Vahe kultuuritalus vaim puhkab
- Helve Laasik
- Apr 21
- 7 min read
Updated: Apr 29
14.04.2025, 09:25
Kes soovib lasta meeltel puhata, saab seda teha Vahe kultuuritalus Vaidavere külas. Peretalu õue-ja pargialale kujundab perenaine Mariana Jürimäe kunsti ja looduse sümbioosi, kus on hea lasta loovusel ja kujutlusvõimel lennata.
Mariana Jürimäe kolis tütrega maale, sest maal elamine on tema pere jaoks hea võimalus elada jälle esivanemate kodus. „Maal hoiad ennast palju paremini vormis. Kevadel kas või kaks tundi riisud, juba hakkab talvedepressioon vaikselt ära minema. Värske õhk, linnulaul, näed looduse loomulikku kulgu. Kui inimestel on tohutud vaimsed probleemid, siis sellele võiks ju rohkem tähelepanu juhtida või seda rohkem väärtustada maaelu juures. Mitte ainult seda, kas sul maal on mingi asi, mis raha teenib. Kui inimesed on valinud maaelu, siis nad hoiavad ennast palju paremini korras ja selle läbi, kui inimene on korras, on ju ka riik paremini korras. Aga see ei ole muidugi arvudega mõõdetav,” teab ta.
Avatud töökoda
Vahe talu on Mariana isapoolse suguvõsa põliskodu, kus vahepeal võõrad elasid. Tema isa läks 1988. aastal suure entusiasmiga maale. „Mul võttis maale kolimine aega. Kui oled teismeline, ei taha ju, et keegi sunniks. Kui sain ise lapse, olin juba hakanud vaikselt mõtlema maale kolimisest. Olin investeerinud maja katuse vahetusse ja ühel ajal otsustasin lõplikult maale kolida. Et hakkaks vaikselt pihta. Siis tuli pandeemia. Töökojahoone katus oli kokku kukkumas. Mõte oligi, et vahetame alustuseks katuse ära. Kõik oli ikkagi kehvas seisus, tuli ka müürid uuesti ehitada. Siis mõtlesime, et teeme sinna korraliku põranda, rohkem aknaid, et saaks hiljem midagi majas teha. Alguses polnud suurt plaani, kuidas seal toimetada, see kasvas kuidagi järk-järgult välja. Töökojahoone ruumid on nüüd osaliselt valmis saamas,” räägib Mariana.
Praegu on tööd nii kaugel, et töökoja esimesel korrusel toimetab puutöökoda, mis on aastaringselt valmis inimesi vastu võtma. „Meie plaan on avatud töökoda, kus huviline saabki tulla kas siis nõu küsima või midagi tegema meistri juhendamisel. Linnades on mitmes kohas selliseid töökodasid, näiteks Tartus on üks selline koht. Oluline on just see, et me ise ei tee valmis, vaid inimene on huvitatud ise tegemisest. Minu isa oskab hästi puutööd, ta juhendab, masinad on meil ka. Olen ka ise natuke puutööd õppinud, aga nii kaua, kuni veel isa jaksab, peaksin tema kõrvalt kõike kaasa tegema, et omandaksin ka need oskused. Korraga on meie puutöökojas ruumi kolmele inimesele. Muidugi on sinna vaja masinaid juurde muretseda, aga esmatarbeasjad on olemas,” teab Mariana.
Koht loominguliseks tööks
Tema töökoht on küll linnas, koolis, kuid tal on väga hea tööandja ja ta saab väga palju tööd kodus teha. Linnas käib ta ainult koolipäevadel. „Ma saan enda vaba aega täpselt nii palju juurde, kui hästi oma tööasju planeerin. Kuid pikas perspektiivis võiks olla nii, et meie ettevõtmine tasub ennast ise ära.”
