Õpilased eelistavad uurimistöödele praktilisi asju

Helve Laasik
Feb 10
7 min read

10.2.2026, 20:04

Jõgeva õpetaja Neeme Katt saab laupäeval presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi Foto: Erakogu

Eeloleval laupäeval saab vastavatud Ukuaru muusikamajas Rakveres presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi Jõgeva õpetaja Neeme Katt. Ta on põhikohaga Jõgeva põhikooli keemiaõpetaja ja õpetab Jõgevamaa gümnaasiumis uurimistööde aluseid ning ka programmeerimist.

On see Jõgeval nüüd möödapääsmatu, st õpetajaid on lihtsalt nii vähe või Te ise tundsite, et võite õpetada ka gümnaasiumiõpilasi ja siis läksite ka sinna?

Mind tegelikult kutsuti sinna, sest kui Jõgeval koolireformi tehti, siis mina valisin põhikooli, sest pakuti rohkem tunde. Kui gümnaasium ei saanud informaatika õpetajat, siis nad leppisid tollase põhikooli juhi Taisto Liivandiga kokku, et hakkan käima uurimistööde aluseid õpetamas. Tasapisi lisandusid programmeerimine ja matkamise alused, mida seal valikainetena õpetan.

Te töötate kahel ametikohal?

Mul ei ole kaht kohta, sest gümnaasiumis on mul suuremalt jaolt valikained, mul on seal käesoleval õppeaastal ümmarguselt ühe neljandiku ametikoha suurune koormus, aga põhikoolis on koormus umbes kolm neljandikku, sest õpetan ainult keemiat. Alguses ma õpetasin põhikoolis ka informaatikat, aga nüüd ma seda enam ei tee. Nii et kokku tulebki tegelikult nagu üks ametikoht, pluss siis natuke lisaülesandeid, millega ka tegelen.

Varem valmistasite tihti õpilasi ette olümpiaadideks, teete seda ka praegu?

Otse loomulikult, keemiaolümpiaad just oli eelmisel nädalavahetusel.

Kuidas Jõgeva põhikooli õpilastel läks?

Meie põhikooli õpilased said kaheksandas ja üheksandas klassis mõlemas esimese ja kolmanda koha. Nii et meil läheb hästi.

Millised uurimistööde teemad õpilastele huvi pakuvad ja kas nad tulevad õpetaja juurde oma teemaga või teema pakub välja õpetaja?

Jõgevamaa gümnaasiumis on kord niimoodi, et õpetajad pakuvad ise teemad välja, õpilased valivad nende hulgast sobiva. Õpilane võib tulla ka oma teemaga ja õpetaja peab siis hindama, kas sellest saab teha kooli nõuetele vastava töö. Väga harva juhtub, et õpilane tuleb oma teemaga, mis sobib ka uurimistööks. Õpilased ei kujuta ette töö mahtu, nad ei kujuta ette uuritavust. Mõnikord tullakse sellise mõttega (ma nüüd natuke utreerin), et tahan uurida aatomienergia kasutamist Eestis. Paraku ei ole see uuritav, praegu on ainult refereeritav.

Nii et pigem on õpetajate pakutud teemad.

Jõgevamaa gümnaasiumi algusaastatel oli üks kolmandik õpilasi, kes tegid praktilise töö ja kaks kolmandikku valisid uurimistöö. Praegu on praktilised tööd kerges ülekaalus. Õpilased valivad pigem praktilise töö, näiteks viivad läbi mingeid üritusi, teevad midagi valmis oma kätega.

Õpilased valivad pigem praktilise töö, näiteks viivad läbi mingeid üritusi, teevad midagi valmis oma kätega.

Näiteks minul üks õpilane tegi fotonäituse, mis oli väga hästi õnnestunud ja pidi raamatukokku ka tulema. Nii ta ütles mulle, et teda kutsuti raamatukokku seda näitust üles panema. Niisugused asjad lähevad neile rohkem peale.

Õpilsed ei taha väga endale teadvustada, et kes tahab kõrgkooli minna, selle jaoks oleks uurimistöö kasulikum. Me küll räägime seda, aga eks nad valivad ikka, mis neile tundub huvitavam või lihtsam. Need uurimistööd, mida gümnaasiumis üldse teha saab, ei pruugi olla alati väga huvitavad. Peab arvestama vahenditega, mis sul on.

Õpetate infotehnoloogiat, tegelete ka tehisaru kasutamise ja TI-hüppega (TI-hüpe on haridusuuendusprogramm, mille eesmärk on toetada mõtestatud õppimist ja aidata haridussüsteemil tehisaru ajastuga kohaneda – toim) gümnaasiumis?

Programmeerimisega seoses jah, sellepärast, et õpilased kõik kasutavad seda juba mitu aastat. Paratamatult, kui õpilane programmi koostamisel jääb jänni, siis ta pöördub kohe Chat GPT või mõne muu taolise allika poole. Sellega on lihtsalt see oht, mida ma olen püüdnud neile ka väga rõhutada, et tegelikult väga lihtsa programmi teeb see Chat GPT sulle kohe valmis. Aga kui programm on natuke keerulisem, siis ta hakkab eksima, sest kõik sõltub sellest, kui selgeks sa suudad talle ülesande püstituse teha.

