JÕGEVA LINNA LOOD | „Tegelikult on Alo Mattiiseni loomingus hästi palju põnevat. Kuulake.”
- Helve Laasik
- 6 days ago
- 16 min read
Updated: 5 days ago
17.4.2026, 11:07
Nõnda soovitas Aloga koos Tallinna konservatooriumis õppinud muusikaõpetaja ja dirigent Maret Oja.
Teisipäeval Betti Alveri muuseumi kogunenud meenutasid Alo Mattiisenit ning tema loomingut.
'
Millist muusikat Alo Mattiisen kuulas
Alo Mattiiseniga mitmes ansamblis koos mänginud koolivend Aivar Mihkelson ütleb, et tema pidi piirduma kaherealise maki lintidega, millel olid monosalvestused. „Õemees Juhan Algusel oli väga korralik kogu neid tegelikult hea kvaliteediga monolinte ja siis sealt saigi igal võimalusel lindistatud.”
Kuidas möödunud sajandi seitsmekümnendatel lindistamine käis
Aivar Mihkelson ütles, et lindistamine käis neil vahel ka talgude korras. „Tol ajal oli niimoodi, et meile kättesaadavad olid ainult kiirusega üheksa lintmakid. Selleks, et ühte plaati ümber lindistada, pidime kaks makki käima panema ja paralleelselt siis üks mängis maha ja teine samaaegselt lindistas. Ei olnud võimalik siis veel mälupulga peale kopeerida või paarikümne sekundiga see plaat netist alla tõmmata.
Mäletan, et minul ei olnud vist sel hetkel veel oma magnetofoni, kuid linte ma juba kogusin. Raul Vaigla ema töötas perbüroos registreerijana ja seal oli ümmarguste nurkadega makk, kuhu kahjuks ei mahtunud väga suured kettad peale. Ja me otsustasime, et läheme ühe sõbra, Jaak Salundi juurde, kes elas Õuna kandis. Temal oli kõrvalhoone, see oli selline sauna eesruum, kus me saime kedagi segamata, siis isegi hilistel tundidel lindistada ühe maki pealt teise peale. Sõitsime rõõmsalt, ma mäletan, meil olid jalgrattad, Margus Mitt oli kindlasti kaasas, kes seal veel võis olla, ei mäleta, aga Jaak Salundi ootas meid juba kodus.
Olin kusagilt kuulnud, et kui väga uni peale tuleb, tuleks panna tikud silmalaugude vahele. Siis ma esimest ja viimast korda proovisin seda.
Minul oli Rauli ema käest laenuks saadud magnetofon ratta leistangide peal. Järsku tuli mingi auk ja see makk tegi väikse hüppe ning põrkas nagu kummipall maapinnalt tagasi. Mõtlesin, et see lindistamine on omadega metsas, aga mis edasi saab... Peame ju selle maki tagasi viima, see oli ju perbüroost laenatud makk. Läksime kohale. Mis seal salata, vene tehnikal olid oma võlud, magnetofon läks ilusasti käima nagu ei oleks midagi juhtunud.
Ainuke asi oli, et sinna mahtusid vaid väiksed lindikettad peale, aga see, mille pealt me tahtsime lindistada, oli natuke suurem. Selleks, et lint koos kettaga makile peale mahuks, tuli maki kaas ära keerata ja kõrvale tõsta. Oli juba hiline tund, olime kolmekesi ja seal sauna eesruumis oli mugav diivan. Leppisime kokku, et üks valvab, kuna lindi lõppemise korral hakkas makk kohe selle lindi lõppu mootori vahele kerima. Mina olin siis esimene valvur, tuleb välja, et mitte väga usaldusväärne.
Olin kusagilt kuulnud, et kui väga uni peale tuleb, tuleks panna tikud silmalaugude vahele. Siis ma esimest ja viimast korda proovisin seda. Jäin üksi valvama sinna eraldi tooli peale, nemad kaks lasid nurru diivani peal. Jälgisin seda makki rõõmsalt, ketas käis seal ringi ja ühel hetkel ma ärkasin kõva ragina peale, sest lint jooksis juba alla veorataste vahele.
Kuna kõik soovisime sellest lindist koopiat, pidime selle lindi uuesti peale panema ja jälle sama protseduuri läbi tegema, aga siis valvas juba keegi teine.”
Alo lemmikud olid Emerson, Lake & Palmer, Yes, Pink Floyd, Focus
Focuse mõjutusi heas mõttes võib ära tunda ka In Spe loomingus. „Näitena võiks tuua instrumentaalpala „Maarjaorg”, mida oleme ka koos Raul Vaiglaga Alo mälestuskontserdil esitanud 2013 ja 2014. Viimasel korral Andrus Rannaääre ja Karl-Juhan Laanesaare osalusel.”
