Kaljaani 87. hooaeg tuleb tantsurohke

Helve Laasik
Apr 17
7 min read

17.4.2026, 17:16

Kaljaan tantsuhoos Pajusi rahvamaja välilaval, laulupeotule teekonnal mullu 27. juunil Foto: Helar Laasik

Kevad-suvi tuleb Pajusi rahvatantsurühmal Kaljaan väga sisutihe - pärimus- ja vanade seltskonnatantsude õhtu 25. aprillil Pajusi rahvamajas, kus tuleb esitusele just Põltsamaa kihelkonna pärimustantsu noppeid.

23. mail astutakse üles oma küla päeval, ehk „Pajusi küla elab”, 31. mail võetakse osa etendusest -Oi, mis värvi...-. Sadala tantsupeo rahvusliku etenduse päevast, seal on oma repertuaar igal rühmaliigil.

Ja 13. juunil peetakse maakonna suurt liikumispidu Jõgeval, kus osaletakse rahvatantsijate blokis. Pajusi jaanipäeval esinemine on saanud juba aastakümneid traditsiooniks ja oma rühma Jaanil ka au jaanilõke süüdata. Samuti osaletakse ka lossipäeval Põltsamaal 4. juulil. Pärimuspeole Baltica tehti ka oma kava, nii et on ikka päris mõnusalt täis pakitud hooaeg.

Proovides on sellepärast iga minut arvel, kõigil peab olema aeg väärtuslikult täidetud.

Pärimusmuusika festival Võrus on olnuid Kaljaanile huvitav esinemispaik juba kaks aastat, aga tänavu jääb Võru vahele. Lihtsalt ei jätku aega, et selleks korralikult valmistuda.

„Mullu tegi meie juhendaja Maia Lepiste mõnusa põimitud kava, kaasas meie lapsed ja lapselapsed ka kampa, ehk osalesime juba pererühmana. Oleme nii mõnegi tantsuetenduse andnud just koos lastega,” räägib Kaljaani tantsija Katrin Mattis.

Tänavu suvel lähevad Kaljaani mehed meeste tantsupeole. „Meeste tantsupeole ei võeta naisi,” märgib Katrin Mattis. Esimest korda käisid Kaljaani mehed meeste tantsupeol aastal 2015.

Kaljaani mehed meeste tantsupeol 2015 Foto: Erakogu

Järgmisel aastal on plaan osaleda segarühmaga ka naiste tantsupeole. „Naiste tantsupeol on perelood, seal on mehi ka vaja,” märgib tantsija Piret Pärnasalu.

„Naiste tantsupeoga on lihtsam, see on meie maakonnas. Sinna eelistatigi näiteks viimasel korral ainult Jõgevamaa segarühmasid,” meenutab Katrin Mattis.

Kaljaan naiste tantsupeol Jõgeva staadionil Foto: Erakogu

Piret Pärnsalu tuletab meelde, et Kaljaani naised on käinud ka eraldi naiste tantsupeol, mehed on siis koju jäänud.

1981 aastast on osaletud kõikidel Tallinnas peetavatel üldtantsupidudel. Piret Pärnasalu ütleb, et viimasel ajal on tantsijate prooviaegasid ka suurel peol kokku tõmmatud. „Õnneks oli suur töö tehtud juba kodus ette ära.”

„Rahvatantsijad hakkavad rohkem kokku hoidma, saad tuttavaks teiste rühmadega, saad kogemusi vahetada,” teab Katrin Mattis. Aimar Mattis ütleb, et samas rühmas on uued inimesed juba. Katrin Mattise hinnangul on tantsijal lihtsalt pikem ettevalmistusperiood, tekib kogukonnatunne või ühtsustunne, sest prooviaeg on ju nii pikk, tegelikult peagu nädal aega. „Sul tekib juba nende teiste rühmadega, kes su kõrval on igal pool, oma suhted proovide ajal.”

„Nädalas korra peab jala soojaks saama”

Kaljaan teeb aga proove kaks korda nädalas, esmaspäeviti ja neljapäeviti, alustatakse õhtul kell kaheksa. „Praegu jääb aga alati trennis aega väheks, sest meestel on ka vaja meeste tantsupeoks harjutada,” märgib Piret Pärnasalu. Katrin Mattis ütleb, et esmaspäeval on selles suhtes raske, kuna nädala alguses ei ole veel uuesti rütmi kätte saanud, neljapäev on kergem. Kaljaani tantsija Aimar Mattis tuletab meelde, et mõned aastad olid proovid ainult neljapäeviti ning see rütm oli kindel. Aga ka varem on Kaljaan teinud ka kaks korda nädalas proove. Kõige raskem on prooviaegasid sobitada nendel tantsijatel, kellel vahetustega töö. „Nädalas korra peab jala soojaks saama,” lisab Piret Pärnasalu. Seega ongi turvaline, et trenn peab toimuma kaks korda nädalas, siis vähemalt ühes saavad ikka kõik kokku.

