Toiduinimeste hea haldjas säilitab pärandit
- Helve Laasik
- Sep 23
- 9 min read
Updated: Oct 10
23.09.2025, 10:37
September on Eesti toidu kuu. Kümme aastat tagasi hakati ka Jõgevamaal kohalikule toidule rohkem tähelepanu pöörama. Kõik algas sellest, et Jõgevamaa koostöökojas koostati kohaliku toidu uuring ning tööle asus tööle kohaliku toidu spetsialist Ülle Jukk.
Kui 2015. aastal otsiti koostöökoja kohaliku töödu spetsialisti konkursiga, ja siis oli Üllele selge, et ta peab kandideerima. „Nägin seda kuulutust ja mul oli täpselt see tunne, et kas nüüd või mitte kunagi. Kohaliku toidu sees olin ma juba tänu Peipsimaale, olime käinud ka väga erinevatel laatadel ja festivalidel. Õpitubade kaudu tundsin pigem Tartumaa toidutootjaid, olime käinud pakkumas erinevaid maitseid, selles mõttes ei olnud toiduteema mulle tundmatu. LEADER oli küll tundmatu, aga mitte projektikirjutamine ja projektivaldkond, olin eelnevalt projekte teinud,” räägib ta.
Peipsimaa maitsete aasta tuli ka üsna pea pärast seda, kui Ülle tööle asus, 2017. aastal. Maitsete aastad algasid 2016 Hiiumaaga. „Eri piirkondade maitsete aastad olid algul kindlasti olulisemad, sest tegemist oli uue algatusega, ja sellel ajal oli kohalik toit veel midagi niisugust, mis oli natuke tundmatu, natuke metsik, natuke põnev ja selles mõttes oli kindlasti lihtsam pildile saada. Inimeste jaoks oli see ka midagi niisugust, mida tulebki otsida, mis on uus ja huvitav. Eks ta aja jooksul ole kindlasti muutunud, infot on tulnud nii palju juurde, et raske on konkureerida. Väga palju muutusi tõi pandeemia ja vahepeal oli juba selline tunne, et võib-olla ministeerium, kes on ju maitsete aasta eestvedaja, lõpetab selle, aga nad siiski jätkavad ning praeguse järgi tahaksid Eestile ringi peale teha.
Nüüd pigem on nii, et kes teab varasemaid, selle jaoks on see tuttav, kui ta kusagil näeb infot. Kindlasti on inimesi, kes ei tea eri piirkondade maitsete aastatest midagi ja kes ei saa sellest ka kunagi teada, praeguses ühiskonnas tuleb sellega leppida, et kõike ei jõua. Aga keda see kõnetab, need kindlasti leiavad sealt midagi huvitavat,” teab Ülle.
Sordi teemadega lapsest saadik kursis
Kohaliku toidu maailma oli Üllel märksa lihtsam siseneda ka seetõttu, et kõik suved alates 5. klassist kuni ülikooli lõpuni ning veel hiljemgi töötas ta sordiaretusjaamas.
„Minu ema töötas seal ja selle tõttu ma olen sordi teemadega olnud lapsest saadik kursis. Ka pärast ülikooli lõpetamist veel mitu aastat hiljemgi võtsin selleks spetsiaalselt nädala või kaks puhkust, et aidata kaera koristada. Sellepärast on mul ka nüüd väga lihtne praeguse maaelu teadmuskeskusega asju koos teha. Osa inimesi on seal samad, kes olid ka siis tööl, kui mina laps olin, pluss see, et ma tunnen protsessi ja tean, kuidas asjad seal majas käivad.”
Talvel peetakse maaelu teadmuskeskuses seemnefestivali. Sealt saavad väikeaiapidajad ja väiketalunikud varuda Jõgeval aretatud sortide seemneid ning talletada erinevates töötubades uusi tarkusi.
