Tootjalt tarbijale 24/7 ehk Õnne talupood
- Helve Laasik
- 4 hours ago
- 8 min read
27.1.2026, 12:14
„Kui kuulen, et nii kallis on kõik, ukse peal minestasin hindade peale, siis mõtlen, et kui te ainult teaksite, mida mina teenin, see on imeväike vahendusprotsent,” ütleb Õnne talupoe pidaja Õnne Sarap.
Pakun, et odavat kaupa saaks Jõgevalt Grossi poest ning poleks üldse mõtet rohkem kui kakskümmend kilomeetrit peagu Põltsamaa teeristi sõitagi.
„Usu mind, ma ei saa kunagi miljonäriks, see ei ole minu eesmärk. Tahan, et maja tulud ja kulud oleksid tasa ning maksud makstud ja koostööpartneritele samuti makstud. Tahan, et väikeettevõtjatel oleks koht, kus nad saaksid müüa oma tooteid. Need kogused on nii minimaalsed, me oskame teha midagi väga hästi ja me austame seda, mida me teeme ja meie kliendid austavad seda, aga me ei tee mahtu. See on maitsev. Ja hind on seda ka väärt,” tunnistab Õnne Sarap.
Ta arutleb edasi: „Väga tahaksin minna selle hinda kiruva kliendi ukse taha ja küsida, kas ta müüks mulle näiteks kartulit 10 senti kilo. Ta ju ei müü. Ja veel parem, võiks ju tasuta anda, ma hea meelega võin ju siis ka tasuta edasi jagada.
Austan väga inimesi kes panustavad ja teevad palju tööd selleks, et ära elada. See ei tähenda veel, et hästi elada, lihtsalt, et saaksime maksud makstud, pere ülal peetud ja toit oleks laual. Vahest võiks läbi mõelda selle ka enne, kui halvustava kommentaari kirjutad, kui palju sinna tööd läheb. Kurb on, kui tausta tead, siis enamasti need kirujad ei tee ise mitte midagi sisse, ei kasvata midagi, nad ei teagi, kui raske töö see on.
Veel halvem on, kui näed, et tegelikkuses on sel kirujal kõik hästi, aga ta teeb seda lihtsalt kiusust, et sinu tegemisele midagigi ette heita. Siin tuleb see vana ütlus meelde, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Meid on nii vähe, pigem ikka võiksime kokku hoida,” räägib Õnne Sarap.
Ta lisab, et tegelikult ei peaks me üldse poest kartulit ostma. „Me võiksime ju ise kasvatada. Miks me ei kasvata? Sest kartuli kasvatamine on kallis, meil ei ole võimalusi. Tegin eelmisel aastal ise kartulikasvatusega proovi, saak ikkagi talvekartulit välja ei andnud. Aeg, mis mul selle kõige peale kulus, oli meeletu. Edaspidi jään siiski oma asjade juurde ja ostan kartuli oma koostööpartneri Madise käest ning hinna pärast ei nurise. Samamoodi võiksime ise ka hoidiseid teha, kuid see on meeletu töö. Aga saan väga hästi aru, et kõigil pole selleks võimalusi ja oskusi. Laseme siis nendel teha, kes saavad ja oskavad ja tahavad. Väga loodan, et tegijaid tuleb juurde, julgustan ise proovima ja just seda tegema, mis meeldiks ja millest unistate.
Olen väga õnnelik, sest mul on oma klientuur, kelle jaoks ma panustan. Teengi need asjad ära siis, kui on hooaeg, mulle meeldib seda teha. Ei ole niimoodi, et keegi sunnib mind vägisi tegema. See on minu valik teha seda, mis mulle meeldib ja mis annab mulle lisa äraelamiseks. Ma ei kurda, teen rõõmuga ja austan ka teisi väikeettevõtjaid, kes teevad sama.
Mõtlesin lihtsalt enda ja väikeettevõtjate peale, kelle jaoks see pood teha ja teadliku tarbija peale, kes väga hoolib. Samuti nende möödasõitjate ja kohalike peale, kes on juba pool raamatut täis kirjutanud, kui tänulikud nad selle eest on, et niisugune pood on olemas. Tilk tõrva meepotis tuleb muidugi ära kannatada.
