KOGUKONNAL KÜLAS | Piilsi Külade Selts rajab kogukonnakööki

02.07.2025, 19:52

Piret Haav ja Ivar Ilves valmistumas Piilsis laulupeotule vastuvõtmiseks Fotod: Helar Laasik

Mullu Jõgevamaa parimaks kodanikuühenuseks valitud Piilsi Külade Selts saab Kohaliku omaalgatuse programmist (KOP) toetusraha Piilsi koolimajja kogukonna ühisköögi I etapi ellu viimiseks. Lammutatakse vana puupliit ja ehitatakse uus toimiv.

Piilsi külade selts = Piilsi, Jõemetsa, Kärasi, Kõrve külad. Piilsi Külade Seltsi juhatuse liige Ivar Ilves ütleb, et köök on kogukonnale väga oluline. „Kui me näiteks teeme kohalikega siin süüa, me saame kohe ka laua katta. Või kui näiteks saalis on seminar, siis köögiosas saaks kohvilaud olla. Me ei tahagi mingit ulme moodsat kööki, aga me tahame, et ta oleks korras, tunnustatud. Köögi tegemisel ja tunnustamisel ongi erinevad nõuded, sellest peab lähtuma, selle peab tegema nii nagu on nõutud. Pliidi me saime juba, vana pliit lammutatakse ära ja selle asemele tuleb uus pliit, sest vana on amortiseerunud,” näitab Ivar Ilves.

Piilsi koolimajas oli kunagi 17-18 küttekollet. „Saime küttseüsteemi ja radiaatorid ning nüüd oli teine talv hoone soe. 2024 sai see valmis. Lõpetatud. Välisfassaad ja aknad-uksed olid vahetatud aastatel 2008- 2009. Aga siseremonti ei saanud teha, kuna majal ei olnud kütet sees, sest kõik see niiskus, mis siia koguneb, see lihtsalt hävitab tehtu. Aga nüüd me saame remonti planeerida. Ja nüüd me oleme natukene juba fuajees alustanud. Ma sellist nüüdisaegset remonti, et seinad siledaks, ei aja väga taga. Et kõik püsiks ajastukohaselt nii kui vanasti. Nii nagu kunagi tehti. Maja on Pätsi ajal projekteeritud ja ehitatud, Pätsi valitsuse haridusministeerium eraldas raha ehitamiseks.”

Piilsi seltsimaja ootas laulupeotule saatjaid

Piilsi kool sai valmis 1940. Aastal ja selles hakati kohe andma kooliharidust. Vana koolimaja seisis uue ees, ajaloostend kivimaja ees imiteeribki vana koolimaja. Stendil on olemas isegi pilt, kus vana koolimaja on uue kivikoolimaja ees. Keegi on teinud selle toreda pildi.

Piilsi koolimajas on peale kooli, mis suleti 1972. aastal olnud veel kolhoosi kontor, külanõukogu ruumid, raamatukogu, kauplus, kino, sidejaoskond, õpetajatele korterid, Viimati olid raamatukogu ja sotsiaalkorterid. Aga praegu on vald terve maja andnud seltsi kasutusse. Nimetame maja Piilsi seltsimajaks.

Palju uusi ideid

Piilsi endises koolimajas on Piilsi Külade Selts teinud päevalaagreid. „Käivad meil mõned rühmad ja ekskursioonigrupid. Nüüd on meile kaks huvigruppi tulemas. Meil on siin on põnevustuba. Aga ööbimist praegu pakkuda ei saa, meie põhimure on ikkagi, et vesi sisse ja vesi välja tehtud ja saaks kogukonna jaoks köögi ning uusi tegevusi pakkuda.

Ja järgmine projekt peakski olema vesi sisse, vesi välja. Vesi sisse on ainult WCs, sellest on hea, et majal on oma puurkaev olemas. Tehtud aastal 2008. Kui meie Piretiga hakkasime külaseltsi vedama, sai ka pandud siis vesiklosettpotid, aga reovesi läheb kõik praegu sinna kogumiskasti lihtsalt. Üks projekt on kindel, see on imbväljak või siis biopuhasti. Praegu on tarbimine väike, et siis see kogumiskast ajab asja ära, need on originaalkastid, mis on hoone ehitamisel valatud.

