„Enda emotsioonid võivad ka üllatada”
6.9.2026, 14:08
Jõgevahe Pere tantsis Torontos Eesti kogukonnamaja valmimise lõpusirgele jõudmise kultuurifestivalil.
Ave Anslan ütleb, et ega meile päris pidulikku kutset postkasti või ümbrikuga siia ei saabunud. „Aga me käime Marika Järveti ja Agne Kurrikoff-Hermaniga Torontos tantsulaagreid läbi viimas. Kutse ikkagi tuli läbi selle laagri, me oleme mitu aastat juba käinud. Ühel aastal oli Marika üksi koos tantsijatega, sest ma ei saanud siis minna. Mul on meeles, et kui nad sealt tagasi tulid, siis nad olid käinud alustatud kogukonnamaja ehitusel.”
Marika Järvet kinnitab, et see oli aastal 2023, kui nad käisid Torontos koos Jõgevahe Perega.
Ave Anslan räägib, et juba siis oli juttu, et ootame teid tagasi, kui meie maja on valmis. „No maja valmis ei ole. Aga sellel ajal seda ju veel ei teadnud. 2025. aasta sügisel, kui me käisime Torontos koos Marikaga tantsulaagrit läbi viimas, oli konkreetne jutt. Kui me Torontost tagasi tulime, siis oli juba sõnum tantsijatele, et hakkame sättima. Hakkame raha koguma ja paneme kirja, kes on tulemas kindlasti, hakkame repertuaari ette valmistama.”
Festivaliprogramm oli tihe
Festival peeti tänavu 20.-24. augustini. „Festivalil oli nelja päeva jooksul tihe programm. Neljapäeval, reedel, laupäeval oli põhiprogramm, pühapäeval oli ka programm, lihtsalt meie pidime hakkama sättima kojusõiduks. Programmi raames oli üks esinemine meil oma rühmaga, mis oli omaette repertuaariga, see oli väliüritusel ühes Toronto pargis. Ühine esinemine oli valguspeol, mis peeti laupäeval ja mis oli festivali üks tähtsündmusi.”
Jõgevahe Pere polnud Torontos Eesti kogukonnamaja ehituse lõpusirgele jõudmise festivalil kaugeltki ainus Eestist tulnud rühm.
„Agne Kurrikoff-Hermanil on Sõpruse naisrühm, neil oli väga suur esindus, suurusjärgus 40 tantsijat oli seal Sõprusest. Segarühmadest oli Tallinnast Laura Tibari juhendamisel Kärts Magneesium. Kohal oli väga palju väliseesti rühmasid, mitte ainult Kanadast ja üldse Põhja-Ameerikast, vaid Brüsselist oli nii naisrühm kui ka segarühm, Saksamaalt Hamburgist oli, Rootsist, Norrast oli Oslos tegutsev rühm, kohe kindlasti oli neid veel.
Ka lauljaid oli samamoodi nii Eestist kui ka mujalt, valdavalt olid esindatud väliseestlased. Kokku oli umbes 600 inimest, umbes 300 tantsijat ja 300 lauljat.
Jäähalli saali mõõt oli nii ideaalne, just täpselt 600 esinejat mahtus sinna perfektselt ära, täitis ruumi kenasti. Midagi ei olnud üle, midagi ei olnud puudu.
Suur ühine pidu toimus Torontos ühes jäähallis. Algul oli meil see muret ikkagi, et suur hall, liiga suur ja meid on nii vähe ja jääb kuidagi natuke nagu kahvatuks see kõik. Aga ei, see jäähalli saali mõõt oli nii ideaalne, just täpselt 600 esinejat mahtus sinna perfektselt ära, täitis ruumi kenasti. Midagi ei olnud üle, midagi ei olnud puudu, nii et kuidagi läks see nagu väga kenasti ja publik oli ka, põhimõtteliselt oli täissaal,” tunnistab Ave Anslan.
Emotsioonid laes
Emotsioonid olid kõikidel laes. „Oli põnev. Enda emotsioonid võivad ka üllatada. Ma ei ole väga suur kõnekeeli öeldes pillija, mul ei tule nutt väga kergesti. Aga see kõik oli tõesti liigutav ja oli põhjust nutta, südamest. Muidugi, üldiselt on inimeste omavaheline suhtlemine Põhja-Ameerikas hoopis teistsugune kui meil siin Põhjamaades, seal ollakse väga avatud ja kõik on väga suhtlemisaltid ning hästi viisakad. Kanadas ollakse kohati üliviisakad, hästi soe ja hea tunne jääb seal olles,” räägib Ave Anslan.
Marika Järvet märgib, et suur ühine etendus oli väga emotsionaalne. „Mõnikord on mõni pidu selline, kus kõik on perfektne ning ülitäpselt ette valmistatud, kuid ei puuduta. Seekord aga puudutas tõeliselt, 600 tantsija-laulja-võimleja nn üheshingamine oli emotsionaalne. Kohe väga. Juba proovide ajal oli kananahk ihul ning pisar silmas,” räägib Marika Järvet.
