TREIMANID ADAVERES 50 | Tee tippu pole olnud meelakkumine
- Helve Laasik
- May 3
- 12 min read
Updated: 5 days ago
3.5.2026, 11:03
Adavere uisutreeneri Väino Treimani rühmas treenib praegu 30 õpilast. Kevadsuvisel hooajal üllatab õpilasi treenerina aeg ajalt maailma kiiruisuparemikku kuuluv Treimani endine õpilane Marten Liiv.
Väino Treiman ütleb, et tal pole midagi selle vastu, et kümmekond aastat maailma kiiruisutamise paremikus võistelnud Marten Liiv mõnikord trenni annab. Lastel on vaheldus ja nad näevad, et higi valamine pole asjata. Samas teeb Marten Liiv ka ise Adaveres trenni, olles tegudega noortele eeskujuks.
„Mis tasemel Marten Liiv trenni teeb, aga ta oskab alati olla lastega kannatlik ja ta tuleb hea meelega,” lisab Anar Treiman.
Väino Treiman ütleb, et südamega oma tööd tegevaid treenereid on Eestis palju. „Minul on olnud õnne leida oma pärlid – Saskia Alusalu ja Marten Liiv. Saskia oli PyeongChangi olümpial eestlastest parim, saades ühisstardist sõidus neljanda koha. Euroopa meistrivõistluste medalimees Marten Liiv valmistub aga juba oma neljandaks olümpiaks.”
Kui Adaveres sai valmis võimla
Väino ja Anar Treimani tulekust Adaverre saab tänavu juulis 50 aastat. Mõlemad õppisid Tartus kehakultuuriteaduskonnas, Väino lõpetas kaks aastat varem, Anar 50 aastat tagasi.
„Väino töötas Tartus ja kui mina lõpetasin, oli käsil minu suunamine. Tartus ei olnud mulle töökohta pakkuda. Otsisime sellist kohta, kus saaks kahekesi koos tööle. Esialgu oli Adaverre üks koht suunamisnimekirjas, aga Väino käis kohapeal rääkimas ja uurimas. Kuna seis oli selline, et endine kehalise kasvatuse õpetaja oli algklasside õpetaja, siis jäi see koht tühjaks ja Väino võeti spordimetoodikuks ning mina sain õpetajaks,” räägib Anar Treiman.
Koos on Treimanid olnud 52 aastat. Väino Treiman ütleb, et noorele perele oli kõige olulisem, et pakutaks ka elamist. Vähem oluline polnud ka pakutav palk.
Väino Treiman on pärit Ida-Virumaalt Kuru külast. Suunamisel oli nimekirjas ka Iisaku kool. Koos käidi Iisakus, esimesed, kes bussist väljunud noorpaari tervitasid, olid napsised mehed kaupluse juures. Anar ütles, et Iisakusse ta küll minna ei tahaks.
Adaveres pakuti kolmetoalist korterit, spordimetoodiku palgaks oli 150 rubla. Õpetaja palk oli sellel ajal 70-80 rubla.
Adaveres valmis 1976. aastal võimla, sellepärast oli ka spordimetoodikule tööpakkumine.
Adaveres võeti noored kiiresti omaks. „Minul oli küll algul väga raske, sest kogu mu elu oli olnud Tartu linnas. Ja ma ei kujutanud ette, et ma kusagile maale tööle lähen. Mul ei olnud ühtegi sugulast maal, ma polnud kunagi suvel maal käinud. Minu jaoks oli see niimoodi, et iga nädalõpp pakkisin korraks koti ja võtsin lapsed kaenlasse, läksin jälle linna nädalavahetuseks ja siis jälle tagasi. Aga ma harjusin üsna ruttu. Praegu ma ei kujuta ette, et elaksin Tartu linnas.”
Alles hiljem saime aru, et oleme kullaauku sattunud.
Väino Treimanil oli vastupidi. „Ma ei kannata linnaelu, olen maal metsade vahel ringi jooksnud ja suvel üksi loomadega karjas käinud. Kui ma linna lähen, siis tahan ruttu koju saada.”
Anar ütleb, et töö poolest polnud raske, kõik läks hästi. Väino leiab, et tööl võeti neid hästi vastu, nad said hakkama.
„Võimalused, mis meil kohe algusest peale käes olid, olid suurepärased. Kui me oleksime linna jäänud mingisse kooli, kus koridoris 40 lapsega oleks tulnud tundi läbi viia, alles hiljem saime aru, et oleme kullaauku sattunud,” märgib Anar.
