Helgi Ani: diabeetikute seltskond on väga tore

13.05.2025, 15:50

Pilt on tehtud Avinurme puiduaidas 2021. aasta 27.novembril, Helgi Ani paremal koos Jõgevamaa Diabeetikute Seltsi liikmetega kuuskesid meisterdamas. Foto: Aivar Pint

„Ma olen saanud hakkama ja saan edaspidi kah,” ütleb Tammiku küla seltsielu eestvedaja Helgi Ani. Ta jõuab palju, sest lisaks oma külaseltsile lööb ta kaasa ka Jõgevamaa Diabeetikute Seltsis.

Helgi haigestus diabeeti 2000. aastal. „Järsku sügisel jäin niimoodi haigeks, et mul oli kõrge palavik. Ma ei ole väikestele tõbedele vastuvõtlik, sest töötasin põllul ja olin iga päev koguaeg väljas. Siis olin tükk aega Jõgeva haiglas ning sain aru, mida tähendab haige olla. Pärast veel nädal kodus. Võeti igasuguseid proove ning selgus, et olen diabeetik.”

Helgi tädi oli ka diabeetik, nii et kuigi palju võib-olla tegemist geneetilise soodumusega. „Aga ma arvan, et olen oma kõhunäärmele liiga teinud igasuguste raskustega. Kõhunääre on see, mis insuliini toodab. Olin viis aastat põllutööline, mehi oli vähe, oli vaja punnitada ning tõsta kõikvõimalikke raskeid asju.”

Diabeetikute seltsis hakkas Helgi kaasa lööma 2011. aastal, kui ta koju jäi. „Kui pensionile jäin, alles siis sain hakata Jõgeval käima. Töö kõrvalt ei mänginud kuidagi välja. Nii ma sinna jõudsin ja nüüd aitan üritustega kaasa, püüan ikka osa võtta, sest need on huvitavad loengud, mis on toimunud.”

Seltsist ja teiste saatusekaaslastega rääkimisest on tal abi olnud. „Igaüks räägib oma lugu, mismoodi on läinud. Diabeetikute seltskond on väga tore. Olen 75-aastane ja ma ei hakka neid peeneid aparaate kõhu ja käe peale panema, mis annavad telefonis sulle märku, kui on vaja insuliini lisada. Siis on vaja nutitelefoni, aga minul on nuputelefon. See viimane ei sobi moodsatele aparaatidele. Uusi veresuhkru mõõtjaid olen ma ka uurinud, aga mul pole nende järele karjuvat vajadust olnud. Süstin end hommikul ja õhtul, niimoodi olen oma olukorra stabiilse hoidnud. Kõige hullem on minu puhul see, kui veresuhkru näit läheb väga madalaks. Paar korda olen seda tunnetanud, et lähen üleni nätskeks, jõud kaob ära. Siis lähen mõõtma, veresuhkru tase on madal, pean kiiresti mett võtma, nii saan kõige kiiremini tagasi oma õigesse vormi.”

Lisaks väga huvitavatele loengutele on seltsiga paljudes Eestimaa paikades käidud. „Kõiki asju saad kuulda ja näha, omajagu suhtlemist on Põlva, Tartu ja Viljandi diabeetikute seltsidega,” lisab Helgi Ani.

Puurmani kandist käiakse Jõgevale seltsi üritustele viiekesi. „Oleme püüdnud olla kohal. Me ei ole kunagi pidanud kahetsema, et läksime. Kõik üritused on olnud huvitavad.”

Helgi räägib, et neil on taksojuht, kes nendega sõidab. Ta on ka seltsi liige. Bussiühendus Jõgevaga ei ole Puurmani kandist just kõige parem. „Meil Tammiku külas on Puurmani asula inimestega võrreldes ikka parem ühendus, aga bussiajad ei klapi ja ikkagi peab olema oma takso, muidu ei saa liikuma.

Jah, meil mõeldakse selle peale, kuidas konnad üle tee saavad, aga et inimesed liikuma saaksid, seda ei arvesta keegi. Meie bussipeatused on siin niimoodi, et pead poole Puurmani teest jalgsi ära käima, kui tahad bussi peale saada. Vanasti võeti meid siit teeotsast ilusasti peale, vanemad staažikad bussijuhid teadsid. Nüüd enam sellist korda ei ole. Nii et mina ei olegi enam bussiga sõitnud, lihtsalt ei lähegi, kui mind üks kord juba maha jäeti ja mööda sõideti, rohkem ma enam ei hakka kauplema.

Rattaga sõita ka ei saa, sest liiklus on Jõgeva tee peal väga tihe. Suured autod sõidavad nii lähedalt sinust mööda, selle tuulega viib su kraavi koos jalgrattaga.”

Kergliiklusteed pole, sellest on samuti suur puudus. Veel on suur puudus normaalsest internetiühendusest. „Elan Kaave jõe ääres, mobiililevi kaob vahest ära nii, et sõna jääb pooleli. Rääkimata arvutiga midagi tegemisest. Internetiühendust ju ei ole. Eestis tehakse aga järjest uuendusi, internet läheb aina kiiremaks, kuigi osa kohti ei saa üldse sellest maailmast osa, sellega lihtsalt ei arvestata,” märgib ta.

Helgi Ani mõtleb pisut ja ütleb: „Elu on niisugune, tuleb elada, mina olen nii kaua elanud, mind see enam ei loksuta. Ma olen saanud hakkama ja saan edaspidi kah.”