JÕGEVA LINNA LOOD | „Katusepakkumised”, heinahoidlate süütamised ja palju muudki, mida Kaitseliit on ära hoidnud
- Helve Laasik
- Feb 19
- 10 min read
18.2.2026, 21:19
Kaitseliidu Jõgeva maleva taastamiseks algas eeltöö juba 1988. aastal. Seda vedas Ants Nurk. 1990. aasta märtsis turvasid teiste hulgas Eesti Kongressi ka Jõgeva kaitseliitlased.
„Meid ei olnud palju, kümmekond meest. Olime Estonia teatri tagakülje lähedal, nägime, kuidas KGB mehed käisid meid filmimas.
Tol ajal oli Kaitseliidu ülem Kalle Eller, ta on ka Jõgeva juurtega mees. Tema ema oli
matemaatikaõpetaja. Kalle oli üks neid mehi, kes hakkas uuesti Kaitseliitu looma. Ta õppis Tartu ülikoolis inglise keelt, aga et ta oli dissident ja visati ülikoolist välja, siis tuli minna nõukogude armeesse aega teenima.
Ta oli Riias, oskas inglise keelt. Venelased panid ta oma jälgimisjaama jälgima kõnesid, mida välismaised lendurid ja meremehed omavahel rääkisid,” ütleb Ants Nurk.
Kaitseliidu taasasutamiseks Jõgeva linnas pandi alus 1990. aasta 15. aprilli koosolekul, mida tuleb ühtlasi lugeda Jõgeva malevkonna taastamise päevaks, nõnda kirjutab Ülo Pärn Kaitseliidu Jõgeva maleva taassünnist raamatus „Jõgeva linna lugu”.
Tegevuse initsiaatoriks oli Ants Nurk, tema valiti 1990. aasta 23. augusti koosolekul Jõgeva maleva esimeseks pealikuks. Staabiülemaks valiti Vello Volmre.
Sellel ajal oli Jõgevamaal kaks Vene sõjaväe objekti, üks oli Kirna ja teine oli Tormas Kõnnu radarijaam. Radarijaam oli niisugune petujaam, venelastel tehtud NATO jaoks tegelikult, ega seal midagi uut ega põnevat ei olnud.
Ants Nurk ütleb, et Kaitseliit tuli n-ö põranda alt välja veebruaris 1991. aastal, esimene suurem nõupidamine oli Järvakandis ja pärast seda hakkas Kaitseliit kiiresti arenema, mingit kihutustööd ei olnud vaja teha. „Juba kuulsime, et ühes külas ja siin ning seal olid moodustatud Kaitseliidu üksused. Mehed tulid ise, registreerisid end, vormistasime nad kaitseliitlasteks ja niimoodi läks edasi.
Kaitseliit on relvastatud organisatsioon. Meil oli selge, et me peame olema kõigeks valmis ja mehed siis otsisid kõik need teise maailmasõja aegsed relvad välja, mis olid ära peidetud. Laskemoonaga muidugi oli meil tegemist, seda oli raske saada, aga meil oli üks koht, kus me laskemoona saime, Viljandi spetsnas. Seal oli eriväeosa ja need mehed meeleldi müüsid laskemoona, igasugust, mis neil oli. Nad pakkusid relvi ka, aga relvade eest tahtsid väga kallist hinda saada. Relvi me ei ostnud.
Riigil oli laskemoona vähe, aga meil oli moon olemas ja me saime väljaõpet teha, mehed käisid laskmas, nii palju kui vaja oli,” lisab Ants Nurk.
Ülesande Kirnal paiknenud nõukogude armee sõjaväeosa üle võtta andis Kaitseliidu Jõgeva malevale maavanem. „Sellel ajal oli Jõgevamaal kaks Vene sõjaväe objekti, üks oli Kirna ja teine oli Tormas Kõnnu radarijaam. Radarijaam oli niisugune petujaam, venelastel tehtud NATO jaoks tegelikult, ega seal midagi uut ega põnevat ei olnud. Aga meile anti korraldus, et sinna tuleb panna valve, objektid üle võtta, vaadata üle, mis seal on,” räägib Ants Nurk.
