Täitunud unistus, mis võib rekordit ohustada

Helve Laasik
3 minutes ago
12 min read

13.3.2026, 21:15

Matkamine mägedes on üks meelistegevusi koos abikaasa Neemega Foto: Erakogu

Jõgeva muusikakooli direktor Merike Katt sai tänavu veebruaris Jõgeva valla aukodanikuks ning märtsi algul tunnustati teda tiitliga Jõgevamaa kultuuripärl.

„See kõik oli minu jaoks päris ausalt hästi ootamatu. Vahel on niimoodi, et midagi imbub läbi või keegi annab mingeid märke, aga seekord ei olnud mul õrna aimugi, kes minu kandidatuuri esitas. Minu meelest on meil tublisid inimesi ümberringi palju. Valla aukodaniku tiitlile esitaja ma ikkagi nuhkisin välja, õigemini asjaosalised ise natuke lobisesid. Need olid mu armsad koorilauljad. Mul on kaks koori juhatada, meeskoor Mehis ja Jõgeva kammerkoor. Nii et tänu neile.

Viimaste päevade jooksul on mulle hullult hakanud meeldima mõte, mis mul pähe tuli, kui sain kultuuripärli austava nimetuse. Mis selle ühe pärliga ikka teha, selleks, et pärlikee koos püsiks, on vaja ka teisi pärle. Arvan, et kõik lauljad ja mu enda pere on põhjus, miks pärlikee üldse koos püsib. Ilma teiste osapoolteta ei saagi püsida, nemad ongi põhjus, miks olen koorijuht. Võid ju vehkida aastakümneid, käia ja teha tublilt oma tööd, aga kui sul ei ole koori ehk lauljaid, siis ei ole ka juhti vaja. Tegelikult on põhjus ikkagi lauljates, aga töö tegemine on vastastikune. Olen tohutult tänulik, et märgatakse ja nähakse,” tunnistab Merike.

Võib rekordi purustada

Jõgeva muusikakoolis läheb Merikesel juba 25. aasta. Nii et muusikakooli esimesele direktorile Elvi Kotkasele jõuab ta oma tööaastatega varsti järele. Elvi Kotkas nimelt töötas muusikakooli direktorina 29 aastat.

Muusikakoolis hoiavad Merikest inimesed. „Mul on elus olnud selliseid momente, et kui mingist asjast unistad, siis mõne aja möödudes on nendel unistustel kombeks täituda. Muusikakoolis ma veel ei töötanud, aga mul oli siin häid tuttavaid, õpetajaid, sõpru. Mu kõige vanem laps tuli muusikakooli. Kui ma muusikakooli majast mööda kõndisin või sees käisin, siis alati oli mul kusagil kuklas tunne: võiksin siin töötada. See oli kuidagi alateadlikult, võib-olla ma endalegi ei julgenud seda kõvasti välja öelda.

Elu on näidanud, et õpime kogu aeg ja kunagi ei tule kahjuks, kui sul on mitu varianti tagataskus.

Nii läks, see oli asjaolude kokkulangemine. Kui hakati otsima muusikakooli direktorit, siis ma töötasin Jõgeva ühisgümnaasiumis. Aga minu hariduse teema ei kõnetanud tolleaegset haridusministeeriumi, kooli tuli sisekontroll, direktorile tehti ettekirjutus, direktor pidi seda täitma. Sest mul ei olnud siis tollel ajal vastavat õpetajakoolitust, mis sellest, et olin lõpetanud Tallinna pedagoogilise instituudi. Diplomi peal oli kultuurharidustöötaja, koorijuht, õpetajaks selline inimene nende nägemise järgi ei sobinud. Ma ei olnud tollel ajal ka läbinud mingisugust täiendkoolitust. Selle täiendkoolituse ma muusikakooli tulles ikkagi läbi tegin muusikaakadeemias. Hilisematel aastatel on seda paberit väga vaja läinud. Praegu olen Jõgevamaa gümnaasiumi mittestatsionaarse õppe muusikaõpetaja, kui mul ei oleks vastavat kvalifikatsiooni, siis ma seda tööd teha ei saaks. Elu on näidanud, et õpime kogu aeg ja kunagi ei tule kahjuks, kui sul on mitu varianti tagataskus,” teab ta.

