõpruskool, seal käisime palju. Käisime ka lastega tantsimas Jyväskylas. Ja nemad käisid siin. Meil oli igal õpetajal oma n-ö kodusooomlane. See oli tegelikult äge aeg, kui Eesti vabanes ja sai igal pool käia.
Rootsis käisin sellepärast, et minu laps oli siis, kui Eesti riik taasiseseisvus, Soomes Joensuu koolis. Eesti riik maksis selle tookord kinni, see oli õpilasvahetus. Ta oli ühe aasta Soomes õppinud ja oskas soome keelt ja ka inglise keelt, siin ta käis Terje Goroškol tõlkimas ikka päris palju. Ja siis Terje saatis ta Rootsi üheks suveks. Meil tekkis seal tuttav Rootsi pere, kus mina olen palju külas käinud. Olen seal koolides ka palju käinud,” lisab Vivian Paaksi.
Õpilased ei suuda keskenduda
Küsin Vivian Paaksilt, kui palju lapsed üldse selle 53 aasta jooksul, mil tema koolis on töötanud, muutunud on.
„Nad on muutunud närvilisemaks, nad on muutunud unisemaks. Nad ei maga. Nad ei suuda keskenduda, ainult natuke aega ja juba ta vahib ringi. Ma ei ütle, et nad halvemaks on muutunud, pahasid lapsi on alati olnud.
Juba praeguste lapsevanemate põlvkonnas on asjad korrast ära. Ma näen ju, nad saadavad kodutöid. Mõni 6. klassi laps saadab oma töö kell 1.20 öösel. Hommikul vaatan, helistan emale. Ema ütleb, et ei, ta läks magama. See, et me lükkasime koolipäeva alguse kella 9, ei aita. Nad on veel kauem üleval.
See on kõige suurem probleem. Pool probleemidest tuleb sellest, et ta ei oska, jääb maha, saab kehvad hinded, siis tuleb paha tuju.
Mõni 6. klassi laps saadab oma töö kell 1.20 öösel. Hommikul vaatan, helistan emale. Ema ütleb, et ei, ta läks magama.
Nad ei loe tänapäeval õieti midagi enam. Eks ikka on üksikuid lapsi, need on täitsa ime, kes loevad raamatuid pidevalt, aga neid on väga väike osa. Sõnavara tuleb ju lugemusest, teadmised ka,” räägib õpetaja Paaksi.
Kui palju on selliseid õpilasi, keda näete, et nad on teistest peaaegu üle ja vajaksid tegelikult eriprogrammi?
„Neid on, aga eriprogrammi võimalus on meie koolisüsteemis täiesti puudu. Jah, me aitame mahajäänuid, väga tihti sellel suurt mõju ei ole. See oli juba nõukogude ajal niimoodi. Ma kogu aeg olen öelnud, et andekad lapsed vajavad ka eriõpetust. Loomulikult niisuguses tavakoolis nagu Jõgeva kool puudub täiesti tarkade laste õpetuse süsteem. Võib-olla eliitkoolides, seal on kõik õpilased targad ja hoolikalt valitud ning neid treenitaksegi teistmoodi.
Ja veel: räägin oma õpilastele koguaeg, et te peate eesti keelt õigesti rääkima, muidu kahe põlvkonna pärast teie lapsed või lapselapsed enam ei oskagi oma emakeelt. Inglise keel tungib kõvasti peale, osa lapsi ei tea eestikeelseid sõnu, nad oskavad inglise keeles öelda. Aga meid on ainult üks miljon.”
Kaks hobi
Vivian Paaksi ütleb, et tal on elus ainult kaks hobi. Esimene on rahvatants, mida ta on terve elu teinud ja teine on reisimine ning matkamine.
„Meie klassijuhataja Kehra koolis Maire Lahtmets oli üsna karm õpetaja, koos tulime näiteks pühapäeva õhtul orienteerumast, esmaspäeva hommikul küsis inglise keele sõnu, ta tegi niisugust kiirküsitlust. Tuupisime neid sõnu, kui koju sõitsime võistlustelt, sest teadsime, et ta küsib järgmisel päeval.
Maire Lahtmetsaga olime 11. klassis kümme päeva suusarongiga Karpaatides, Kehra tehas maksis meile minu meelest peagu välja selle reisi.
Ülikoolis õppides sattusin kokku huvitava seltskonnaga. Nad õppisid matemaatikat ja füüsikat, enamasti poisid, seal oli Raul Rebase õde, pärast oli Raul Rebane ka meiega. Just selle seltskonnaga käisime hästi palju mägedes, ma olen Koola poolsaarel käinud, ma olen Kesk-Aasias mägedes käinud, Kaukaasias.