Selles mõttes me oleme hästi tänulikud, et ikkagi eelmine seltsi juhatus tegi hästi palju ära ja kasutas eurorahasid (toetusi),” räägib Ivar Ilves.

Piret Haavale meeldib projekte kirjutada. Neil kaasa Ivariga ongi nii seatud, et Piret kirjutab projekte, tegeleb aruandlusega, teeb protokolle, aga Ivar viib need kõik ellu.

Ta tahab kõigepealt lae pealt kõik puhtaks teha, sest ka pööning tahab soojustamist. Kõige suurem soojuse kadu ongi lae kaudu. „Ühesõnaga siin on palju tööd ja palju projekte.”

Piilsi Külade Seltsi liikmele Piret Haavale meeldib projekte kirjutada. Neil kaasa Ivariga ongi nii seatud, et Piret kirjutab projekte, tegeleb aruandlusega, teeb protokolle, aga Ivar viib need kõik ellu ehk on projektijuht.

VAHELUGU

Madruse Piret ja Soo Ivar

Piret Haav ja Ivar Ilves on mõlemad pärit Piilsi külast, elanud naabertaludes. Kokku said nad ühel jaaniõhtul sõnajalaõit otsides. „Nii et ei pea üldse kaugelt õnne otsima, just jaanituleaeg viis meid kokku,” ütleb Piret.

Tänavu abiellusid nad pärast jaanipäeva ja laulupeotule saatmisel peeti Avinurmes ning Piilsis maha nende pulmapidugi. Kõiki vanu pulmakombeid austades.

Pruutpaar saatjatega Avinurme rongi juures. Laulupeotuli on Mustvee vallavanema Indrek Kullami käes

Piret on praegu Avinurme lasteaia direktor, Ivar on ettevõtja ja tegutseb kohalikus päästeseltsis. Ta on nagu kriimsilm, kel üheksa ametit.

Kui Piilsi Külade Selts 2003 alguse sai, siis Piret ja Ivar veel aktiivselt seltsi töös ei osalenud. „Meil olid lapsed väikesed, kolisime Avinurme,” märgib Piret.

Nüüd on Ivar juba viis aastat olnud külaseltsi juhatuses. „Sel aastal pidime valima uue juhatuse.

Lõime kokku, palju me siis oleme euroraha siia piirkonda toonud. Oli kuskil 60 000 euro ringis või rohkem natuke.” Ivar valiti tagasi juhatuse liikmeks ja Piret jäi seltsi liikmeks.

Küttesüsteem läks kallimaks

Kõige keerulisem projekt on seni Ivari ja Pireti jaoks olnud Piilsi endise koolimaja küttesüsteemi rajamine. „Kolm korda tegime selle küttesüsteemi projekti, kolm korda esitasime küll Tartumaa omavalitsuste liidu ja Peipsiveere programmi ja lõpuks siis PRIA -ee Alutaguse kohaliku tegevusgrupi kaudu õnnestus toetus saada.

Kahjuks tuli Ukraina sõda peale ja siis läks küttesüsteem 8000 euro võrra kallimaks. Õnneks vald aitas 8000 euroga meid, nii et saime süsteemi ikka lõpetada. 2022 oli see projekt, saime rahastuse ja 2024 lõpetasime.

Siis oli PRIA-lt võimalik saada neljas osas raha tagasi. Praegu enam seda võimalust ei ole ka PRIA-l.

Vahepeal oli omajagu asjaajamist. Pärast 2022. aasta 24. veebruari oli ehituse kallinemine ju hüppeline. Siis veel see, et külaseltsil ju raha projekti elluviimiseks ei ole, siis pead otsima kuskilt vahendeid. Õnneks ehitaja oli vastutulelik. See oli alguses, kui rahastus tuli ja ehitajaga sai juba räägitud, et kas sa oled kannatlik ja ootad raha, sest siis oli PRIA-lt võimalik saada neljas osas raha tagasi. Kui sai üks etapp tehtud, sai küsitud raha tagasi, sai ehitajale makstud. Praegu enam seda võimalust ei ole ka PRIA-l,” räägib Ivar.