Saaremaa vanaema eeskuju

Merike peab Adaveret ja Põltsamaad oma kodukandiks ja ütleb, et võib lugeda, et on pärit Jõgevamaalt, kuigi sündinud ta siin ei ole. Esimesed kolm eluaastat elas ta hoopis Lääne-Virumaal Laekvere lähedal väikeses Rahkla külas. Tema emapoolne suguvõsa on kõik virulased. Aga ta isa on puhas saarlane. Isapoolne vanaema Olga tuli Saaremaalt mandrile möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel, ta oli jäänud oma kolme lapsega väga varakult leseks. Ta kõige noorem laps oli viiepäevane, Merikese isa oli kaheaastane ja vanem õde oli neljane, kui nende isa langes Velikije Luki all teise maailmasõja alguses. Töövõimalused olid mandril paremad, sellepärast tuli Merikese vanaema Saaremaalt Kesk-Eestisse Koigi kanti. Merikese isa õppis Paide tööstuskoolis ja ta saadeti Lääne-Virumaale praktikale. Sellel ajal oli igas külas kino, noored said kokku, pärast kino oli tantsuõhtu. 1958. aasta 3. septembril said Merikese vanemad esimest korda kokku ja 1959. aasta 25. veebruaril nad abiellusid, sest isa sai 25. veebruaril 20-aastaseks.

Ma ei saanud aru, et harmooniumi mängimine on midagi muud kui klaveri mängimine, mis sellest, et klahvid on samasugused.

Saaremaa vanaema Olga on Merikesel väga hästi meeles, ta oli väga usklik inimene ja kogu aeg laulis. Merikesel on alles üks salvestus, mille tema vanaemast tegi Pereraadio. Saates räägib vanaema oma raskest elust ja sellest, kuidas ta usu juurde jõudis. Vanaema laulab selge kõrge häälega, vanust võis tal olla siis juba 80 pluss aastat kindlasti, ta lahkus üle 90-aastasena, elades väga pika elu. „Kuidas inimene laulab niimoodi, ta hääl kannab, tal pidi olema absoluutne kuulmine.

Vanaemal oli isegi kitarr kodus, see oli küll vist seitsmekeelne. Ju ta seda ka mängis. Mul on meeles, käisin juba muusikakoolis, vanaema elas Paides, korter oli tal ühes väikeses puumajas, ja tal oli kodus ka harmoonium. Olin klaverit natuke õppinud, käisime vanaema juures külas ja tahtsin harmooniumit mängida. Nii tore oli neid tämbreid, nuppe sisse-välja tõmmata, aga seda pilli pidi koguaeg talluma. Jalad väsisid ära. Mõtlesin, et miks mina oma Mozartit siin kuidagi mängida ei saa. Ma ei saanud aru, et harmooniumi mängimine on midagi muud kui klaveri mängimine, mis sellest, et klahvid on samasugused.”

Ülipikad koolipäevad

Üldse nende peres väga palju lauldi, Merikese mõlemad vanemad olid väga musikaalsed. Kuulmise järgi mängisid nad akordionit ja laulsid ansamblis ja isa näppis isegi kontrabassi. Adaveres oli ka meeste bänd, isa laenas Põltsamaa muusikakoolist endale saksofoni ja tahtis ka selle pilli mängimise selgeks saada.

Merikese koolitee algas Adaveres. „Käisin väikeses mõisakoolis, mis mulle tohutult meeldis. Muidugi sattusin Põltsamaa muusikakooli ja keskkooli aeg oli kõik Põltsamaal. See oli loogiline käik. Tollel ajal sai väga hästi käia selles mõttes, et bussiliiklus oli ikkagi niivõrd tihe. Aga mul on Põltsamaal käimisest ka see meeles, et küllalt hilja jõudsin koju. Põltsamaa vana bussijaam oli jõe ääres, kus praegu on parkimisplats, niisugune roheline puidust maja. Muusikakooli oli sealt väga hea minna, sest muusikakool oli endise Paala poe peal. Mäletan, kui ma õhtul bussi ootasin, talvel, jube külm oli, viimane buss tuli kell pool üheksa, see oli Saatse buss, vana Ikarus. Selle Ikaruse undamine kaugelt talvel oli kuidagi eriti hästi kuulda.

Eks ma koju jõudes väsinud olin, kodus jäeti kogu aeg õppida. Pidin vaatama, et oma asjad korda saan, ise pidin selle eest hoolitsema,” tõdeb Merike.