Rajas naisele võimaluse tööd teha
Uisutamise juurde jõudmisest räägib Väino Treiman nõnda: „Minu abikaasa oli õpetaja, mina olin spordimetoodik, jõudumööda püüdsin abikaasat aidata, mis puudutas võimalusi.
Kooliprogrammis on üks õppeveerand kas suusatamine või uisutamine. Uisutamine oli seal kõrval nagu moe pärast, sest Eestis põhimõtteliselt uisutamist ei olnud. Sellel ajal ei olnud isegi kooliprogrammis uisutamist, oli ainult suusatamine.
Minu mäletamist mööda oli vahepeal seitse aastat, mil Adaveres ei olnud nii palju lund, et saaks suusarada teha. Aga külma ikka oli. Et naine saaks oma kooliprogrammi täidetud, hakkasin tegema liuvälja, mitte ovaali. Ovaal tuli hiljem.
Esimene aasta tegin liuvälja, keegi ei uisutanud. Miks? Sest kellelgi polnud uiske. Läksin poodi ja ostsin kümme paari uiske ning lapsed hakkasid nendega uisutama.
Aga nagu ikka, kui laps juba seisab uiskudel, siis on talle sellest vähe, ta tahab kiiresti sõita, ta tahab võistelda ja siis jäi hokiväljak lühikeseks. Hakkasin tegema kooli staadioni ringi peale ringrada. Kuid see staadion oli kaldu 30 sentimeetrit. Probleem on selles, et kui üks serv on teisest 30 sentimeetrit madalam, siis millist vaeva ja tööd sa pead tegema, et sellest saaks siis rada. Eks ma nii palju kastsin, et lõpuks ikka rada tasandus. Kastmine käis tuletõrjevoolikutega, olin üksi ja siis ühendasid neid kokku ja lahku. Ega siis vahepeal ei läinud vett kinni keerama, keerasid vooliku kahekorra, nii et kui lõpetasin, siis olin ise paras lumemees, korralikult jääs. Lisaks kaldele oli see staadioniring ka kitsas, kaks meetrit ja 20 sentimeetrit ainult lai. Aga uisu jaoks on vaja neli meetrit. Siis kasvatasid ta laiemaks.
Noor mees jõudis. Ei olnud traktorit, lund rookisin nii, et labidas kätte ja ainult kühveldasid,” meenutab Väino.
„Meil ei olnud mitte midagi, meil ei olnud uiske ka, aga lastel oli suur tahe”
Tänavu sai 30 aastat esimesest võistlusest Adavere uisuringil. Anar ütleb, et olümpiavõitja Ants Antsoni auks tehti Adaveres kuldne 1500, aga Antson kohale ei tulnudki. „17 aastat korraldasime võistlust, kui Antson veel elas, mitte kordagi ta siia ei jõudnud,” ütleb Väino. „Eks me alguses olime ka tritsutajad,” lisab Anar.
Väino Treimani esimeses uisutajate treeningrühmas olid Sandra Alusalu, Mart Markus ja Marten Liivi vend Risto ja Alex Luik ning veel paar poissi. „Üks oli Timo Vilk, keda ma loen kõige andekamaks õpilaseks,” tõdeb Väino Treiman. „Oskuste ja võimete poolest oli ta super.Ta omandas nii kiiresti asju ja oli füüsiliselt võimekas.”
„Meil ei olnud mitte midagi, meil ei olnud uiske ka, aga lastel oli suur tahe. Ja esimestel võistlustel olid meil ainult hoki- ja iluuisud, me ei teadnudki kiiruiskudest midagi.
Kui hakkasime tegema võistlust Kuldne 1500, siis seda me ei teinud mõttega, et meist kiiruisutajad saaks. Sest meil polnud kiiruiske. Aga kusagilt ilmus välja, et Adaveres tehakse kiiruisuvõistlus. Ja siis üks Tallinna mees helistas, et kas ta võib oma poistega siia tulla. Tal oli oma poeg ja kolm poissi veel ehk neli poissi Tallinnas ja nende treener olid tegelikult kiiruisutamise taastajad Eestis, mitte mina. Selle mehe nimi oli Eerik Idarand.
