Kuidas muuseum ühendab kogukonda. Kalamaja näide
- Helve Laasik
- Jun 12
- 9 min read
Updated: Jun 28
12.06.2025, 12:22
Kuidas Kalamaja muuseumist sai kogukonnamuuseum? Mis seob muuseumi ja kogukonda? Mida pakub muuseum kogukonnale, mida tehakse koos kogukonnaga? Kuidas saada kogukond oma tegemiste ja ideedega liituma? Mis meetodid töötavad ja mis ei ole läinud nii nagu plaaniti?.
Ühel ilusal juunihommikul sõitsid Jõgevamaale asumiseltside loomise eestvedajad ja teised huvilised kogukondadest tutvuma Kalamaja kogukonnamuuseumiga Tallinnas. Tegemist oli eelmise aasta Jõgevamaa kogukondade loometalgute linnakogukondade aktiviseerimise meeskonna õppereisiga. Miks Kalamaja muuseum? Aga Jõgeval on Betti Alveri muuseum – kas ka selles võiks ühe suunana lisaks olla Jõgeva linna ja selle kogukonna teema? Meil on linnades ja alevites huvipõhiseid vabaühendusi, kes võiksid ka kohaliku kogukonna eest seismise enda tegevustesse lisada. Kuidas kogukonda on muuseumi abil kaasatud ja mis tegevusi nad kogukonnale pakuvad, seda Kalamajas uurisimegi.
Mullu Euroopa muuseumide aastaauhinna kogukonna osaluse ja kaasamise eest pälvinud Kalamaja muuseumi juhataja Kristi Paatsi sõnul algas kõik aastal 2018. „Maja, kus praegu asub Kalamaja muuseum, oli oma aja ära elanud. Aastaid tegutses selles paigas lastemuuseum, aga oli muutuste aeg ja maja pidi minema remonti. Kas avada uuesti laste muuseum või tehagi midagi täiesti teistmoodi. Koos oma inimeste ning Tallinna linnamuuseumiga, kelle alla me kuulume, otsustati, et teeme midagi sellist, mida varem tehtud ei ole, mõtleme, mis see olla võiks.”
Välja pakuti kogukonnamuuseum Kalamaja inimestele. „Me ei öelnud, et te peate selle valima. Nad võisid ise valida, mida nad tahaksid. Kalamaja päevade ajal, mis on Eesti esimesed juba 15 aastat toimnud kogukonnapäevad, tehti küsitlus, mida inimesed tahavad selles Kotzebue tänava majas näha. Inimesed ütlesid, võiks küll olla muuseum, selles majas on alati muuseum olnud. Kalamaja on põnev koht, sellest võiks see muuseum kõnelda.”
Inimesed tulid kokku erinevatele mõttetalgutele. „Kui te lähete muuseumisse, siis seal ei ole niisugust avalikku kööki, et saate sisse astuda nagu Kalamaja muuseumis on. Ja enamik näituse ideedest, mis üleval, sündis kohalikelt inimestelt ja just läbi lugude ning inimeste annetatud esemete. Iga kalamajalane võttis oma kuuri ukse lahti ja vaatas, mis tal seal on, mida ta tahaks ära anda. See protsess oli omalaadne ja mitte klassikaline muuseumiprotsess, sest me ei teadnud ju, mida inimesed toovad. Me kutsusime nad endale külla, küsime, mis te arvate, kuidas muuseum võiks töötada, kuidas me saaksime koostööd teha.
Meiega käisid mõttetalgutel kaasas kunstnikud, kes visandasid neli muuseumi logo varianti. Logo valiti rahvahääletusega, enim hääli sai uudishimulik kalasilm, hästi lihtne ja selge.”