Muusika on Merikese peres alati olnud au sees Joonistus: Erakogu

„Kirjutame sind Adavere klubisse sisse”

Adavere naabripoisid kutsusid Merikese bändi tegema, see oli tema jaoks samuti äge aeg. „Tegelikult see andis ikkagi tohutult palju muusika poolele kaasa. Sain üldse aru sellest maailmast, mu teine klaveriõpetaja Tiiu Klaassen, praeguse nimega Ernits, oskas mind aidata. Ta soovitas mul nn saateklassi tundi kaasa võtta tollal populaarsed „Laulge kaasa!” laulikud. Vaatasime kahekesi, kuidas seal ära trükitud menulaule klaveril saata võiks. Ta õpetas mulle duurharmooniat, mida mul nii bändis kui ka hilisemas elus väga vaja on olnud,” tunnistab ta.

Bändis tegutses Merike enam-vähem Põltsamaa keskkooli lõpetamiseni, klahvpillide mängimiselt spetsialiseerus ta hiljem ümber laulmisele. „Kuidas ma nende poistega jaksasin, viitsisin, ma mäletan, et ema mulle kunagi ütles: kirjutame sind sinna Adavere klubisse sisse. Eks ma rohkem seal elasin ja olingi. Adavere klubis olid kõik pillid olemas. Kvaliteedist ärme praegu räägi, aga meid usaldati. Mäletan, et meil oli nii palju esinemisi, mängimisi kogu aeg.”

Enne laulupidu oli tantsupidu

Enne, kui Merike laulupeole läks, käis ta tantsupidudel. „Väikeses maakoolis oli meil igas klassis oma rahvatantsurühm. Tavaliselt on matemaatikaõpetajad need, kes rahvatantsu juhendasid, aga mina sain hiljem teada, miks see nii oli. Mu mehe vanemad mõlemad olid õpetajad ja õppisid omal ajal õpetajate instituudis Tartus. Ja seal oli selline kord, et ükskõik, mis ainet sa siis võtsid, loodusaineid või mis õpetajaks õppisid, sul oli mingi lisa vaja valida veel. Ja ma tean, Silvia Sööt oli minu ämma ja äiaga koos, nad olid kas ühel kursusel või oli neil mõni aasta vahet. Ja minu mehe ema valis muusikaõpetaja lisaeriala, tema ei võtnud rahvatantsu. Minu matemaatikaõpetaja Adavere koolis andis ka rahvatantsu. Oi, ta oli matemaatikaõpetajana ülikarm, aga ülihea õpetaja.

Mäletan, et käisime 1977. aasta koolinoorte tantsupeol. Ja õpetaja ise tikkis muhu seelikute allääred, meie matemaatikaõpetaja oli veel ka suurepärane käsitöötegija.”

Aasta õpetajaametis

Kui Merikesel muusikakool läbi sai (ta lõpetas muusikakooli koos põhikooliga), siis mõtles ta, et aitab mulle küll. „Mul ei olnud üldse mingit mõtet, et ma lähen edasi muusikat õppima. Siis läksin Põltsamaale keskkooli ja keskkooli lõpus ma küll ei teadnud, kuhu edasi õppima minna. Minu muusikakooli kaaslane, kellega me ühes klassis õppisime, tema oli minust aasta vanem, läks pärast lõpetamist Tallinna pedagoogilisse instituuti kultuurharidust õppima.

Ja mu onutütar ka, tema oli minust aasta vanem, läks samuti kultuuriharidusse, tantsujuhtimist õppima. Tollel ajal oli seal neli haru – tantsujuhtimine, näitejuhtimine, koorijuhtimine ja orkestrijuhtimine. Ja siis ma mõtlesin, et kultuuri värk mulle sobib, sellise asja sees on mulle alati meeldinud olla.

Mõtlesin, et kultuuri värk mulle sobib, sellise asja sees on mulle alati meeldinud olla.

Aga ma ei saanud esimesel aastal sisse. Tollel ajal oli ikkagi konkurents väga tihe, kultuurhariduses eriti. Seal võeti igasse suunda 10 õppurit. Olin 11. koorijuhtide nimekirjas.

Muusikaalased eksamid läksid mul suurepäraselt, aga seal võeti siis arvesse keskkooli lõputunnistuse keskmist hinnet ja eks ma natuke lohe olin ka. Aga inimene on ju täpselt nii laisk nagu tal lastakse olla.