Kirnal valves olnud vene poistel olid ainult täägid
Kirna oli Nurga jaoks väga huvitav koht. „Seal oli üks väga tubli üleajateenija, kes oli seal kogu aeg olnud, tema pere elas Kirnal ja temaga olid meil head suhted, ta oli majandusülem, tema lapsed õppisid Tartus maaülikoolis, naine oli tal eestlanna.
Olin olukorraga selles sõjaväeosas kursis sellepärast, et olin Jõgeva koopervatiivis tehnikamees, 30 aastat, käisin Kirnal hooldamas nende köögiseadmeid. Tundsin seal paljusid sõjaväelasi. Kui venelaste relvad ära korjati, jäid sõduritele ainult täägid.
Ja kui Kaitseliit Kirnat üle tuli võtma, siis olid tääkidega relvastatud Vene poisid seal valves. See oli 1992. aastal pärast 13. oktoobrit. Kaitseliidu valve oli Kirnal tegelikult juba 30. juunist olemas.”
Jõgeva miilitsamaja juurest raudtee ei paistnud
Aga enne Kirna keskuse ülevõtmist käis metalliäri. Seoses nõukogude armee lahkumisega Eestist püüdsid sõjaväelased teha rahaks kõik, mida vähegi andis. Kirnalt hakati kõvasti vanarauda välja vedama. Samuti toodi Kirnale Afganistani sõjas osalenud BTR-e ja BRM-e. Need olid auklikuks lastud. Jõgeva KEK lõikas neid umbes aastal 1988. Need äriti enne maha, kui polügoonile jõudsid.
Miilitsamaja juures ei paistnud raudtee, vanarauda oli palju. Vaguneid ei antud lihtsalt nii palju ette kui vaja oli.
„Oli juhus, kus gaasilõikajaga lõigates leiti põhjast padruneid, mis polnud veel lõhkemata. KEK-i juures oli terve aed vanametalli täis. Miilitsamaja juures ei paistnud raudtee, vanarauda oli palju. Vaguneid ei antud lihtsalt nii palju ette, kui vaja oli. Veeti Tallinna sadamasse, seda äri ajasid Eesti ärimehed. Keegi ei takistanud,” tunnistab Nurk.
Kui Kaitseliit Kirnale jõudis, olid alles ainult vanametalli riismed. Aga isegi nende riismetega sai Kaitseliidu Jõgeva malev oma valvemeeskonnale palgad makstud. „Kaitseliidul oli raha vähe, valvurite töötasudega oli meil väga raske, aga igatahes mehed said oma palga kätte. Nii olid need asjad tol korral.”
Kirna õppekeskus koos loodusõppeklassi ja püsiekspositsiooniga
Kõik Kaitseliidu valvemeeskonnad on välja õpetatud Kirnal. Kaitseliit valvab kõiki Eesti sõjaväeüksusi. Kirnal käib väga palju inimesi väljaõppel ja koolitusel. Seal on korralik väljaõppebaas, 80-kohaline ühiselamu, söökla, õppeklassid, nii et Jõgeva maleva jaoks on ta väga vajalik koht.
„Minu idee oli kohe, et Kirna tuleb Kaitseliidule väljaõppeks ära kasutada. Aga sellega meil olid probleemid. Venelaste vana kasarmu ei kõlvanud, vana talumaja samuti ei kõlvanud, vana venelaste staabihoone on praegu veel alles. Oligi probleem, et saaks sinna korraliku väljaõppekeskuse.
Keskkonnaminister oli siis Villu Reiljan. Tundsin Reiljanit hästi ja rääkisin talle, et meil on väljaõppekeskust hädasti vaja. Sama juttu rääkisin ka Kaitseliidu selleaegsele ülemale Benno Leesikule. Leesik ütles, et niisugust raha Kaitseliidul küll ei ole.
Aga Villu Reiljan oli kohe nõus. Mina hakkasin juba pensionile jääma. Ja uus malevapealik Janno Rosenberg oli ka väljaõppekeskuse rajamisega päri. Reiljan kutsus meid ministeeriumisse nõupidamisele, et räägiksime oma plaanidest. Ministeeriumi ametnikud kuulasid meie jutu ära. Seal oli kaks meest, kes ütlesid kohe, et niisugust keskust on vaja. Raha leiti,” räägib Ants Nurk.
