JÕGEVA LINNA LOOD | Jahmatavad juurdehindlused, usbeki sibulad ja samaks jäänud lemmiktoidud
- Helve Laasik
- 1 day ago
- 11 min read
19.3.2026, 10:58
Kosmoses oli juurdehindlus 22, Mustvee Ankrus 25 ja Põltsamaa Kunglas 28 protsenti ning restoranis Jõgeva 40-80 protsenti. Praegu ei julgeks keegi selliseid juurdehindlusi välja käia.
Ülle Jukk on põhikohaga Jõgevamaa Koostöökoja projektijuht-võrgustike koordinaator. Et Eesti toidupiirkond 2026 on Jõgevamaa, koordineerib Ülle ka toiduaasta üritusi. Jõgevamaa on ainus maakond Eestis, kellel on oma toiduajalugu kaante vahel. „Luisest kiisakalast koheva munavõini”, autor on samuti Ülle Jukk.
Ülle ütleb, et kõige ülevaatlikumalt käsitleb Jõgeva linna toiduteemat 1987. aasta Eesti Rahva Muuseumi (ERM) välitööde materjal. Jõgeval ja Jõgeva ümbruses käidi kahel aastal. Esimest korda toodi meie toidupärandit puudutavad välitööde materjalid päevavalgele aastal 2022, kui ERM-is Jõgevamaa teemapäeva peeti. Anu Kannike ja Anu Järs pidasid seal ettekannet just selle välitööde materjali põhjal.
„Meil väga hea meel, et arhiivimaterjalid on säilinud. Mis puudutab tarbijate kooperatiivi ja rahvakontrolli tegevust, siis nende kohta leiab praegu juba lustakaid lugusid arhiivimaterjalidest. Kolmas allikas on muidugi ajaleheartiklid, kus räägiti ka kõikvõimaliket asjadest, nii toredatest kui ka mitte nii toredatest. Keskendun kolmele Jõgeva söögikohale. Üks on siis legendaarne Kosmos, millest on nii palju räägitud, teine on Jõe baar ja kolmas restoran Jõgeva, mida rahvasuus kutsuti ka Titanicuks, sest seal oli „pea oli kuiv ja jalad märjad” ehk WC-des oli alalõpmata vesi põrandal,” räägib Ülle.
Pikk ehitusaeg
Pärast teise maailmasõja lõppu 1940-datel aastatel oli võimalik veel luua kommertssööklaid. Kõik ei olnud veel nõukogude võimu stiilis. Jõgeval avati ka üks kommertssöökla. 1950-date aeg möödus peamiselt erinevate söögikohtadega toimunud pahandustega. Inimesed ei olnud rahul toidu kvaliteediga, menüüdega, midagi ei olnud saada.
Söögikoha traditsioon oli tulnud edasi vana pritsumaja restoraniga, seal oli enne Kosmose avamist söökla.
Päris paljudes kohtades avati 1960-date algus uusi poode ja söögikohti. Jõgeva söökla-restoran Kosmos koosnes kahest poolest – päeval söökla, õhtul restoran, sama maja alumisel korrusel oli kauplus Tervis ning kolmandal korrusel olid tarbijate kooperatiivi tööruumid. Ehitus algas varem. 1959. aastal valmis hoone projekt, see kõik toimus tarbijate kooperatiivide süsteemis. Oli niisugune asutus nagu NSV Liidu tarbijate kooperatiivide keskliidu projekteerimise instituudi tsentrosojuzprojekt Tallinna filiaal.
1959. aastal sai siis ehitusprojekt valmis, aga hoone ehituslik eelarvestus oli tegelikult kinnitatud juba aastal 1957. Kui mõtleme selle peale, kui kaua see protsess aega võttis, tähendab idee pidi olema ju veel varem. 1957 tehti eelarvestus, see hoone pidi maksma sellel ajal 1 355 300 rubla. Rubla kurss aga muutus. 1964. aastal sai maja valmis. Tegelikult kulges kõikide ETKVL-i asutuste ehitus väga aeglaselt, sellepärast et kohati oli tegemist n-ö limiidivälise ehitusega. Mis tähendab seda, et polnud tööjõudu, polnud materjali. „Vanadelt ETKVL-is töötanud inimestel olen kuulnud, et mingitel aegadel rakendati ka seda ehitusmaterjali fondi, mis muidu pidi minema poodi müümiseks. Ja lõpuks polnud millest ehitada ja polnud ka poes ehitusmaterjali,” tõdeb Ülle Jukk.