Aivar Mihkelson tunnistas, et kui hakati Aloga koos ansamblit tegema, siis repertuaari tegelikult ikkagi valiti ja kuulati lintide pealt. „Sain siis õemees Juhan Alguse käest väga palju materjali. Armastasin küllalt käredat muusikat, kus kitarr oli justkui n-ö esimene viiul.
Alo tolleaegseks suureks eeskujuks oli siis Keith Emerson. See oli juba tema tollasest mängustiilist tunda.
Öeldakse, et erinevused täiendavad, olime kõik erineva muusikamaitsega, aga oli ka muidugi ühiseid jooni.
Väga kuulus kitarrist oli Jeff Beck, tegime tema plaadi pealt ühte lugu „Blue Wind”, kontsertvariandilt ja see plaat oli kindlasti Alol olemas. Ka ta õde Ade ütles, et see plaat on alles sellest ajast. Muidugi oli seal ansambel Focus, Focus III oli tal kindlasti olemas, Emerson, Lake & Palmer plaate oli mitu, „Pildid näituselt” ja veel mõned plaadid.”
Alo juures käidi siis muusikat kuulamas. Ta oli endale soetanud selle aja kohta arvestatava plaadikogu ja organiseeris sõpradega kuulamisõhtuid. „Mina kahjuks ei olnud seal seltskonnas, aga ma tean, et sellest oleks Toomas Muru osanud palju paremini rääkida, tema ja Harry Ilves ja veel mõned sõbrad. Alol olid head suhted diskoklubiga GA2. Sinna kuulusid Guido Jõeäär, Aivar ja Arvo Jõgiste. Neilt sai ta laenuks vinüülplaate lisaks omadele.
Aga ma tean, et talle meeldis ka ansambel Yes, kus oli ka väga hea klahvpillimängija Rick Wakeman.
Pink Floydi kuulati kindlasti ja veel mõned head ansamblid, kelle muusikat ma siiani hea meelega kuulan.
Alo käis koos paari sõbraga nädala lõpus Tartus plaaditurul, kus sai plaate vahetada ja osta. Peale ostude-vahetuste sooritamist läksid nad koos Taara baari, seal oli lahke baarimees. Võtsid oma värskelt saadud plaadid ja see baarimees lubas plaate kuulamiseks peale panna. Nad istusid seal ja nautisid muusikat.
Repertuaari valisime lintidelt ansamblite Deep Purple, Black Sabbath, Hurriganes lugusid.
Peo algfaasis esitasime omaloomingule lisaks tuntud tegijate Jeff Beck, Billy Cobham, Santana, Pekka Pohjola loomingut. Üritasime ikka niimoodi õhtuid sisustada, et esimese nn seti me mängisime instrumentaalmuusikat. Need, kes ei tahtnud seda kuulata, tulid juba teadlikult hiljem peole. Mingi seltskond oli alati ka algul kohal, me päris tühjale saalile ei mänginud.
Öeldakse, et erinevused täiendavad, olime kõik erineva muusikamaitsega, aga oli ka muidugi ühiseid jooni.
Vahepeal läksid meie teed Aloga lahku, mina olin Tartu ansamblis „Sirged vaod” mängimas, Raul ja Margus jõudsid ka sinna. Siis mind kutsuti Tabivere ansamblisse mängima, Wicing oli selle koosluse nimi. Kui ma sinna esimesse proovi läksin, ma isegi ei teadnud, et Alo seal juba ees on. Läksin sinna proovi, vaatan, Alo. Alo rõõmustas, et nüüd saame jälle instrumentaalmuusikat ka mängida.
Alol olid sugulased Rootsis, nii et ta sai sealt ka mingeid plaate, vahel isegi meie soovituse järgi lasi tellida sealt uuemaid plaate. Aga ta oli sugulastelt saanud ka ühe noodikogumiku, mis sisaldas filmi „Saturday Night Fever” laulude noote. Alo muidugi oli hea nooditundja, tal oli muusikakool juba lõpetatud (1976 – toim), ta õppis Tallinnas, see oli 1981. aastal. Me mängisime instrumentaalpalana ka Bee Geesi lugu „How Deep Is Your Love”. „Manhattan Skyline” oli teine lugu sellest noodikogumikust, mida me mängisime ka 1981 Linnahallis vokaalinstrumentaalansamblite võistluse lõppkontserdil.
1983 tahtis Erkki-Sven Tüür ansamblijuhi koha In Spes maha panna, Alo kutsuti teda asendama. Saime küll hiljem kokku, aga meie viimane koos musitseerimine oli tõenäoliselt 1982. aastal.”