Lõime kokku, palju me siis oleme euroraha siia piirkonda toonud. Oli kuskil 60 000 euro ringis või rohkem natuke

Palju ühiseid üritusi

Piilsi kandi kogukonnal on alati palju ühiseid üritusi. „Hakkame kevadest peale, nüüd juba teist korda me tähistasime 8. märtsi, naistepäeva. Naistepäeva üritus on meil siis siseruumis siin saalis. Jaanikut peame igal aastal. Siis on õunafest ka mitmendat aastat juba. Need on niisugused üritused, millega me kindlasti tegeleme. Ja kui tuleb külade tähtpäev, siis on kindlasti ka see üritus sellel aastal, juubeliaasta on. See on tavaliselt augustis.

Üks tänavuse Piilsi jaaniku süütajatest oli Pireti isa Johannes Haav (keskel tõrvikuga)

Jah, eelmine aasta oligi meil hästi tihe, sellepärast et me tahtsime kogukonnale teha kolm kingitust. Üks oli külakiik. Teine oli siis projektiga kultuuririkkuse kogemuspäev, kus olid kaasatud ka ukrainlased, kes süüa tegid ja oli ka külaturg. Ega Kohaliku omaalgatuse programmis (KOP) ei taheta väga neid projekte näha, mis on ainult küla sünnipäev. Et see on liiga igav, pead mõtlema midagi uut ja huvitavat välja. Noh ja siis ma mõtlesin, et olgu, paneme sellise kõlava nime, kutsume teised mittetulundusühingud (MTÜ-d) kohale, nemad teevad, meie naudime, inimesed kogevad ja tuligi väga hea. Aga see oli pühendatud tegelikult külade sünnipäevale.

Ja siis kolmandaks paigaldasime külaplatsile uue lipumasti ja Avinurme kirikus õnnistatud lipu, mis Avinurme külavanemate koja kaudu saime. Need olid need kolm kingitust,” tõdeb Piret.

Külakiik sai valmis mullu ja oli kingitus kogukonnale

Võlusõnaks koostöö

Piret oli siiralt üllatunud, kui Piilsi Külade Selts tunnistati Jõgevamaa 2024. aasta parimaks kodanikuühenduseks. „Küsisin otse, et miks meie. Me ei saa aru, sest meie tegime oma asja, tegime kogukonnaga koos ja koostöös teiste MTÜ-dega. Meile öeldigi, et meie tugevus on koostöö teiste MTÜ-dega, asutustega. Tõesti - kui me pusiks midagi üksi teha, siis ei jõua. Ümbruskonnas on aktiivseid MTÜ-sid, külakiige ehitasime koostöös Avinurme Ajavakk ja OÜ Alfrinaga. Kultuuririkkuse kogemuspäevale me näiteks kutsusime Lohusuu Logovesti. Lohusuu Logovestis on väga tublid inimesed, nad teevad oma tooteid. Kasepää külaseltsis on samuti väga tublid ja aktiivsed inimesed. Nad tulid ja õpetasid, kuidas teha värsket soolakurki kilekotis ja kiiresti.

Ja siis kutsusime Avinurme haridus- ja kultuuriseltsi Nurmetuled, nemad tegid kapsapirukat, õpetasid meidki tegema. Kohalik käsitöömeister valmistas laastukorve aga mitte puidust, vaid jõupaberist. Wiru Mill pakkus tatratooted.

Tegelikult kui suhelda nende ettevõtjate, MTÜ-de ja asutustega, siis kõik on kaasa tulemas.”

Kui midagi tegema hakatakse, siis kohalikud inimesed löövad kaasa.