Kuidas iseteeninduspoes käituda
Kosmose juurde tagasi tulles, siis selline iseteeninduslik kauplus nagu esimesel korrusel Tervis oli, oli midagi väga uut ja huvitavat. Selle kohta avaldati ajalehes ka instruktsioon, kuidas poes käituda. „Teil tuleb kauplusesse sisenedes võtta korv, mis on asetatud kaupluse sissepääsu juurde. Korvi kasutamine teeb ostmise mugavamaks ja kergendab kaupluse tööd. Tutvuge üksikasjalikult rikkaliku kaubasortimendiga, valige välja kaubad, mis teile meeldivad ja asetage korvi. Kui on vaja selgitust, pöörduge kaupluse töötajate poole.
Liha ja leivasaadusi, lahtist võid, margariini, juustu ja teisi kulinaariatooteid saate kaupluse teenindusosakonnast, kus neid kaalutakse ja pakitakse vastavalt teie soovile. Ka need kaubad tuleb asendada korvi. Oma kotti, portfelli, taskusse või mujale võite kaubad panna siis, kui nende eest on tasutud kontrollkassas. Kui toimite nii, siis aitate kaasa kaupluse töö igakülgseks õnnestumiseks ning hoiate ära arusaamatused, mis võivad juhtuda ostjate, kaupluse töötajate vahel.”
Kosmose interjöör oli väga askeetlik. Sama toolide ja laua mudelit väikeste variatsioonidega kohtab tegelikult ka mujal.
Söökla ja restoran olid avatud kella 8- 24. Neljapäeval, laupäeval ja pühapäeval alates kella 19 mängis restoranis muusika ja oli võimalus tantsimiseks.
Kosmose interjöör oli väga askeetlik. Sama toolide ja laua mudelit väikeste variatsioonidega kohtab tegelikult ka mujal.
Kosmose menüü on raamatus
„Jõgeva lugude 4. õhtut ette valmistades mõtlesime, et saame näidata ka Inna Jürjo ja Anu Kannikese uut raamatut ajaloolistest menüüdest, kus on Kosmosest ka üks menüü. Aga kirjastus tegutseb aeglasemalt kui meie mõte, siis praegu seda raamatut meil veel pole, kuid Anu lahkele loal näete lehte sellest raamatust. Kosmose 1987. aasta 1.juuni menüü on seal olemas.
Menüüd on tegelikult üsna sarnased, mida praegugi pakutakse, ainult piimasuppi ei pakuta.
Head asjad, mis inimestele maitsevad, on jätkuvalt menüüs,” tunnistab Ülle.
Ta on lähemalt uurinud ka juurdehindluse teemat, kuidas nõukogude ajal tegelikult juurdekindlusega lood olid. „Lühidalt öeldes oli niimoodi, et Kosmos oli siis teise järgu söögikoht, restoran Jõgeva esimese järgu oma, Kosmoses oli juurdehindlus 22 protsenti.
Mustvee Ankrus 25 protsenti ja Põltsamaa Kunglas 28 protsenti,” on Ülle Jukk välja uurinud.
Siis käis ringi ka rahvakontroll ja nägi igasuguseid toredaid asju. On ka mõned „vahvad” märkused.
Kooperatiivi sööklates näiteks nähti, et frikadellisupis ujuvad lihatükid. Öeldi, et keedetud kartulite kvaliteet oli halb, eriti Kosmoses. Selle põhjuseks peeti kartulite keetmise tehnoloogiliste nõuete rikkumist. Valikus polnud ka kartulipüreed, aga selle peale öeldi, et kui sööklas ei ole universaalajamit või püreestamise masinat, näitab see ainult töö halba organiseerimist.
Käidi Kosmose kondiitritsehhis ja seal tehti parasjagu rosinakringlit. Ja rosinakringlit pidi tulema 30 kilo, aga saadi 41 kilo. Kondiiter selgitas, et tainas oli vedel ja tema lisas muudkui jahu. Rahvakontoroll hakkas mõtlema, et jah, läks raskemaks küll, aga rosinaid ja võid ja suhkrut läks ikka 30 kilo jagu, järelikult neid sai kokku vähem, kui retsept ette nägi.