Kuidas Alo kutsika tahtis ära osta
Alo Mattiiseniga samal aastal Tallinna konservatooriumi õppima asunud muusikaõpetaja ja dirigent Maret Oja ütles, et nagu Alogi, tundis ka tema end konservatooriumis alguses ebakindlalt. „Ka Alo tegelikult põdes väga ja pärast esimest aastat mõtles, et läheb ära, jätab Tallinna maha, sest väikese Jõgeva linna poisina ei suutnud ta Tallinnaga kuidagi üheks saada.
Ühikas elasime lühikest aega, sest Alo sai peagi oma elamise Nõmmel.
Ühikaajast ma teda eriti ei mäleta, aga mul on meeles üks seik. Oli tulemas aastavahetus, 1982/1983. Ja mul olid kodus maal koerakutsikad. Mõtlesin, et lähen aastavahetuseks venna juurde Läti piiri äärde Mõisakülla ja kingin vennale kutsika.
Nädalavahetusel tulin selle kutsikaga ühikasse, kutsikas pidi kuus päeva olema ühikas, kuni kui ma siis venna juurde sõidan. Muidugi oli ta kõikide lemmik, paneb mööda konservatooriumi koridori edasi-tagasi, vintadi väntadi, ta oli nii nunnu, nii karvane ja nii armas, kõik kussutasid teda. Alo tahtis seda kutsikat minult ära osta. Mina ütlesin, et ei müü, mul on vaja vennale kingitus viia. Kuni ta lõpuks ütles, et annab mulle 120 rubla. Sellel ajal oli see sama hea kui miljon. See oli rohkem kui kellegi kuupalk. Mõtlesin, kust nüüd tudeng võtab sellise raha. Ütlesin, et ükskõik kui palju sa annad, mina seda kutsikat ära ei müü.
Ja siis läks Alo elama oma korterisse ja konservatooriumi ajal meie teed väga ei ristunud. Vahel ta oli ühikapidudel, ühikas tegime ikka igasuguseid lollusi, küll me käisime vastlasõitu tegemas plastmasskaussidega ja reformvooditega ja Pääsküla rabas vorstikesi grillimas lõkke peal. Tema siis oli ka meiega kaasas,” rääkis Maret Oja.
Muusikal „Väike merineitsi”
„1989. aastal läksin Jõgeva esimesse keskkooli tööle. Tegime kooliteatriga Liblikapüüdja palju koostööd ja siis tuli aasta 1992. Alo oli siis just Katri Varbolaga tuttavaks saanud, Katri oli äsja loodud uue valimisliidu Isamaa sekretär. Üks hea seik on ka. Alo sattus Katri kõrvale istuma mingil õhtul ja siis küsis telefoninumbrit. Katri oli pika mangumise peale talle oma telefoninumbri öelnud, lootes, et ega Alo ikka ei helista, ega see number talle meelde ei jää. Aga Alol oli numbriline mälu. Talle jäi kõik meelde. Ta ei suutnud rohkem vastu pidada, kell viis hommikul helistas Katrile, et kuule, ma pidin su üles ajama.
Siis olid lauatelefonid. Ega ma Alo kell üheksa õhtul kätte ei saanud. Aga pool kaks öösel küll. Ja siis ta võttis nii rõõmsa häälega telefoni vastu, justkui oleks ta just minu kõnet oodanud. Ta oli minuga hästi sõbralik ja mina tema n-ö karust poolt ei näinud. Aga väga paljud nägid. Kunstnikud on kõik ju natukene sellised.
Minuga ta oli hästi sõbralik ka siis, kui me kooliteatriga tegime koostööd „Väikese merineitsi” lavale toomisega. Lianne Saage-Vahur ei julgenud minna Aloga rääkima, siis saadeti alati mind.”
Ega ma Alo kell üheksa õhtul kätte ei saanud. Aga pool kaks öösel küll. Ja siis ta võttis nii rõõmsa häälega telefoni vastu, justkui oleks ta just minu kõnet oodanud.
Alo oli nõus kirjutama „Väikese merineitsi” jaoks laulud, kui Jüri Leesment kirjutab sõnad. Nii ka läks
„Me saime hästi läbi, käisin tal ka Eesti Raadios külas, kui ta seal töötas ja tegi reklaamiklippe. Muusikal „Väike merineitsi” oli just välja tulemas ja ma mõtlesin, et mida ma sinna ette ja taha mängin enne, kui see laul algab. Ja siis Alo ütles nii lihtsalt, et ega see ette mängimine ei peagi olema mingisugune keeruline asi. Võta näiteks „Ei ole üksi ükski maa” eelmäng, rohkem pole vaja. Ja nii ma siis sealt sain inspiratsiooni.