Keskus tuli koos loodusõppeklassi ja Alam-Pedja looduskaitseala püsiekspositsiooniga, nüüdisaegne õppeklass oli omal ajal kõige moodsama sisustusega Jõgevamaal. JAEK-i kodanikeühenduste konsultant Kersti Kurvits ütleb, et Kirna keskuses valmis saanud koolitusruum oli sellel ajal kõige parem koolitusruum maakonnas, seal oli tehniliselt kõige parem varustus. „Sinna võis minna mälupulgaga, oma arvutit ei pidanud kaasas olema. Seal olid ka väga uhked siinidel jooksvad tahvlid. Kogu ruum oli väga heas korras, tegime seal koolitusi.”
Benno Leesik ka imestas, et raha leiti ning Kaitseliit ostis väljaõppekeskusele mööbli ja sisustuse.
Pommitusala puhastasid kaitseliitlased
Kirna keskusest mitte väga kaugel oli pommitusala, kuhu punakotkad viskasid kõikvõimalikke erinevaid pomme. See käis nõnda, et enne lennukigruppi tulid luurelennukid, viskasid sihtmärgi kohale valgustusraketid, et maapind oleks valgustatud ja nähtav, siis tulid pommitajad ning viskasid pommid alla.
Valgustusraketid talveõhtutel olid ikka jubedad. Need olid väga kaua õhus ja hõõgusid. Jõgevale olid need ka näha.
„See oli väga ohtlik ala - lõhkemata pommid, lõhkemata pardarelva mürsud. Meie mehed käisid kaks kuud pommitamise ala puhastamas. Ja seal oli ikka mürske ja pomme ja lennuki laskemoona, see ala oli täis väga ohtlikku kraami. Seal olid pommiaugud ja lõhkemata pommid. Ausalt öeldes olin mures, kuidas me selle puhtaks saame, aga saime. Maaparanduse mehed andsid buldooseri ning buldooser lükkas lõpuks need augud kinni.
1997. aastal olid Kaitseliidu päevad Kirnal ja seal olid ka suured õppused. Pommitusala oli meil selleks ajaks juba korda tehtud, võsa oli maha võetud. Sellel ajal tehti kõike entusiasmiga.
Meil läks kõik õnneks, plahvatusi ei olnud. Pärast üks mees tõi sealt lennuki pardarelva müske ja sai surma.”
Kui Vene väed välja olid läinud 1994. aasta augusti lõpus, siis septembri alguses oli Kaitseliidu Jõgeva maleval Laiusel pidulik rivistus.
„Saatuse tahtel olen olnud muutuste ajal Jõgevamaal. Olud on olnud väga kitsad, kõik käis suure entusiasmiga. Ma ei kuulnud kordagi meeste suust vingumist. Kaitseliidu Jõgeva malev tervikuna on olnud väga tubli. Olin Kaitseliidu vanematekogus aastaid, mul polnud seal kunagi vaja kuulda Jõgeva maleva kohta midagi halba. Meie malevat toodi alati teistele eeskujuks.
1994. aasta septembri algul peetud pidulik rivistus Laiusel pärast vene vägede lahkumist oli mulle isklikult väga pidulik hetk. Olla pöördeliste sündmuste sees, seista maleva rivi ees ja võtta vastu maleva pealiku raportit sellise päeva puhul, see väärib mäletamist,” meenutab Meelis Paavel.
„Meil on olnud mitmesuguseid juhte siin maakonnas, Meelis Paaveliga oli meil väga hea koostöö ja temast sai ka maleva pealiku asetäitja,” lisab Ants Nurk.
Tema sõnul oli ka väga hea, et kunagine nn apteegiladu praeguse Kaitseliidu staabi territooriumil sai erastamisnimekirjast välja võetud. Esialgu oli plaan staap sinna kolida. Kaitseliit sai maja koos kinnistuga endale ja hiljem ladu lammutati ning rajati praegune hoone.