Siis muidugi leiti, et Kosmoses pidi olema päeval iseteenindus, võetakse kandik ja täidetakse. Tore küll, et iseteenindus, aga kandikut ei olnudki.
Öeldi sedagi, et kui oli päeval on kõige tihedam töötund, siis oli väljastamisletis neli kuni kuus inimest, aga tööjaotust nende vahel ei olnud, iga kokk väljastas kõiki toite. Tegelikult peaksid nad õppima, kuidas voolumeetodil toite välja anda.
1987. aasta juuninädalal külastas Kosmost ka meeskoor Forestalia, neile anti nii hommiku- kui ka lõunasöök. Hommikusöök maksis rubla ja lõunasöök 1.50.
Jõe pood koos baari ja kondiitritsehhiga valmis aastal 1977, baari suuruseks öeldi, et 21 kohta pidi sinna mahtuma. Inimeste käest korjatud mälestustest on üles kirjutatud, et eriti kõrges hinnas olid Jõe pagari stritsel, pirukad ja väikesed kohvisaiad. See kondiiter oli tõesti üle Jõgeva linna kuulus.
Rahvakontroll minestas jää peale
Küüd restorani Jõgeva juurde minna, siis oli ikkagi tahetud inimeste käest koguda ettepanekuid, mis nimi söögikohale anda. Aga kuna midagi ei tulnud, siis lõpuks pandi nimeks Jõgeva. Välitööde materjalis on öeldud, et restoran Jõgeva asub praktiliselt linnast väljas, see on KEK-i linnajaos ega leevendada tavalise lõunataja kesklinnas tekkinud söögisoovi. Restoranis Jõgeva oli üle 150 koha nii söögisaalis kui banketisaalis, lisaks siis veel 25 kohaga kohvik ja 32 kohaga baar. Pae pood valmis 1983. aasta detsembris ja restoran sai valmis 1984. aasta veebruaris.
Avamise ajal oli mõeldud nii, et restoran oli siis kella 12-st 22-ni avatud esmaspäevast kolmapäevani ja neljapäeval ning pühapäeval 12-st 18-ni, siis oli vaheaeg ja pärast õhtul kella 20-st kuni südaööni ja reedel-laupäeval isegi kella üheni öösel.
Üks mure, mis on praegu ja mis oli ka möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel: pühapäeviti ei saanud Jõgeval süüa. Mustvees sai ja Põltsamaal ka. Restorani Jõgeva juurdehindlusprotsent oli 40-80.
Ajalehtedest käib läbi artikleid selle kohta, et Pae külmkülmutusseadmed ei tööta. Probleeme oli palju ning need kestsid aastaid.
Pae baarist üks lugu ka. Rahvakontroll tegi kontrolloste. Restorani Jõgeva baarist osteti konjakit, vahuveini, kohvi ja kommi. Ja vahuveiniga juhtus selline asi, et baaridaam pani vahuveini sisse jääd. Selle peale muidugi rahvakontroll minestas, ütles, et nii ei tohi teha. Ja loomulikult kirjutas baaridaam seletuskirja selle kohta. Seletuskirjas tähendas ta, et kuna tarbijad soovivad alati vahuveini jääga, pani ka kontrollostule automaatselt jääd.
Kõik nõud ja menüüd ja muud asjad tekkisid läbiETKVL-i reklaamikombinaadi. Ei olnud nii, et igaüks tahtis ja tegi.
Usbeki sibulad „realiseeriti” mannapudrus
See on Põltsamaalt pärit lugu, aga neid võib igalt poolt leida. Kui 1982 kuulutati välja toitlustusprogramm, siis EKP keskkomitee leidis, et meie ühiskondliku toitlustamise ettevõtete toitudes kasutatakse liiga vähe sibulat.
Tehtud mõeldud, keskkomitee kaubandusosakonna initsiatiivil telliti rongitäis sibulaid Usbekistanist. Plaan oli hea, seal võeti sibul üles, laaditi rongi, pandi Eesti poole teele.