Kui midagi tegema hakatakse, siis kohalikud inimesed löövad kaasa. „Nurumist ei ole, et tule ometi kodunt välja. Kui sa ikka käid koosolekul asja välja, inimesed tulevad ja teevad. Aga tulevad pensionärid, noored on paljudel päevadel hõivatud, nädalavahetusel saab nemad ka välja,” teab Ivar.

Eks ka Piilsi kandis on palju suvitajaid. „Meil ikka maal on niimoodi, et praegu suviti on ufod, mina nimetan neid ufodeks, suvekodudes, kes tulevad, isegi sealt on paar peret, kes on hakanud haakuma vaikselt, käsitööga, kangastelgedega, kes käivad, vaatavad, et oi, vanasti sai käia, siin on nii palju rohkem ära tehtud jälle ja nii edasi. See kõik võtab aega, minu meelest on praegune elu nii mugav olnud. Eks me kõik oleme väga kodused tegelikult. Kõigil on oma aed ja kes see ikka viitsib väga kaugele minna, mul on kodus suur terrass ja oma grill ja istun parem seal.”

Kui me pusiks midagi üksi teha, siis tõesti ei jõua, leiab Piret Haav

Piret toob välja, et pandeemiaaeg tegi väga palju pahandust. „Kõik said kannatada, Avinurme tünnilaat, huviringid, külaüritused jne. See pani ikka inimesed jälle kodudes istuma ja kokku ei taheta enam tulla. Näiteks Avinurmeski memmede tantsurühm ei tulnudki pärast pandeemiaaja lõppu enam kokku. Vahel kultuurimajas, kui on mingi teatrietendus välja kuulutatud ja siis tuleb päev enne teade, et pileteid on nii vähe müüdud, jääb ära.”

Traditsiooni jõud

Mustvee valla sünnipäeval korraldatakse alati vanal Sonda-Mustvee raudteetammil matk. „See on ka traditsiooniline ja see tuleb nüüd juba kaheksandat korda. Eelmisel aastal mõtlesime ja kirjutasime Mustvee valla kultuurijuhile Laidi Zalekešinale, et äkki jätame ära, inimesed ka ei taha juba enam seda pikka teed mööda tammi käia. Laidi ütles, et ei jäta, see on nii äge matk, teeme ikka. Tuli jälle teha ja tänavu tuleb ka.

Järgmisel aastal tuleb raudtee sünnipäev. Sajas. Seal me oleme ka osalised

Järgmisel aastal tuleb raudtee sünnipäev. Sajas. Seal me oleme ka osalised, Piilsi jaam on ju Piilsi Külade Seltsi piirkonnas. Koos vallaga mõtleme, mis hoonega saab ja mis üritus siis tuleb. Paneme selle matkaraja jälle üles. Teeme matkarada alati huvitavaks, oleme otsinud sinna materjali, et inimene läheb, mingisuguse aja tagant on tal mingi tekst. Küll juhtumised raudteel, külade sünnipäevad, naljalood, vanasõnad, ühesõnaga erinevaid asju saab panna tee peale kaasa, muidu on puhas igav vantsimine,” tunnistab Piret.

Noored tulid tagasi

Kui pandeemia ajal pandi kõik lukku, tulid Ivari ja Pireti kaks last koju. „Tulid poeg Raimond, poja elukaaslane Kerttu ning noorem tütar Laugren, kolmekesti panid suure laua endile suurde tuppa ja istusid ümber laua ning tegid seal tööd. Me veel ütlesime, et mõelge hästi järele, vett ei ole sees, kemps on õue peal, sauna peab kütma, et ennast pesta, tuba peab kütma, et soe oleks. Ja tütar ütles, et mis sellega siis on, nad on maalapsed, oleme maal kasvanud.

Neil ei olnud probleeme.

Ja kui see kaks kuud läbi sai, siis varsti ütles poeg Raimond, et ema, isa, Kerttu [poja elukaaslane] tahab siin elama hakata. No mina ikka ka tahan siia tulla. Hakkasime ehitama, nüüd on poisil maja katuse all. Taastab vanaisa kodu,” räägib Piret.

