„KEVADE” 55 PALAMUSEL | Legendi sünd. Osatäitjad meenutasid
- Helve Laasik
- Aug 17
- 9 min read
Updated: Aug 25
17.08.2025, 21:05
1970. aasta 3. jaanuaril näidati Palamuse rahvamajas esimest korda 35 mm filmilindilt filmi „Kevade”. Täpselt samuti nägid tänavu 16. augustil Palamuse rahvamajas sama filmi kõik kohaletulnud huvilised.
Ürituse peakorraldaja Oskar Lutsu Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktori Arne Tegelmanni sõnul oli see võimalik seetõttu, et Rein Reimetsal on koopia olemas ja samuti vana tehnika, millega seda filmi näidata. Kuigi näitamise ajal laupäeval Palamuse rahvamajas tuli ka n-ö sunnitud pause, ootasid vaatajad huviga.
Filmi vaatasid koos Palamuse rahvaga ka peaosatäitjad Riina Hein ja Margus Lepa ning massistseenides osalenud kolm Palamuse meest – Priit Laast, Aivar Paju ja Ervin Luik.
Riina Hein ütles, et filmi vaatamise ajal imetles ta operaator Harri Rehe tööd. Kuidas ta laste suuri silmi näitas ja kuidas režissöör Arvo Kruusement neid suuri plaane tahtis, mis tollel ajal ei olnud üldse tavapärane.
„Kevade” filmis mängisid suurepärased näitlejad Kaljo Kiisk, Leonhard Merzin, Endel Ani. „Nautisin jälle Kaljo Kiisa mängu. Kõik oli suurepärane ja kõik teised samuti, Merzin ja Ani, suurepärast näitlejad,” lisas Riina Hein.
„Kevade” osatäitjatel polnud tol ajal pikka kohanemisaega. Margus Lepa sõnul ei jõudnud suurt midagi kohaneda. Ta kinnitas, et see on n-ö vana valem: lähed lavakasse, lõpetad ära ja siis esimese 20 aastaga selgub, kas sinust saab näitleja või ei saa.
Kuidas valiti osatäitjaid
Margus Lepa sõnul leiti ta bussipeatusest. „Esimene kokkusaamine oli siis, kui kool veel käis, sest ma sõitsin kooli. Siis oli suvi vahepeal ja sügisel sõitsin võtetele. Nii et sinna vahele pidid mahtuma fotoproovid, kaameraproovid.”
Riina Hein ütles, et ta on „Kevade” filmi saamisest nii palju rääkinud. „Minul oli pikem protsess, kui sinul oli seal bussipeatuses. Tollel ajal ilmus ajaleht Nõukogude õpetaja. Filmitegijad panid kõigepealt üleskutse selle lehe kaudu õpetajatele. Et tuleb niisugune film ja vaadake oma klassis ringi, kas on kedagi erinevateks osatäitjateks sobivaid lapsi. Ja meil oli kirjandusõpetaja ka klassijuhataja ning tema tuli ja ütles, et kui keegi tunneb, et ta tahaks kandideerida, siis palun andke mulle oma pilt, ma kirjutan siis iseloomustuse ja saadan ära.
Ütlesin pinginaabrile, et proovime. Minu pinginaaber oli kaunite valgete juustega ja mina olin tume nagu siiamaani. Ja siis ühel päeval tuli õpetaja ning ütles mulle, et tead, ma kirjutasin küll kirja, aga ma unustasin sinu pildi lisamata. Et äkki sa lähed ise Harju tänavale Tallinnfilmi ja viid oma pildi. Ütlesin jah. Läksin viisin oma pildi ära.
Kaua sa seda põed, lähed uksest välja ja ütled, väga tore, ilus ilm, ja unustad ära. Mina ka unustasin ära, elu läks edasi.
Kruusement võttis mind vastu, ta oli pikk mees hästi tõsise ja karmi näoga. Ja ma ei mäleta, kas Heiki Roots oli ka seal. Ja siis ta [Kruusement] vaatas mind ühelt poolt ja teiselt poolt ja ütles, et sa oled nii suur ja nii vana. Jah, ma olin 13.
Kui sulle niimoodi öeldakse, no kaua sa seda põed, lähed uksest välja ja ütled, väga tore, ilus ilm, ja unustad ära. Mina ka unustasin ära, elu läks edasi. Ma tean, et nad otsisid Teelet pool aastat või rohkem ja käisid Eestimaa läbi. Nad ei tahtnud võtta pealinnast lapsi, tahtsid maalapsi. Ja siis ühel hetkel olid nad oma suurte otsingutega jõudnud Tallinna.