Ja siis kutsuti mind Adavere kooli tööle. Mulle avati tööraamat ja kodus oli ju mõnus elada, ei pidanud kusagile kaugele kolima. Algul oli hirm küll, sest mu endised õpetajad olid ju kõik seal, ma ei osanud nende poole kuidagi pöörduda. Nad olid kõik mu vastu lahked, mind võeti nii hästi vastu. Väikses koolis andsid sa kõiki neid tunde, mida parasjagu vaja oli, kas keegi oli kusagil ära või haige. Seal tuli anda kolmandas klassis vene keelt, viiendas klassis inglise keelt, aga ametlikult olin pikapäevarühma kasvataja.

Tollel ajal sai väga aktiivselt Adaveres kaasa tehtud näiteringi töös, kus olid juba ka täiskasvanud inimesed.

Minu jaoks oli kõige suurem murekoht see, et järgmisel aastal tuli uuesti hakata sisseastumiskatseid tegema. Püüdsin oma muusikaalaseid teadmisi n-ö soojas hoida, käisin muusikakoolis Põltsamaal, otsisin oma endised õpetajad üles. Tallinnas pakkus pedagoogiline instituut õhtukursuseid just üldainete alal, seal käisin ka.”

Tudengi põnev elu

„Teisel aastal sain Tallinna pedagoogilisse instituuti sisse. Mul olid väga lahedad kursusekaaslased. Väiksed kursused hoidsid hästi kokku. Muidugi kõik ei jõudnud meil lõpuni. Kui mina pedas õppima asusin, siis tulid näitejuhtimise erialale Allan Noormets, Andres Noormets, Elmo Nüganen, nemad läksid hiljem lavakunstikateedrisse. Esimese kursuse saime siis rõõmsalt kõik nendega koos olla, mis oli äärmiselt äge aeg.

Käisime kolhoosis kartuleid võtmas kolmel sügisel. Ka see oli äge aeg, šeflusmajandid olid pedagoogilisel instituudil Lääne-Virumaal. Meie käisime rõõmuga. Ja minu meelest sellised käimised liitsid meie kampa veel ühtsemaks. Elasime Tallinnas Pärnu maantee ühikas ninapidi kõik koos, nüüd on selle koha peal MuBa,” märgib Merike Katt.

Praktika oli üliõpilastel samuti ette nähtud, kõigepealt oma maakonna kultuuriosakonnas, tollel ajal oli Jõgeval kultuuriosakonna juhataja Hilja Toome. See oli kuu aega, vaatluspraktika, kus pidi pidama päevikut, üles kirjutama, mis on rajooni erinevad kultuuriüritused. Ja siis tuli valida üks keskne kultuuriasutus, see oli Jõgeva kultuurimaja. Tollel ajal oli seal direktor Heldur Tõnisson.

Nägin seal elus esimest korda rockooperit. Muidugi oli kõik leedu keeles, mingis uhkes spordihalli moodi majas, kus toolid olid saalis nagu amfiteatris.

Kas teisel või kolmandal kursusel pandi aga terve kursus Tallinnast rongi peale ja sõit läks Leetu, vaatluspraktikale. „Olime peagu nädal aega Leedus, meid veeti bussidega seal ringi, elasime kusagil ühiselamus. Käisime ja vaatasime, kuidas Leedus klubid tegutsevad. Nägin seal elus esimest korda rockooperit. Muidugi oli kõik leedu keeles, mingis uhkes spordihalli moodi majas, kus toolid olid saalis nagu amfiteatris. Väga põnev ja huvitav oli.”

Diplomitöö tegi Merike hoopis Järvakandis. „Meil oli diplomipraktika väga pikk. Läksime veebruari alguses ja lõpetasime mai lõpus, elasin Järvakandi klaasivabriku ühiselamus, töötasin kahe kooriga. Valmistasin Järvakandi kammerkoori ja segakooriga ette oma diplomikontserti. Mai lõpus sõitis komisjon kohale ja kuulas kontserti. Muidugi tuli seal muid kultuuriüritusi ka teha. Jällegi: see oli põnev aeg.”

Veri tõmbas Saaremaale

Merike tahtis pärast ülikooli lõpetamist minna Saaremaale tööle. „Mul oli Saaremaa kogu aeg kuklas ja eriti süvendas seda tunnet veel ühe kursusekaaslase lõputöö, milles kõik kaasa lõime. Ta oli näitejuht, see oli tema lõputöö, kabaree-etendus. Ta korjas erinevatelt kursustelt kokku inimesi. Mina olin siis „soprano Merike De´Orbi“. Me kõik saime seal erilised nimed, siis oli mu perenimi Orb.

Tolleaegsest noorsooteatrist nüüdsest linnateatrist laenasime kostüümid. Osa kostüüme lasti ka õmmelda.