Aga rong oli teel mitu nädalat. Kui rong jõudis Eestisse, siis sibul on pehmelt öeldes pooleldi mädanema läinud. Tol ajal toitu maha kanda ei tohtinud, selle eest ähvardati kriminaalkaristusega, siis tuli midagi ette võtta. Iga tarbijate kooperatiiv sai mitu tonni seda sibulat. Mis teha? Esimene mõte oli, et järsku Põltsamaa põllumajanduskombinaat paneb selle sibula maha ning saab rohelist sibulat, mida kannatab müüa. Kombinaadi põllud olid juba täis, sinna enam ei mahtunud. Lillevere kolhoosil oli kuivati, aga ka kuivatamine läks lörri.
Lõpuks otsustati, et sibul tuleb ära süüa, kasvõi panna hommikul mannapudru sisse.
Kõik tarbijate kooperatiivid kaebasid mädanema läinud sibula üle. Toodi usbekid kohale, aga nemad ütlesid, et nad pole midagi valesti teinud, nemad panid kvaliteetse kauba teele, et teie saite ebakvaliteetse, pole enam meie süü.
Lõpuks otsustati, et sibul tuleb ära süüa, kasvõi panna hommikul mannapudru sisse. Koostati uued retseptid täiendustega. Ega tegelikult mannapudru sisse seda sibulat ei pandud. Aga niimoodi sai paberi rongitäie sibulat lõpuks ära tarvitada.
Lemmiktoidud on samad
Inge Saar töötas Kosmoses aastast 1994. Ja 1995 läks maja remonti. Vahepeal töötas Inge Seesamis, see asus kultuurimaja keldris. „Kindlasti on inimesi, kes on käinud seal, see oli pime koguaeg, mitte kunagi ei teadnud, mis kell võib olla. Töötasin seal mõne kuu, remont lõppe ja siis alustasime juba nii, et tuli saaliteenindus, ei olnud enam iseteenindusletti. Tellimine käis läbi baari.
Lemmiktoit oli Kosmoses šnitsel. Nagu praegugi, šnitsel on klassika ja peab olema koguaeg menüüs. Oleme proovinud loomaliha ja mida kõike veel, ikkagi jääb vana klassika.”
Jõgeva Majandusühistu raamatus seisab, et restorani ansambel tegutses aastatel 1977-1990. 1984. aastani mängiti Kosmoses, hiljem ka Pae restoranis. Ansambliga tantsuõhtud olid Kosmoses neli ja Pae restoranis kolm korda nädalas. Reede ja laupäeva õhtuti olid saalid puupüsti rahvast täis ja nii mõnigi soovija jäi ukse taha. 1980-date lõpus hakkas aga see kõik ära vajuma, sest rahval oli muid muresid väga palju. Kuid Kosmoses on tantsuõhtuid peetud ka hiljem.
„Tantsuõhtud said taastatud, ise otsisid bändi, kes rahakotile sobis ja kes inimestele meeldis. Mõnikord kellegi sünnipäeva korraldajad kutsusid bändi, vaatasid, ohoo, see on päris hea. Hakkasid läbirääkimisi pidama ja nii see käis. Tantsuõhtuid on ikka tegelikult päris palju aastaid peetud. Tuntud lauljatest on Mait Maltis mitu korda Kosmoses esinenud, Marju Länik, Perestroika on käinud.”
Maimu Valdmann ütleb, et tema on tantsinud Kosmoses, kui seal esines Jaak Joala. „See on kindlasti enne mind olnud,” tunnistab Inge.
Tantsuõhtud said taastatud, ise otsisid bändi, kes rahakotile sobis ja kes inimestele meeldis.
„Peod olid alati väga pikad, olen mõnikord ka kell 6 hommikul koju jõudnud. See kõik algas ikkagi pärast remonti ja kuidagi olude sunnil. Mäletan, et ühel kelneril oli 25 sünnipäev, seda oli vaja kuidagi tähistada. Tegime peo avalikuks ja see leidis vastukaja, inimesed tulid. Aastate jooksul on mitmed peotantsijad seal väga meelsasti oma õhtuid veetnud. Siis kujunes välja väiksemate sünnipäevade pidamine, hakkasime kokku korjama üheks õhtuks seltskondi, 12 inimest, 20 inimest. Et Kosmos elaks ja rahvas käiks seal.