Ülipopulaarsed on kohalikud kartulisordid, kartuliseemne saamiseks tullakse järjekorda juba mitu tundi enne festivaliala avamist. Sest kes hiljaks jääb, see ilma jääb.
Praeguses ühiskonnas tuleb sellega leppida, et kõike ei jõua.
Seemnefestivali ideed Ülle sajaprotsendiliselt enda omaks ei pea, aga oma osa on tal selle teokssaamises küll. „Meil oli kunagi üks arutelu, mida teha Jõgevamaal toidu valdkonnas, mis võiks inimesi kõnetada ja sellest ümarlauast see idee alguse sai, lihtsalt ühe ideena sai välja käidud. Läks ikkagi hea mitu aastat, kui me selle tegelikult koos praeguse maaelu teadmuskeskusega ära tegime.”
Seemnefestivali populaarsuse kohta on Üllel oma arvamus. „Huvitaval kombel on ta selline üritus, kus ei ole tohutut rahvamassi, aga kokku tulevad inimesed üle Eesti. Teatud kohalikud hitid müüvad jätkuvalt ja selles mõttes on südamest rõõm, et on inimesi, kes neid kasvatavad, kuna suurtootjad ju neid kohalikke sorte väga ei taha kasvatada. Räägin kartulist. Aiapidajad otsivad ikkagi need kohalikud sordid üles. Ja semneid ei jätku seal kunagi kauaks. Eelmisel festivalil sai enam-vähem hakkama.
Huvi on suur ja tõepoolest tullakse varem kohale. See on sordiaretajate otsus avada oma majad ja põllud ühel päeval aastas avalikkusele, iga päev ei ole ju inimestel sinna asja,” nendib Ülle.
Oma sordid pildile
Kas Jõgevamaal on piisavalt kohaliku toidu kasvatajaid või on neid vähe või palju, selle kohta ütleb Ülle, et turg seab teatud piirid. „Kui me köögiviljadest ja kartulist räägime, siis suuremad kasvatajad on seotud teatud lepingutega ja nad kasvatavadki sellel eesmärgil. Pigem on need hobikasvatajad, kes ka tavainimestele müüvad siin kohapeal kasvanud porgandit või sibulat, ja ega neid ju tegelikult väga palju saadaval ei ole. Peipsi äärest saab veel Peipsi sibulat nii palju kui soovid, aga näiteks kartuliga on kehvemad lood.
Selliseid kasvatajaid, kes tavakodanikule müüvad, ei ole palju ja kui veel oleksid kohalikud sordid ka valikus, siis seda on tänapäeval natuke palju tahta. Olime ühes kartulikasvatust ja –tarbimist populariseerivas projektis assotsieerunud partneriks, projekti vedasid Läti, Eesti ja Soome sordiaretajad. Selgus, et tegelikult on see probleem igal pool, me pole sugugi ainsad, ka lõunanaabrid püüavad samamoodi leida viise, kuidas kohalikke kartulisorte rohkem teadvustataks.
Probleem on pigem selles, et inimesed enam ei tea, millised on üldse kohalikud sordid, nad arvavad, et need kaunite naisenimedega sordid on Eesti omad, aga siis selgub, et on kas Saksa või hoopis Hollandi päritolu. Siin on pigem vaja mõelda, kuidas tuua oma kartulisordid tagasi, nad on kvaliteedilt võrdväärsed, kui mitte isegi paremad.
Näiteks nisu osas tegelikult on praegu see trend juba natukene olemas. Nisusortidega oli vahepeal ka see küsimus, et kas meil enam seda Mihkel Pilli saianisu enam on võtta. Praegu on sort `Perenaise`juba mõnda aega olnud turul ja nüüd tuli ka `Pärlikee`. Tegelikult nad ei jää mitte millegagi välismaistele sortidele alla, küsimus on, kuidas viljakasvatajatele teha selgeks, et kasvatage palun meie päris oma, mitte seda, mis on mujalt tulnud.”