Oli vahetund. Meie kõndisime siis oma pinginaabriga seal ja läksime õpetajate toast mööda, vaatasime, et üks suur mees on seal, siis ma tundsin vist natukene isegi ära või ei mäletanud ma teda. Me muidugi läksime sealt mööda, itsitasime. Läksime tundi ja siis äkki kutsutakse meid tunnist välja, mõtlesin, kas see tõesti on itsitamise pärast. Siis kutsuti mind õppealajuhataja tuppa. Ja seal olid kaks meest, Arvo Kruusement ja Heiki Roots, ja käisid jälle ümber minu ja jälle vaatasid ja jälle ütlesid, sa oled ikkagi nii suur ja vana.
Nad kutsusid mind kohe järgmiseks päevaks Tallinnfilmi. Tehti fotoproovid. Ma nägin fotoproove, neid oli üks või kaks paksu albumit, „Kevade” Teele osatäitjate pilte.
Ülejärgmisel päeval pidin minema harjutama. Fotoproovi ajal ka öeldi lauseid ette ja siis nii nagu siingi kogu aeg pildistati ja pildistati ja pildistati. Pandi parukas pähe ja siis kutsuti mind paari päeva pärast tagasi filmiproovile, käisin eelmisel õhtul veel Kruusementiga õppimas seda osa. No ei meeldinud talle mingi asi minu juures. Et ma nende kätega vehin, nagu ma siin praegu vehin, et mul üks kulm kogu aeg tõuseb, see peaks olema sirge.
Ütlesin uksest välja minnes, et milleks mind siia kutsutakse, kui mitte midagi minu juures ei meeldi, no milleks neid proove vaja on. Aga siis olime juba kõik koos filmiproovidega.”
Filmiproovis oli kaks Arnot. „Üks oli Siim ja teine oli siis Arno. Aga Siim oli nii pisikene, et ta oli mulle umbes õlani, kui me temaga proovi tegime, siis talle ehitati selline taburet, et me oleksime ühepikkused. Loogiliselt ei saanud ta siis seda rolli teha. Siis olid need otsused ja siis läks väga kiireks.”
Margus Lepa ei mäletanud raskeid katseid. „Sina olid ju täiesti Kiire nägu, sinu puhul ei olnud vaja niimoodi selekteerida. No ma olin kõige vähem Teele moodi. Mul oli lihtsalt natuke rohkem kuraasi kui mõnel teisel,” tunnistas Riina Hein.
Rasked hetked
Edasi tuli grimm, kui lähed kaamera ette, peab olema nägu peas ja parukas.
„Meil ei olnud parukaid,” mäletas Riina Hein. Margus Lepa mäletas samuti, et parukat tal polnud. „Rostislav Nikitin (töötas Tallinnfilmis kunstnik-grimeerijana – toim) jäi meelde küll. Tedretähti tehti niimoodi, et võeti tikutoos, siis ta pani endale tiku suhu ja muudkui tõmbas ja vajutas seda väävlit näkku. Tulemus oli hea, seda nägime filmilinal ka.”
Riina Heina tumedad juuksed aga tuli teelelikult valgeks saada. Ja see oli väga raske ülesanne. „Kõige raskem ja kõige-kõige valusam oli siis, kui pidime järgmisel päeval sõitma Palamusele esimest korda. Minu juuksed tuli valgeks saada. Ühel naisel oli ees valge pats ja nii valgeks pidi minu juuksed saama. Rein Aedma oli vist samal päeval, ma ei tea. Tema juuksed tuli ka valgeks värvida.
Kui nad järjest kolmandat korda mulle seal kahe tunni jooksul selle kõik pähe panid, siis oli nii valus, et mul täiesti automaatselt hakkasid pisaraid jooksma.
Tollel ajal ei olnud mingisuguseid blondeerimise vahendeid. Oli vesinikülihapend, nuuskpiiritus ja seebist tehti niisuguseid väikseid liistakaid. Ja siis pandi see mulle pähe.
Naised, kes on end blondeerinud, teavad, et see ei ole nii hull, kui sa ei ole kohe parajasti pead pesnud. Aga vesiniküüliapendiga on natukene teistmoodi. Kui siis ära pesti, olin punapea, aga valget küll ei olnud näha. Kohe tehti uus portsjon, pandi uuesti pähe, hoiti, võeti jälle maha. No natuke paremaks läks, aga mitte valge poole.