2023. aasta augustis asutas Mariana Jürimäe mittetulundusühingu. „Lihtsalt tegin selle otsuse ja vaatan, kuidas läheb, võtan rahulikult, vähemalt annan võimaluse edasi minekuks. Alustasin talupäevadest, et ennast ja seda kohta näidata.”
Töökojahoone ülemise korruse lõpetamiseks taotleb Mariana praegu Kohaliku omaalgatuse programmist (KOP) raha. „Ülemine ruum on praegu selles järgus, et oleks vaja elektrit ja siseviimistlust. Kui projekt läheb käiku, saaksin ruumi kiiremini kasutusse võtta, kui mitte, siis tuleb mõne aja pärast uus projekt ja liigun aeglasemas tempos, ” lisab Mariana.
Ülemist korrust tahab Mariana pakkuda ka kogukonnale kooskäimiskohaks, kuhu oleks võimalik igal ajal tulla, ühiselt tegutseda. Teised tegevused, mis seal tehakse, võimaldaksid seda, et kogukond ei peaks selle ruumi kasutamise eest maksma.
„Kui töökojamaja on täiesti valmis ja saan seal tegutsemisega algust teha, siis edasine plaan on hoone teise poole korda tegemine, et pakkuda kuni 10-le inimesele ööbimisvõimalust. Kuid see on suurem investeering ja nõuaks juba uue projekti kirjutamist. Tegemist oleks askeetliku ööbimisvõimalusega, kui keegi tahab pikemalt meie juures töötada. Või siis koostöös Vooremaa rahvarõivakooliga, mis samuti Vaidavere külas töötab. Kui neil on nädalavahetuseti kahepäevased koolitused, siis ei pea inimesed koju sõitma, tulevad näiteks Vahe tallu ööbima,” tutvustab Mariana oma ideed.
Tema sõber käib juba kolmandat suve Vahe talus kirjutamas. „Ta peab tõsisemat teksti kirjutama ja siis nädalapäevad on ta meil olnud, tema jaoks on see hea rahulik koht. Vahelduse mõttes teeb ta natuke füüsilist tööd ka. Sealt on tulnud mul mõte, et üks suund ongi pakkuda võimalust rahus ja vaikuses näiteks kirjatööd teha. Pigem alguses ongi siis selline natuke võib-olla omamoodi. Väga suurelt seda ei reklaami, massiturismi ei tule. Tegelikult on vajadus sellise koha järgi olemas ja mõte ongi selles, et see oleks pigem lihtne ja askeetlik. Ma ei pakugi mugavusi, pakun internetti, rahu ja vaikust.
Kuidas pesemise lahendan, selle peale pean mõtlema, Kogu kanalisatsiooni väljaehitamine on väga kallis. Ja kas ongi vaja? Maailm liigub selles suunas, et meil pole vaja nii palju raisata. Käed saab küll alati pesta, aga kas mul peavad maal olema hotellitingimused? Mul ongi siin teine kontseptsioon. Näiteks ei ole väga keeruline paar omanäolist väikest saunakest ehitada, kus pesemisvõimalust või saunaturismi pakkuda.
Samuti pean leidma tasakaalu, sest see on minu kodu ka, kui ma kutsun inimesed siia,” räägib Mariana.
Muusika, õuesõpe
Vahe talus on ka suur õueala. „Mul on kaks suunda: üks on hoone, kus puutöökoda, teine välilava, kuhu saan kutsuda inimesi rääkima, esinema, laulma, võib olla luuleõhtu või vestlusõhtu, väike teater, mõni väike kontsert. Meie väike saarelava on pisike, üheksa ruutmeetrine avatud katusealune, millel on seinad ümber. Sinna saab vajadusel elektri tuua. Eelmisel aastal me proovisime, kuidas kõlab. Talupäevade ajal mängis mu klaveriõpetajast tädi seal süntesaatoril, see oli spontaanne. Ja tänavu tahaksin ka talupäevadel kedagi sinna muusikat tegema kutsuda, et näidata võimalusi.