Siin on pigem vaja mõelda, kuidas tuua oma kartulisordid tagasi, nad on kvaliteedilt võrdväärsed, kui mitte isegi paremad.
`Sangaste` talirukki kasvatamine on väga oluline väikeste leivaküpsetajate jaoks. Rahvusvahelise rukki aretuse ning geneetika sümpoosiumi ajal juunis peeti Tartus ka väikest leivalaata, kus olid erinevate väikeküpsetajate leivaletid väljas. „Selles mõttes on ju väga tore, et meilt oli nii Leivapuu Põltsamaalt kui Vilina rukkileivad siit Laiuse mäe pealt väljas ja mõlemad teevad `Sangaste` talirukkist leiba. Kurb on, et veskeid on meil väheks jäänud, mitmed on vahepeal tegevuse lõpetanud. Väikeküpsetajad saavad praegu oma `Sangaste` rukkijahu kätte, eks ole näha, kaua see kestab.”
Otse tootjalt tarbijale aitab
Tavanimene saab kohalikku toitu ja erinevaid väiketootjate valmistatud asju osta OTT-ilt (otse tootjalt tarbijale – toim). Kääpa OTT on tegutsenud kaheksa aastat, talvel on neil natukene nii-öelda vabam graafik, aga suviti on nad igal neljapäeva õhtul olemas. Jõgeva OTT tuli ka, Põltsamaa OTT tuli seal vahel.
„Põltsamaa OTT praegu pigem mõtleb, kuidas edasi minna, Jõgeva OTT on vähemalt kord kuus täiesti olemas. Aga nüüd on tugevad müügid tekkinud Laiuse kandis, ka Vaimastveres on olnud OTT,” teab Ülle.
Kui rohkem ostjaid tuleks, siis oleks ka võib-olla rohkematel müüjatel mõtet välja tulla.
„See on täpselt nokk kinni saba lahti olukord, küsitakse küll, miks meil ei ole saada, aga siis, kui on need korrad, kui oleks võimalik saada, küsijad enam ei tule ostma. Aga võiks ju,” pakub Ülle.
Praegu räägitakse palju sellest, et kohalik toit hakkab vaikselt ära kaduma ja sellest saabki rikaste luksuskaup. „Kindlasti on sellel seos rahakotiga,” tunnistab Ülle. Aga ta ei tahaks uskuda, et kohalik toit päris ära kaob.
Kui Halliku Maanaiste Selts küsitles erinevates külades elavaid inimesi, selgus, et tegelikult inimesed igatsevad omavahelist suhtlust ja et midagi toimuks ning saaks koos olla. Aga eestlane on tagasihoidlik ja ei hakka ise peale suruma. Kuidas siis luua koosolemise tunnet?
Küsitakse küll, miks meil ei ole saada, aga siis, kui on need korrad, kui oleks võimalik saada, küsijad enam ei tule ostma.
„Küsimus on, kas ja mida ja kes saavad endale lubada. Võib minna ka nii, et hakkab pigem suurenema isekasvatamine. Pandeemia näitas seda. Paljud võtsid siis endale kanad, nüüd on üsna paljud nendest värsketest kanakasvatajatest sellest loobunud, aga mine tea, võib-olla tulevad tagasi sellised köögivilja- ja kartulimaad.
Samas näiteks linnaaiad on ju suuremates linnades väga populaarsed. Tartus on sellel mitu erinevat tähendust. Üks on, et saad mingisuguse saagi, sul on see rõõm linnainimesena täita oma õhtud ja nädalavahetused.
Teine on, et ei kaoks ära ise kasvatamise järjepidevus. Kui praegu nooremad inimesed õpivad seda uuesti, aja jooksul on tekkinud tühimik. Võib olla kartuli ja porgandi eristamine ei kao kuhugi, aga et teraviljadel vahet teha, kui sa tegelikult ei puutu sellega iga päev põllul kokku või siis mis vanuses loomadega on tegemist, see kindlasti juba nõuab uuesti õppimist.”