Ja siis, kui nad järjest kolmandat korda mulle seal kahe tunni jooksul selle kõik pähe panid, siis oli nii valus, et mul täiesti automaatselt hakkasid pisaraid jooksma. Nad lõpetasid, ime, et juuksed mulle veel pähe jäid. Ja järgmine päev, kui me Palamusele tulime elama, käidi minuga Tartus juuksuris nii kaua, kuni sai selle patsi värvi kätte.
Elu Palamusel
Filmivõtete ajal Palamusel poisid igavust ei tundnud. „Kõik olid elujõulised. Eks me mõtlesime, mida teha. Õhtuti sai valgustajatega mängitud võrkpalli. Ühesõnaga igav ei olnud.”
Riina Heinal oli natuke teistmoodi. „Poisse oli palju. Te elasite kõik ühes toas ilmselt. Aga mina olin seal tüdrukute toas ainukene, täiesti võõrad tüdrukud kõik koos. Ega poistega küll jalgpalli või võrkpalli mängimas ei käinud. Olime kooli ühiselamus.”
Mingit teksti pähetuupimist Margus Lepa ja Riina Hein ei mäleta. „Need olid nii lühikesed jupid, et nendega erilist probleemi ei olnud. Kaamera asend muutus ja ütled ühe lause ja siis kaamera teise kohta ja ütled teise lause või ütleb keegi teine midagi. Sa ei õppinud seda pähe.
Minu meelest ainukese monoloogiga oli Leonhard Merzin lõpus, lõpumonoloog oli natuke pikem,” lisas Margus Lepa.
Riina Hein aga kuulis filmi vaadates koguaeg kõrvus seda, mida Kruusement ütles kaadri taga.
Filmitrikid
Stseenid, kus Arno ja Teele kukkusid jääauku, filmiti hoopis Tallinnas, Pirita jõe ääres.
Riina Heina sõnul oli see Pärnamäe lähedal, kuhu oli kaevatud auk ja see oli ära võõbatud millegagi. Siis toodi tuletõrjemasinaga sooja vett. Seal peal oli suur lina, ümberringi oli soola ja siis selles augus olid parafiinist tehtud jäätükid. „Ma ei saa küll aru, miks meil pidid olema soojas vees kõik sukeldujate riided seal oma riiete all. Et mitte algul kohe seda pehmet osa ära lõhkuda, mis pärast pidi vajuma, kui ma sisse kukun, pidin mingi pulga peale minema, seejärel nad tõstsid mind sinna auku sisse. Kaadrisse jäi veel, kuidas jäätükk hüppas välja augu kõrvale.”
Ma saan ka veel midagi uut teada. Mõtlesin küll, et ma juba kõike tean iseenda ja „Kevade” kohta.
Priit Laast mäletas, et stseeni, kus Arno ja Teele jääauku kukuvad, prooviti algul filmida Palamusel talvisel ajal. „Me tritsutasime jääl, trits tähendas seda, et meil oli üks puuklots, millel oli traat jala all. Olime Palamusel Tootsi koolimaja all jääl, see oli hästi siledaks kastetud. Me libisesime väga hästi, aga tol korral kasutati Teele asemel dublanti.”
Riina Hein teadis siiani, et tema asemel ei olnud kordagi dublant. „Sind ei olnud üldse Palamusel.”
„Mina kuulen seda esimest korda praegu. Ma saan ka veel midagi uut teada. Mõtlesin küll, et ma juba kõike tean iseenda ja „Kevade” kohta,” tõdes Riina Hein.
Paraku seda aukukukkumise stseeni Palamusel ei õnnestunud täpselt nii üles võtta nagu vaja oli.
Kui kaua täpselt võtted kestsid, seda asjaosalised enam täpselt kahjuks ei mäleta. Aga kohe kindlasti ei saanud see nii olla, et septembris algasid võtted ja jaanuaris oli film valmis. „Ei usu, kardan, et sinna pidi kuhugi veel üks aasta vahele mahtuma,” tunnistas Riina Hein.
Tema sõnul oli vahepeal suvi ja pikem paus. Välja vahetati Tootsi osatäitja. Aare Laanemets leiti suvel laulupeol. „Ma tean seda, et olin 13, kui nad otsisid Teele osatäitjat ja kui nad kinnitasid, pärast olin ma 14.