Ja selleks, et sa saaksid aru, mida tehisintellekt sinu jaoks teeb, on oluline, et sa ise tegelikult valdad seda tehnikat. Sa võid kasutada teda abivahendina, aga sa pead ise asjast aru saama. Ja just eile vaatasin, oli programmeerimise tund, et kõik kasutasid. Aga samas täiesti erinevalt. Oli näha, et mõni tegi lihtsalt copy paste ja siis ta ei saanud aru, mis toimub, sest asi ei juhtunud nii, nagu tema eeldas. Ja siis oli neid, kes arutasid, ahah, see on niimoodi, siin me peame veel küsima. See tuleb üle küsida, siin ei lähe õigesti. Nii et mida täpsem on käsk, seda paremini tehisaru toimib, aga sa pead ise ka aru saama.

Detailselt peab aru saama, sest tehisaru on täpselt sama tark kui kasutaja.

Sa ei saa küsida mingit suurt programmi tervikuna, sa pead küsima jupi kohta ja siis sa pead oskama selle jupi oma programmi sisse panna. Sa pead aru saama, mis seal toimub.

Detailselt peab aru saama, sest tehisaru on täpselt sama tark kui kasutaja.

Saavad nad hakkama, kas nad õpivad sellest ka, kus nad ise vigu teevad?

Jah, saavad, aga ikkagi on seda kahte moodi. Osa õpilasi kasutabki õppimiseks. Ta esitab küsimusi, et palun seleta mulle midagi lihtsamalt ja siis tehisintellekt seletab ja õpilane on seejuures kriitiline, ta püüab kaasa mõelda.

Osa aga viskavad ülesande ette, kirjutavad lahenduse ümber ja sellega piirduvad. Tegelikult on mulle väga meeldinud see, mida tehisaru kohta öeldi kohe, kui ta tuli, et tarka inimest ta võimestab ja rumal inimene jääb veel rumalamaks, sest ta ei mõtle ise kaasa. Nii paraku on.

Olete ainus, kes gümnaasiumis tehisaru kasutamist õpetab või on mõni teine õpetaja veel?

Tehisaru õpetamisega on praegu niimoodi, et kuna selle kasutuselevõtmine Eestis viibis seaduste vastuvõtmise tõttu, algselt pidi ju kohe septembris saama õpilaste kontod, neid hakati jagama alles jaanuaris.

Et praegu ametlikku kasutamist meil ei ole, on toimuv isevooluline. Osa õpetajaid suunabki väga palju ka tehisaru kasutama, andes vastavaid rühmatöid. Mina programmeerimises kasutan ja tegelikult uurimistöö alustes, kui me sügisel alustasime, siis ma ka õpetasin, kuidas koostada näiteks oma töö kirjanduse ülevaadet, kuidas viidata ja nii edasi. Arvan, et see kõik ei ole praegu veel piisav olnud, seda tuleb kindlasti eraldi käsitleda. Aga millal see nüüd juhtuma hakkab, jään vastuse võlgu.

Arvan, et kevade poole tuleb, aga kool peab oma strateegia välja töötama, kuidas seda kõike õpilasteni viiakse. Praegu on olnud iga õpetaja enda teha. Õpetajad läbisid sügisel koolitused, nii et õpetajad tegelikult vähemalt mingil tasemel midagi teavad.

Kui hästi õpetajad tehisaru vastu on võtnud?

Eks nad saavad ju paratamatult aru, et eluga tuleb kaasas käia. Teravat vastuseisu ei ole, nad saavad aru, et õpilased kasutavad, peab aru saama, kuidas nad kasutavad. Ja pean oskama seda rakendada õppimise teenistusse.

Eriala te täiesti vahetanud ei ole?

Sinna on juba 20 aastat tagasi, kui vahepeal neli aastat ühisgümnaasiumis ainult informaatikat õpetasin. Aga keemia on ikkagi minu põhieriala, seda olen õppinud, informaatikat muidugi õppisin ka hiljem lisaks.

Teie hobiks on olnud mägedes matkamine, kust see hobi tuli? Teie abikaasa Merike Katt on samuti öelnud, et talle meeldib mägedes matkata. Kas see oli teil mõlemal ühine hobi või kumb kumma „nakatas”?

Mina olin esimene. Alustasin ülikoolis esimesel kursusel 1981. aastal kaugmatkadega, mägedes käisin esimest korda pärast kolmandat kursust ja pärast seda olen käinud peaaegu igal aastal, välja arvatud mingi aeg möödunud sajandi lõpus üheksakümnendatel, kui enam ida poole ei saanud ja lääne pool oli kõik meie jaoks veel liiga kallis. Siis oli mul vahe umbes 10 aastat mägedega. Aga nüüd käin jälle jätkuvalt igal suvel, mõnel suvel isegi mitu korda. Ja Merike hakkas minuga kaasas käima 2006. aastal. Nii et temal saab nüüd ka 20 aastat juba täis matkamist.