Kuidas Jõgevamaa ettevõtetele „katust” käidi pakkumuas
Ants Nurk meenutab väga hea sõnaga politseiprefekt Olev Schasmini. „Tänu temale hoidsime Jõgevamaalt eemal kõik pätipundid. Neid tuli küll Jõhvist ja Rakverest, nad tahtsid kõik siin midagi teha. Üks juhus oli, kui pätid käisid Torma lihatööstuses. Neil olid muidugi pangast välja võetud kõik dokumendid ja täpselt teada, millised summad liikusid. Ja siis anti lihatööstuses korraldus, et nädala pärast tuleme tagasi ja nii palju raha olgu pandud ümbrikusse ja neile üle antud, siis nemad pakuvad n-ö katust.
Rääkisin siis Torma meestele, et niisugune seltskond tuleb ja võtke nad siis ilusasti vastu. Torma mehed olid viinud „katusepakkujad” kruusauku ja seal siis pannud pikali ning automaatidest natuke tulistanud ka. Rohkem see seltskond nägu ei näidanud.”
Üks röövel oli juba keldris. Trellid olid neil varem läbi saetud. Teine mees oli väljas. Võtsime nad kinni ja andsime politseile üle.
Kaitseliidu mehed suutsid korda hoida ning Jõgevamaal oli olukord kontrolli all. Hiljem kaitsti ka Painküla tehast, meenutab kunagine maavanem Meelis Paavel.
Jõgeva kooperatiivis käidi kahel korral Tervise kaupluse keldris sees. Jälle paluti abi Kaitseliidult. „Ühel ööl tuli üks mees mulle järgi, et tule nüüd. Võtsin automaadi ja kaks-kolm meie meest ka veel kaasa ning läksime. Üks röövel oli juba keldris. Trellid olid neil varem läbi saetud. Teine mees oli väljas. Võtsime nad kinni ja andsime politseile üle. Need olid vanglast tulnud mehed,” märgib Ants Nurk.
Kaitseliidus 1924. aastast
Kirna lähedal rabas oldi harjunud käima seenel ja marjul. Kaitseliidu mehed valvasid territooriumi. Kellelgi marjulisel tekkis arusaamatus Kirna valvuriga. Ja siis kirjutas ta kaebekirja.
Meelis Paavel oli sellel ajal maavanem. „Mulle helistas ühel päeval Kaitseliidu ülem kindral Johannes Kert. „Härra maavanem, mis teil seal toimub?”
Ühel hetkel nägi kindral Kert plakatit. Ta oli väga hea huumorisoonega mees ja samas tõsise ütlemisega. Ta reageeris: „Härra maavanem, varjuge.”
Kindral sõitis isiklikult kohale, et uurida, mis lahti on. Meil oli Kirnal tõepoolest plakat: ettevaatust, Kaitseliidu territoorium, tulistame hoiatamata. Sõnastusega võin eksida, aga mõte oli küll selline.
Sõitsime Kirnale, Kert oli minu autos. Ühel hetkel nägi kindral Kert plakatit. Ta oli väga hea huumorisoonega mees ja samas tõsise ütlemisega. Ta reageeris: „Härra maavanem, varjuge.”
Meid võeti Kirna väravas vastu. Seal valvas pikka aega legendaarne kaitseliitlane Karli Kukk. Tal oli vintpüss seljas, tääk otsas. Ta raporteeris, et kõik on kontrolli all. Kindral Kert küsis, mis aastast mees Kaitseliidus on. Kahekümne neljandast, härra kindral, vastas Karli Kukk. Kert ütles, et ärge ikka ilma hoiatamata tulistage, enne ikka hoiatage.”
Niisugused lood ka siis möödunud sajandi üheksakümnendatest.
Ka kõndides on võimalik und näha
Aive Kivioja Naiskodukaitse Jõgeva jaoskonnast räägib, et oli koos kümne naisega esimeste hulgas, kes Naiskodukaitsega Jõgevamaal ühinesid. „Saime kümme naist kokku, omavahel olime kõik tuttavad ja mõtlesime, et kuna Eesti sai vabaks, annaks siis ka oma panuse.
Täpselt me ikkagi ei teadnud, mida Naiskodukaitse endast kujutab, otsisime vanu raamatuid.
