50 mehist lauluaastat

13.5.2026, 19:52

Suure kontserdiga Jõgeva kultuurikeskuses tähistab meeskoor Mehis oma 50. sünnipäeva 22. mail.

Koori lugu

Meeskoor on Jõgeval olnud möödunud sajandi 30-datel kui ka 50-datel aastatel, kuid nendest on kahjuks väga vähe teada. Meeskoor Mehis asutati 1976. aasta 19. jaanuaril ning sellest ajast on regulaarselt koos käidud.

Koor sai alguse Laiuse meeskooris laulmas käinud meestest. Sellel ajal oli lauluhuvilisi mehi Jõgeval nii palju, et Laiusele sõitmise asmeel otsustati Jõgeval uue kooriga meeste hääled kõlama panna. Kõige suurema töö tegid Heino Ilves ja Kalju Anton. Esimene proov oli Jõgeva teedevalitsuse saalis ja osales 19 meest. Koori asutaja liikmetest kedagi enam praegu laulmas pole. Viimane koori asutajaliige Kalju Anton lahkus meie hulgast 2025. aasta 2. jaanuaril.

Esimese dirigendina astus koori ette Kaarel Tetsmann, vahepeal on koori juhendanud ka Reet Noorkõiv ja Margus Kask.

Lauljate lood

Meeskoori Mehis kroonik Rein Põder on kooris aastast 1977. Tema on kooris laulnud kõige kauem, 49 aastat. Pärast teda tuleb tükk tühja maad, nagu mehed ise ütlevad. Aastast 1983 laulavad Mehises Voldemar Ahi ja Arnold Narits.

Arnold Narits teab täpset statistikat, sest tema paneb kõik kirja, kes proovis kohal ja kes puuduvad.

1998. aastast on kooris Andrus Rannat.

Alates koori asutamisest on käidud kõikidel laulupidudel. Mehise laulja Voldemar Ahi oli mullusel XXVIII laulupeol ka vanim laulja ehk ta oli just enne laulupidu saanud 91-aastaseks. Tänavu 92 sünnipäeva tähistav Voldemar Ahi on reipalt Mehise proovis ja ütleb, et tema alustas hoopis rahvatantsuga. Seejärel laulis Jõgeval segakooris Laulik ja siis kutsuti ta meeskoori Mehis. „Minu poeg elab Viimsis, hommikuti viis ta mind laulukaare alla proovi ja õhtul tuli lauluväljakule järele,” räägib Voldemar Ahi. „Olen üksi ja tahan koos teistega seltsis olla,” lisab Voldemar Ahi.

Koori proovid on tavaliselt korra nädalas kolmapäeviti. „Aga kui on esinemine tulemas, siis tuleme kokku ka tihedamalt,” märgib Voldemar Ahi.

Andrus Raamat ütleb, et tänavu laiali minna küll ei saa, sest on koori juubeliaasta. „Järgmisel aastal on Elva meeskooril juubel, ka ei saa laiali minna. Nii lähebki juubelist juubelisse.

„Et meeskoor saaks laulda kui meeskoor, on meil vaja n-ö kriitilist massi. Meil on see olemas, aga oleme seal alumise joone peal. Laiali minna oleks hea, aga uut koori asutada on väga raske. Oleme hoidnud nime,” räägib Rein Põder.

„Aeg on teine, uus põlvkond enam nii lihtsalt kodunt välja ei tule,” märgib Andrus Rannat. „Mehis on kolmas koor Jõgeva mail. Kui kooperatiivi koor kadus, siis läks kümme aastat, enne kui hakati tegelema uue koori asutamisega. Siiani on nii olnud,” lisab ta.

Arnold Narits tuletab meelde, et Mehisele panid aluse tegelikult Laiuse koori mehed, kui seal koor laiali läks. „Kui tuleb uus ärkamisaeg, siis võib tekkida ka uus koor.”

Koor saab tekkida ainult siis, kui naised lubavad, pakuvad osad mehed. Rein Põder ütleb, et naised lubavad seni, kuni dirigent Merike Katt mehed igalt poolt ilma vigastusteta tagasi toob. Merike Katt lisab, et talle on koju helistatud ja küsitud, kus te olite ja mida te tegite ja millal koju tagasi jõudsite.

Arnold Narits ütleb, et kui tema kooriga esimest korda laulupeole läks, oli kõige kibedam heinaaeg ning pere oli kaotanud just isa. „Ema aga ütles, et mine pealegi, poeg, ega ainult leivast ka söönuks saa.”

Sõprade ja reiside lood

Sõpruskoore on Mehisel mitu. Praegu sõbrustatakse Elva, Avinurme ja Haaslava meeskooridega. Kõige pikemat aega on sõbrustatud Elva meeskooriga. Haaslava laulupäeval on üles astutud ning nüüd 23. mail tulab Haaslaval järjekordne meestelaulupäev. „Need kontserdid on meil igal kevadel,” lisab Rein Põder.