See oli demokraatlik protsess, midagi taolist polnud Eestis varem tehtud. Ei olnud nii, et pead Kalamajas elama, kõik võisid hääletada, kui logo valimine kõnetas. Hääletada sai sotsiaalmeedias, ekirja teel, kohalikus lehes oli info, samuti Tallinna lehes ja Kotzebue tänaval muuseumi maja ees oli suur hääletuspost, võisid peatuda, vaadata milline logo meeldib, võtta sildike, panna postkasti ja hääletada.
„Lastele tegime suure joonistus- ja kirjutusvõistluse, mille käigus nad siis joonistasid Kalamaja ja kirjutasid, mida muuseumist ootavad,” lisas Kristi Paatsi.
Jutuvestmis- ja kokandusõhtud
Kui inimesed küsisid või teada tahtsid või mis nende mured olid, siis neid ka kohe võeti kuulda ja lahendati. „Meil oli mitmeid välinäitusi üle Kalamaja väga erinevatel teemadel alates keldris elavatest inimestest kuni mälestuste näituseni, mis inimesed on muuseumile jaganud.
Kui lõpuks maja valmis sai, siis enamik asju, mida me teeme, on tõesti algatatud inimeste poolt, kes tulevad Kalamajast. Paljud on muuseumi ümber kogunenud muuseumi kogukonna liikmed, muuseumi sõbrad. Näiteks vanematel inimestel tuli soov, et tahame käia muuseumis sagedamini, tahame saada siin kokku, meil on küll loengusarjad, ekskursioonid, aga kuidagi just sellisel pimedamal ja talvisemal ajal võiks rohkem koos käia. Sellest kasvas välja jutuvestmisõhtute sari.
Inimesed tulevad kokku, koguneme kööki, umbes 10 kuni 15 inimest, rohkem ei saagi, sest muidu mõni ei jõuagi rääkida. Meil on jutuvestmise õhtute juhid, kelle kogemata leidsime, näitleja taustaga inimesed aitavad juttu juhtida. Lugusid oleme ka üles tähendanud, lugu toimetatakse ja siis läheb ülevaatamiseks sellele inimesele, kes rääkis. Lugu ei panda mitte kunagi enne kuhugi välja, kui inimene on selle üle vaadanud, kas ta on kirjapanduga nõus, see on väga oluline.
On ka kokandusõhtud ehk siis tuleb üks kohalik inimene, kas meie leiame ta, jõuab ta ise siia, kirjutab meile, et tahaks tulla süüa tegema. Kasutada saab umbes kolm retsepti õhtu kohta, mõte on teha väike õhtusöök ja magustoit. Tavaliselt tehakse kaks kuni kolm toitu. Inimesed tulevad kokku, on väike osalustasu, see katab materjalid, mis siis lõpuks koos ära süüakse. Inimene, kes seda vestlust juhib, muidugi õpetab, räägib lihtsalt ka lugusid. Nii saavad kokkutulnud tuttavaks, naaber kohtub naabriga.”
Kalamajas elab ja töötab väga paljudest rahvustest inimesi, neid on kaasatud ka nende rahvuskööke tutvustama. „Kõige paremini saabki tuttavaks läbi toidu. See pole midagi uut, seda tehakse paljudes muuseumides, järjest enam ka raamatukogudes. Toidu valmistamine on üks hea nipp, kuidas inimesed kodunt välja saada ning köök on muidugi ka suurepärane koht, kus selliseid asju teha,” märkis Kristi Paatsi.
Jagavad lugusid ja näitusi
Üks tõsisemaid probleeme on just inimeste kodunt välja saamine või kaasamine, et nad tuleksid ja räägiksid. Kas Kalamajas käivad kõik lastest kuni eakateni või on peamine sihtrühm vanemaealised, kellel on rohkem vaba aega, sest nad ei pea tööl käima? Kui lihtne on neid muuseumi saada?