Kui Jõgevale tulin, siis ma ikka käisin peagu igal aastal lastega kusagil, ikka mööda Venemaad. Meil oli Moskvas Jõgeva sõpruskool, käisin kuuenda klassiga Moskvas, panime neile kooli aadressi külge ja ütlesime, et kui kuskile ära kaote, lähete esimese miilitsa juurde, küll nad su kohale toovad. Käisime Peterburis, olen Suhhumis käinud lastega, Tbilisis oleme käinud ja Kiievis. Sputniku ülemus oli Harjumaalt meie kandist pärit Arvi Karotam, tema andis meile Sputniku tuusikuid, lendasime lennukitega, olime korralikes hotellides. Ma olen palju näinud.
Oleme Portugalini bussiga sõitnud ja tagasi tulnud. Kui tuli Eesti vabariik, siis keemiaõpetaja Ulvi Tiisler organiseeris, sõitsin terve Euroopa bussidega lastega läbi. Bussireisid olid ainult Jõgeva lastega, õpetajaid oli ka kaasas,” meenutab Vivian Paaksi.
Rahvatantsuga läks pärast ülikooli nõnda, et kõigepealt tantsis Vivian Paaksi KEK-i rahvatantsurühmas. Koolis on ta rahvatantsuga tegelenud üle 20 aasta.
„Vanaemadega alustasime siis, kui esimene naiste tantsupidu (12. juuni 2011 – toim) läbi sai, alustasime sügisel minu mäletamist mööda, enamik olid varem tantsinud. Teiseks Eesti naiste tantsupeoks olime juba platsis, tegime need riided, mis meil praegu on. Ja nüüd tuleb neljas Eesti naiste tantsupidu järgmisel aastal, selle teeme kaasa, siis vaatame, mis edasi saab.
Proove teeme Piiri 1 saalis. Käin ka Kuremaal, kui Silvia Sööt enam teinud, siis käisid nemad nuiamas, et tule meile ka, käin ühe päeva nädalas ka nendega tegelemas. Kuremaal on samuti vanaemade rühm, nemad on kõik ammu tantsinud. Jõgevamaa liikumispeole 13. juunil tuleme ka vanaemadega tantsima.
Gümnaasiumi lastega käisime kõikidel tantsupidudel umbes kakskümmend aastat. Ja siis tuli Kristjan Rohioja, tema lõpetas tantsueriala, tegi ühe rühma. Kui minu klass lõpetas 9. klassi, siis lõpetasin nendega, nad alustasid tantsimist 4. klassist. Ave Anslan jätkab rahvatantsuga põhikoolis, tal on neli või viis rühma koolis.
Jätkab, kuni jaksab
„Ma ei tea, kui kaua mul veel lastakse siin töötada. Mul ei ole raske ja kui ma ausalt ütlen, siis kuidagi need noored inimesed annavad energiat. Tunnen ennast koolis hästi. Vahest olen mõnele õpilasele ka öelnud, et ma tunnen ennast hästi, kui ma siin sinuga pean „võimlema”.
Eks ma siis ikka jään koju, kui pean jääma ükskord.
Mul on kuus lapselast, tütrel on kaks oma last ja siis on kaks lapsendatud last. Pojal on kaks täiskasvanud poissi.
Lapselapsed ongi juba Jõgeval, kool Tartus lõppes ära, neil on vaheaeg. Nad on kõik vaheajad minu juures, sest Jõgeval on neil mõnusam kui Tartu linnas. Siin on neil külaelu, siin on sõbrad. Nüüd olen täiskonnaga vanaema. Mul ei ole selle vastu midagi. Meil on selline kogukond, kes, kui täiskasvanuid kodus ei ole, siis kusagilt saab ikka süüa, keegi annab. Pärast annan mina süüa nendele, kellel vanemaid või vanavanemaid parasjagu kodus pole. Vat selline külaelu on meil,” tunnistab Vivian Paaksi.
Lisalugu
Põhikool ja gümnaasium peaksid koos olema
Vivian Paaksi ütleb, et tema arvates polnud õige otsus põhikool ja gümnaasium eraldada. „Põhikooliõpilased, üheksandikud, arvavad, et nad maailmanaba ja kõik käib ümber nende. Kui ikkagi suured poisid ees olid, eks nad vaatasid nende poole ja kuidagi see kasvatusprotsess oli teistsugune.
Aga kõik koolid pole seda teed läinud, just nn eliitkoolid. Reaalkool on algusest peale, Prantsuse Lütseum samuti, ka 21. keskkool ning Kadrioru Saksa Gümnaasium. Seda loetelu võib jätkata. Tähendab ikkagi need suured kõvad koolid ei lasknud teha seda, nad saavad ise ka aru, et 12 klassi koos on ikka õige. Väiksed lapsed peavad suuri nägema ja suured on neile eeskujuks.
Rootsi kooli suur vabadus, kus algklassilapsed võisid tunnis maas patjadel vedeleda, õpilaste riided vedelesid garderoobis maas, tunnis üsna tihti kõik ei tegelenud sellega, mida õpetaja tegi jne, seda püütakse nüüd päris rangelt ümber pöörata. Eks igal asjal on oma head ja vead ning oma plussid ja miinused.”