Valmiva Eesti kogukonnamaja juurde kuulub Tartu kolledž. Selle juurde omakorda kuulub ühiselamu, et üliõpilastel oleks kusagil elada. „Festivali raames oli korraldatud nõnda, et osalejad said soodsamatel tingimustel seal ööbida ja meie rühm mahtus sinna.”
Ave Anslan ütleb, et uut valmivat kogukonnamaja tutvustati neile samuti. „Tehtigi nii-öelda kiivrituurid. Kiiver oli kõikidel peas. Pean ausalt tunnistama, et ma olen selles majas igal aastal käinud kohe, kui me sinna jõume. Ka seekord käisin omavoliliselt, vaatasin üle. Tean, kuskile nad kõik jäädvustasid sinna oma nimed ja allkirjad, see tähendab, et ikka panid oma märgi külge.”
Jõgevahe Pere oli oma reisi aegsasti plaaninud, nii et jäi aega ka Torontoga tutvumiseks. Toronto on Ontario järve ääres, järvel on saared, sinna korraldatakse tutvumisretki. Saarte tuuril käisime, mina polnud seal varem käinud. Niagara joa all käisime jälle, osad tantsijad juba teist korda.
Toronto on ikkagi Kanada suurim linn, juba seal sellises melus ja sellises linnaruumis lihtsalt jalutada ja ringi käia, see on ka omaette emotsioon.”
Jõgevahe Pere on tänulik kultuurkapitalile, kes toetas lennupiletite soetamist.
Tuleb otsustav tantsulaager
Kas väliseestlaste Põhja-Ameerika rahvatantsurühm, mida Ave Anslan ja Marika Järvet ning Agne Kurrikoff-Herman juhendavad, tuleb ka järgmisel aastal Naiste tantsupeole ja siis samuti järgmisele suurele tantsupeole, selgub juba varsti. „See selgub siis, kui me jälle kõik tantsulaagris kokku saame. Põhja-Ameerika koosseis, kes käib meil laagris, kellega me juba kahe nädala pärast jälle kohtume, sõidab kokku päris kaugelt. See ei ole nii nagu Eestis, et tunnikese siit ja tunnikese sealt tuleme kõik keskpõrandale kokku. Nad sõidavad kes üheksa tundi, kes kaheksa tundi ja kes tuli hoopis lennukiga.
Kes jätkab ja kas jätkame, see selgub, kui me nüüd laagrisse läheme, kõik sõltub suuresti tantsijatest. Et kas on koosseis, kes oleks valmis võtma ette naiste tantsupeo teekonna esimese asjana. Ja siis vaatame edasi ning 2028. aasta peo soovist me kindlasti ka juba räägime sellel korral. Inimesed ikkagi peavad pikalt sellist asja ette planeerima. Pärast naiste tantsupidu tuleb siis üldtantsupeo ettevalmistus. Meil Eestis hakkavad praegu paralleelselt käima proovid mõlema peo tantsudega, naiste peo registreerimine lõpeb ja suurel peol osalemise registreerimine nüüd kohe algab,” tõdeb Ave Anslan.
Marika Järvet lisab, et ka Agne Kurrikoff-Herman tuleb laagrisse. „Ellen Valteri eluunistus on ära käia ka suurel peol. Eelmisel suurel peol olid Toronto tantsijad kahe rühmaga. Nad tahaksid tulla ka naiste tantsupeole. Kui me selle rühma kokku saame, siis ilmselgelt ikkagi on plaan ka suurele peole tulla.”
Lisalugu
Kuidas Jõgeva naised teisele poole maakera sattusid
Marika Järvet selgitab: „Nimelt enne eelmist naiste pidu (2021) kirjutas Ellen Valter (kes on Jõekääru tantsulaagrite ja KESKUS projektijuht ja eestvedaja) meile, et Torontost soovib naisrühm tulla naiste peole. Mõni aeg hiljem aga tuli nentida, et nii lühikese ajaga ei jõua nad repertuaari omandada ning Ellen palus, kas meist keegi oleks nõus Torontosse minema soovijaid õpetama. Meie haarasime kohe härjal sarvist ning rajateelelikult pakkusime iseennast ja aastal 2022 leidsime Avega end Jõekääru laagris 61 Põhja-Ameerika tantsija ees.
Nagu elus tihti ette tuleb, et juhus mängib edasises suurt rolli, nii ka seekord. Ühest kirjast piisas, et oleme Torontos tantsulaagrit läbi viimas juba viies kord. Minul tuleb sealsete tantsijate juurde minna juba kaheksas kord, sest käisin ka enne 2025. aasta pidu mõned korrad laagrit läbi viimas, need olid n-ö sutsakad, neljapäeval sõitsin Torontosse ja pühapäeval juba tagasi. Jõekääru laagrite ja nende sutsakate tulemusena tantsisid kaks Toronto naisrühma Nou Pois Älaud Tallinnas üleilma liigis üldtantsupeol.”
