„Suve kõige elusamad teatrihetked olid siin”

9.8.2026, 22:16

See stseen algas kultuurikeskuse ees ja lõppes teise korruse kammersaalis Fotod: Helve Laasik

Nii alustas lavastaja Ain Mäeots oma kokkuvõtet harrastusteatrite lavastajate kolmepäevasest suvekoolist Jõgeval, olles ära vaadanud kolm katkendit Ott Kiluski näidendist „Kirvetüü”.

Ja see ei olnud n-ö mee moka peale määrimine. Mäeotsa lühikokkuvõte kursuslastele sisaldas kõige rohkem sõnu „ehe” ning „elus”. Ta rõhutas, et „Kirvetüü” oli raske pähkel pureda. Välja tuli kõik, mida taheti välja tuua.

Teadmiseks lugejale, et Ott Kiluski „Kirvetüü“ sai Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistlusel I preemia. Näidend räägib seto keeles Eesti väikeküla elanike ausa ja inimliku loo, millest ei puudu lopsakas ja kohati ka lausa valus huumor.

Asjaosaliste lühikokkuvõte kõlas nõnda: kui on kolm päeva aega ja ainult ühe asjaga tegeledki, siis peabki hästi välja tulema.

Eesti Harrastusteatrite Liidu tegevjuhi Kristiina Oomeri sõnul tahtsid nad teha lavastajatele suunatud koolituse, aga teadmisega, et siin on näitlejad. „On õnn, sest me töötame teist korda Ain Mäeotsaga ja hästi põneva materjaliga. Kui me tegime talle ettepaneku, et tule jälle, vastas ta kohe jaatavalt. Ta tõi Ott Kiluski ja ütles, et proovime „Kirvetüüd”. Selle loo palus Ain Mäeots Ott Kiluskil kirjutada. Lugu on niimoodi sündinud ja tema ka lavastas seda esimesena. Lavastus sai väga palju kiita, see on auhinnatud näidend.”

Esimene stseen mängiti kultuurikeskuse lava ees ja see oli kõige osavõtjaterohkem

Oomeri sõnul oli tegelikult võib-olla erandlik töötada murdekeeles. „Alguses oli Ott Kilusk ise kohal ja hästi palju tõlkis meile. Ta rääkis meile kõik ära, me tegime esimene päev sellega tõsist tööd.

Ott Kilusk analüüsis tervet näidendit, rääkis, kuidas see näitemäng sündis. Tegemist on väga elulise looga ühest väiksest kohast, missugused inimesed seal elavad, milliseid lapsepõlvetraumasid me kanname ja mismoodi nad meid suurte täiskasvanud inimestena ikkagi mõjutavad. Natuke on selles loos möödunud sajandi üheksakümnendate aastate hõngu.

Meil oli ka noori inimesi, kes seda aega ei saagi mäletada, aga neil oli põnev mõelda, et päriselt on sellised asjad olemas olnud, et see ei ole välja mõeldud lugu.”

Harrastusteatrite liit teeb oma suviseid kokkusaamisi juba kolmandat suve järjest Jõgevamaal. Uurisin Kristiina Oomerilt, mis neid meie juurde toob.

„Käisime Mustvees tegemas suvekooli, siis tulime Mustveesse külateatrite festivaliga ja nüüd me oleme Jõgeval. Jõgevamaa asub Eestimaa keskel, siia on kõige lihtsam igalt poolt kokku tulla.

Teine asi on siin lahke pererahvas, kultuurikeskus võttis meid ilusasti vastu, toitlustamine, majutus, kõik niisugused tingimused peavad olema. Kõik on olemas.

Küsisin osalejatelt ka päris otse, miks te tulite seekord suvekooli. Siin oli väga palju Võrumaa juurtega inimesi. Neid huvitas, mis see murdekeel ja kõik sellised asjad tegelikult tähendavad.

Miks see tegelane, miks ta just seda ütleb ja miks ta võiks seda niimoodi öelda.

Me tegime kolm stseeni „Kirvetüüst”. Kõik teadsid tervet lugu. Siis valisid kolm stseeni ja need stseenid sai läbi analüüsitud, praktiliselt lause lause haaval, et miks see tegelane, miks ta just seda ütleb ja miks ta võiks seda niimoodi öelda. Selline tekstianalüüs oli ka ääretult sisukas, harrastajatele tegelikult väga oluline. Teater ei ole ainult sõnade rääkimine, teater on ikkagi mäng ja kuidas siis need sõnad ka sinna mängu niimoodi loomulikult panna, et tõesti tuleks välja, mis on ühe või teise tegelase tahtmised. Miks nad üldse on.

Harrastajad on ääretult tublid olnud, et kahe päevaga niimoodi stseenid suutsid välja mängida. Eriti emotsionaalne ja puudutav stseen, see tõesti vapustas inimesi. Meil on vapustavad inimesed. Ikka uhke värk.”