„Luisest kiisakalast koheva munavõini”
Mullu nägi ilmavalgust Ülle koostatud raamat „Luisest kiisakalast koheva munavõini”. Jõgevamaa toidupärandist varem nii ülevaatlikku raamatut polnudki.
„Kui Aive Tamm oli veel Jõgevamaa koostöökoja tegevjuht, see võis olla aasta 2018, arutasime, et meil on olemas rahvarõivaraamat, mille Tiina Kull koostas ja tegelikult on meil ka mäluasutustes toidupärandit päris palju. Et võiks ka selle peale mõelda, aga tollel hetkel ei olnud selleks aega. Raamatu koostamine eeldab väga palju arhiivitööd, uurimistööd,” tunnistab Ülle.
Praegu on Ülle raamat ainus suurema piirkonna raamat, mis põhineb allikmaterjalil.
Aga siis tuli pandeemia. „Tegelikult algas töö veidi varem, sest ma pidin ühel päeval rääkima Jõgevamaa toidupärandist ja olin teinud väga kiire sorteerimise Eesti Rahva Muuseumi arhiivis. Nii sain oma ettekande materjali kokku ja siis kohe pärast seda tuligi pandeemia, mis tähendas, et meie tavapärased tegevused olid kõik katkestatud ja tegelikult see mängis võimaluse kätte. Mis tähendas, et oli võimalik teha väga palju arhiivitööd, samuti muud uurimistööd ja sealt see siis tulemuseks vormus.”
Praegu on Ülle raamat ainus suurema piirkonna raamat, mis põhineb allikmaterjalil.
Ülle on kunstiajaloolane ja varem töötanud muinsuskaitseametis kunstimälestiste peainspektorina. Arhiivitöö pole talle võõras. Toiduajaloo teema on kõige rohkem välja kasvanud tema toidublogist, mis varem kandis nime Tiramisust ja Fata Morganast, kuid mullu nimetas ta selle ümber Toit On (Aja) lugu.
„Küsimus on miks, milleks midagi tehti, mismoodi tehti, kuidas see on seotud mingi traditsiooniga. Raamatu koostamine oli pikk protsess. Vahepeal oli ka selliseid aegu, kus väga palju ei saanud selle teemaga enam tegeleda, kui jälle tavaline elu tagasi tuli. Retseptid on seal tegelikult ju teisejärgulised, need on pigem illustreerivad, aga toidublogija ja toidufotograafina ma sain kasutada ka seda privileegi, et ma saan need asjad ise teha, pluss seegi, et mul on olemas ju ka retsepti koostamise kogemus ajakirja Tiiu aegadest. Selles mõttes on seda lihtsam teha kui mõnd muud asja,” lisab Ülle.
Katsetused toiduga
Toidutegemist on Ülle katsetanud lapsest saadik. „Esimene toiduga seotud mälestus on see, kui ma tegin kanadele murulaugusalatit ja püüdsin seda serveerida neile ka viisakatest nõudest. Pärast sain muidugi ema käest riielda.
Teine oleks võinud halvemini lõppeda. Püüdsin tühjadest kamajahupakkidest süüa teha. See oli ka enne kooliminekut. Lõikasin kamajahupakid kääridega tükkideks, panin plastmasskaussi ja kausi panin pliidi peale, püüdsin siis teha nendest midagi muud teha. Õnneks saadi jaole.
Meie kanad olid väga õnnelikud selle üle, sest nende menüü oli tol ajal väga mitmekesine.
Hiljem tegin hoidistamiskatsetusi. Naljaga pooleks, aga jumal tänatud, kogu tooraine kasvas aias, ei olnud kõige hullem materiaalne kadu.