„See on kuue aasta töö, kõik ei tulnud kohe. Meil on inimesed, kes alati viitsivad tulla, teha midagi, kui tuleb uus projekt. Aga alati kaasame mõned uued inimesed, kes ei ole kunagi olnud seotud muuseumiga. Meil on suur laste osakaal, kes käivad, ka noored pered. Muuseumis on suur lastenurk või lasteosa, kus siis käiakse suvel vähem, sest kõik on õues, aga just talviti ja sügiseti ja koledal ajal, muuseum on nagu kodu.
Tööl käivaid inimesi ongi kõige kergem kaasata võib-olla mõnesse lühiajalisse või sellisesse projekti, mis ei nõua neilt väga palju aega. Või näiteks mingi mälestuse või toreda loo jagamine. Seda teevad nad kõige meelsamini. Kutsume inimesed, kel on oma lood, neid rääkima. Üks asi käivitab teise. Keegi käis kuulamas kellegi lugusid ja ütleb nüüd, et tal on ka huvitavaid lugusid jagada, tahaksin järgmisena hoopis näiteks ekskursiooni teha, sest minul on teistsugused lood. Nad tulevad, teevad ekskursiooni ja saavad ise ka hästi toreda elamuse või kogemuse, paljud neist ei ole kunagi midagi niisugust teinudki.
Kalamajas elab ja töötab väga paljudest rahvustest inimesi, neid on kaasatud ka nende rahvuskööke tutvustama.
Meie küsime, kes see inimene on, kust alustatakse, kust lõpetatakse, umbes kui pikk marsruut on. Ta võib rääkida, mida tahab. Kui on suur huvi, siis see kannab edasi kogukonnalugusid. Tänapäeva tehnoloogiaga saab ka nii, et giid istub muuseumis ja inimesed käivad mööda tänavaid ning kuulavad tema juttu läbi kõrvaklappide. Inimesed on nii erinevad ja neisse tulebki suhtuda nii nagu nad on.
Kui keegi tuleb muuseumi ja ütleb, et mina tahaksin näiteks näituse teha. No hakka tegema, meie aitame, kui on vaja. Kui inimesel ei olegi näituse tegemise kogemust, siis meil on toimetajad, tõlkijad, kunstnikud. Kui palju esemeid saab välja panna, kui palju üldse kirjutada võiks, et külastaja lugeda jaksaks, seda kõike saavad aidata teha meie inimesed. ”
Soove näitus teha on palju rohkem, kui muuseum neid rahuldada jõuab. „Hästi tähtis on ausus. Ja siis tulebki öelda, et praegu me ei saa kahjuks võtta, sest meil ei ole ruumi, ka raha pole. Mõnikord ei saagi, siis tulebki ausalt öelda, et ei saa.
Mõni väga väike projekt on meil ka olnud. Näiteks näitusi Kalamaja majade koridorides. Üks Kalamaja maja alustas seda nõnda, et neil on funktsionalistlikus stiilis maja, millest nad ei teadnud midagi, aga kas muuseum aitaks maja koridori nii kujundada, et saaksime teada, mis meie majas on olnud. Tallinn ütles, et oot-oot, kellegi teise maja koridori näitust me küll ei tee. Ajaloolane Jaak Juske tuli appi ja see näitus sai ära tehtud. See maja ise oli loomulikult nõus toetama näituse tegemist rahaliselt.
See ongi selle maja üürnikele, külalistele väga oluline. On neidki, kes soovivad oma maja koridorides tekstides jagada ka väga tundlikke mälestusi, mida ei tahaks maja ees välja panna. Ka nii võib. Loomulikult meie ei ütle, et peab info panema maja ette.”
Noored vabatahtlikud
Väga palju räägitakse praegu noortest. Lapsed tulevad muuseumi koos peredega, mängivad, aga need, kes enam ema-isaga koos ei tule kuidas neid muuseumi saada?