Perepoeg Raimond (vasakul) tuli koju tagasi ja taastab nüüd vanaisa kodu

Kõige vanem tütar elab praegu Inglismaal Manchesteris. „Aga kõik nad tahavad tulla maale. Et kui mitte päriselt, siis käivad oma puhkuse ajal maal. Ja näiteks jõulude aeg on nad kaks nädalat meil kodus Avinurmes, me iga kord naudime koosolemist.”

Piilsi kandis on veel noori, kes tagasi tulnud. „Siin kõrval Kärasi külas noored sätivad ka oma elamist. Neil on kaks väikest last, elavad koos juba ammu. On meie poja Raimondi sõber, kellega nad on läbi käinud, tuli ka vanaema koju. Tegid väikse majakese, kus saavad olla ja siis kasvuhoone ning hakkavad ilmselt mingil ajal vana maja taastama.

Piilsis on üks talu, seal suri üks vanem daam ära ja nende järglased, seal on kas kolmas või neljas põlv, palju lapsi. Nemad ehitavad, kaks perekonda. Praegu on neil see nagu suvila moodi, aga võib-olla nad ikkagi tulevad maale päriselt. Selles mõttes on lootust.

Eks see võtab aega, millal selline kogum rahvast jälle siia saabub nagu minu lapsepõlves oli,” märgib Piret.

Ivar tuletab meelde, kuidas tehti talguid, küll oli kartuli mahapanek, küll oli rukkivihkude sidumine enne kombaini tulekut. „Ma naeran, et olen selle pärandi sees kasvanud.

Ei ole meile võõrad kangasteljed, vikat, hobuniiduk ja looreha ja kõik need maatööd, mis tehti.

Ei ole meile võõrad kangasteljed, vikat, hobuniiduk ja looreha ja kõik need maatööd, mis tehti, seasünnitused, hamba lõikamised, noh, kogu, kogu see värk ja sellest rääkimata, et kui siga tapeti, siis ma olin ninapidi kogu aeg köögis vere- ja lihatoitude juures. Eelmisel aastal jõulude ajal võtsin mälu järgi ette, kuidas ema tegi verivorsti, tegime terve perega siis hunniku verivorste. Ja lihapirukate tegemist käisime tädi juures õppimas. Oleme teinud ka vanaema porgandipirukat. Huvitav, et meie lapsi huvitab ka, mis meie teeme.

Ja endalegi uskumatu, üks Saaremaa mees, kes on siit naise võtnud, on reklaami teinud, et paremaid suitsurääbisid, kui Ivar Ilves teeb, ei ole olemas. Rääbiseaeg tuleb. Eile käisime poisiga Mustvees, kilo eest küsiti 20 eurot. Nagu kuldkala. Ütlesin poisile, et võtame, vahepeal ikka teeme suitsurääbist ka, tegemata ei jäta,” lisab Ivar Ilves.

ARVAMUS

Oma kodupaigas, oma inimestele

Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse kodanikeühenduste konsultant Kersti Kurvits ütleb, et eelmise aasta Jõgevamaa parim vabaühendus võtab palju ette ja viib kõik plaanitu ka suurepäraselt ellu.

„Seltsis on ühendatud kohalike traditsioonide säilitamine uute ideede ja algatustega. Ja neile meeldib võistelda – küll ahjusaia, koduõlle, õunakookide valmistamises või siis hoopis niitmises ja puusaagimises.

Seltsil on tublid eestvedajad ja koostööpartnerid, kellega kõik plaanitu ka ellu viiakse. Lisaks on nad head projektikirjutajad – kui taotluse kirjutavad, siis ka toetuse saavad. Toetuste ja oma kogukonnaga koos on rajatud kena külaplats, suur külakiik ja korrastatakse külarahva kooskäimiskohana endist Piilsi koolimaja.

Piilsi Külade Seltsis tehakse seda kõike oma kodupaigas ja oma inimestele ja seda on nii palju, et kohalikud ütlevad: „Me ei suuda enam jälgida, mida kõike Piilsi Külade Selts teeb”.”