Tema tõi kiiruisutamise Adaverre, sest ta tuli poistega siia võistlusele. Ja nendel poistel olid juba siis kiiruisud. Need kolm poissi käisid juunioride MM-il Helsingis.
See oli aeg, kui Eesti sai vabaks. Meid hakati toetama riiete ja inventariga ja ühes kaltsukotis oli kolm paari Ants Antsoni aegseid kiiruiske.
Olin neid lastele andnud proovida. Nad proovisid ja ei suutnud ühte ringi ka sõita, sest see uisk nõuab head pöida. Nad ei pannud neid üldse jalga. Aga kui need kolm Tallinna poissi siin ringi peal sõitsid, madalas asendis, ühesuguses riides, siis Timo Vilk tuli ja ütles, treener, teil seal kapis on need madalad uisud, andke, ma proovin ka. Ta pani need jalga ja oli kohe pealinna poistel sabas.
Tal ei hakanud need jalga hõõruma, ma ei tea ka, kui suured või väiksed nad olid, aga ta kohe sõitis.
Idarand käis poistega juba laagris ja võistlustel. Just sel aastal hakkas rahvusvaheline uisuliit (International Skating Union ehk ISU) korraldama nendele riikidele, kus polnud uisutamist, uisulaagreid. Idarand käis seal ja võttis minu poisse ka kaasa. Aga see kõik maksis. Idarand küsis minu käest kolmekordset hinda, nii et ma maksin kinni oma poisi, tema poisi ja tema sõidu. Siis ma mõtlesin, et hakkan ise käima.
Riik tagastas talumaid ja sain natuke metsa maha müüdud, ostsin endale Volkswagen mikrobussi ja hakkasin käima. Mina, kes ma ei julgenud Tallinnasse autoga minna, alati jätsin bussi Kalevi staadioni parklasse ja läksin edasi jalgsi või trammiga. Aga järsku pidime minema Euroopasse, Berliin, Varssavi, Hollandis käisime ka. Sain hakkama. Lapsed olid peal, pidin saama. Esimest korda läksin võistlustele Soome Porisse. Idarand sõitis ees. Ta oli Helsingis töötanud. Mina polnud oma Volkswagen bussiga üle 90 kilomeetri tunnis sõitnudki. Hakkasime Porist tagasi tulema ja vaatasime, et ei jõua laeva peale. Idarand hakkas ees kihutama. Mul oli kõrval Sandra ja Saskia isa Hannes Alusalu. Ta ütles, et vajuta aga. Vihma sadas, meil polnud GPS-i, kaardi järgi sõitsime, kui kaotad teise auto ees silmist, siis on jama. Jõudsime laeva peale, ma ei teadnudki, et mu buss 120 kilomeetrit tunnis ka välja võtab.”
Kaheksa, kes mahuvad bussi, on uisutajad, teised kodus tritsutajad
Nii hakati laagrites käima ja siis tulid ka tulemused. „Tegelikult tulid tulemused väga kiiresti. Läksime Helsingisse laagrisse. Nii kui Helsingis novembri alguses jää tehti, siis sõitsime iga nädalavahetus Helsingisse. Trenni tegema.
Laevapiletid saime tasuta, sest ühel Põltsamaa mehel oli tutvusi. Põltsamaa tahvlitehase meestel oli Helsingis korter, nemad tulid reede õhtu koju. Meie läksime reede õhtul nende korterisse. Nemad tulid pühapäeva õhtul tagasi, meie tulime pühapäeva õhtul koju.
Kaasas oli suur kott kiirnuudleid, võtsime poest ainult leiba ja mahla.
Üheksakesi magasime ühetoalises korteris. Marten Liiv magas tugitoolvoodis, tema oli meil kõige väiksem, ta mahtus sinna ära. Töömeestel oli korteris kaks narivoodit. Seal siis oli kummaski kaks last, ülejäänud olid põrandal. Kaasas oli suur kott kiirnuudleid, võtsime poest ainult leiba ja mahla. Helsingis ei pidanud algul maksma jääl oleku eest renti ka.
Kui läksime esimene kord Helsingisse trenni, siis seal oli 30 kilomeetri sõit, trenni teha ei saanud, oli võistlus. Panime lapsed kirja ja hakkasime võistlema. Timo Vilk hüppas soomlastele sappa ja sõitis 30 kilomeetrit läbi. Ma ei tea, mis vägi Timot edasi viis. Aga ta oli kõige andekam.