Katrin Mattise sõnul on rühmas päris palju õpetajaid. „Kaheksast naisest ongi viis õpetajat – neli lasteaiaõpetajat ja üks koolis.”

Kõige raskem on prooviaegasid sobitada nendel tantsijatel, kellel vahetustega töö.

Noorte tantsijate juurde saamisega pole Kaljaanis praegu probleeme. „Just noored toovadki meie keskmise vanuse alla. Meie kõige staažikam tantsija on 40 aastat tantsinud Hille Pälsing ja meestest on Kuno Lepiste, kes on tantsinud üle 30 aasta. Just praegune juhendaja, Maia Lepiste alustas ka selles rühmas sellel ajal tantsimist ja kutsus ka oma venna, Kuno rühma tantsima. Sellest ajast saati on Maia Lepiste tantsurühmaga Kaljaan ühist tantsujalga astunud. Kõige noorem tantsija käib meil praegu 10. klassis.

Oleme naernud, et on Kaljaani seeniorid ja juuniorid ning vahele veel ka noored,” tõdeb Piret Pärnasalu. Tema on Kaljaanis tantsinud aastast 2000. Algul oli tal teine perenimi. Ta tantsib koos mehega. Piret Pärnasalu ütleb, et tema abikaasa tantsis juba varem, aga üks noormees jäi ilma paariliseta ja siis kutsuti teda tantsima. „Algul tantsisin teise paarilisega ning oma mehega tantsin aastast 2008. Tantsisime mehega vahepeal kahes rühmas, aga kui teises rühmas hakati ka muid tantse tantsima, siis otsustasime, et jääme sellesse rühma, kus oleme kauem olnud ja mis on meile südamelähedasem. Siin me nüüd oleme,” lisab Piret Pärnasalu.

Aimar Mattise sõnul on tema tantsinud kakskümmend aastat, kõigepealt noorterühmas ja nüüd põhirühmas. Aimar Mattist kutsuti, sest tulemas oli naiste tantsupidu, Kaljaanil oli ühte meest vaja. „Siis tulin ja siin ma nüüd olen.”

Tantsisidki kokku, ka päriselus

Katrin Mattis tuli Pajusi kanti aastal 2011 ja poole aasta pärast ka tantsima. „Olen tegelenud eelnevalt rahvatantsuga, tulin samuti teise perenimega siia rühma,” tutvustab end Katrin.

Ta lisab, et rahvatants on tal hinges, ta ei oskakski ilma rahvatantsuta olla. „Meid pandi Aimariga koos tantsima enne naiste tantsupidu ja siis me tantsisimegi kokku,” tunnistab Katrin Mattis.

„Meie rühmas tantsivad kaks abielupaari, kes on abiellunud rühmas tantsimise jooksul,” lisab ta.

„Paljudel tantsivad ka lapsed rühmas,” ütleb Piret Pärnasalu.

Kaljaan 2011. aastal öösel teatetantsul osalemas Foto: Erakogu

„Kui meil on etendused, siis meie pere tantsib täies koosseisus. Mul on hea meel, et tütar tantsib meil samuti ja poeg on nüüd esimeses klassis ning nemad lähevad ka tänavu suvel Rakverre meeste tantsupeole,” räägib Katrin Mattis.

Piret Pärnasalul tantsivad samuti kõik neli tütart. Kõige väiksematega tegeleb Kaljaani juhendaja Maia Lepiste. Kõik sai alguse sellest, et lasteaias tehti eelkooliealistele tantsurühm, sealt said nad juba n-ö pisiku sisse. Kaljaanis on ka väiksemaid lapsi ning pererühmaga käidi Palamusel 2024. aastal, oli etendus.

Katrin Mattis ütleb, et lapsed on juba emade kõhus olles kogu aeg tantsinud, sest emad on ju viimase võimaluseni rühmas kaasa löönud. Piret Pärnasalu tantsis kuu enne viimase tütre sündi veel laval, sest peeti Kaljaani juubelit.

Maia Lepiste on Kaljaanis tantsinud üle 30 aasta, juhendanud on ta rühma neli aastat. „Kõige raskem on loomulikult hakata seda rühma juhendama, kus sa ise oled üles kasvanud,” tunnistab ta.

„Sul ei olnud lihtsalt muud valikut,” tõdeb Piret Pärnasalu.

