Pajusi lugude esimesele õhtule tulid aktiivsed inimesed
- Helve Laasik
- Apr 11
- 4 min read
Updated: Apr 13
11.4.2026, 20:27
Pajusi rahvas ei pidanud paljuks reede õhtul külamajja koguneda, et kuulata teisi ja rääkida oma lugusid.
Õhtut vedas kodu-uurija Meeli Lehtla. Ta ütles, et alustas mälestuste kogumist varakult.
„Olin 21-aastane, kui mu isa suri ja mul tekkis väga suur huvi suguvõsa asjade vastu. Onu Volli käis Märjamaalt meil ja rääkis lugusid. Üks kord räägib Leenast ühtemoodi ja Miinast teinekord teistmoodi. Mina mõtlesin, et 75-aastane ajab imelikku juttu. Pärast tuli välja, et ühed Leena ja Miina on tema ema õed ja teised on tema vanaema õed, kõik oli õige, mida onu rääkis. Siis järgnes juba kirikuraamatutes otsimine, Harjumaal olin üks kord neli tundi ühes kirikus. Praegu on kõik väga lihtne, võtad interneti lahti, otsid kirikuraamatust seda, teist ja kolmandat, kinnitad fakte.
Kui ma 45-aastaselt koondamisteate sain ja tööd otsisin, siis võeti mind Põltsamaa muuseumisse neljaks kuuks tööle ajutiseks töötajaks suvehooajaks. See oli võrratu aeg. Sain mälestusi lugeda, nii palju põnevaid inimesi käis. Kuigi olen töötanud kaubanduses, ka seal olen kuulnud võrratuid lugusid, aga ei kirjutanud neid üles. Umbes 12 aastat tagasi hakkasin väga aktiivselt koduloo uurimisega tegelema, sest tahtsime teha Kütimäel asunud Rutikvere algkooli kokkutulekut. Nii me siis kogusime mälestusi. Olen õppinud kuulama, küsimusi esitama ja katsetuse-eksituse meetodil niimoodi lindistama, et väga palju vahele ei sega.
Ja siis viis tee mind kokku Heino Suttinguga. Koostöö temaga algas 2016. aasta juulikuus. Külastasime koos Pisisaares elavat endist kooliõpetajat Elvi Roosimaad. Ta rääkis oma mälestusi Tapiku, Kalana ja Pisisaare koolides töötamisest. Heino filmis ning mina küsitlesin ja hoidsin vestlust üleval. See oli mulle esimene kogemus.
Õppisin 1971/72 õppeaastal Pisisaare algkoolis III klassis. Elvi Roosimaa oli siis II klassi õpetaja ja ka kooli juhataja (ei mäleta, mis ametinimetus sel ajal oli).
Mälestuste kogumisele sai algus tehtud. Hiljem käisin mitu korda üksi oma videokaameraga Roosimaa kodus lindistamas,” rääkis Meeli Lehtla.
Pildid sillast panid rääkima
Kui Meeli Lehtla oli piisavalt oma lugusid jaganud ning pilte näidanud, elavnes saal Pajusi silla pilte nähes. „Minule pakub see tohutult kõneainet, see foto on 1978. aastast. Ja nüüd ma palun teie abi. Uurisin internetist, et teise maailmasõja ajal lasti see sild, mis on Pajusi ja Adavere vahel üle Põltsamaa jõe, õhku, ja pärast seda tehti ajutised sillad. Kui ma seda pilti ühele Põltsamaa mehele näitasin, siis tema ütles, et sai just mootorrattaload, tema on vaikselt mootorrattaga Pajusi poolt üle jõe sõitnud Adavere poole.”
Praegu küll Põltsamaal pensionipõlve pidav endine Pajusi elanik ning 19 aastat seal zootehniku ja raamatupidajana töötanud Leili Nõlvak ütles, et tema mäletab puusilda, kuid selle viis ära suurvesi. „Selleks, et lapsed üle jõe saaksid, tõmmati tross ning nii aidati ajutise sillaga lapsi üle jõe, et nad saaksid Adaverre kooli minna ja tagasi. Järgmine sild oli ka niisugune, et ta oli trosside peal, kõikus. Sellest sillast olen ma mootorrattaga üle sõitnud, aga see võis olla 1969 või 1970.
Pärast oli juba viisakam sild, millest sai üle. Sild oli ikka enam vähem sama koha peal koguaeg, töökoja juurest läks otse. Uus sild ehitati teise koha peale.”
Meelile Lehtlale on üks naine rääkinud, et kui nemad käisid Adavere peole, siis minnes said jalgsi, läksid läbi jõe, käärisid oma seelikusabad üles ja said mindud mööda kive. „Aga öösel enam tagasi tulla ei julgenud, sest pimedas võis vette kukkuda, sa ei leia seda kohta üles.”
Leili Nõlvak tunnistas, et silla juures oli jõgi küllalt sügav, sealt jalgsi läbi ei saanud.
„Minu ämm mäletas, et nemad käisid Adavere kooli ka jalgratastega, ratta tõstis üles, kui proovisid läbi jõe minna.
Aga üks naine on mulle rääkinud, et kui nemad kooli läksid Adaverre, siis üle jõe asuv osa teest oli talviti lahti lükkamata, eriti kui tuiskas. Aga esmaspäeviti oli hea minna, sest Adavere saun oli teisel pool jõge ja nädalavahetusel, kui saunas toimus mõni üritus, olid teed lahti lükatud.”
Leili Nõlvak pakkus, et see oli juba seitsmekümnendatel aastatel.
Elve Zukovitš tuli Adaverre tööle 1978. aastal. Ta mäletas, et põhikoolis käis väga palju Pajusi lapsi. „Enamasti nad kõik käisid otse, sest teed ju praktiliselt ei olnudki kuni jõeni Adaverest. Suvel me ikka käisime sinna, kui oli ilus aeg. Meil ei olnud niisugust traditsiooni, et me olime jõe ääres. Pidudel käimisi oli. Ja mäletan, et käidi üle silla, aga millal sild vahepeal ära kadus, seda ei mäleta. Kõikuvat silda mäletan küll,” lisas Elve Zukovitš.
Meeli Lehtla on vanadest ajalehtedest uurinud Pajusi silla lugu. „1920-date aastate lõpus on selgunud, et sild oli nii vana ja lagunes ning hiljem tehti uus. Adavere inimesed tõid Pajusi meiereisse piima, aga kui sild oli katki, siis pidid Põltsamaa kaudu ringi käima, see teeb edasi-tagasi palju lisakilomeetreid, kirjutati.”
Talvel viisid Pajusi lapsed end ka nõnda Adaverre kooli, et läksid hobusega ning kooli jõudes panid ohjad nii kinni, et need lahti ei läheks ning hobune läks ise tuldud teed mööda koju tagasi, käis üle jää. Muidugi olid Pajusi lapsed nädala sees Adaveres internaadis.
Omapäraseid lugusid räägiti Pajusi külamajas mitu tundi. Lugude õhtud Pajusi külamajas jätkuvad.