Varem on sõpru olnud ka naiskooride hulgas, näiteks Türi ja Lähte ning Kose naiskoor.

Mehis kuulub Eesti Meestelaulu Seltsi. Meestelaulu seltsi laulupäev tuleb tänavu juuli algul Viljandis. „Varem oli eraldi Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti laulupäev. Nüüd on neid päevi vähemaks jäänud,” märgib Andrus Rannat.

Kõige paremad on olnud Saaremaal peetud laulupäevad, sest seal on suitsulest ja saare õlu. Viimasel meestelaulu seltsi kokkusaamisel Saaremaal jäid laulumehed suure vihma kätte. „Meie pintsakud said kõvasti kannatada, varrukatest sai vett välja väänatud. Terve päeva sadas,” tuletab Andrus Rannat meelde. Esineti Kuressaare lossihoovis, seal aga katust paraku pole.

Mehed tuletavad meelde, et emadepäeva traditsiooni äratas uuesti ellu just Eesti Meestelaulu Selts. „Meie pidasime ka emadepäeva Jõgeval, meil oli mitu kontserti, see traditsioon oli üsna pikalt. Oleme isegi sellise tembu teinud, et Eesti vabariigi aastapäeval 24. veebruaril oleme linnavalitsuse (nüüd vallavalitsuse – toim) trepi peal laulnud mitu korda. Isegi kirikutes oleme enne jõule koos Elva meeskooriga laulnud, ühel aastal Tartumaal, teisel Jõgevamaal. Mitu aastat käisime,” tunnistab Rein Põder. Aga nüüd on see traditsioon kadunud, sest ringisõitmiseks on vaja bussi. Ja see maksab. Ning mitte just vähe.

„Meil olid 10-15 aastat ka suvised väljasõidud igal suvel. Käisime lennundusmuuseumis, maanteemuuseumis, Suurel Munamäel, Võrtsjärve ääres, Suure-Jaanis, paljudes paikades üle Eesti,” ütleb Rein Põder.

Meeskoor Mehis on käinud ka Soomes, Rootsis esinemas. „Rootslased käisid meil külas kaks korda, meie Enköpingis korra,” tuletab meelde Rein Põder. Ta räägib, kuidas Rootsi toll ehmatas jõgevalaste kaasa toodud õllekasti peale väga ära. „Meil oli korjatud erinevate tootjate õlled sinna kokku. Rootsi toll arvas algul, et kuningriigi alustoed hakkavad kohe värisema, kui see õllekast Enköpingisse jõuab. Meie ei oleks sellest kastist kuidagi loobunud, ju me need õlled siis sealsamas ära oleksime joonud. Kellegi sisemistest varudest kinkisime tollile paar pudelit. Siis nad mõtlesid tükk aega ja lõpuks lõid käega, et minge. Rootslased jõid meie õlle ära ja olid väga imestunud, et meil tollis niisugune takistus oli,” räägib Rein Põder.

Käidud on ka Soomes Oulus koos Elva meeskooriga, samuti Volga ääres Kinešmas.

Dirigendi lugu

Praegune dirigent Merike Katt hakkas Jõgeva meeskooriga Mehis tööle 1986. aastal, 1995. aastast on ta peadirigent. „ 40 aastat saab sellest ajast, kui tulin meeskoori juurde.

Olin õppinud koorijuhtimist. Esimene asi, mis ma kohe mõtlesin, et koori ei ole, aga ma õppisin ju koorijuhtimist, see oli minu jaoks A ja O. Kust ma selle koori nüüd siis saan. Aga Kuremaa tehnikumis oli ärksaid inimesi, sain paljude toredate inimestega tuttavaks, neli-viis meest käis Jõgevale meeskoori laulma. Kuidagi jutu käigus sain teada, et Kaarel Tetsmannil oleks abi vaja, sest Jõgeva keskkooli muusikaõpetaja Reet Noorkõiv, kes oli tema kontsertmeister ja abiline, hakkas ennast Jõgevalt ära sättima.

Üks laulumees elas minuga ühes majas, õhtul sõitis Volga ette ja mind võeti peale ja niimoodi hakkasin käima Kuremaalt, kus ma sellel ajal elasin, Jõgevale.