Samas on Kosmos olnud ainuke suur koht, minu jaoks on väga paljud perekonnad lähedaseks saanud, nende kõikvõimalikud sündmused on neid jälle Kosmosesse toonud. Juba tean sugulasi, kes tulevad Tallinnast või veel kaugemalt. Väikelinnas on selles mõttes väga hea töötada, sa tunned oma rahvast. Ma ei ütle, et see oleks väga raske olnud, pahatahtlikke polnud, inimesed on üldiselt väga toredad,” ütleb Inge Saar.
Kosmoses näidati mingil ajal ka kino, eestvedajaks oli Tiit Tõnts. Kino näidati sellepärast, et kinomaja läks kinni. Täpseid aastaarve Inge Saar ei mäleta. Väga kaua kino ei näidatud. Kino ei tohtinud segada, Inge pidi baari ukse kinni panema, aga kohvi ja jooke sai teistkaudu.
„Ka bridžimängijad on Kosmoses oma õhtuid veetnud. Siiamaani käivad nad Coop hotellis õhtuti mängimas.
Kosmos sai lifti aastal 2016. Esmane remont sai tehtud, üks kolmandik majast. Tegelikult pidi terve maja remonti minema, aga siis tulid uued ajad ja remondi esimene osa siis hõlmaski lifti ja koridori. Kes on seal nüüd käinud, need teavad, et on korralikud WC-d, ilusad uksed.
Kunagi olid populaarsed ka Kosmose komplekslõunad, aga mingil teadmata põhjusel see siis vaibus, sest osa kokkasid viidi üle Kaubahalli kööki ja tõenäoliselt keegi agaram läks sinna, kes Kosmoses seda tegi ja siis läks elu arvatavasti jälle tavapärasesse rütmi tagasi. Mingil ajal tulid päevapraed, meie süsteem oli selline, et oli üks praad ja siis oli põhimenüü. Iga kolme nädala tagant läks sama ring jälle algusest peale. Kalapäev ikka oli, aga see ei olnud neljapäev.”
Pätid üritasid Kosmose peegleid varastada
Inge Saar mäletab, kui ta alustas Kosmoses tööd, ülemus oli siis Jaan Päeva, keda ta väga kartis millegipärast.
„Meil olid ees koridoris väga uhked peeglid, kolm tükki. Need peeglid olid lihtsalt konksu otsa tõstetud. Ühel õhtul, eks mul siis ikka keegi seal baaris ka istus ja ega ma ju väga ruumist väljas ei käinud.
Kui mingil ajal läksin välja, nägin, et peegleid pole. Mul pidi süda seisma jääma. Kuidas ma seda Päeva Jaanile tunnistan, et lasin peeglid sealt ära varastada? Aga sellel ajal töötasid politseis toredad poisid, kes istusid vahel ka Kosmoses. Väike linn, saadki sõbraks. Ju mingi telefon mul oli, ruttu helistasin, keegi oli valves, päris täpselt ei mäleta ka. Ei läinud poolt tundigi, poisid tulid, peeglid kaenlas, Kosmosesse. Said need MEK-i ühisealmu juures kätte. Mina sain rahulikult magada. See on esimene kord, kui ma seda lugu räägin. Mul vedas. Pärast pandi need peeglid juba korralikult seina, enam ära tõsta ja kaasa viia ei saanud.
Mäletan, et ühed külalised tulid peole Tallinnast. Oli veel mingi aeg, kus Tallinnast läbi Koeru buss Jõgevale tuli. Ja siis nemad olid bussijuhile kurtnud, et nad ei tea, kus Kosmos on ja nad ei oska tulla. Bussijuht peatas bussi ja lasi inimestel peole tulla. Ja siis oli see õhtu nael, et kujutage ette, me tulime liinibussiga Kosmosesse.
Tegelikult on väga meeldiv olnud ja rahulik töötada, mingeid suuri jamasid ei olnud, sest nii palju ma ikka olen suutnud mõjutada, et minge jagage õues oma asju.