„Nendega pole muidugi kerge, neid oleme kaasanud läbi erinevate projektide, ehk siis projektid koostöös noortekeskusega, st graffitiprojektid, uue kunsti projektid, kõik sellised asjad. Tallinna linnamuuseumis on hästi tore vabatahtlike programm. Ehk siis noored kutsume spetsiaalselt erinevatest koolidest ja noortekeskustest olema muuseumis vabatahtlikud, toimetama siin, lööma kaasa. Sealt päris paljud jõuavad muuseumini ja jäävad muuseumi. Saad ühe organisatsiooni sisse, vaatad, mida ja kuidas siin tehakse, osad tõesti käivad pikalt. Linnamuuseumil on Tallinnas seitse erinevat muuseumi. Noortele väga meeldib kindlasti fotomuuseum. Fotomuuseumis on fototeema, see meeldib noortele.
Oleme kõvasti ise tööd teinud, just käisin Pelgulinna riigigümnaasiumis ka kõikidele kümnendatele klassidele, keda on 100, rääkimas, mis on muuseum, mida muuseumis tehakse, kuidas sina saaksid panustada. See on suur töö, niisama ei tule keegi. Rääkimine on väga tähtis. Mõni noor on muuseumis kunagi käinud, aga et see mõte üldse tekiks, tuleb end meelde tuletada. Noortel on ka nii palju igasuguseid tegevusi.
Suust suhu info levimine on ka väga tähtis. Oluline on meetod, mida nimetatakse nii-öelda lumepalli meetodiks. Jõuad ühe inimese juurest teise juurde, kellelgi on kellegi kontaktid, tema teeb jumala ägedaid asju, jõuad järgmiseni sealt edasi, see on täpselt see, mis toimib. Ja väga oluline on, et me oleme kogunud asju, inimesed on annetanud meile esemeid, inimesed käivad meil üritustel, e-kirjaga läheb iga kuu väike muuseumi info.
On inimesi, kes tahavadki tulla jälle midagi uut kogema, neile peab kogu aeg midagi uut pakkuma.
Mõned on nii harjunud saama seda uudiskirja, kui see tuleb kolmandal kuupäeval, teisel pole tulnud, siis ta juba helistab, et kus see on. Inimesed ootavad ja teavad: muuseumis tuleb nii põnevaid üritusi, meil on hästi palju ekskursioone, nüüd tulebki Kopli kalamaja arhitektuurituur. On inimesi, kes tahavadki tulla jälle midagi uut kogema, neile peab kogu aeg midagi uut pakkuma.
Mõnikord on ka nii, et siin kõrvalmajas elav inimene ei ole muuseumis käinud, aga Lasnamäel elav inimene on käinud viis korda.Meie juurde käiakse tõesti üle Tallinna. Muuseumisõbrad tulevad nädalavahetusel lastega, sõidavadki rongiga või bussiga ja tulevad Balti jaama, siis muuseumisse,” rääkis Kristi Paatsi.
Kalamaja muuseumis on viis töötajat. Rahastamine toimub projektidega, põhirahastus on Tallinna linnalt.
Häid ideid kamaluga ehk mida kasulikku Kalamajast kaasa võtsime
Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse (JAEK) vabaühenduste konsultant Kersti Kurvits ütles, et Kalamaja muuseumi suureks plussiks on viis palgalist töötajat, kes ongi turundus-ja loovjuhid. Kõige olulisem kogukonnatöös ei olegi raha, vaid inimesed, kes soovivad kodukohas midagi ära teha ja on nõus selle nimel ise panustama, olema eestvedajad ja kaasakutsujad. Hea idee ja tahtmise korral saab paljut korda saata ka ilma rahata. Kalamaja muuseumgi on rajatud ja edasi arendatud kohalike elanike lugude ja mälestuste ning nende kodudest annetatud esemete abil.