Kus käisite nõukaajal ja kus praegu?

Nõukogude Liidu ajal käisin Kesk-Aasias, arvasin, et Kaukaasia on nii lähedal, sinna on aega pensionipõlves minna küll, aga nüüd sinna ei saa eriti enam. Kesk-Aasia mäed on suured, ilusad, uhked ja väga põnev oli see reisimine sinna rongiga läbi terve Nõukogude Liidu, siis kolm pool ööpäeva sõitsime Moskvast juba sinna.

Erinevad variandid, kus saab matka alustada, sest Kesk-Aasia on suur ja lai. Almatõst olen alustanud korduvalt, Biškekist olen alustanud, Samarkandist ja Dušanbest.

2004. aastal käisin Nepaalis täitsa turismireisiga põhimõtteliselt, mis oli ikkagi sisuliselt matk. Seljakotiga kaks nädalat matkasime, tegime ringi ümber kaheksatuhandelise mäe Annapurna, aga reisibüroo Fortest Reisid Tartust organiseeris.

Alpid on päris suur piirkond, seal on avastamist palju. Võtad ühe oru, võtad naaberoru, võtad järgmise oru ja niimoodi olengi seal käinud.

Alates 2006. aastast hakkasin kõigepealt Tatrates käima, need olid lähemal ja madalamal, Slovakkiast alustasime. 2010. aastast alates olen käinud ainult Alpides. Ja Alpid on päris suur piirkond, seal on avastamist palju. Võtad ühe oru, võtad naaberoru, võtad järgmise oru ja niimoodi olengi seal käinud.

Mulle meeldib väga Alpides käia, see on lähedal, matk on täielikult ise korraldatav, ma ei kasuta ühegi reisifirma teenuseid.

Vahepeal tegime koostöös Fortestreisidega bussireise, olin lihtsalt grupi komplekteerija ja mõtlesin välja matkamarsruudid ja reisibüroo siis korraldas hotellid ja nii edasi. Aga pandeemia lõpetas selle. Olime vist üks viimaseid gruppe, kes Eestist 2020. aastal veel väljas käis, me nägime Euroopas ainult kaht reisibussi, mis oli väga haruldane.

Me oleme käinud väga erinevalt. Pikad seljakotimatkad, hütist hütti. Need olen täielikult ise komplekteerinud, otsast lõpuni kõik ja grupp on olnud pisikene, kolm-neli-viis inimest, oma pere ja siis minu kaasautor, Martin Saar, kellega ma õpikuid olen kirjutanud.

Viimasel ajal oleme päevamatkareisidel ka niimoodi käinud, et teen reisiplaani valmis ja siis kõik, kes tahavad, võivad ühineda, aga nad ostavad ise oma piletid, broneerivad ise oma hotellid ja lihtsalt me seal koos matkame. See on suurem ja hajusam seltskond. Inimesi on nii Lähtelt kui Sadalast olnud, Tallinnast ja Tartust. Meil on huvi käia ja kes tahab kaasa tulla, las tulevad.

Milline koht on olnud nende matkade jooksul Teile kõige südamelähedasem või mis on kõige võimsama mulje jätnud?

Tavaliselt on nii, et alati on viimane matk kõige ägedam, siis tuleb uus viimane ja siis on see veel ägedam. Aga, kui jätta nüüd kõrvale need päevamatkareisid, kus sa hotellis ööbid ja teed ühepäevaseid matku, siis ikkagi on need pikad trekid ägedad. Viimasest saab nüüd siis kolm aastat, käisime matkarajal, mida nimetatakse Walkers Haute Route (tõlkes matkajate kõrgrada). See on oli kahenädalane matk Mont Blanc’i juurest Matterhorni juurde. Eelmisel trekil tegime ringi ümber Mont Blanci, teisel korral jätsime sealt esimesed kolm päeva eest ära.

Kuidas Te nende radade kohta infot leiate?

Internet on tänapäeval ammendamatu info allikas, igal Alpi oru omavalitsusel on oma turismiportaal, võtad lahti, seal on matkaradu lausa sadu variante. Tellin tavaliselt endale väljavalitud piirkonna kohta Rother Wanderführeri või Cicerone raamatu ja seal on näiteks 50 rada, nende hulgast on mul lihtsam valida. Ning siis otsin juba internetist täiendava info lisaks, sest raamat on ikkagi lakooniline.

Kohalikes portaalides on ajakohastatud info. Kirjastused värskendavad ka trükiseid, tavaliselt paari-kolme aasta järel on värskendatud trükk, nad ei trüki neid korraga meeletult palju, vaid tehakse vastavalt nõudlusele ja siis parandatakse iga paari aasta tagant.

Tänapäeval on ChatGPT hea abiline, olen seda katsetanud oma matkamise kursuse raames ja ka nüüd selle eeloleva suve matkade planeerimisel. Aga ChatGPT info on alati vaja üle kontrollida.