Kui me kooliteatriga „Väikest merineitsit” tegime, siis kõige vingem asi Jõgeva linnas oli Jõgeva postkontori faks. Alo saatis mulle faksiga, kui ta jälle mingi viisijupi valmis sai, selle postkontorisse. Sealt helistati, meie tegime kultuurimajas proovi, mina läksin faksi järgi, siis klaveri najal tegin sinna mingi arranžeeringu ja läks töösse.”
Alo Mattiiseni muusikapäevad
Jõgeva oli muusikaelu poolest sel ajal kuidagi vaene, meenutas Maret Oja. „Hakkasin südant valutama ja mõtlesin, et oleks tore korraldada muusikanädal. Ja nii ma siis hakkasin seda ajama. Helistasin Alole ja ütlesin, et tahaksin panna selle nädala sinu nimeliseks, sina oled Jõgevalt pärit. Alo Mattiiseni nimeline muusikanädal koolis, et lapsed saavad siis kontserte nautida.
Alo ütles selle peale, ega ma veel surnud ei ole. Oleme kõik harjunud ju elus sellega, et kui kellegi nimeliseks midagi tehakse, siis ta on surnud. See oli aastal 1995.
Nii see jäigi. Kahjuks aasta hiljem lahkus Alo ootamatult meie hulgast 35-aastasena nagu Mozartki.
Mul on see päev hästi meeles, olen seda kirjeldanud mälestusteraamatus „Ajaga silmitsi”.
See oli eesti keele kirjandi eksamipäev, meie kooli direktor Taisto Liivandi tuli ja ütles Lianne Saage-Vahurile, et Alo on surnud. Lianne mõtles kohe, et see on Alo Kõrve. Aga siis selgus, et hoopis teine Alo. Ma ei saanud kuidagi rahu ja läksin koju, võtsin jalgratta keldrist ja sõitsin lihtsalt sihitult mööda Jõgeva ümbrust. Pea oli mõtetest täiesti tühi.
Kes soovib, saab seda lugeda raamatust „Ajaga silmitsi”. Minu kirjutis algas sõnaga lõpp, ja lõppes sõnaga algus.”
Alo Mattiiseni muusikapäevad said alguse 1997. aastal ja on jäänud üheks Jõgeva tuntumaks ürituseks, tänavu märtsis peeti neid juba kolmekümnendat korda.
Teravad nooled ühiskonna pihta
Alo on imeline viisimeister, laule on tal umbes 150 kanti, need kõik on nii meeldejäävad.
„Sisu poolest on nii, et enamik rahvast teab isamaalisi lugusid, Alol oli sellest tegelikult kahju, et rahvas teab tema isamaalisi laule, aga ei tea tema tõsisemat loomingut, tema sümfooniat, tšellokontserti või keelpilliteoseid.
Kunagi kui ma pidin ka tema loomingust rääkima, siis ütlesin, et tema loomingus on mingi kahenoodilisus. Kui ma võtan „Väikese merineitsi”, näiteks Merineitsi laulu või Isamaaliidu laulu. Neid näiteid võib tema loomingust palju tuua.
Mis mulle eriti meeldib, on teravate noolte loopimine ühiskonna pihta. „Meil tuleb just Vanemuise kontserdimajas järgmisel kolmapäeval risotoorium „Roheline muna” ja viis isamaalist laulu, Silvi Vraidi juubeliks ka Silvi laulud. Risotoorium „Roheline muna” on puhas irvitamine. Eurovisioonile kirjutas ta „Eesti euromehe laulu”, kus oli ooperit, räppi, kõik oli ühte patta pandud.
Raamatus „Mässav vabaduslaulik”, kus Jüri ja Alo pilt kaanel, saab selgeks, et Jüri Leesment
tegi ikka igasuguseid asju, Alo oli leebem variant. Aga oma loomingus ta siiski teravaid nooli ühiskonna pihta loopis.
Minu suhtlemine Alo Mattiiseniga lõppes 1996. aastal, viimane teos oli laulupeo jaoks avakantaadi kirjutamine, mille ta veebruarikuus valmis sai, laulupidu oli suvel 1996.”
Alol oli laulupeost oma arvamus. Ta tahtis, et see oleks rohkem loitsulik ja öösel ja pimedas. Siis hakkas ise mõtlema, et laulupeost võtavad osa ka lapsed, kuidas nad siis öösel on seal.
Jõgeva muusikakooli direktor dirigent Merike Katt küsis, miks Eesti laulupidudel ei ole Alo Mattiiseni laule palju lauldud.
Maret Oja tunnistas, et Alol oli laulupeost oma arvamus. „Ta tahtis, et see oleks rohkem loitsulik ja öösel ja pimedas. Siis hakkas ise mõtlema, et laulupeost võtavad osa ka lapsed, kuidas nad siis öösel on seal.