Mai Treial Jõgeva linna asumiseltsi loomise meeskonnast ütles, et Betti Alveri muueumis võiks olla loovjuht või projektijuht, kes tegeleks muuseumi sisulise arendamisega ja tegevustega. Ja kes tooks muuseumisse lisaks Betti Alverile ka Jõgeva linna, kohapealset elu-olu. N-ö kuraator peab igal juhul olema, kes oskab sidet pidada. „Me võime mõtteid pakkuda välja ja mõtteid pakutaksegi, et kõike koondada ja siis koostada sellest midagi. Ühest inimesest jääb võib-olla ikka väheks.”
„Meil piisaks sellest ühest ka võib-olla. Kes tegelikult ainult selle asjaga tegeleks,” pakkus Kersti Kurvits.
„Mängulisust, lustlikkust nagu Kalamajas kasvõi see laste mängunurk, midagi sellist võiks ka meil olla,” on Mai Treial veendunud.
„Tavalise mängunurga asemel võidki tehagi sellise maja. Ja seal saab teistmoodi mängida. See on oluline. Saad vanemad tuua mingile üritusele, kas või kokkama või juttu kuulama. Lapsed mängivad ja sa tead, et neil on põnev, huvitav, saad koos perega välja tulla. Teed vana riidekapi ukse lahti, võtad riiulid vahelt ära, teedki nukumaja,” lisas Kersti Kurvits.
„Vanaema juures mängisime palju nii, et olid toolid ja suured linad ja mänguasjad seal.
Mängu loomine oli huvitav, isegi koristamine oli huvitav,” lisas Viivika Lepp Põltsamaa raamatukogust.
Viivika Lepp tõdes, et raamatukogus on ka laste osa ja siis on täiskasvanute osa, aga noorte osa, kus nad saaksid omaette olla, ei ole. „Norras ongi lausa noorteraamatukogu, kuhu keegi teine minna ei tohi. Inglismaal on samuti. Norras on huvitav, kui sa lähed aknast mööda, õhtul tuli põleb, palju rahvast, sa tead, et see on raamatukogu. Eestis lähed aknast mööda, õhtul tuli põleb, vaikus, üksikud inimesed, see on raamatukogu.”
Mai Treiali sõnul tuleb noori kuulda võtta ja midagi ära teha. „Et näed tulemust, sest muidu väsid, võid ideid pakkuda, aga kui oma jõud ei hakka peale, siis kaasatulejat ei ole ja veel ei ole selleks raha, see ei ole prioriteet number üks või midagi muud niisugust tuuakse alati välja.”
Endisel õpetajal ja Jõgeva linna asumiseltsi loomise meeskonna liikmel Maimu Valdmannil on väga palju laste kirjatöid, kunagi aastaid tagasi tehtud. „Kui ma neid praegu loen, siis probleemid on ju täpselt samad. Teinekord tahaks kohe välja tuua, et vaadake nüüd, mitte midagi pole muutunud, ainult aastaarvud.”
Anne Veirami sõnul peavad noored ja vanad suutma koos elada nii, et ei tekiks vastandust – meie ja nemad. „Me ei ole ju eraldi kogukonnad. Tõeline kogukond koosnebki eri vanuses inimestest – noortest, keskealistest ja eakatest. Nad peavad oskama koos elada, üksteist mõista ja omavahel suhelda. Kogukond tähendabki vastastikust vastutuse ja hoolivuse jagamist.”
Pisikesed mittetulundusühingud on püüdnud koondada kasvõi kümme või 20 inimest enda ümber. „Kui kümme protsenti elanikest käib huvikeskuses, siis see on suur saavutus,” tõi Eili Rajapuu Kuremaa kultuuriseltsist Jensel välja.
Ta ütles ka ühe kriitilise märkuse: „vabaühendused rahastavad oma tegevusi osalejate omaosaluse või ka projektitoetuste abil. Vald toetab napilt ruumide rendi ja juhendajate tasustamiseks kuluvad summad, umbes 75 protsendi ulatuses. Omavalitsuse huvi meie kohapealsete tegevuste sisukuse vastu on olematu.”
