Raivo Suni kannapöörded ajakirjandusest arheoloogiani

Helve Laasik
Apr 9, 2025
7 min read

Updated: May 8, 2025

09.04.2025, 12:25

„Kui sa hommikul ärkad ja käed värisevad, siis saad aru, et nüüd on see hetk, kus tuleb kindlasti paus võtta,” räägib Raivo Suni oma läbipõlemisest 2022. aasta kevadel.

2022. aasta 24. veebruaril tungis Venemaa Ukrainale kallale ja algas täiemahuline sõda. Veebruari lõpus ja märtsi alguses jõudsid Eestisse tuhanded abi vajavad sõjapõgenikud. Põltsamaa vallas hakkas nendega teiste hulgas tegelema tolleaegne valla kommunikatsiooni- ja turundusspetsialist Raivo Suni.

Pärnumaalt Tootsist pärit Raivo Suni jõudis Oslo ja Tallinna kaudu Põltsamaale paarkümmend aastat varem. Sunide pere Põltsamaa aja arvamine algas juba 2000ndate algul, kui nad veetsid abikaasa Kadri vanavanemate juures oma suvesid. 2007. aasta augustis tuligi Tallinnast Põltsamaale kõigepealt Kadri, Põltsamaa linnavalitsusse haridus- ja kultuurinõunikuks. Raivo alustas 2012. aasta jaanuaris Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu tegevjuhina. Pärast haldusreformi 2017. aasta sügisel, kui meie maakonda jäi kolm omavalitsust, lõpetas järgmise aasta jaanuaris töö ka omavalitsuste liit. Sunide pere pakkis siis seljakotid ja läks pikale reisile Aasiasse. Tagasi jõudnuna alustas Raivo 2019. aasta jaanuaris tööd Põltsamaa valla turundusspetsialistina, hiljem muudeti ametinimetus turundus- ja kommunikatsioonispetsialistiks.

„Magistrikraadiga meediaspetsialiste siis omavalitsustes eriti palju ei olnud, nüüd neid muidugi on. Selles mõttes tundsin küll ennast väga turvalisena, kodusena, võib-olla liiga turvalisena. Aga lõpuks muutus töö üsna üksluiseks. Mõnda aega võid sa ju pressiteateid koostada, kuid perspektiivi ma selles ametis ei näinud,” tunnistab ta.

Eesliinil

2022. aasta kevadkuudel hakkas Raivo Suni korraldama Põltsamaa valda jõudnud sõjapõgenikele elamisväärset keskkonda. „Minu vene keele oskus on piisavalt hea, olin meie omavalitsuses tollel ajal ikka nii-öelda eesliinil. Ida-Virumaal või Mustvees on selles mõttes kergem, aga meil on inimesi, kes suudaks vene keeles suhelda, vähe. Sõda oli šokk meile kõigile. Mäletan seda õhinat, kus kõik tahtsid siia saabunud põgenikke aidata. Meil ei olnud ju mingit teadmist ega kogemust, kuidas asju ajada. Püüdsin toetada igaüht. Samal ajal ukse taga on järjekord ja inimesi tuleb aina juurde. Mingi hetk sa lihtsalt tunned, et ei suuda,” räägib ta.

Kui palju sõjapõgenikke 2022. aasta kevadkuudel Põltsamaa valda jõudis, Raivo Suni enam meenutada ei suuda. Aga neid oli sadades. Põgenikud tulid ja tulid ja tulid. Enamiku jaoks oli Põltsamaa võõras keskkond, nad kippusid esimestel päevadel kapselduma nelja seina vahele. „Põgenikud elasid omaette, keegi nendega ei suhelnud. Nemad ise ka justkui ei osanud kusagilt alustada, lapsed olid esimesed nädalad kodus. Esimene suur soov ja katsumus oli lapsed kodunt välja saada, et nad läheksid meie huvikoolidesse, muusikakooli, kunstikooli, spordikooli. Me saime nad kõik ikkagi kuidagi ühe mütsi alla ja siis hakkas vaikselt paremini minema.”

Kolleegid aitasid ja toetasid Raivot. „Mind ei jäetud omapäi. Võib-olla tolles pildis tollel ajal tundus, et mingid asjad käivad väga aeglaselt, selliste struktuuride ülesehitamine oleks võinud natuke kiiremini minna. Kokkuvõttes sai Põltsamaa vald väga hästi hakkama.”