Siis, kui tuli Aare Laanemets, oli vaja Tootsiga stseenid kõik uuesti filmida. Kui Toots ütleb, et mine vaata, niisugune kala seal on, siis me pidime tritsutama jää peal, aga jääd ei olnud ju suvel. Siis pandi lihtsalt rohu peale suur vineeriplaat. Ja siis me pidime väga õnnelikud olema ja tegema niisugust nägu, et nüüd tritsutame. Seda oli raske teha ja see ei tulnud nagu päriselt, Kruusement ei jäänud rahule.”
Margus Lepa ütles, et näiteks see õunte kauplemise stseen, seal on lumepallijälg seina peal, aga see on lubjaga tehtud.
„Kevade” 100 aasta pärast. Midagi ei tohi kaotsi minna
Margus Lepal tuli pähe mõte, et väga vahva oleks, kui 100 aasta pärast oleks võimalik kellelgi veel kord seda filmi vaadata, iseasi, kas see ütleb midagi, sest selles filmis ei ropendata, kuidagi nagu lahja võib tunduda.
„Me nägime täna midagi unikaalset, mille kaotsiminekut võib-olla ei tohiks endale lubada.
Kasvõi sellepärast, et kui praegu meil on igasugused digitaalsed koopiad, siis ma ei tea, mis võib juhtuda elektriga või magnetväljadega ja neid enam ei ole.
„Kevade” originaalmaterjal peaks olema alles Peterburis. Kui ta seal on, siis ta on, aga ma tean ka, et Tallinnfilmil peale kaubamärgi vist ei olegi enam mitte midagi. Riiklikud ja erasuhted on nii pea peal, et natukene nukker hakkab.”
Riina Hein on väga tänulik Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi juhile Aarne Tegelmannile, kes on kogu oma südame ja hinge pannud selleks, et need filmid ja Palamuse on jõudnud ikkagi igale poole Eestimaale.
Mõtlesin, et kes tuleb siia nüüd veel seda filmi vaatama, nad on kõik seda näinud, kaks korda aastas näidatakse filmi. Väga huvitav oli seda vaadata sellisena ning tähistada 55 aasta juubelit.
Tänan teid, et teid on siin nii palju ja et te ikkagi austate seda tööd, mis Kruusement ja Rehe ette võtsid oma meeskonnaga.
Ja loomulikult, et meil on selline kirjanik nagu Oskar Luts, temata poleks ju filmigi.”
Lisalugu
Kolm Palamuse poissi
Massistseenides osalenud Priit Laast tundis ennast küll filmis ära, aga vaevalt nüüd tema kaaslased teda ära tunnevad.
Priit Laast ei tahtnud kogu au endale võtta, saalis olid veel kaks tema klassivenda, kes lõid samuti massistseenides kaasa. Need mehed olid Ervin Luik ja Aivar Paju.
„Meiega käis asi kiirelt ja lihtsalt. Meil oli siis Palamusel läbi käidud neli klassi ja jõudsime viiendasse, tee äärde koolimajja ja siis viiendas klassis olles see kõik juhtuski. Minuga juhtus niimoodi, et klassivend Aivar tuli, mina olin koolitundide vaheajal alumisel korrusel. Aivar ütles, et mine teisele korrusele, saad filmi. Ja läksingi. Seal oligi saalis Arvo Kruusement ja võib-olla ka Heiki Roots. Igal juhul kaks inimest oli. Küsiti, kas oleme nõus. Muidugi olin kohe nõus,” rääkis Ervin Luik.
Aivar Paju meenutas, et kihelkonnakooli poisid, kes filmis osalesid, kandsid „Kevadet” väga eriliselt hinges. „Esimesed neli aastat õppisime vanas Tootsi koolimajas, ja kui filmivõtted tulid, siis see oli takkajärgi mõeldes ka üks ilusamaid aegu.”
Ervin Luik lisas, et „Kevade” ülesvõtmise aeg oli põnev, aga sisevõtted tehti Tallinnas stuudios. Priit kahjuks ajas oma juuksed ära. Siiamaani enam eriti ei kasva. Aga muidu oli vähemalt sellest hea, et oli rajoonitöö, vabariigitöö. Kui päike paistis, öeldi, et tuleb minna võtetele. Läksime, muidugi pärast pidime kõik järgi vastama, aga nii tore aeg oli. Tallinna ja Palamuse vahet sõitmine ei tüüdanud kedagi ära. Algul pidime sisevõtete ajal Tallinnas olles 21. keskkoolis õppima, aga seal öeldi, et meil ei ole teiega midagi teha. Me saime linna peal jalutada, kui oli vaba aeg.”