Näitleja Mart Kampus, kes oli minust paar-kolm kursust ees, oli minu lavapartner nagu väike Endel Pärn ja siis pidin seal operetiaariatega hiilgama. Algul, kui näitejuhist kursusekaaslane mulle seda pakkus, ütlesin, et mina pole mingi operetistaar. Aga ta tegi selgeks, et meil on vaja.

Mul oli Saaremaa kogu aeg kuklas ja eriti süvendas seda tunnet veel ühe kursusekaaslase lõputöö, milles kõik kaasa lõime.

See oli jälle äge ettevõtmine, käisime selle kabareega meeletult palju esinemas. Meid kutsuti ka Saare KEK-i nääripeole. Saare KEK oli tollel ajal kõva tegija. Mäletan, et me elasime väga peenes kohas, see oli Kuressaare võõrastemaja enne lossihoovi. Saare KEK-is andsime etendusi. Meile hakati rääkima, et hakkate varsti ülikooli lõpetama, kas keegi tahaks ka Saaremaale tööle tulla. Ma ei mäleta, kellega ma seal suhtlesin, et tahan Saaremaale tulla, mu isapoolsed sugulased olid kõik seal, tädi elas Kuressaares.

Kui ma muidugi kodus selle mõttega lagedale tulin, siis vanemad jäid kuidagi kurvaks. Olin üksik laps, mul õdesid ega vendi ei ole. Saaremaa jääb ikka nii kaugele.

Siis läks see mõte mul muidugi kuidagi mööda. Et Jõgevamaal on ikkagi tuttavaid palju ja Jõgeva rajoon oli mulle tuttav,” räägib Merike.

Kuressaare asemel Kuremaale

Kuremaaga tekkis Merikesel side nõnda, et tolleaegne Kuremaa sovhoostehnikumi direktor Ilmar Polli oli nende peretuttav. „Hakkasin ise küsima ja uurima. Teadsin, et Kuremaa sovhoostehnikum oli väga edumeelne koht ja seal toimusid põnevad üritused. Sovhoostehnikumide süsteem üldse oli sel ajal väga tugev ja kultuuriline lävimine tihe, neil olid omad konkursid, võistlused. Populaarsed olid tolleaegsed Kuremaa nääri- või uusaastaballid, tean, et ema-isa olid seal käinud. Hakkasin uurima, sest ka Vello Pütsep oli väga tugev ja tuntud tegija. Uurisin, äkki saaks Kuremaale tööle tulla.”

Ja nii läkski. Kuremaa pakkus väga häid elamistingimusi. „Mulle remonditi ühetoaline korter, helistati ja küsiti, mis värvi tapeeti ma seina tahan. Mina pidin ainult minema ja hakkama kusagilt mööblit otsima.

1986 juunis lõpetasin kõrgkooli ja sama aasta augustis asusin tööle. Kuremaal olin kolm aastat, 1989. aastal sündis mu esimene laps. Jõgeva kultuurikeskuse direktor Airi Rütter hakkas juba varem mind Jõgevale kutsuma, suhtlesime palju, aga Jõgeva linnas ei olnud elamist. Ja minul oli korralik korter Kuremaal olemas.”

Kui olin Tallinna lennujaamas ja läksin juba turvatsooni, ostsin oma esimese kohvitassi, mõtlesin, et nüüd siin naudin, kui vähe see maksab. Aga kohvitass maksis 13 krooni.

Aasta oli 1992, kui Adavere kool Merikest uuesti tagasi hakkas kutsuma. Korterit neil kahjuks pakkuda ei olnud. Jõgeva linnapea oli siis Otto Anslan. „Airi Rütter ütles, et ma lähen linnapea juurde, küll me sulle korteri leiame. Ja leidsidki. 1992. aasta 19. juunil tõin siis oma mööbli Jõgevale ühetoalisse korterisse viiendal korrusel Rohu tänaval. Järgmisel päeval oli rahareform Mul on meeles raha vahetamine Laiusel ja siis sõitsin Rootsi, Enköpingi meeskoori dirigendi kutsel neile külla kolmeks nädalaks. Sest Enköpingi meeskoor oli Jõgeval külas käinud 1991 ja 1990, nad olid käinud läbi maavalitsuse, kuidagi oli see kultuurivahetus korraldatud ja oli kahe meeskooriga kohtumine. Meie veel sinnapoole siis ei saanud, aga nemad siiapoole juba said. Nii et see pere kutsus külla, nad olid ise rahvuselt soomlased.

