KOGUKONNAL KÜLAS | „Kus need õlled on”
20.9.2026, 17:33
Väga paljud naised ütlevad kodus, et läheme õlemuuseumisse. Aga mehed kuulevad, et minnakse õllemuuseumisse.
Laiusel tegutseva õlemuuseumi üks eestvedajatest Leina Kreek räägib Jõgevamaad külastanud maakondlike mittetulundusühenduste konsultantidele ühe loo: „Avasime muuseumiöö ajal õletoa, ilm oli väga kole, sadas vihma. Meile tulid külalised ja mees oli kuulnud, et siin on õllemuuseum. Meie kõik rõõmustasime, et väga tore, tulite õlemuuseumisse. Mees vaatas ikka väga kurjalt meid ja küsis naiselt, kus need õlled on, mis sa ütlesid. Sellega on probleeme olnud veel ja hea, et tõsiseid peretülisid pole tulnud.
Üheks kohvikute päevaks sai mu tütar tuttava käsitööõlle tootjaga kokkuleppele tutvustada tema tooteid ning soovi korral ka osta. Huvi oli suur ja reklaam tootjale hea. Aga me ei taha Tartu õllemuuseumile konkurentsi pakkuda, me jääme ikka käsitöö juurde,” lubab Leina Kreek.'
Ideid ammutas Aime Lang Rootsist
Leina Kreek võttis Laiuse õlemuuseumi üle 2017 aasta juunikuus, nii et tuleval aastal saab kümme aastat.
Juba aastal 1994 alustas Aime Lang Laiusel õlgehis esemetega tegelemist. Siis käis ka Rootsis ammutamas ideid koos õpilastega. MTÜ Käsitöökoda Kuldne Õlg asutati 2002, et asi oleks ametlik. Eelnevalt tegeles Aime Lang Laiuse naisseltsiga, millest kasvas välja muuseum ja MTÜ.
Leina Kreek liitus õlgehis esemete valmistajatega 2000date aastate algul. „Algul maksin ainult aastamakse, aga aastal 2017 taheti õlemuuseum maha müüa põllumajandusmuuseumile. Muidugi olin selle vastu. Praegu tänan oma sisetunnet. Aastal 2020, kui meil oli pandeemia ja Eesti lukku läks, siis mõned kuud enne seda helistas mulle põllumajandusmuuseumist inimene, kes on ka väga hingega pärandiasjade juures ja ütles, et noored tegijad ei aktsepteerinud sellist asja nagu õled ja mingid töötoad. Praeguseks tean, et ka lina osakond või töötoad on sealt muuseumist ära läinud.
Mina muidugi võtsin suure rõõmuga vastu kõik, mis võtta oli ja päästa sai. Ainuke asi, mis sinna jäi, oli see, mida me avastasime kaks aastat hiljem. Kui te pileti ostate ja selja keerate, siis on peegel, kus te vaatate ja seal ümber on ikkagi Aime Langi töö, mida meile kaasa ei ole antud.
Palju tooteid toodi Tartust, sh raamitud pildid ja väga palju kasetohust esemeid. 126-127 toodet oli enne uute toodete toomist ja nüüd ei ole veel kokku uuesti loetud, kui palju neid on. Lisaks on üleval hästi palju kasetohtu. Kasetohuga hakkas Aime Lang tegelema siis, kui ideed õleehistöödega olid enamikus ammendunud. Ta vajas uusi võimalusi,” lisab Leina Kreek.
Kool tegi lastega head tööd
Laiuse õlemuuseum tegutseb huvipõhiselt. „Kui me nüüd tuleme noorte juurde, siis meie kohalik Sirje Õispuu, tegutsenud õlgehistöödega üle 20 aasta. Tema õppis Aime Langi käe all õlgedest ilusat käsitööd tegema, tegi siis kooliõpilastele õleringi. Ja see oli pikki aastaid siin majas, siis ta läks koolimajja ja koolimajas 2024. aasta jaanuaris lõpetati õlering lastega ära. Tänapäeval on huviringi pakkumisi ja tegevusi nii palju, et lastel lihtsalt ei olnudki aega enam ja ringijuhendaja lõpetas ära.
Aga meil käivad ikkagi siin õpitubasid tegemas või osalemas meie enda lasteaialapsed.