Saime teada, et esimese Eesti Vabariigi ajal oli Naiskodukaitse Kaitseliitu toetav üksus, naistel olid helesinised kleidid ja nad olid rohkem tegevad toitlustuses. Aga aeg oli edasi läinud ja mehed otsustasid laigulised vormid teha. Meid viidi Tabiveres õmbleja juurde ja meile kõigile õmmeldi laigulised riided. Mehed ikka õppustel ütlesid, et küll naistele istuvad need vormid hästi selga. Meeste vormid kuidagi ei istunud.
Saime korraliku väljaõppe, relvad, laskmine, kõikjale võeti kaasa. Tallinnas oli NATO meditsiinikonverents, kus räägiti sõjameditsiinist. See oli küll ingliskeelne, aga andis ka materjale. Nii et meie alustasime kohe täie jõuga.
1994. aastal osalesime esimest korda üleriigilisel Kaitseliidu päevadel, kus Jõgeva naised said esikoha.”
Aive Kivioja ütleb, et algul tegid nad kõiki asju ehk keetsid suppi, kaevasid kaevikuid, läksid võistlema, aga nüüd on organisatsioon arenenud niimoodi, et iga eriala on eraldi, ei ole võimalik olla kahes kohas ühel ajal.
Pärast 2022. aasta 24. veebruari tuli ka Naiskodukaitsesse palju uusi liikmeid. „Nüüd on liikmeid 4000. Väljaõpe on läinud ikka intensiivsemaks, sõjameditsiin on juurde tulnud. On ka evakuatsioonigrupp, et panustada, kui on kriisiolukord ehk kas on elekter pikalt ära või midagi muud, siis Naiskodukaitse suudab tavainimesi evakueerida.
Sa oled lihtsalt nii kurnatud, et kõnnid ja kõnnid mööda sirget teed ja siis näed und ja kõnnid edasi.
Nüüd on tehtud ole valmis äpp, mille saab igaüks omale tellida. Seal on vajalik info, mida peaks varuma kriisiks, kuhu helistada, mida teha.
Praegu koolitatakse välja inimesi, kes hakkaksid käima teisi juhendamas. Äpp ütleb küll kõik, kuid vanematel inimestel seda paraku ei ole, sest neil pole ka nutitelefone.
Naiskodukaitsel on Jõgevamaal kuus jaoskonda, olen Jõgeva jaoskonna juhatuse liige. Mul läheb Naiskodukaitses 34. aasta,” tunnistab Aive Kivioja.
Paraadide ettevalmistus on mitmepäevane rividrill. Viimane Kaitseliidu paraad peeti Narvas. „Terve paraadi aja jälgis meid õhupall Venemaa piiril. Kõik me, naised, olime automaatidega. Et meid koguaeg jälgiti, oli see minu elu kõige ärevam paraad.”
Aive Kivioja on osalenud ka koormusmatkadel. „63 kilomeetrit tuli läbida 17 tunniga, aga siis sain kogemuse, et kõndides on võimalik magada. Sa oled lihtsalt nii kurnatud, et kõnnid ja kõnnid mööda sirget teed ja siis näed und ja kõnnid edasi. Kui üles ärkasin, ütlesin kõrval kõndivale naisele, et kuule, ma nägin und praegu. Ta vastas: vaatasin jah, et jäid vait ja olid imelik. Ma ei oleks varem arvanud, et see üldse niimoodi võimalik on,” tunnistab Aive Kivioja.
LISALUGU
Lasketiir veel pikemaks
JAEK-i kodanikeühenduste konsultant Kersti Kurvits ütleb, et Kaitseliidu Jõgeva maleva omaaegne pealik major Janno Rosenberg tahtis leida lisaraha, et Kirna väljaõppekeskust veel moodsamaks teha. Rahastusvõimalust ta ikkagi ei leidnud.
Aeg läks edasi ja siis, kui Jõgevale hakati rajama Kaitseliidu Jõgeva maleva uut staabihoonet, pöördus major Rosenberg uuesti JAEK-i, et staabihoonesse tuleks veel pikem lasketiir, kui sinna algselt ette oli nähtud. „Major Rosenberg palus meil aidata siis teha sellele lasketiirule staabihoones tasuvus- ja teostatavusanalüüs, et põhjendada Kaitseliidu ilmselt peastaabile, et Jõgevale on kindlasti vaja palju pikemat ja suuremat lasketiiru.