Rahareformiga on mul meeles, et eelmisel päeval sain oma 150 krooni. Ja siis võtsin näidiseks kaasa, et oi kui ilusad rahatähed meil on, näitan neile meie oma raha. Üksi lendasin esimest korda elus lennukiga Stockholmi. Selle reisiga sai ka selles mõttes nalja, mida kõike inimese pea välja ei mõtle. Kui olin Tallinna lennujaamas ja läksin juba turvatsooni, ostsin oma esimese kohvitassi, mõtlesin, et nüüd siin naudin, kui vähe see maksab. Aga kohvitass maksis 13 krooni. Mõtle, mis see tähendas tollel ajal.”

Kultuurikeskuses töötas Merike neli aastat, 1996. aastal sündis tal teine laps. „Airi Rütterile andsin ma juba varakult teada, et kui ma lapsepuhkuselt tagasi tulen, siis lähen kooli, mind on kutsutud ja nad ootavad. Ja siis 1998 ma läksingi Jõgeva ühisgümnaasiumisse, nii et kaks õppeaastat ma sain siis olla seal. Ning 2000. aasta 17. augustist sai minust Jõgeva muusikakooli direktor.

Elu on ka mujal kui Tallinnas ja Harjumaal

Muusikakoolis on selle pea 25 aastaga palju muutunud. „Klaver oli kunagi väga populaarne pill, seda taheti väga õppida. Kitarr on hästi populaarne, aga kahjuks kukuvad õpilased ka seda pilli õppides kiiresti välja. Neil on ettekujutus, et mis see siis ära ei ole, kõik mängivad ju kitarri. Asi ongi selles, et pead ise selle jaoks vaeva nägema, pead pingutama. See on ükskõik mis pilliga. Mingil hetkel hästi paljud soovisid flööti õppida, nüüd on mitu aastat vähe õpilasi. Klarnet on meil, paar õpilast õpib saksofoni mängima. Viiulit päris paljud võib-olla tahaksid õppida, aga viiuliga on küll raske.

Ma ei taha öelda, et üks või teine pill on raskem või kergem, see ei ole see. Kui võrdlen klaverimänguga, siis kui ma panen sõrme ikka õige klahvi peale, tuleb kohe õige heli välja. Viiulil pead hakkama millimeetrite kaupa otsima, vaat seal peavad sul väga head kõrvad olema. Klaverit on võimalik ju tehniliselt mängida, ära õppida need käigud.

Mõnikord noored loobuvad liiga kergelt. Muidugi räägime siis vanematega ja arutame, ilus viis on ikka see, kui alustame ühel õppeaastal, siis käime selle tee kevadeni koos. Sellest, kui õpilane läheb keset õppeaastat ära, on häiritud ka õpetaja. Kõik on häiritud.

Kui koguaeg räägitakse, et nüüd õpetajate töötasu tõuseb, siis see käib üldhariduskooli õpetajate kohta, see ei käi meie kohta. Muusikakooli õpetaja on kahjuks teistsuguses olukorras, meie oleme ju omavalitsuse ülal pidada. Huvikool, huviharidus on vabatahtlik.

Viis õpetajat vähemalt saavad nüüd lähema paari aasta jooksul 70-aastaseks. Nad võivad iga hetk öelda, et ma enam ei tule.

Selles valdkonnas on vallas väga palju mõtlemist, et ikkagi hoida neid inimesi, kes meil siin on ja see seltskond on siin suures osas juba sellises vanuses, et tegelikult on enamik juba pensioneerunud. Viis õpetajat vähemalt saavad nüüd lähema paari aasta jooksul 70-aastaseks. Nad võivad iga hetk öelda, et ma enam ei tule. Aga mis siis saab? Kui meil ei ole õpetajaid, mis me siis teeme?

See on keeruline küsimus ja keeruline teema. Tallinn või Harjumaa leiavad kiiresti uued õpetajad asemele. See on juba minu meelest laiem regionaalpoliitiline küsimus, kas me tõesti tahame, et elu on ainult seal?” küsib Merike Katt.

2027. aastal saab Jõgeva Muusikakooli 70, sest on asutatud 1957. Tollel ajal loodi väga palju muusikakoole rajoonides, erinevates piirkondades. Põltsamaa muusikakool on loodud 1959. Ju siis oli pinnas soodne, siis kuidagi kõik klappis või oli ka vajadus selle järgi?