Kui keegi ütleb, Õnne, võta mind kaasa metsa või jõhvikale rappa, tahan ka lisa teenida, siis palun, lähme koos, tule teeni raha, aga ära palun loe minu teenitud raha.”
Narvast, Saaremaalt, Võrumaalt
Koostööpartnereid on Õnnel praegu kahekümne ringis. Uus sügis toob neid kindlasti rohkem.
„Ma ei tõmba piiri, täpselt nii palju, kui tuleb, kui palju pakkujaid on ja kui nende tooteid keegi soovib osta, siis olgu see lõikelaud, puulusikas, kasevihad või kasemahl hooajal, ma võtan kõik vastu. Mulle ei sobi ainult need ettevõtjad, kes on juba suurtes kettides, sest nendel on juba võimalus. Meie oleme need, kes me tõesti ainult n-ö põlve otsas kasvatame ja teeme väikeseid koguseid. Ja võib-olla polegi meil kõigil eesmärk suurtesse kettidesse saada. Minul näiteks ei ole eesmärk suurtesse kettidesse saada.
Kui juba talupood teha, siis tasub võtta siia kõik koostööpartnerid. Alguses mõtlesin, et võtta Kesk-Eesti omad, pärast sain aru, et ma ei tee mingeid piire, toogu Narvast, Saaremaalt, Tallinnast. Tegelikult ju kohalikud ei teagi, kes kusagil midagi teeb. Praegu on mul siin väga palju erinevaid tootjaid. Põltsamaa inimene ei olnudki võib olla saanud proovida enne Setomaa kapsast Ja samuti ei teadnud ta Võrumaa väiketootjast Krissu kokkab OÜ-st mitte midagi. See on hea, nemad saavad ju samamoodi tuntust, nad saavad üle Eesti siin Kesk-Eestis kokku.
Oleme leppinud kogused ja tarned kokku nii, kuidas meil vaja on, üldiselt praegu mahutab see talupood ilusasti kauba ära. Kui näiteks eile oli meil kartul alles, aga täna on otsas, siis homme hommikul toob kartulikasvataja uue kartuli müüki.
Siis oli ühel päeval maitsevõi otsas, sai kiirelt ühendust võetud ja olemas ta ongi jälle. Meil on külalisteraamatusse päris palju kirjutatud, et see või on väga hea. Kodukoha Catering teeb. Sa ei lähe ju talle ukse taha ostma ühte maitsevõid. Talupoest saad oma kauba kätte sulle sobival ajal.”
Teadliku tarbija jaoks
Nädalavahetusel tulevad Õnne talupoodi müüki saiad, pirukad, koogid. Neid teevad Sirtsu köök OÜ ja Marjemoodimaitsed OÜ. „Nad toovad ise siia. Nädala algul läheb postitus üles, inimesed tellivad ja tulevad siia järgi, see on mugav koht. Ei pea minema täpselt kokkulepitud ajal kellegi ukse taha, pabistama, et äkki jään hiljaks, inimene tahab kodust ära minna. Siia talupoodi võib tulla kliendile sobival ajal, kui keegi ütleb, et ta tahab ka mingi paki siia jätta, palun, ma ei keela, annan kõikidele praegu võimaluse.”
Õnne talupood tegi uksed lahti mullu 4. novembril. „Mõte on käinud peas juba kolm aastat. Neli aastat tagasi ostsin siia lähedale talu ja hakkasin kohe mõtlema, et nii hea oleks tee ääres müüa kõike. Oma kauba saab igaüks kätte, kasvõi kell 12 öösel, ta ei sega minu tegevust absoluutselt.”
Iseteeninduspoes on kaamera, tegelikult ei saa niimoodi, et tulen sisse, võtan kauba ja marsin välja. „Saab,” ütleb Õnne. „Aga kas selle väikese koguse pärast tasub oma nime määrida? Olen teavitanud, et võin pildi avalikult üles panna. Kas keegi tahaks kartulikoti eest seista kusagil Facebooki lehel, et varastas? Ma südamest ja siiralt loodan, et siin käib ikkagi teadlik tarbija, kellel on seda kaupa vaja, kes ei tule siia vargile.”