Mul on meeles esimene hetk. Ega ma ei teadnud, mis mind ootab. Tegin ukse lahti, saalist vaatas vastu 47 meest. Esialgu ehmatas ära, aga ma ei kartnud. Meil hakkas nii hästi minema, nad võtsid mind suurepäraselt vastu. Muidugi tänu Kaarlile, tema oli see inimene, kes suunas, milliseks dirigendiks olen praeguseks kujunenud. Väga suur osa on kindlasti ka suurepärasel fantastilisel dirigeerimise eriala õpetajal Ene-Reet Ehalal. Tema suunas ka vaikselt mind meeskoori poole. Mul oli hästi palju meeskoori lugusid alati juhatada millegipärast. Võib-olla minu käekirjaga sobis see rohkem, ma ei tea.

Eks ma siis Kaarli kõrvalt ikkagi teatud asju vaatasin, mingid nipid ma õppisin, aga samas me olime hästi erinevad. Me sobisime väga hästi. Tegelikult Kaarel hakkas juba varem rääkima, ta oli Jõgeva teise keskkooli muusikaõpetaja, tal oli hästi palju koore seal, väga suured koorid ja aeg-ajalt ta vajas abi. Kui tal tervis ühtäkki kehvaks läks ning ta sattus haiglasse, siis kuna ma olin käinud seal natuke tal abis ja kooliinimesi juba teadsin, siis Kaarel ükskord ütles, et ma tahan, et sa minu tööd jätkaksid ja oleksid siin majas.

Kaarel käis mitu aastat meid ainult vaatamas või kuulamas, ta tervis rohkemat ei võimaldanud. Tegime juba muusikakoolis proove ja siis ta ei saanud siit trepist enam kuidagi üles,” räägib Merike Katt Mehise dirigendiks saamisest.

Meeste laul on ikkagi olnud Merikesele südamelähedane. „Selline ütlus on, et on kaks armastust ja teine neist on meestelaul. Ma olen Eesti Meestelaulu Seltsi liige.”

Küsin Merikeselt, kuidas ta koori uusi lauljaid saab. „Kui keegi toob kellegi kaasa, keegi räägib vahel. Üks dirigent kunagi aastaid tagasi ütles, et tema läks karaoke baari, kus ta muidu ei käinud, hakkas seal vaatama lahtiste silmadega ringi ja kuulama. Aga muidugi, tänapäeval on asi teisiti, kui sa varem võib-olla tõesti mõne rääkisid ära, siis nüüd on ikkagi nii, et inimesed elavad ühes kohas, tööl käivad teises kohas. Kogu elukorraldus on nii palju muutunud ja päris paljud on öelnud otse, et ma ei taha ennast millegi kindlaga nädala sees siduda, sest ma ei ole ise ka kindel, kas ma saan tulla, kuidas ma saan. On ka neid, kes käivad nagu kuuvarjutus proovis, ei ole üht- ega teistpidi sellest tolku.

Koorieluga on üldse nii, et kõik peavad kõikidega arvestama. See on meeskonnatöö, seal on minu tahtmisest üksi vähe, mina võin hästi palju tahta. Aga tulemus tuleb siis, kui me kõik koos seda teeme, maksimaalselt hästi. Nii et see on hästi keeruline teema, mitte ainult minul, vaid üle riigi.

Laulupidude repertuaari teema on ka kõneaineks olnud erinevatel aegadel, et mida me siis peame õppima ja ettelaulmised. Saan sellest põhimõttest aru, seda on vaja teha, aga kuidagi osadel inimestel on rõõm ära kadunud. Sa teed, laulad ette, teed ära, laulupeole nüüd nii väga ei taha enam. Elu on teiseks läinud, enne oli hurraa või ahaa, me oleme laulupeol, sellega sa enam ei meelita. Ja näiteks ei meelita eriti noori kooliõpilasi. Kahjuks on see nii. Paljud ütlevad, aga ma ei tahagi sinna minna. Kõik on ju suured individualistid, igaüks toksib oma oma telefoni. Väärtused on teised, muidugi hästi palju ikkagi oleneb see kodust, mida seal nähakse, väärtustatakse, millele tähelepanu pööratakse, kuhu lapsi viiakse.”

Lisalugu

Kerged ja rasked laulud

Kõige raskemaks lauluks, mis laulupeoks oli vaja selgeks õppida, on olnud „Ärategemise laul”. Andrus Rannat ütleb, et niisugused lood on n-ö ühekordseks kasutamiseks kirjutatud. Voldemar Ahi lisab, et kaks talve õppisid Mehise mehed seda laulu, et üks kord laulupeol laulda.