Osa põgenikke on läinud kodumaale tagasi, aga osa on jätkuvalt Eestis, sõda pole ju veel lõppenud. Ettevõtjad võtsid nad hästi vastu, sest said tööjõudu juurde. „Eestisse tulnud inimesi iseloomustab aktiivne eluhoiak, enamik asus peagi tööd otsima, panustades ühiskonda ja majandusse ning seeläbi ka iseendasse,” teab ta.

Raivo Suni suhtleb ühe Ukraina perega lähemalt tänase päevani. Kui vaja, siis aitab neid. „Nad on klassikaline põgenikepere, tulid ära hirmust sõja ees ja on väga selgelt öelnud, et kui sõda lõpeb, siis nad lähevad koju. Ent on neidki, kellest tagasiminejaid ei olegi. Olen elanud Norras, kus on väga suured põgenike diasporaaad. Need on inimesed, kes on tulnud, et jääda. Neid ei tohi jätta omapäi, vastasel korral võime tulevikus seista silmitsi sotsiaalsete probleemidega. Küllap ka Eestisse jääb ikkagi ukrainlaste diasporaa, meil tuleb aidata neil Eesti ühiskonda sisse elada,” leiab ta.

Läbipõlemine

„See võis olla 2022. aasta mais, kui ma esimest korda tundsin, et enam ei suuda tööle minna. Võib-olla on mul kärsitu loomus ja mingi naiivne usk, et suudan kõik probleemid lahendada käigu pealt ja kiiresti, aga nende asjade jaoks on natuke aega tarvis,” räägib Raivo.

„Kui sa hommikul ärkad ja käed värisevad, siis saad aru, et nüüd on see hetk, kus tuleb kindlasti paus võtta,” lisab ta. Kaks-kolm kuud üliintensiivset tööd sõjapõgenike aitamisel tõmbas ta justkui sügavasse mutta.

„Ma ei tea, võib-olla see kõlab väga julgelt, aga tihtipeale mõtleme end natuke suuremaks, kui me tegelikult oleme. Eriti rasketes olukordades, kus sind ähvardab töökaotus või midagi veel hullemat, siis kipud mõnikord arvama, et oled asendamatu. Ei ole ju võimalik, et keegi teeb niisama suure pühendumusega seda tööd kui sina. Aga tuleb välja, et kõik suured ühiskondlikud struktuurid on ikkagi loodud selliselt, et asendamatuid siiski ei ole. Tühimikud täituvad – tulevad teised, teevad teisiti ja elu läheb edasi. Ei ole mõtet võtta kogu maailma valu enda kanda.

Võib-olla see äratundmine teeb mingis mõttes sinu olukorra natuke lihtsamaks, sa ei võta liiga suurt koormat enda peale. Teisalt võib ta sind ka laisaks muuta.Hakkad mõtlema, et polegi vaja pingutada, küll asjad lahenevad. Seepärast tuleb siin leida mingisugune tasakaalupunkt. Selle punkti leidmine on vahel väga keeruline. Nii võid sa leida end mõnikord olukorrast, kus annad endast maksimumi, aga kõrvaltvaataja, kes ei tea sinu ponnistusi, leiab, et seda on ikkagi liiga vähe. Kokkuvõttes on niisugused asjad rasked,” märgib ta.

„Pärast kolme kuud olin sunnitud võtma tervisepausi. Taastumiseks läks umbes kolm kuud.”

Eneseotsingud

Kui Raivo Suni tööle tagasi tuli, siis selleks ajaks oli valla sotsiaalosakond võtnud oluliselt suurema koormuse, tööle oli võetud ka sõjapõgenike koordinaator. „Omavalitsus oli väga paindlik, põgenikud abita ei jäänud,” märgib ta.

Kodus olles hakkas Raivo mõtlema, mida ta tegelikult edasi tahab teha. „Juba mõni aasta tagasi tekkis tunne, et see, mida ma teen, ei olegi see, mis mulle kõige rohkem huvi pakub. Hakkasin enda sees otsima ja mõtlema, mida tahaksin teistmoodi teha. Jõudsin selleni, et lähen ülikooli õppima. Arheoloogia juurde sattusin kogemata, see oli selles mõttes tohutu õnn, et see nii juhtus, sest esimesed paberid, mis ma ette valmistasin, olid hoopis kogukonnatöö erialale. Kõrgkoolides on nii, et kui tahad magistratuuri minna, peab olema eeldusena läbitud sama valdkonna bakalaureuseõpe. Tuli välja, et arheoloogias seda nõuet ei olnud.