Vahepeal olin seitse aastat toiduajakirjanik ja köögitoimetaja ajakirjas Tiiu, see tahes tahtmata sundis mind väga palju süüa tegema. Meie kanad olid väga õnnelikud selle üle, sest nende menüü oli tol ajal väga mitmekesine. Muidugi loomulikult ostan ka mina vahel nii-öelda valmistoitu, sellest ei pääse meist keegi. Aga pigem ikkagi söök tuleb ise teha.
Hea on, kui see on oma kasvatatud, sellel on teine maitse. Kui võtad oma kasvuhoonest tomatit, siis need on hoopis muud kui poest ostetud ja ma loodan väga, et me ei jõua selle ajani, kus inimesed oleksid niisugused originaalmaitsed unustanud ja oleksidki ainult teadlikud nendest maitsetest, mida poekraam pakub,” lisab Ülle
Toidublogi hakkas Ülle Jukk pidama juba 2010. aastal just sellepärast, et mingeid retsepte, mida ta oli teinud ja mis talle endale meeldisid, ka teistele teadvustada.
Olen püüdnud võib olla sellega ka teadust tõlkida tavainimese keelde, nii ajalooteadust kui ka sordiaretust, nii palju kui ma seda tean või tunnen.
„Algul oli see retsepti kogu ja hiljem aja jooksul on sellest saanud toidu ajaloo blogi, nüüd pole retsept enam ammu nii oluline, pigem mingid lood, teemad, hästi palju on Jõgevamaa teemasid olnud, sordiaretusega seotud teemasid, mis võib-olla võiksid huvi pakkuda. Selles mõttes olen püüdnud võib olla sellega ka teadust tõlkida tavainimese keelde, nii ajalooteadust kui ka sordiaretust, nii palju kui ma seda tean või tunnen, keerulisemaid asju natuke lihtsamalt lahti seletada,” räägib Ülle.
Lisalugu
Põnev hobi
Üllel on veel üks väga põnev hobi, ta kogub vanu nõusid. „Ma ei kogu neid kogumise pärast, vaid neid on väga palju läinud vaja toidu pildistamisel. Kui oli vaja näiteks Tiiu aegadel iga kuu teha ütleme 10 kuni 14 retsepti, siis ilmselgelt ei saa aasta läbi teha seda samadelt nõudelt või samade tekstiilidega, peab olema teatud varu. Selles mõttes on kõik niisugused asjad varutud selle mõttega pigem, et ma saan neid kasutada praktilistel kaalutlustel. On küll mõned serviisid või nõud, mida ma olen püüdnud korjata, pigem tõesti selliseid vanemaid nõusid, sest nende kvaliteet on parem kui tänapäeva nõudel, eriti kui me räägime laiatarbe nõudest. Kui nad on 50 aastat või 75 aastat vastu pidanud, siis nad peavad veel mõnda aega.
See on põnev, et võid leida erinevatest teise ringi poodidest selliseid väga vahvaid leide. Ja ma saan kasutada oma muinsuskaitsekogemust, kust need nõud on pärit, millisest tehasest, millisest ajast. Märkide lugemise oskus on just sellest ajast. On need siis söögiriistad, noad, kahvlid, taldrikud, vahel pole. Seda on tegelikult oluline teada.”
ARVAMUS
Ülle on aidanud punuda tugeva võrgustiku
Jõgevamaa Koostöökoja endine tegevjuht, Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse juhataja Aive Tamm ütleb, et 2015. aastal hakkas Jõgevamaa Koostöökoda rohkem panustama kohaliku toidu valdkonna edendamisele. „Seetõttu sai otsitud tegemistele ka projektijuht, et kohalik toit teiste tähtsate teemade vahele ära ei kaoks.
Ülle puhul inspireerisid muidugi tema kogemused toidublogimisel, aga ka kokkupuude sordiaretusega ja soov kodukoha arengusse panustada. Ülle on suutnud kohaliku toidu tootjad kokku tuua ja aidanud punuda tugeva võrgustiku.”