Kevadsügisene periood on väga inspireeriv ka looduse mõttes ringi liikuda. On üks üks koht, kuhu tahan püstkoda teha, see on täpselt selline looduslik kividega ümbritsetud koht, mille ümber kasvavad toomingad. Meil on omal noor kuusik, mida nagunii on vaja harvendada, sealt saaks püstkoja jaoks materjali,” märgib Mariana Jürimäe.
Sügisest tahab ta hakata pakkuma õuesõppe päevi lastele. „Olen rääkinud Palamuse lasteaia direktori Marika Meruskiga ja pakkunud õpipäevi meie talu välialal. Seal on isa istutatud puid, toredaid kohti, kus saab lugusid välja mõelda, muistendit näiteks. Ka koolile olen seda võimalust pakkunud, et väiksed rühmad käiksid aeg-ajalt just sügisel või kevadel, joovad vahtramahla ja uurivad taimi, putukaid. Sinna juurde saaks ka väikse töölehe kokku panna, nõnda jääks lastele paremini meelde. Või meisterdada midagi puutöökojas või teha natuke kunsti. Praegu plaanin esimese katsetuse sügisel ikkagi lasteaiaga teha, vaatame, kuidas see läheb,” lisab Mariana.
Õlimaalid õues
Mariana Jürimäe jaoks on maalimine rohkem teraapia. „Nüüd olen lihtsalt oma maalid riputanud välja, et nad ei jääks tuppa. Mul on neid pilte siin ja seal. Kunst on kaduv selles mõttes, et õlimaalid omandavad natuke teistsuguse kuju ja vormi: värvid veidi muutuvad, aga vihm neid maha ei pese ja laiali samuti ei lähe. Kunsti osa ongi see, et inimene jalutab ja ühel hetkel on kuskil maal, mida ta oodata ei oska.
Samamoodi võiks olla talu õuealal teisigi kunstiteoseid teistelt minu tutvusringkonda kuuluvatelt kunstnikelt. Näiteks vanast rauakolast putukaskulptuure või pilte, vorme, mille tegemises saavad ka külalised osaleda. Kogu seda toimetamist ei saa muidugi liiga tõsiselt ka võtta. Eesmärk ongi, et mul oleks endal ka lõbus, samuti meie talu külalistel,” unistab Mariana.
Kuidas talu imelist ümbrust ära kasutada, selleks tuleb Marianal ideid pidevalt. Kõigest ei peagi kasu olema, kõik ei peagi tulu teenima, aga see toidab hinge ja vaimutoitu on ka vaja. Veel on kohti, kuhu saaks panna kiige, et jalutades tekib võimalus istuda kusagil puude vahel. Et see võiks olla nii-öelda vaimne taaslaadimine. „Olen vaadanud, kui mul keegi külas käib, siis nad leiavad need kohad üles. Ja tahetakse tagasi tulla, sest seal on hea olla.”
Mõtteid, mida maal teha võiks, on palju. Kasu ei pruugi tulla otsekohe, vaid natukese aja pärast. „Aeg näitab, et kuidas asjad paika loksuvad. See talv läks niimoodi mööda, et nüüd on ind tagasi tulnud just selle kaudu, et suhtlen väljapoole, olen saanud rääkida oma inimestega, kogukonnaga rohkem läbi käia, oleme ühiselt mingeid asju arutanud. Oluline on saada tagasisidet,” teab ta.
Mariana saab aru, et tal on palju käsil. „Ma olen mõtelnud, et praegu peangi tegelikult võimalikult laiali minema, nii on ka majanduslikult palju kindlam. See on piltlikult öeldes nagu suur puu, kus on palju harusid. Võib-olla mingil hetkel pean jõudma sinna, et peabki üks inimene lisaks olema, kes hakkab kõike koordineerima. Kuid nüüd alguses ei ole mõtet ühtegi haru kinni panna. See on minu elu ja ma saan siin teha paljusid asju, aga pean seda niimoodi koordineerima, et mul oleks kõik tasakaalus,” tunnistab ta.