Hakkasime käima laagrites, esimene laager, kuhu mina sattusin, oli Innsbruckis. Meie jaoks suur asi. Esimese Eesti sportlasena võitis 1964. aastal Ants Antson Innsbrucki taliolümpial kuldmedali 1500 meetri kiiruisutamises. Meie ei pidanud seal laagris mitte midagi maksma. Kõik maksis kinni rahvusvaheline uisuliit (ISU). Ainult kohale oli vaja sõita. Ja oma sinise Volkswagen bussiga sõitsime kohale.
Tänapäeval nad nii enam ei tee, ainult natuke toetavad.
Kui küsiti, kui palju Eestis kiiruisutajaid on, siis ma ütlesin, et kaheksa. Kõik tegid suured silmad. Kuidas, kaheksa? Ütlesin, et need kaheksa, kes mahuvad bussi, on uisutajad, teised on kodus tritsutajad.
Nendest kaheksast seitse jõudsid juunioride MK-le,” räägib Väino Treiman.
Ei antudki võimalust täita normatiiv
Esimese laagri kohta räägib Väino veel superandekast Timost. „Olime esimeses laagris viis päeva. Kuuendal päeval toimus võistlus ja pärast võistlust juunioride MM. Varem pääses juunioride MM-ile ükskõik kes, kes ainult tahtis minna. Aga siis pandi normatiiv ette. Kui uisuliit küsis ühte kohta, kas üks eestlane saaks osaleda, siis öeldi ei. Teie tulemused on liiga nõrgad.
Timol jäi 3000 meetri normatiivist minut puudu. Kui olime nädal aega Austrias laagris olnud ja enne seda olime ikka päris palju Helsingis ka harjutanud, parandas Timo isiklikku rekordit 3000-s meetris 55 sekundit. Poiss sai normaalse jää peal treenida. Siis pakuti meile üht kohta MM-ile. Ütlesin, et vabandust, aga te ütlesite ei. Ja nüüd ütlen mina teile ei. Mul oli kolm last veel. Aga raha ei olnud, ISU maksab selle ühe poisi eest ööbimise ja toidu kinni, aga kuhu ma teised kolm panen?
Kuidas te ütlete, et nad liiga nõrgad olid, kui nad Berliinis täitsid normatiivi? Järelikult on süsteemis viga, kui ei antagi võimalust täita normatiiv.
Pakkisime asjad kokku, sõitsime läbi Berliini koju. Berliinis oli laupäeval ja pühapäeval võistlus. Reede õhtul sõitsime Innsbruckist ära, Berliin jäi tee peale. Võtsime Berliini võistlustest osa. Berliini võistlustel kaks poissi, Timo ja Mart Markus, kes on praegu Tallinnas treener, täitsid MM normatiivi ära. Ja siis tol ajal juba internetis käisid kõlakad, küsiti, kuhu kadusid eestlased. Nad ei saanud võistlustele, sest olid liiga nõrgad. Aga kuidas te ütlete, et nad liiga nõrgad olid, kui nad Berliinis täitsid normatiivi? Järelikult on süsteemis viga, kui ei antagi võimalust täita normatiiv. Selline seik oli.”
Kogu karjääri jooksul 89 isiklikku rekordit
Kui Saskia Alusalu ja Marten Liiv läksid Väino Treimani trennist ära, polnud see treenerile raske hetk. „Vastupidi, mul oli hea meel.” „Pigem hurraa, et saavad ometi minna, nad arenevad edasi,” lisab Anar Treiman. „Arengu mõttes otsisime koguaeg uusi võimalusi,” märgib Väino Treiman.
Tema sõnul oli peagu alati pärast laagrit võistlus ja seal uuendasid Eesti kiiruisutajad pidevalt isiklikke rekordeid. „Ei olnud võistlust, kus me ei püstitanud isiklikku rekordit. Nii palju arenesime selle ühe laagriga ja kodus. Saskia püstitas kogu karjääri jooksul 89 isiklikku rekordit.”
Nüüd sõidavad juba väikesed lapsed võistlusuiskudega. Anar Treiman ütleb, et lapsed nõuavad korralikke uiske.