Meie töö eesmärk oligi näidata võimalikult laia sihtrühma ja kuidas lasketiir siis ennast ära tasuks ja kuidas ta hakkaks Jõgeva malevale raha teenima.
Valdkond on meile nii võõras. Ma pole elus relva käes hoidnud ja ma ei teinud ka püstolil ja revolvril vahet. Üks Kaitseliidu ametnik pööritas selle peale väga silmi.
Võtsin siis ühe oma meeskolleegi appi ja uuringu me valmis saime. Käisime seda ka Kaitseliidu peastaabis Tallinnas tutvustamas. Seal vaadati aga, et härra Rosenberg muidugi tahab Jõgevale ehitada ei tea mida. Meie töö võeti küll vastu, see suur lasketiir jäi ikkagi saamata. No ei õnnestunud neid veenda selle kõige hädavajalikkuses.”
LISALUGU
KGB käsilased süütasid heinahoidlaid
Ants Nurk tuletab meelde, et Kaitseliit tegi politseiga väga palju koostööd ning nõnda hoiti kuritegusid ära. Näiteks heinahoidlate põletamised. Jõgeva maakonna inimesed peaksid seda väga hästi mäletama.
„Tegelikult korraldas seda KGB, et tekitada rahva hulgas rahulolematust. Kus olid suured heinahoidlad ja karjalaudad, seal hakkasid meie mehed öövalves käima. Ütlesin meestele, et käite valves, aga ärge olge püssiga väljas. Olge vaikselt ruumis sees ja kui midagi hakkab juhtuma, siis tegutsege, kutsuge abi.
Vaiatus sai valmis uus heinahoidla ja laut. Volga sõitis öösel lauda ette, mehed tulid sealt välja ja hakkasid toimetama. Valvurile oli korraldus antud, et ta kutsuks kohe teised mehed ka appi, kui vaja on. Valvur tuli välja, tulistas kaks lasku jahipüssist õhku. KGB mehed panid siis kohe autosse ja sõitsid sealt minema. Meie Torma ja Mustvee kandi mehed saatsime siis teede peale valvama ning neid kaabakaid kinni võtma. Nad olid nii kavalad ega kasutanud suurt teed, läksid kõrvalteed pidi Raja külla. Sealt edasi keerati ilmselt Jõhvi poole. Meie neid kätte ei saanud, aga meile nad enam ei tulnud.”
LISALUGU
Kaitseliitlastelt relvad kokku korjata?
Kunagi tahtis Kaitseliidu omaaegne ülem Lui Jaanson (Kaitseliidu ülem aastatel 1997-1999 – toim) kaitseliitlastelt relvad kokku korjata.
Ants Nurk oli Kaitseliidu keskjuhatuse liige. „Lui Jaanson oli mõistlik mees, aga ta oli niisugune inimene, kes tahtis väga igatmoodi ennast kaitsta. Ja sellepärast andis ta korralduse, et Kaitseliidu relvad tuleb kokku korjata ja ladudesse paigutada. Ning siis, kui vaja, meestele välja jagada.
Kaitseliidu vanematekogusse kuuluvad poliitikud ja tuntud inimesed. Vanematekogus oli ka akadeemik Endel Lippmaa, Enn Tarto oli siis vanematekogu esimees.
Kui Jaanson otsustas, et relvad tuleb kokku korjata ja maleva staapidesse tuua ning sealt siis vajadusel välja jagada. Kaitseliidu keskjuhatusel ja vanematekogul oli ühine nõupidamine selle kohta, mis Kaitseliidu relvadest saab.
Enn Tarto tuli suure laua tagant püsti ja põrutas rusikaga vastu lauda, et misasja, Kaitseliidul korjati relvad ära ja mis sellest sai? Ja nüüd tahate jälle ära võtta. Niisugust asja ei tule.
Paar kuud hiljem vahetati Kaitseliidu ülem välja,” tunnistab Ants Nurk.