„Ehkki me lauljatena või dirigentide või muusikaõpetajatena ikkagi ootaksime, et neid laule võiks olla rohkem,” märkis Merike Katt.
„Alo oli tegelikult väga ühiskonnakriitiline. Pärast Alo surma kirjutas Jüri Leesment luuletuse „Ajaga silmitsi”, mis on meil Alo päevadel alati kõlanud siis, kui Suur Kõrv ehk žürii loeb oma vannet. Alol on ka instrumentaalteos „Ajaga silmitsi”, mis on mõtteliselt kolmeosaline, kus kõigepealt on kaos, siis keskmine osa, kus hakkab võitlus kaose vastu. Kaos on ühiskond. Kolmandas osas, kus kõlavad laste kilked, on lootus helgesse tulevikku. Kui ma hakkasin Alo päevi korraldama, siis tahtsin, et iga kord esitataks mingit tema teost. See jäi ära sellepärast, et oleks väga kalliks läinud. Tema viimane suurem teos oli rokkooper „Dispuut”. Kui ma Olari Eltsiga ühendust võtsin, see oli umbes 20 aastat tagasi, siis oli selle orkestri palkamise hind juba 150 000 Eesti krooni.”
Alo tegi veel aasta pärast Tartu levimuusikapäevadele lood, aga need kukkusid läbi. Maret Oja tõdes, et aeg ei olnud õige. „Viis isamaalist laulu”, mille Alo tegi 10. Tartu levimuusikapäevadele, siis oli aeg lihtsalt õige, fosforiidivastane „Ei ole üksi ükski maa” oli aasta varem, 1987. 1989 kukkusid ka Tartu levimuusikapäevad läbi, sest laulev revolutsioon oli läbi.
1984, kui Alo läks muusikapäevadele, tegi oma kirjutusmasina kontserti. Kontsert on see, kus on soolopill ja orkester. Orkester oli InSpe. Soolopill oli kirjutusmasin ja me teame, mida nõukogude ajal kirjutusmasinaga teha sai. Paberi peale sai kõike kirja panna ja see oli ka protest ühiskonna vastu.
Tegelikult on Alo Mattiiseni loomingus hästi palju põnevat. Kuulake,” soovitas Maret Oja.
Kuidas Jõgeva muusikakool sai Alo klaveriklassi
Jõgeva muusikakooli direktor Merike Katt ütles, et Alo klaveriklassi sündimise põhjus on klaver, mis oli väga nukras olukorras. Alo ema Helmi Mattiisen ikka aeg-ajalt helistas muusikakooli ning küsis, kas meil oleks ruumi selle pilli jaoks. Kui seda maja (Betti Alveri muuseumi – toim.) ehitati, siis minu teada oli ju esimene mõte, et tuleb Alo ja Betti maja. Muuseumisse toodi Alo süntesaator, aga klaver on suurem. Klaver oli katki. Üks jalg oli tal alt ära, ta mängis, mingeid heliseid ta tekitas, aga ta ei olnud töökorras mängiv pilli enam.
Siis see idee hakkas ketrama. Kõigepealt toodi ta meile koridori nurka seisma, et ta oleks lihtsalt katuse all. Meie hoidsime ja vaatasime, et lapsed talle väga liiga ei teeks ja panime katte peale. Jõgeva linnavalitsuses töötanud Maie Puusepp hakkas koguma ideid Alo Mattiiseni 50. sünniaastapäevaks aastal 2011. Mõtted ja teemad käisid juba 2009 ja 2010. Aasta 2010 sai oluliseks aastaks, kui hakati konkreetselt teemaga tegelema. Kogu protsess tegelikult kuni avamiseni jäi täpselt meie kahe raha vahetuse piiri peale.
Esimene toetuskontsert „Kaunimad laulud”, mis toimus Jõgeva kultuurikeskuses, oligi klaveriklassi rajamiseks. Idee oli selles, et osa võtaksid Alo sõbrad, lauldaks tema loomingut. Esinesid Alo tütar Anna-Mariita Mattiisen, Gerli Padar, Urmas Lattikas, Ivo Linna, Anti Kammiste. Pääsmed olid 150 ja 300 krooni, kontsert toimus 11. novembril 2010. Kontserdiga kogunes klaveriklassi toetuseks 33 300 krooni. Siis oli vaja klaver viia restaureerimisele.
Leiti veel raha, oli eraannetajaid. Jõgeva linna kultuurispetsialist Maie Puusepp oli tellinud kaardid, kus info Alo klaveriklassi kohta peal ning samas ka annetusteks mõeldud arveldusarve. Eesti riigi poolt tuli läbi Alo sõbra ja suure toetaja Mart Laari 300 000 krooni.