Ajaloohuvi on mul kuklas tiksunud lapsepõlvest saadik, olen isaga koos andnud välja Tootsi ajalugu puudutava raamatu „Ameerika Tootsi rabas”, Põltsamaa kohalugude raamatu „Varese mõttest sündinud“ ja Põltsamaa ajaloo jutustuste kogumiku „Põltsamaa mosaiik“. Vahepeal tundusid lihtsalt muud teemad huvitavamad,” räägib ta.

Ülikooli lõpetamine 2024 lapsed Kaur ja Kirsi Suni ja abikaasa Kadri Suni

Tagasi tööle minnes olid tal ette valmistatud dokumendid ülikooli astumiseks. „Ma ei läinud sessiooniõppesse, olin päevaõppes. See tähendab, et loengud ja seminarid on kõik nädala sees ehk siis pead põhimõtteliselt tegema kahte tööd korraga. Alguses proovisin pool aastat niimoodi. Tööpäevad venisid südaööni. Kui koolist tulin, hakkasin kohe tööasjadega tegelema. Muidugi töö kannatas, sest sel ajal, kui olin loengutes, olin ikkagi telefonist, arvutist eemal. Pinged kuhjusid, üritasin küll asjad korras hoida ja kõik ära teha, aga mõnele inimesele ikkagi tundus, et ei tegele tööasjadega nii palju kui vaja oleks. Väärtuskonfliktid olid kerged tulema. Mul oli selles mõttes lihtsam otsust langetada, kui pidin valima töö või õpingute vahel, sest ülikooli pakutu vaimustas mind,” tunnistab Raivo Suni.

Väljakaevamised Rosmal 2023. aasta suvel

Arheoloogia + keemia = arheokeemia

2023. aastast pühendub Raivo Suni ainult õppimisele. Magistrikraad arheoloogias on käes, praegu käib juba doktoriõpe. „Minu põhitöö on seotud arheokeemiaga. Meil on selline vahva uurimisrühm, arheokeemialabor Archemy, kus me tegeleme arheoloogilise materjali uurimisega keemiliste meetodite abil. Seda võiks ju nimetada ka nähtamatuks arheoloogiaks, kus muinasinimesed ja –esemed hakkavad kõnelema isotoop- ja vana DNA kaudu. See paelub mind väga,” tõdeb ta.

Tema põhiline fookus, millele ta on keskendunud, hõlmab päritolu-uuringuid. Ta kasutab strontsiumi isotoope. Tegemist on põneva keemilise elemendiga, mis on seotud geoloogilise pinnasega. „Kui me sööme mingit toitu, siis see toit saab oma toitained sellest pinnasest, kus ta on kasvanud. Toidus sisalduvad keemilised elemendid talletuvad luustikes. Pärast surma on luudesse talletunud elementide kaudu võimalik taasluua seda keskkonda, kust inimene pärineb. Uurides arheoloogilistel kaevamistel leitud inim- või loomade säilmed, saame teada, kas need inimesed ja loomad pärinevad samast keskkonnast, kus nad on leitud või kusagilt mujalt. Eestis strontsiumi isotoopide abiga arheoloogilise materjali päritolu uurijaid praktiliselt ei ole, näen enda tulevikku küll akadeemilises sfääris,” räägib Raivo Suni. Praegu on ta ülikooli juures ametis nooremteadurina.

Mingis mõttes jõudis Raivo Suni tagasi koju, sest arheoloogiadoktorantuur on tema jaoks tegelikult teine doktorantuur. Ta alustas 2000ndate alguses meedia ja ajakirjanduse doktorantuuris, aga tookord jäi see katki. „Motivatsioon kadus, kui tundsin, et põhitöö kõrvalt ei jõua akadeemilisele elule pühenduda. Toona maksti küll doktorantuuris stipendiumi, kuid see oli pisku võrreldes elamiskuludega. Nooremteadur on praegu tasustatud töökoht, võid pühenduda valdkonnale, teemale, mida uurid, sa ei pea valutama südant selle pärast, kust saada leib lauale.”