„Marten sõitis minu juures Adaveres treenides kahel distantsil MK normatiivi. Loomulikult mitte Adavere ovaalil, vaid tänu laagritele. Laagrites olime hullud eestlased, tegime päevas kolm trenni. Hommikul kell seitse läksime jääle, tulime, sõime, magasime, kell 11 läksime jälle, sõime, magasime, kell viis läksime kolmandat korda. Laagrites oli ka teisi, aga mitte ükski ei käinud kolm korda jääl. Mõni üksik riik käis kaks korda jääl ja vahest oli niimoodi, et mõni riik mõnel päeval ei käinudki jääl. Aga meie käisime, meil puhkepäevi ei olnud. Lapsed ei vingunud, see tuli natuke hiljem, kui nad küsisid, et millal meil puhkepäev on. Ütlesin selle peale, et puhkepäev on siis, kui on päevas üks trenn.”
„Kusjuures need lapsed olid kõik tublid, neist enamik neist õppis koolis neljadele-viitele, tüdrukud olid veel tublimad, Saskia lõpetas kooli hõbemedaliga. See näitab ikkagi, et vaim ja füüsis peab olema koos, muidu ei saavutata tulemusi. Fantastiline punt oli. Nad said ka omavahel hästi läbi. Siiani saavad.”
Teevad seda, mida on tahtnud
Kui küsin Anar ja Väino Treimanilt, mis neile kõige rohkem head meelt on teinud väga pikkade ja raskete tööaastate jooksul, vastab ta silmagi pilgutamata, et neil on lastud teha seda, mida nad on tahtnud teha.
„Olen selle peale mõelnud, mis inimesel vaja on, kui ta tööl käib ja tal lastakse tööd teha. Inimesel on endal olemas sihid, eesmärgid, ettevõtmised. Kui keegi hakkab selles kahtlema või ei toeta või lausa loobib kaikaid kodarasse, siis on ju kehvasti. Tõsiselt, me oleme saanud teha seda, mis me tahame. Viktor Meister oli ikka väga tubli mees. Ta ei olnud ise üldse spordimees, aga ta aitas igati kaasa, ta ei seganud, ütles, et las teevad, nemad on õppinud inimesed,” tunnistab Anar.
Väino Treiman rõhutab, et lastel peavad olema tingimused, neile tuleb anda võimalused. „Minu õpilastest on paljud jõudnud hoopis teistel aladel tippu, on võrkpallur, maadlejad. Muidugi peavad lapsed ka ise tahtma sporti teha. Punt minu treeningrühma lapsi tahtis väga kiiresti uisutada, kohe nii hästi, et kaks neist on jõudnud olümpiamängudele.”
Anar provotseerib oma meest: „Miks sa siis oled veel siin, Väino? Võiks juba koju jääda, pensioniiga on käes, tublisti on tööd ka tehtud.”
„See ei ole ju meie jaoks olnud mingi kannatus, vaid sa siiski saad midagi anda. Kuidas ma lähen laste juurde nüüd kevadel ja ütlen, et rohkem ma ei tee enam midagi, sügisel enam ei tule. Kaks minu õpilast on Tallinnas uisutreenerid, üks Põltsamaal kehalise kasvatuse õpetaja. Põltsamaa kehalise kasvatuse õpetajale ma ütlesin, et tule siia treeneriks. Ta ütles, et ei tule. Liiga suured kingad on. Ega ma ei kujuta ette ka, et kodus istun. Haigeks jään kohe.”
Igaüks valib ise oma tee
„Räägime tänapäeva spordist ja sellest, kui palju inimesed spordivad, siis ma ütleks, et inimesed üldse ei spordi. Kui Adaverre tulin, siis sporditi. Võimla oli paksult rahvast täis, igal õhtul.
Adaverest sõitis ühel õhtul välja kolm bussi, kolm võrkpallimeeskonda, eri võistlustele. Praegu ei käi ükski mees võrkpalli mängimas, ainult kuulsuse peal elame, et me oleme tublid olnud ja meil on kiiruisutamine. Jah, tipp on korralik, aga rahvaspordi osa ei ole. Lapsed manduvad nii hullusti, me näeme oma silmaga, kuidas lapsed manduvad.
Kui omal ajal olid VTK normid ja pidid tõmbama 28 korda lõuga, siis on sul nüüd mõni poiss, kes selle ära teeb? ” küsib Väino Anarilt.
„Praegu on kõik ninnu nännu, kui sa näed, et ta ei liiguta, siis sa pead kuidagi motiveerima niimoodi rahulikult, ilusasti, õrnalt, et ta hakkaks liigutama. No mina ei oska kahjuks nii, leian ikkagi, et inimesel on vaja ennast liigutada. Kui anda talle kätte suunad, mis ta võiks teha paremini, siis seda võiks ikkagi teha. Lastele ma ütlen, kuhu see sind viib, aga sina valid.