Dirigent Merike Katt tunnistab, et koorilauluga on nõnda: kui tahad hea ja maksimaalse

tulemuseni minna, pead leidma väga häid kujundeid, samas sa ei tohi lasta lauljal tuju langeda, sest paratamatult on meile meeldivaid ja vähemmeeldivaid laule nagu „Ärategemise laul”. „Vaatasin sellele loole otsa ja mõtlesin, mida ma teen, kuidas ma seda meestele õpetama hakkan. Esiteks peab see mulle meeldima ja teiseks pean selle neile n-ö söödavaks tegema. Aga mulle see ka ei meeldinud. Ma ei tohi seda välja näidata. Võib olla kõrgeltharitud koorilauljatele oli see tore keelemäng. Selle laulupeo eel rääkisime pidevalt kõikide dirigentidega, põhiline teema oli koguaeg, kuidas teil „Ärategemise” lauluga läheb. Mõned võtsid seda huumoriga. Palju selliseid asju, mis on ebameeldivad, tulebki võtta huumoriga, mõttetu on oma elu raskemaks teha.

Tegemist oli aga laulupeole saamisega, ette laulmisega, sa oled justkui alasti peo peal. Mäletan ettelaulmise hetke, esimene kord olime Kohtla-Järve kultuurikeskuses, väga uhkes imposantses hea akustikaga majas. Selleks ajaks pidime õppima pool sellest laulust. Kevadel tuli teine ettelaulmine, mis sai otsustavaks. Siis tuli terve lugu ette kanda. Ülejäänud laulud, mida pidid ette kandma, tõmbasid loosiga. See käibki koguaeg nii. Vahel veab, tõmbad loosiga sama laulu, mida laulsid oma kooriga esimeses eelvoorus. Teinekord saad väga lihtsa loo. Aga ei pruugi nii minna, võid ka kaks halba varianti saada. Siis mõtled, mille eest mind on karistatud, aga ise tõmbasin selle loosi. Teine ettelaulmine oli Rakvere teatri kinosaalis. Olime korralikult treeninud. „Ärategemise” laulu pidid kõik laulupeole pürgivad koorid ette kandma. Kõik teavad, et väikesed koorid ei hakka kunagi sellist lugu oma püsirepertuaaris hoidma. Miks te panete meid niisugusesse olukorda? Üritan aru saada laulupeo suurte juhtide üllast eesmärgist, et oleks ka kvaliteet. Kõik, kes me oleme laulukaare all seisnud, oleme kuulnud enda lähedal niisugust müha, et tekib tunne – huvitav, kuidas need inimesed laulupeole on saanud, kuidas nad ettelaulmisega hakkama said?

Oleme ellu jäänud,” lõpetab dirigent laulupeo laulude jutu.

„Noortel on nüüd uus mood, nemad võtavad vanade meistrite lood ja teevad neid ümber,” tõdeb Rein Põder. Tehakse uued seaded või miksitakse. Samuti on tehtud ka „Kungla rahvaga”, mida koor praegu õpib.

Kindlasti jäävad laulupeo repertuaari meeste hinnangul „Koit” ning Eesti hümn. Voldemar Ahi ütleb, et Gustav Ernesaksa laulud on kõik väga ilusad. Mõni laul tuleb küll ka aastate pärast tagasi.

Arnold Narits tuletab meelde, kuidas Mehis laulis „Tuljakut” Vanemuise kontsertsaali laval. Kaks dirigenti istus keskel ja kuulas. Õhtul kell 21 oli etetlaulmine. „Enne seda olid proovid. Õhtul oli meestel juba n-ö surnud sea pilk silmis,” tunnistab dirigent.

Järgmiseks laulupeoks end kirja panema ei tõtata

Uueks laulupeoks pole veel midagi harjutama hakatud. „Augustis on Haapsalus muusikaõpetajate seminarlaager, kus toimub uue laulupeo lugude ja kontseptsiooni tutvustamine. Laulupeo kunstiline juht on Riivo Jõgi. 2028 toimub kõik uutmoodi. Eesmärk on, et vahepeal pandeemia tõttu sassi läinud aastad uude samasugusesse tsüklisse saada. Tuleb arvestada seda, et laulupeo tegijad on tegelikult samad inimesed. Puhtfüüsiliselt pole võimalik teha noortepidu ja täiskavanute pidu lähestikku, seal peab olema suurem vahe. Kohtadel töötavad dirigentidel on nii täiskasvanute koore ja noortekoore. Arutatud on kõikvõimalikke variante, aga otsuselangetajad teevad ikka nii nagu nad teevad.

Kas me hakkame panema end järgmisele laulupeole kirja, selle kohta arvan, et esialgu on see rohkem kui kahtlane. Kõik algab peale 2027 kevadel, kui noodid peavad kõikidel laulupeole pürgijatel käes olema.

Registreerimine algab ilmselt sügisel. Kui oled juba registreerunud, pead kogu protsessiga kaasa minema. Ma ei tea, kas me suudame. Elame 50. juubeli üle ja vaatame, kui palju meid sügisel käima jääb. Suvel on meil ikkagi paus olnud, kõik me peame ennast natuke laadima ja puhkama,” räägib dirigent Merike Katt.