„Ma saa kindel olla, et mu tütar kõike tehtut Vahe talus jätkab. Praegu tahan teda nii kasvatada, et ta saaks kogemused. Loomulikult käib ta vahepeal maailmas ringi. Aga loodan, et ta saab aru, kuidas on elada, kui sul on oma mets ja oma õu ja mis väärtus sellel on. Eks ta siis ise teab, kuidas ta lõpuks edasi läheb.”
Lisalugu
Vahe talu lugu
Mariana Jürimäe pere lugu Vaidavere küla Vahe talus algab sellest, kui tema isapoolne vanavanaisa Jakob ostis endale selle koha eelmise sajandi alguses päriseks.
Jakob tuli Viljandimaalt. 1939. aastal tehtud küsitluse alusel oli selleks ajaks talul maid ligi 50 ha. Talumaade hulgas oli nii põllu- kui metsamaad, peeti loomi, oli korralik juurvilja ja viljapuuaed. Jakobil oli viis tütart ja kaks poega. Pärast sõda, mis ei jätnud puudutamata ka Vahe talu, elas vanavanaisa Jakob seal kuni oma surmani 1964. aastal. Pärijat ei olnud: ühe poja võttis sõda, teise saare naine. Tütred olid aga kõik kodust eemale mehele saanud.
Jakobi üks tütar oli Salme, kes oligi Mariana vanaema. Salme leidis Kudina külast endale kaasa Ilmari, kellega neil sündis kolm last: Hillar, Ivar (Mariana isa) ja Sirje. Mariana isa veetis oma lapsepõlve suved Vahe talus.
1964. aastal jäi talu tühjaks ning läks lõpuks võõrastele, kelle jaoks see polnud kodu, vaid elukoht. Kui Mariana isa 1988. aastal naases ning 1990. aastal talu endale sai, oli koht rääma lastud. Enam-vähem elamiskõlbulik oli ainult elumaja, laut oli varemeis, ait veel püsis ja uue sauna oli viimane elanik talvepuudeks ära kütnud. Mariana ei mäleta oma vanaema Salmet kunagi nii õnnelikuna kui neil esimestel aastatel, mil ta juba vana naisena sai oma koju tagasi tulla.
Mariana tuli Vahe tallu päriseks koos tütrega kaheksa aastat tagasi.
„Nüüd on minu kord seda kohta hoida ja väärindada. Et minu vanavanaisa ja vanaema ja isa töö ja armastus elaks edasi.”
Allikas: Vahe talu koduleht
Arvamus
Vaidavere küla on leidnud eestvedajad
Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse (JAEK) vabaühenduste konsultant Kersti Kurvits ütleb, et kogukonnad saavad meie kohaliku elu arendamisel üha olulisemaks - igas kogukonnas on teadmisi, tugevusi ja ressursse, mida oma igapäevase heaolu suurendamiseks ära kasutada. Kohalikud teavad kõige paremini, mida nad vajad ja mis neile on hea.
„Aga iga kogukond vajab ka eestvedajaid, inimeste kokkukutsujaid, n-ö sädeinimesi. Mul on hea meel, et Vaidavere küla on leidnud endale sellised eestvedajad. Nagu nad ise ütlevad, on nende juhtrühmas laia silmaringi ja haritusega tegusad naised ja muhedad mehed, kes oskavad haamrit hoida. Eestvedajate sõnul on kohalikud inimesed, erinevad ekspertteadmised ja oskused ning hea huumorimeel Vaidavere kogukonna suurim põhivara ja väärtuslikum kapital.
Loodame, et ka teistesse, praegu veel mitteaktiivsetesse küladesse, tulevad tagasi seal kunagi kasvanud noored või asuvad linnast maale elama noored nutikad pered, kes annavad kohalikule külaelule hoogu juurde. ”