Aga meil käivad ikkagi siin õpitubasid tegemas või osalemas meie enda lasteaialapsed. Meil on käinud mitmel aastal lapsed Paidest, ühel aastal lasteaiast, paari aasta pärast koolist, samu lapsigi tundsin ära.
Väga head tööd tehti Laiuse koolis toona lastega, sest kui me osalesime ühel aastal kodutütarde ja noorkotlaste suurlaagris Pärnumaal, siis seal oli üks vanaproua, kes tegi neidsamu mehikesi, aga mitte õlgedest, vaid heintest. Ja muidugi minul oli hästi uhke tunne sellepärast, et meie lapsed, kes olid kaasa võetud, eriti Laiuse lapsed, poisid muid samuti, neli-viis poissi, kõik istusid laua taga ja muudkui meisterdasid.
Siis ma seletasingi, miks nad oskavad ja miks nad teevad ja on siiamaani väga tublid tegijad,” lisab Leina Kreek.
Kohvikutepäeval ja talgutel palju kaasalööjaid
Noortest rääkides, siis kuidas vanemad ees nii lapsed järgi. Kui vanemad on aktiivsed, siis lapsed ei saa kuidagi jääda koju istuma. „Oleme kolm aastat õlemuuseumis kohvikut vedanud, olen kodus tegija, söögid valmis ja siis nõusid pesnud. Aga oleme rakendanud lapselapsi õnnelooside müümisel. Minu elukogemus näitab, et kui lapsed oskavad noorena mängida Monopoli, siis elus saavad nad ka hakkama.”
Kuidas vanemad ees nii lapsed järgi. Kui vanemad on aktiivsed, siis lapsed ei saa kuidagi jääda koju istuma.
Leina Kreek on aastaid eest vedanud kodutütarde tegemisi. „Kodutütreid ja noorkotkaid on mingi aeg väga palju olnud. On tegutsetud, kuigi Torma piirkonnaga ei saa võrrelda, sest seal ikkagi oli nii, et kolmandik koolist, 30-40 last, oli alati kaasas ja laagrites ja nad tõesti tahtsid tegutseda.
Meie rühmale Laiusel tegi suure karuteene pandeemia. Kui õpetajad ja lapsevanemad enam lapsi laagrisse ei saatnud, mõnda väiksemasse tegevusse või mõnda sellisesse, mis oli ühine tegevus malevas, oli hästi raske.
Praegu saan öelda, et aktiivseid poisse noorkotkaid on meil rohkem kui kodutütreid. Teeme ära! talgutel on noored kaasatud, just noorkotkad ja kodutütred koos vanematega,” jätkab Leina Kreek.
Pakkumisi rohkem kui võimalusi
„Kui alustasin aastal 2017, tahtsin jätkata Aime Langi traditsiooni ja kutsuda üle Eesti käsitööõpetajad siia õlest käsitööd tegema. Kahjuks juhtus niimoodi, et esimesel aastal tuli Kuremaalt paar meie inimest siia õpitubadesse. Ja teisel aastal oli üldse kaks-kolm inimest, kui me käsitöökoolituse välja kuulutasime, nemad olid ka lähiümbrusest. Aeg näitas, et pakkumisi on rohkem kui võimalusi osaleda ja see üritus meil saigi ammendatud.
Üks meie endine kodutütar Cleopatra Kapp teeb jõulude ajal õletoas koolitusi. Kuid õletoa inimesed on käinud pigem väljaspool koolitamas,” tunnistab Leina.
Koostööpartner on õletoale olnud Reine Koppel, kellelt saadi esimestel aastatel toona sordiaretuse instituudi (praegu maaelu teadmuskeskuse – toim) põldudelt materjali. „Oleme ka tuttavatelt talunikelt saanud kvaliteetset materjali õlgehistööks ja üks juhatuse liige on ka ise kasvatanud ruutmeetri peal ilusa pika `Sangaste` rukki. Ise puhastame õled, ise kuivatame, ise leotame, siis triigime ja siis meisterdame.
Erinevad värvid tulevad ahjus küpsetamisega, siis on toas rukkileiva lõhn, punapeedi keeduveega tuleb hästi ilus violetne, porgandiga tuleb kuldne. Ühel aastal värvisime õlgi sinise juuksespreiga. Aga mis pool võttis värvi? Pahem pool ehk siis tagumine pool ja lapsed tegid omale jõulusoki magneteid, siniseid. Mõtlesime, et keegi ei taha neid, aga osteti päris palju.”