Jutust käisid läbi Alo Rootsi sugulased. Alo tädi annetas klaveriklassi jaoks minu mäletamist mööda päris suure summa.
Klaveri restaureerimine läkski maksma 150 000 krooni. 2010. aasta sügisel viidi Alo klaver Tallinnasse, Fred Proso klaveri restaureerimiskotta. Aprillis enne avamist toodi klaver vatiteki sees koju tagasi. Täiesti mängiva pillina, ehkki tal on omad peenemad nüansid, mida restaureerimise juures küsiti, et kuidas me tahame, et see klaver kõlaks. Pianistid muidugi hiilgavas vaimustuses ei ole, sest temaga on võib-olla tore barokkmuusikat mängida, aga sügavat romantilist muusikat on võib-olla keerulisem mängida.”
Klaveri saamislugu
Maret Oja luges ette Alo klaveri saamisloo. Seda on meenutanud Alo Mattiiseni endine abikaasa Rita Rätsepp. Lugu oli olnud nõnda, et Alo konservatooriumi aegne koolivend Aivar Mäe juhatas ansamblit Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadis. Ta rääkis, et seal seisab seina ääres vana lahti võetud tiibklaver, mis tundub olevat päris hea pill. Kas Alo ei taha seda endale? Tassitigi pill Alo koju ja vana Kurmet käis veel häälestamas. Ta ütles, et see on hea pill ja et selliseid on tema teada Eestis ainult kaks.
Klaver püsis suurepäraselt hääles, arvestades ahiküttega korterit ja seda, et tihti pikemalt ära käidi. Selle klaveri all on leidnud vaba pinna paljud Alo tolleaegsed sõbrad, sest see oli ainuke vaba põrandapind korteris. Meelde tulid Peeter Volkonski, Jüri Leesment, Urmas Lattik, Raul Vaigla, Margus Tabor.
Alo klaveril on mänginud president Ilves
Merike Katt jätkas klaveriklassi saamislooga. „Töö läks käima ja 22. aprill 2011 täpselt Alo 50. sünniaastapäeval see klass ka avati. President oli sellel ajal Toomas Hendrik Ilves, ta ei saanud tulla 22. aprillil, kuna see oli sellel aastal Suur reede. Ta tuli 25. aprillil koos oma kaaskonnaga.
Meie mudilaskoori dirigent Ingrid Orgulasel oli täpselt sellel ajal, kui president pidi tulema klaveriklassi, mudilaskoori tund. Ingrid ütles, et tema küll oma tundi ära ei jäta. Siis mõtlesime, et mudilaskoor on meil seal klassis, toimub tund nagu kooritund ikka, häälte lahti laulmine, väikesed soojendusharjutused ja siis väike laul ka tervituseks presidendipaarile.
Mul on meeles president Ilvese sõnad, kui ta ütles, et tema noorpõlves oli kombeks, et hea hariduse ja harituse hulka käib ka see, kui sa mõnd pilli oskad mängida
Toomas Hendrik Ilves austab Alo loomingut. Ja siis istus president klaveri taha ja mängis Alo klaveril Beethowni „Kuupaistesonaadi” alguse.
Mul on meeles president Ilvese sõnad, kui ta ütles, et tema noorpõlves oli kombeks, et hea hariduse ja harituse hulka käib ka see, kui sa mõnd pilli oskad mängida, temal oli noorena eraõpetaja,” mäletas Merike Katt.
Et Alo Mattiiseni klaver jäi Jõgeva muusikakooli hoiule, sõlmiti ühise tegutsemise leping Alo tütre Anna-Mariita Mattiiseniga, kes on tegelikult selle pilli omanik. Ja Jõgeva muusikakool on lihtsalt nii-öelda katusepakkuja. „Leping lõppes mingid aastad tagasi, siis võttis Anna-Mariita minuga ühendust ja pikendasime seda. Õigemini muusikakool ei olnud enam osapool, tegelikult oli vallavalitsus ja tema kui omanik. Nüüd on ka see leping lõppenud. Umbes kaks aastat tagasi tuli Anna-Mariita Jõgevale, tahtis korraks näha seda klaverit, läksime klaveriklassi. Siis ta ütles, et tahtis midagi tuua, tõi mulle kaks suurt pappkasti. Ta leidis veel isa noote. Ta rääkis natuke ka klaverist, mis sellest edasi saab. Kui ta maja valmis saab, siis vaatab, et klaver mahub kuskile ära. Kes vaatas „Hommik Anuga” saadet mõni nädal tagasi, siis seal Anna-Mariita ütles põhimõtteliselt samad sõnad.
Praegu on klaver muusikakoolis, aga kuna ta meie oma ei ole, siis omanik võib tulla ja iga hetk sellega endaga kaasa viia,” lisas Merike Katt.