Et kas sa teed seda, seda, seda, seda, kui sa üldse midagi ei tee, mis siis juhtub ja kui liigutad, mis siis juhtub. Aga valid sina, mina sundida ei saa, minu kohus on rääkida. Praegu tuleb laps kooli, ta pole elus pannud suuski alla, ta pole uisutanud, ta ei oska palli mängida, tal ei ole kodus hüppenöörigi. Annan kodutöö, lapsed ei oska hüpata. Kuu aja pärast ütlevad, et mul ei ole hüppenööri. Ütlen siis, et poes on, räägi kodus emale-isale, minge poodi ostma. Võta kodus pesunöör, lõika üks paras jupp, hüppa sellega. Loomulikult nad ei hüppa,” räägib Anar.
Adavere koolis on kõik spordivahendid olemas: uisud, suusad, jalgrattad jne. Ainult hakka sportima.
Lisalugu
Kuidas Väino Treiman üksi Adaverele 21. koha tõi
Ükskord kutsus Adavere näidissovhoosi direktor Viktor Meister Väino Treimani välja ja ütles: kuule, mille eest ma sulle, mees, palka maksan?
See oli sellepärast, et Adavere võimlas peeti maakonna meistrivõistlused maadluses ja Adavere jäi viimaseks.
„Mina läksin maadlema. Kedagi muud meil ei olnud. Ma ei jäänud oma kaalukategoorias viimaseks, ma käisin kuus korda matil. Et maadluses kuus korda matil käia, pead enne neli meest selja peale panema. Sellel ajal oli niimoodi, tänapäeval enam ei ole, praegu on üks kaotus ja kukud välja.
Jõgeval ja Põltsamaal on korralikul tasemel maadlus. Sellel võistlusel osales 21 võistkonda. Meil oli ainult üks võistkond ja üks võistleja, see tähendab mina. Kellel oli juba kaks võistlejat, need olid minust eespool. Ja siis Viktor Meister võttis protokolli, vaatas, et viimane koht. No vat siis ta küsis jah, et mille eest ma sulle palka maksan, mees. Aga see oli ainult üks kord.”
Politsei sai öösel „päti” kätte
Eesti meistrivõistlused olid tulemas ja Väino Treiman tegi Adaveres jääd. Õnneks olid öösel miinuskraadid ja pärast 22 tundi kestnud jää valamist sai ovaalil võistlused ära pidada.
Öösel aga nägi Väinot politsei ja tahtis kohe käed raudu panna. „Mul on siin auk, kust tõmban vooliku välja, 110 meetri pikkuse ja siis vead jooksuga. Augu juurde, voolikust kinni, jää peale, tagasi jooksuga. Järsku „lendab” vilkuritega politseiauto minu poole, kaks ust lahti ja mehed jooksevad. Nad mõtlesid, et said varganäo kätte.
Küll nad olid pettunud, kui ma ütlesin, mida tegelikult teen.”
Väino Treimani ütlemised, mille peale Anar pahaseks saab
Kord tulnud Treimannid tööle ning Väino vaatas tähelepanelikult, kui sileda jää on ta öösel oma tööga saanud. Anar öelnud selle peale, et kui mu mees mind ka nii hellalt silitaks kui ta jääd silitab. „Lõpeta ära,” ütleb Anar.
Põllu peal traktor veel kündis ja Väino Treimanil oli juba uisuovaal kenasti olemas ning lapsed uisutasid. Küsiti siis, et kas sul on külmutus seal all? Väino vastas, et ei ole, aga ära öösel naise selja taga maga. Tee jääd. „Siis saad aru, mida see tähendab. Aga ühest ööst on vähe, ma teen seda tööd 30 ööd järjest. Ilma puhkepäevadeta. ”
ARVAMUS
Suusatan ja uisutan rõõmuga
Kunagine Väino Treimani õpilane Adavere koolis Merike Katt tuletas meelde, kuidas nad oma klassiga esmaspäeva hommikul esimeses tunnis suusaradasid sisse sõitsid. „Väino oli tõsine ja range, virisemist ta ei sallinud. Aga tänu temale omandasime need oskused korralikult ja tänase päevani uisutan-suusatan rõõmuga.”