Olen alati öelnud, et ükskõik missugune müügikoht ennast lahti teeb, natuke ta ikka mõjutab. Ateljee kohvik on ju päris pikalt olnud, Ärikeskuses on erinevate nimede all kohvikuid olnud. Minekuid ja tulekuid on palju olnud. Kõik kohad on omamoodi erinevad olnud ja neid ei ole nii palju olnud, et teise ära lämmataks. Kosmose maja jaoks ikkagi peolauad ongi olnud tegelikult number üks, inimestel on koht, kus nad saavad tulla oma tähtpäevi tähistama.
Toitlustus võib-olla nii märkimisväärne ei olnud. Ma arvan, et mingil perioodil rahvas ei käinud üldse nii palju väljas söömas nagu praegu käib.
Eks pandeemia mõjutas kõiki valdkondi tõenäoliselt. Ükskord kästi mul peielaud katta niimoodi, et kaks meetrit oleks kohtadel vahet. Aga ma ei mäleta, kas ma seda tegin või ei teinud, sest võib-olla laudu polekski nii palju olnud.
Kindlasti on Kosmoses tutvunud inimeste hulgast tulnud abielupaare, seda ma tean kindlasti. Paar paari on mulle seda tunnistanud,” räägib Inge.
Mai Treial tuli Jõgevale 1970. aastal. „Sain noormehega kokku, kõndisime mööda linna, mõtlesime, et võiks minna restorani. Asi lõppes sellega, et noormehel ei olnud lipsu ees ja sisse ei saanudki. Niisugune kohtumine oli minul Kosmosega, ” räägib Mai.
„Seoses ülikonna ja lipsuga tuli mul üksjuhtum meelde. See oli küllaltki suvisel ajal, päris plätadega ikka ära tule restorani. Üks jommis mees tuli üsna hilja, varsti hakkas õhtu läbi saama. Ei tahtnud teda sinna seltskonda rikkuma lasta. Ütlesin uksehoidjale, et ära lase teda sisse, vaata, kuidas ta riides on, dressipükstes ja mingite plätudega. Muidagi läks ta minema. Aga poole tunni pärast tuli ülikonnas tagasi,” jutustab Inge Saar.
Lisalugu
Kus ikkagi oli Jõgeval Roheline Konn
Enamik tähistas koha kaardil praeguse Mustvee maantee ääres, kus on konteinerid. Roheline Konn oli poe moodi, leidsid inimesed.
Anne Urbel teab, et seal oli varem madal koht, seda kutsuti konnaloduks. Algul arvas ta, et koha järgi kutsuti Roheliseks Konnaks. Seda tüüpi kohad tekkisid möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel paljudesse kohtadesse.
Mai Treial on saanud Rohelise Konna kohta lisainfot. „Kui räägime, et Jõgeval oli üks Roheline Konn, siis tegelikult oli neid neli. Üks konn oli üleval tootmiskoondise Uku juures, teine seal, kus oli vana kino ja kultuurimaja. Üks inimene on mulle rääkinud, et kui ta sai kodunt mõne kopika, käis ta kino juures Rohelises Konnas ning ostis kommi. Kolmas koht, kus Roheline Konn oli olnud, on see, kus on praegu maavalitsuse endine hoone ehk riigimaja. Ja sellest olevat saanud veel ka piimakiosk siis hiljem. Viimane koht jäigi Rohelisele Konnale siis enne Jõe poodi. Kui Jõe pood valmis sai, olid ka Rohelise Konna päevad loetud.
Miks neid Rohelisteks Konnadeks kutsuti, oligi, et omal ajal millegipärast olid nad olnud numbrikauplused. Värv olevat olnud niisugune võigas roheline,” lisab Mai Treial.
Ülle Jukk täiendab, et need kioskid kuulusid tarbijate kooperatiivide keskliidule, seal oli peal tsentrosojuzi märk. „Neid kasutati kolhooside toodangu komisjonipoena, hiljem nad laienesid.”
Mai Treial on saanud teada, et need kohad kuulusid kooperatiivi süsteemi, nad ei olnud einelauad, vaid ikkagi poed, müügikohad. On olnud n-ö baraki tüüpi ehitus. Nende eluiga oli lühike.
Rohelises Konnas töötasid kaks vene rahvusest naist, neil oli väga hea kaubavalik, seal oli alati midagi saada.