Klaveriklassi on vaatamas käinud palju erinevat rahvast. „Esimestel aastatel oli huvi hästi suur, tuldi isegi klasside kaupa, sõideti rongiga kohale, helistati ette. Alo päevade osavõtjadki käisid sealt tihedalt. Kui oled ühe korra juba käinud, siis rohkem enam ei tule. Klaver püsib hääles, ühe korra viidi klaverimeistri juurde tagasi klaveri kaas, sinna tekkisid praod. Klaverimeister Fred Proso ütles, et vana puit elab seal sees ikkagi oma elu.”
Kuidas sündisid Alo Mattiiseni kuulsad isamaalised laulud
Alo Mattiiseni tuntud isamaalistele lauludele sõnad kirjutanud klassivend Jüri Leesment rääkis videointervjuus, et nad said Aloga sõbraks algkoolis. „Teise klassi tulin Jõgevale, kolmandasse klassi läksime Aloga juba kindla teadmisega, et meist saavad pinginaabrid ja meist saidki pinginaabrid kooli lõpuni. Kuigi aeg-ajalt aeti meid lahku, sest me pidevalt lobisesime tunnis.
Me olime Aloga väga erinevad, mina olin hästi elavloomuline, tema oli kinnine, tagasihoidlik. Aga olid mõned asjad, mis meid ühendasid. Näiteks Alo oli ainuke inimene, kellega sain rääkida poliitikast, teisi see lihtsalt ei huvitanud. Minu kodu oli selles suhtes erandlik, seal räägiti kõigest avalikult nii nagu asjad on. Alot poliitika huvitas ja peale selle mäletan, et Alo oli ainuke inimene klassis, kes luges pidevalt ajalehti.
Meie sõprus kestis kogu keskkooli aja ja hiljemgi, kui Alo läks Tallinna konservatooriumisse.
Tulles tagasi laulude juurde, siis 1987. aastal läksin Alole külla ja ta ütles, et talle tehti ettepanek kirjutada Tartu levimuusikapäevade ühislaul. Aasta varem oli olnud ühislaul ja see oli inimestele meeldinud. Alo hakkas mulle rääkima, et kuule, sina peaksid sõnad kirjutama. Mina vastu, et lolliks oled läinud, ma pole elus laulutekste kirjutanud, ma ei oska. Soovitasin, et võtku mõni hea kirjutaja nagu Hando Runnel või Leelo Tungal või Ott Arder.
Alo vastu, et ta ei tea, mida nad kokku kirjutavad. Seda, mida sina mõtled, ma tean ja sind ma usaldan. Ma veel ei andnud talle jah-sõna.
Töötasin siis tehnikaülikooli arhiivis ja seal istudes mõtisklesin selle teema üle tuli mulle järsku pähe maakondade kujund. Et mitte kasutada kõiki esimese Eesti Vabariigi aegseid maakondi, siis panime Setomaa asemel Hiiumaa. See oli teadlikult tehtud. Veel taheti, et me muudaksime ära ja paneksime Virumaa asemel Eestimaa. Aga seda keeldusime juba kategooriliselt tegemast, sest siis ei oleks see olnud fosforiidivastane laul.
Üllatav, see laul „Ei ole üksi ükski maa” läks niivõrd kuumalt peale, seda keelati ära mitmeid kordi ja ma ei saanudki aru, kas see on keelatud või lubatud. Lõpuks Erkki Berens laskis selle lihtsalt keskpäeval raadios eetrisse.
Ma ei kavatse kirjutada mingit nutulaulu õnnetust Eestist, need laulud peavad olema ikkagi ärgitavad ja rahva tänavale tooma.
Kui minna aastasse 1988, siis esimest korda rääkisime lauludest jõulude ajal 1987, et võiks midagi teha. Kirjutasin ühe teksti, eesti keele õpetaja, võtsin kõik eesti keele käänded. Minu idee oli, et seda võiks teha nelja lauljaga. Laul algab kuidagi niimoodi, et kes ma olen emakeele tunnis, õppisime endalt küsima ja nii edasi.
Märtsi lõpus 1988 tuli Alo minu poole, et nüüd hakkame laule kirjutama. Mille peale mina ütlesin, et hästi, aga ma ei kavatse kirjutada mingit nutulaulu õnnetust Eestist, need laulud peavad olema ikkagi ärgitavad ja rahva tänavale tooma. Alo vastas: täpselt nii ma mõtlengi, nii me teemegi. Esimene laul oli „Kaunimad laulud”.
Kirjutasin seda teksti ja siis tuli Alo minu poole paari päeva pärast ja ütles, et sai ansamblilt Vanem õde superteksti. Henno Käo oli selle teksti teinud ja Vanem õde tahtis, et tema teeks muusika. Alo ütles, et see sobib meile ideaalselt. See oli „Mingem üles mägedele”.