Lapsed tantsima koos vanematega

Maia Lepiste on Kaljaaniga ühe rühmajuubeli ja mõned peod teinud ning toredaid etendusi korraldanud. „Olen rohkem selline pärimuse armastaja, on väga tavaline, et trenni soojendusse on põimitud mõned pärimustantud. Teeme ka koostööd pärimusmuusikutega ja korraldame pärimustantsutubasid. Oleme käinud kahel Võru pärimusfestivalil. Kaasame võimalusel alati oma lapsi. Minul on ka juba lapselapsed meie trennides kaasa löömas ja muidugi harjutades saab lavale. Praegu tantsib mul rühmas kaks nooremat last, ehk tüdruk ja poiss, kaks õepoega, vend, vennapoeg ja mees. Minu soov on olnud alati lapsi kaasata koos vanematega. Sealt on tulnud pererühmade kokkupõimimine ja siis koos osalemine ja ühte kasvamine.

Sellel hooajal on mul on samamoodi pererühm esimese klassi lastest. Mõtlesin küll algul, et ei teagi, kas saab kokku vanemaid, aga täitsa ägedaid vanemaid ilmus lastel välja, kes pole ka kunagi tantsinud ja kes avastas tantsusammud uuesti. See ongi just see koht, kus tegelikult saadakse oma esimene kogemus ja kellel ka see kogemus on olemas, just lapse ja perega koos tantsupõrandal osalemine. See teeb minul juhendajana ja tantsijana kohe südame eriti soojaks, see on lihtsalt nii eriline tunne minu meelest.

Mul on neljas pererühm ja just selles rühmaliigis näen kõigepealt kasvamist, koos tegemist, ühist tantsimist. Mulle meeldivad sellised teistsugused projektid, huvitavad võimalused, mis panevadki rahvatantsu ja rahvakultuuri mõtte sinna juurde,” räägib Maia Lepiste.

Kaljaan 2009. aastal Rootsis Foto: Erakogu

Tänavu oli väga huvitav Baltica projekt, kriteeriumiks oli, et peab olema elava muusika saatel. „Mu oma lapsed mängisid seal, tütar viiulit ja õepoeg lõõtsa.

Me pole seda kava siin kohalikule kogukonnale üldse esitanud, 25. aprillil me sellega siis üles astume. Muidugi oli see aasta hästi teistsugune, sest jälle oli pandud piirid ette, et sa võisid teha oma etteaste oma kohapärimusena, ehk nopped oma kihelkonnast ja selle ümbrusest. Meil on see väga raske, sellepärast et Põltsamaa kihelkond on vana Viljandimaa. Ja siit kohapealt üleskirjutusi praktiliselt polegi, otsimine oli ikka väga raske. Käisime igasuguseid andmebaase läbi, mu mees läks nii hoogu, otsis igalt poolt ja ka leidis päris huvitavaid üleskirjutisi, mida sai ka kasutatud. Kõik töötasid kaasa ja mõtlesid kaasa, just see oli hästi tore,” teab Maia Lepiste.

Lisalugu

Huvitav kogemus algajatega

Maia Lepistele meeldib arenev tantsija. Nii algas koostöö Puurmani rahvamajaga. „Juhendan neid. Puurmani kultuurijuhi südamesoov oli juba mitu aastat luua oma maja segarahvatantsurühm. Sügisel teatas kohalik kultuurijuht Meelis Kõresaar, et tal on tantsijad olemas. Mitu paari on vaja? Helistab kahe tunni pärast, et viis paari on koos, kas sa nüüd tuled? Ma ei saanud enam ära ka öelda. Olgu, millal sobib? Homme õhtul. Hea küll, ma tulen vaatan teid üle. Oligi kuus paari reas. Tegelikult on meil nüüd juba seitse paari, aga üks paar jäigi tervise tõttu kõrvale. Kõik on algajad, ma sain ka ise taas huvitava kogemuse osaliseks. Nimelt olen muidu laste ja noorte peale spetsialiseerunud rohkem, ehk see on mul olnud rohkem aastaid südamelähedasem.

Nüüd aga segarühmad, mis on ka põnev ja omamoodi uus katsumus.

Algul natuke isegi pelgasin kuidas mind täiskasvanud vastu võtavad. Mõtlesin, et proovin ja kui ma tunnen, et mind aktsepteeritakse juhendajana, siis läheme edasi. Loodan, et kõik on hästi läinud ja isegi mehed kuulavad viisakalt.

Tore on kogeda, kuidas algab protsess päris algajate tantsijatega või siis teine variant, kus on suurte kogemustega, kauaaegsed tantsijad, kui liitub juba tegutseva rühmaga mõni algaja. Rühma trennikava ja selle erinevus on nii suur, et see on päriselt põnev. Mulle meeldib, sest ma näen ja armastan arengut.”