Lapsed teevad „kunsti”, vanemad vaatavad pealt
Õnnel on hea meel, et pered käivad. Ta on oma poodi hoole ja armastusega teinud ja väga tahaks, et kõik seda hoole ja armastusega hoiaksid. Kõik, mida siin sees teeme ja vaatame, paneme sinna tagasi, kust see võetud on.
„Minu jaoks on see tähtis. Lähen ka poodi ja hoolin väga sellest, et asjad oleksid sama koha peal. Vaatan silmadega, kui ma midagi tõesti osta ei taha, siis panen tagasi samasse kohta, kust võtsin.
On juhtunud, et perekonnad tulevad sisse ja siis lapsed mängivad siin rõõmsalt poodi. Aga olen paar korda näinud, et lapsed võtavad märkmepaberi paki laua pealt ja kleebivad kõik aknad ning ukse täis tühje pabereid või torgivad näpuga küünlaid või kringlikarpe laual.
Inimesed võiksid natukene austada meie tööd. Ma ei tea ju, millal tuleb järgmine klient sisse ja arvab, et Õnne on peast segi pööranud, teinud mingisugust kunsti, mis ei ole kunst. See jätab räpaka mulje järgmisele kliendile nagu pood oleks koristamata ja tooted rikutud pakendis.”
Lapsed võtavad märkmepaberi paki laua pealt ja kleebivad kõik aknad ning ukse täis tühje pabereid või torgivad näpuga küünlaid või kringlikarpe laual.
Õnne on esmalt väga tänulik oma perele, et nad on teda nii palju aidanud ja toetanud ettevõtluse alustamise teel. Vend Väino ehitas maja lõpuni valmis, peretütar Loviisa on teinud heegeldatud käsitööd müüki, et saada aru, kuidas on võimalik raha teenida ja mis selleks tegema peab ning palju aega kulub. Samuti tänab ta oma häid sõbrannasid, kes ei jätnud teda raskel ajal muredega üksi ja tänaseni aitavad ning toetavad nõu ja jõuga iga päev.
Samuti on ta tänulik kõikidele toetajatele ja annetajatele, kes tõesti uskusid tema unistusse ja toetasid algatust süüdatud pood üles ehitada.
Talupood on võtnud müüki ka õpilasfirmade valmistatud tooteid. „Kuhu nad oma toodetega saavad, mitte kuskile neid ei võeta, mitte keegi ei anna neile võimalust, öeldaksegi, et mahtu te teha ei jõua. Et üldse keegi näeks neid, sellepärast võtsingi nende tooteid müüki. Ja need leiavad ka ostjaid.”
Edasiminekuks palju võimalusi
Sisenevad mees ja naine ning asuvad kaupa valima. See läheb neil hõlpsasti, sest kõik on kenasti lettidel näha. Küsin, kas nad on esimest korda selles poes. Naine noogutab. Pikemast vestlusest nad ei hooli. Kaup käes leti ette jõudnud, mõtlevad, kuidas hinnad kokku lüüa.
Õnne näitab kalkulaatorit ning asub appi. „Õun on kolm, pluss viis, pluss kaheksa, kokku teeb 16 eurot. On teil paras raha? Vahetusraha meil ei ole. Meil oli ühel päeval keegi kirjutanud, et pange vahetusraha lauale. Paneksin ja teeksin igasuguseid uuendusi, aga mündil on alati ka teine pool. Kes ütleb, et järgmine klient vahetusraha kaasa ei võta. Luban, et mõtlen palju uuendusi välja, et ostjate elu veel mugavamaks muuta, aga kõik omal ajal. Jõuame jälle selleni, et miks ei saa tooteid jagada tasuta või odavalt anda, sest iga tehnika, juurdeehitus, tehnoloogia maksab ja kahjuks on pärast süütamist minu ettevõttel topeltmiinus ees.”
Naine loeb kokku, on küll 16 eurot. „Näete, väga hästi tuleb välja. Väiksed sendid on teretulnud meil. Aitäh teile,” lisab Õnne.
Kuidas edasi minna, selle peale mõtleb Õnne samuti. „Kas siin kevadel saaks kasvõi taimi õues müüa või korraldada mingisuguseid OTT-e (otse tootjalt tarbijale müüke).