Kaks laulu oli siis põhimõtteliselt olemas. Siis tuli Alo paari päeva pärast minu poole. Kõik käis totaalselt kiiresti. Ta oli väga rõõmus, sest oli leidnud laulu, mida meil vaja on. Endal kaasas vanaaegne raamatukene. Ta ütles, et ei näita mulle seda teksti, ta ei taha, et see tekst mind mõjutaks. Ütles, see on täiesti mõttetu lugu, aga pealkirja on meil vaja. Nii ma kirjutasin laulu („Eestlane olen ja eestlaseks jään”), ma ei ole seda Alo käes olnud teksti kunagi lugenud. Alol oli muusika valmis. Tal oli kassettmakk, minul ei olnud makki. Kuulasime muusikat paar korda. Ütlesin, et ma ei suuda muusika järgi kirjutada. Kui ta peale laulaks, siis küll, aga laulda ta ei tahtnud. Ütlesin, et siis teeme nii: kirjutad üles suvaliste sõnadega teksti, et oleks hääliku pikkus ja silpide arv. Siis ta kirjutaski umbes niimoodi, et tere Mari, tere Jüri, homme paistab kuu. See tohutult kiirendas tööd, ma ei pidanud enam makki klõpsutama.
Kõige paremaks lauluks, mis sündis tegelikult kõige kiiremini, oli „Isamaa ilu hoieldes”. Alo tuli õhtul kella 23 paiku minu poole, et sai järgmise päeva hommikuks kella 11-ks linnahalli stuudio, mis oli veidi parem kui Eesti Raadio stuudio, ühesõnaga ainult kaks stuudiot oligi sellel ajal olemas. Bändiga on kokku lepitud, homseks on seda teksti vaja.
Ütlesin, et siis on väga lihtne. Lugu oli „Isamaa ilu hoieldes”, refrään regivärss ja neli pikka salmi. Kirjutasin öösel. Selle teksti mustandi leidsin hiljem kunagi üles. Vaatasin, et praktiliselt vigu ei olegi, mõned üksikud parandused, kirjutasin ruudulisele paberile. Kinkisin selle originaali ühe sõbra tütrele, kes oli sellest vaimustatud.
Kõige viimasena tegime laulu „Sind surmani” ja kummalisel kombel on seal kaks lühikest salmi minu tekst, muidu Koidula luuletus. Need kaks lühikest salmi võtsid kõige rohkem aega, kõige rohkem oli vaja mõelda. Aga tore oli kuulda, kui Riina Roose ütles, et tema oli kohe ära tabanud need kujundid seal, õitsev ristik ja värisevad haavad, otseselt viitavad Juhan Smuulile ja Ernst Ennole.”
1988. aastal töötas Jüri Leesment lauluväljakul ehk Tallinna puhkeparkide direktsioonis, mis korraldas vanalinna päevi. Kui Tartus olid helgemad hetked ära olnud ja Leement paari päeva pärast tööle jõudis, kutsus direktor Rita Mägar ta enda juurde ja ütles, et kuulis Tartus toimunust, ta tahab ka neid laule kuulda. Leesment ütles, et linte on kaks. Rita Mägar käskis tal võtta oma auto, minna Alo juurde, tuua lint. Mida Jüri ka tegi. Koosolekul teatas Rita Mägar, et vaatamata sellele, et täitevkomitee on vanalinna päevade programmi kinnitanud, tulevad need laulud Raekoja platsile ja lähevad pärast öölaulupeole. Ja nii juhtuski.
Jüri Leesment käis ühel öölaulupeo kontserdil koos Aloga.
Alo Mattiisen läks suvel tuurile, ta kutsus Jüri Leesmenti ka kaasa, kuid Jüri ei läinud.
Lisalugu
Leesment on kaugelt Betti Alveri sugulane
Et Jõgeva linna lugude õhtud peetakse Betti Alveri muuseumis, tahtis Jüri Leesment ühe fakti välja tuua, mida ta ei ole kunagi avalikus intervjuus öelnud, sõbrad muidugi teavad.
„Nimelt oleme Betti Alveriga veresugulased, hästi kaugelt küll. Niisugune kummaline mees elas aastatel 1663 – 1739, tema nimi oli Üigu Ants. Ja nii mina kui Betti Alver oleme tema järeltulijad. Teadsin seda juba kooliajal, ema oli rääkinud, et Betti Alver on meile väga kaugelt sugulane. Võin jõgeva rahvale öelda, et nii mina kui Betti Alver oleme mõlemad Jõgeval sündinud mulgid.
Üigu oli Vooru külas. See küla on Suislepa lähedal.”