Raivo Suni tunneb tõmmet akadeemilise elu ja akadeemilise hariduse poole. „Näen ülikoolis perspektiivi. Kindlasti kuulub minu töö hulka tulevikus ka tudengite õpetamine. Minu juhendajad on akadeemik Kalle Kirsimäe ja analüütilise keemia ning arheoloogia kaasprofessor Ester Oras. Kõik publikatsioonid, mis tulevad, kõnetavad loodetavasti tervet Euroopat ja maailma.”

Lisalugu

Asutas Põltsamaal ajalooseltsi

2024. aasta märtsis asutas Raivo Suni koos mõttekaaslastega Põltsamaal ajalooseltsi, kuhu praegu kuulub 38 liiget. Nende hulgas on palju ajalooharidusega kohalikke inimesi, aga ka lihtsalt ajaloo- ja koduloohuvilisi, arhitektuuriloolasi. Põltsamaal on palju pärandobjekte, mis on jäänud ühel või teisel põhjusel unarusse. Karl August Hermanni sünnikoht Võhmanõmme külas on väga nukras seisus. „Oleme utsitanud, et muusikakool võiks võtta selle koha oma šefluse alla ja jälgida, et seal oleks kord majas. Kooliga oleme plaaninud Sõpruse parki korrastada, algklassiõpetajad on väljendanud valmisolekut aidata saksa kalmistut korrastada. Samuti tahame infotahvliga tähistada keskaegne kalmistu ning vana õigeusu kalmistu Kuningamäel. Infotahvlid aitas valmistada meie sponsor Kitzinger-Progress,” ütleb Raivo Suni.

Ajalooselts kogus mullu üle 800 allkirja kahe kõige vanema hoone lammutamise vastu Põltsamaa linna südames. Praegu on need majad püsti. „Me kutsume üles arendajaid mõtlema loovalt, kuidas säilitada vanu hooneid uutes arhitektuursetes lahendustes. Ajalooseltsi juhatuse koosolekutel jõuame tihti tõdemuseni, et Põltsamaal on põnev, ükskõik kuhu sa ka ei vaata.”

Arvamus

Aastaga oleme saavutanud palju

Viivika Lepp, Põltsamaa raamatukogu juhataja

Raivo Suniga on meil tõesti väga hea koostöö. Ajalooselts on kindlasti üks väga hea koostöö vorm. Kuulun samuti ajalooseltsi juhatusse ja oleme aastaga saavutanud juba väga palju: saanud kokku ajaloohuvilistega; loonud seltsi; seltsi väljasõit Tapikule; korrastustalgud saksa kalmistul; Sõpruse pargi „nähtavamaks tegemine“ ehk laternamatk Sõpruse pargis, kus olin matkajuhiks. Sõpruse pargi teema oli minu turismiõpingute uurimisteema ja olen väga huvitatud, et park ei jääks unarusse, vaid kannaks endas Ants Paju elutöö vilja.

Tänu ajalooseltsi märkamisele ja n-ö taganttõukamisele on valmimas koostöös Põltsamaa lossiga veebileht, kuhu koondan info ja mille kaudu saab pargile taas suurema kõlapinna. Raivo Suni on loonud juba Wikipeedia lehekülje, mis on oluline kajastamas nii olulist paika meie linnaruumis.

Lisaks oli Raivo valmis tulema appi, kui meie korraldada oli eelmisel aastal üleriigiline raamatukoguhoidjate kolmepäevane suvelaager. Ta tegi meile giidituuri saksa kalmistul ja täiesti tasuta.

Ukrainlaste keelekohvikut oleme vedanud paar aastat. Praegu on väike paus, aga võtame selle peagi uuesti ette. Idee tuli ukrainlastelt. Esmast oli nii, et esmaspäeviti olid raamatukogus keeletunnid ja neljapäeviti õpetasime keelt kohviku stiilis. Oleme tegutsenud projektipõhiselt ja saanud toetust ka vallalt. Praegu oleme kogumas uusi ideid ning usun, et avame oma keelekohviku ukrainlastele taas. Plaan on sel suvel aiakohvikute päeval avada ukrainlastega koostöös oma kodukohvik raamatukogus.