Mul on naabriks Pruuli puukool, nad võivad tuua oma puud siia müüki, nad saavad ka õhtul võib-olla uksed kinni panna, rahulikult magama minna. Siin on mingi valik, et kui keegi tahab kingituseks võtta või kaasa osta, ma ei tõmba praegu ühtegi piiri. Naersin, et ainult sõnnik ja maakivid ning must muld ilmselt ei läheks müügiks, aga võib-olla, kui on vaja ka neid kaupu müüma hakata, siis tuleb müüa.
Olen samuti mõelnud selle peale, et pean suvel panema siia kohviautomaadi. Kindlasti pean müüki tooma pudelivee. Kui seda kohalik tootja või väikeettevõtja mulle ei paku, siis pean võtma suurema ettevõtte käest.”
Lisalugu
Saab inspiratsiooni metsast
„Minu inspiratsiooni allikas on mets,” ütleb Õnne. Ta armastab käia Sõõru metsades. „Minu rekord on uidata metsas 27 kilomeetrit, ja ka siis ei tahtnud veel koju minna. Me käisime kõik kohad läbi, ikka kaugemale. Siin kodu juures vahest ei tule kilomeetritki, lähed, korjad aida tagant seened ära.
Ükskord sõbranna helistas, et ta tahaks kukeseeni. Ütlesin, et hakka sõitma, seni kuni sa siia jõuad, on mul ämbritäis seeni korjatud. Nii oligi. Ta sõitis õue ja sai ämbritäie värskelt korjatud seeni. Siin on ideaalne koht.
Mulle on kõige tähtsam, et ma metsa saan. See ongi minu hingerahu, inspiratsioon ja puhkamine, kõik ühes. Iga inimene peaks leidma endale selle õige tee elus ja täitma oma unistusi, sest meile on antud ainult üks elu. Mina igastahes jätkan enda ja oma pere nimel oma unistuste elluviimist ja püüdlen endale võetud eesmärkide poole. Olen väga õnnelik, et mul on lapsed, pere, sõbrad minu ümber. Nii vähe ongi õnneks vaja. Ma ei anna alla.”
ARVAMUS
Kasulikud kogemused
Jõgevamaa arendus- ja ettevõtluskeskuse noorte ettevõtlikkuse ja haridusprojektide koordinaator Evelyn Sepp selgitab, et õpilasfirmade tegevus on ametlik ettevõtlusvorm, kus õpilased juhendaja käe all planeerivad, toodavad, jagavad meeskonnas ülesandeid, turundavad-müüvad, teevad majandusaasta aruande jms.
„Junior Achievement Eesti süsteem võimaldab noortel proovida sellisel viisil ametlikult raha liigutada. On oluline, et õpilased saaksid praktilisi kogemusi oma toodete realiseerimiseks. Õnne talupood on siin tulnud välja suurepärase koostööpakkumisega, kus õpilased saavad pidada kaupluse omanikuga läbirääkimisi, ettekujutust toodete müügist-vahendustasudest ja paljust muust. Kui müük läheb kaupluse letil edukalt, on see õpilastele motiveeriv. Ning kui tulevikus on huvi noorel hakata ettevõtjaks, on ta saanud juba kasulikke kogemusi. Või miks mitte ka juba koostööpartnereid.”
Evelyn Sepp näeb ka suuremat pilti, sest süstemaatiline ja praktiline noorte arendamine ja koostöö aitab arendada juba varakult maakonnas ettevõtluskeskkonda, valmistada ette ja tekitada huvi noortes ettevõtluse vastu, ka huvi oma maakonna arengusse panustada.
„Kuid kasutegur võib olla ka ettevõtja jaoks – kiiresti arenevas maailmas võivad praegused noored olla sinu ettevõttes arendajad, koostööpartnerid, turundajad. Olen kindel, et praegu saab olla õpetamine ja kogemuste vahetamine mõlemasuunaline. Eelkõige on ju praegused noored kasvanud kiiresti muutuvas IT- keskkonnas, tunnevad erinevaid kasulikke turunduskanaleid (TikTok, Instagram jms), teha kodulehte, leida kasulikku infot, kasutada erinevaid rakendusi. Kui oskame küsida, saavad noored olla kaasamõtlejateks, õpetajateks. Kui oskame leida vastastikku koostöökohti, loome kasulikke võrgustikke ning nagu olen alati öelnud: praegu hästi ettevalmistatud noor on sinu tuleviku parim tööjõud või koostööpartner.”
