Ettevõtlikud naised said kokku Mustvees

16.05.2025, 23:15

Neljapäeval kogunes Mustvee kultuurikeskusesse mitukümmend ettevõtlikku naist Fotod: Helve Laasik

Neljapäeval polnud vähemalt lõunani Mustvee kultuurikeskusesse meestel asja, sest Jõgevamaa ettevõtlikud naised pidasid oma konverentsi.

Oma kogemuslugusid jagasid Kauksi Ülle, Rutt Pütsepp, Merle Palmiste ja Eili Soon. Konverentsi vaheajal said huvilised tutvuda kultuurikeskuse galeriis käsitöömeistrite loominguga ning sobivaid esemeid kaasa osta.

OÜ E. Strauss turustusjuht Eveli Tooming tunnistab, et on käinud ka eelmisel aastal Jõgevamaa konverentsil ning ka Lääne- Virumaal sarnasel üritusel. „Jah, niisugust üritust on vaja. Mul jäid emotsioonid poolikuks, kuna töö tuli vahele ( Teemaja) ja pidin poole pealt ( Merle Palmiste) lahkuma, millest on kahju ja sellepärast ma arvan ka et emotsioon võib olla teine. Aga leian, et sellist asja oleks vaja ja isegi peaks tegema. Olen ka arutanud teemat miks Jõgevamaal ei ole ettevõtlike naiste ühendust ja liikumist. Ehk sellest võiks kasvada välja ka natuke suurem ja tihedam koostöö, ühendav organisatsioon?

Natuke võiks üritusel veel rohkem glamuuri või sära olla. Lisaks on peale naiste selliselt konverentsil ka eluterve kuulata mehi. Ja lisaks Jõgeva ägedate naiste tegemised laval, moedemonstratsioon ka reaalselt, mitte ainult et saame kõrvalruumis asju proovida, moeloojaga kontakt jne.

Järgmisel aastal võiks konverentsi teemaks võtta mida iganes, valik on tegelikult lai. Aga jälle minu enda arvamus. Konverents võiks ajaliselt ka varem toimuda sest mai kuni september on ikka pagana kiire aeg juba. Ja konverents võib olla ka pikem, näiteks õhtusöögiga, kontserdiga, et tekiks ka laudkondades uusi vestlusi, teemasid, ka naised saaks omavahel võrgutatud.”

Mustvee hotelli ja restorani „Ankur” perenaine Riina Pajula tundis end ära ja ütleb, et tema jaoks oli konverents kasulik. „Kuulates Rutt Pütseppa tuli kõik väga tuttav ette: pingutad koguaeg, pidevalt tuleb ette takistusi. Alati ei jõuagi kõike tehtud, nõudmised on väga suured. Olgem ausad, naisi ei märgata eriti ega panda tähele. Et märkama hakatakse, selleks peab üliinimlikke pingutusi tegema.”

Kauksi Ülle lugu

2008. aastal valiti Ülle Valga klubi ettepanekul Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni aasta naiseks. Üllele sai osaks aasta naise gala. „See oli hämmastav, sellise tähelepanu sees pole ma kunagi olnud, kui tollal mulle osaks sai,” märgib ta. Mõned väikesed suveniirid sellest ajast on tal senini alles, mida ta mõnikord heldinult vaatab.

Võru keelt püüti nõukogude ajal igal tasandil välja juurida, aga see ei õnnestunud. Kauksi Ülle kirjutas kunagi nikekirja, mida on vaja teha, et võru keel ei kaoks. Sinna sai kirja: võrukeelneõpe koolis, teater, kirjandus ja palju muud. „Praegu on enamik asju olemas peale riikliku tunnustuse, ” märgib ta. Tartus tegi ta Tartu Võruvaimu Seltsi ja hakkas kõva häälega ülikooli raamatukogus võru keeles kõnelema. Tuli võrukeelne lugemik, suveülikool, ja nii kõik algaski. Hiljem tuli Võru instituut. Kaido Kama vedas seda eest. Üks tähtis mees ütles siis, et niisugused radikaalid nagu Kauksi Ülle seal töötada ei või. „Ma pole päevagi võru instituudis töötanud, aga võru aabits anti mulle teha. Ja kui aabits oli võru keele ja kultruuri fondi alt koos sõpruskonnaga valmis tehtud, siis pandi sinna alla, et välja andnud võru instituut. Nimekirjas ma seal kunagi olnud ei ole, palka ma sealt saanud ei ole,” lisab ta.

Võru instituudile anti veidi raha kooliprogrammide jaoks, tehti teaduskonverents, on tehtud sõnaraamatud, Kauksi Ülle on teinud teatrit. „Ma pean teatrit väga oluliseks keele taastamise juures. Tänavu suvel tuleb samuti etendus „Seto Odüsseia“ Luhamaal. See on minu viimane suurem teatritükk, teemaga olin juba mõttes kaua tegelenud. See on sõjast väljumine, sest sõda ükskord lõpeb, me peame teadma, mis pärast saama hakkab. Peab tundma ajalugu ja psühholoogiat, jälgida inimesi.

Aga oma teatriarmastust väljendan nii, et meil on külateater, 0 eelarvega. Teeme, mis tahame. Viiendat aastat lavastame mõne näitemängu. Näitemänge mängime tasuta, kui antakse veidi projektiraha, saan kellelegi sõiduraha maksta, kes akugemalt käivad. Inimesed väga tahavad seal mängida. Pean järjest pikemaid näidendeid tegema, et oleks palju osalisi. Viimane näidend kannab nime „Pulmamaja”, see on armukelmist. Kuidas mitme kõrgharidusega naised satuvad niisugusesse olukorda, et armukelm röövib nad paljaks. Toon lavale naised, ja kuidas see kõik on nendega juhtunud.”

Rutt Pütseppa lugu

Saduküla lähedal Moona talus kanu kasvatav Rutt Pütsepp jäi pandeemia ajal töötuks. Ta tahtis maale jääda ning soetas endale kanad, keda ta hellitavalt Prowwadeks kutsub.

“Ma olen elanud maal ehk siis maal sündinud ja kasvanud, kogu aeg on olnud peres loomad, kanad, kitsed, lehmad, pullid, oli ju vajadus, pulle pidi pidama, sest raha oli vaja, majandus oli selline nagu ta oli.

Minu amet oli koolitusspetsialist, töötasime linnas aastaid, oma perega elasime korteris. Aga samas iga vaba hetk, mis mul oli, istusin autosse, sõitsin maale. Suvel võtsime oma asjad ja kolisime maale, sest et seal oli hea. Talvel me maal ei elanud.

Aprilli algul ladusin puid riita ja sain aru, et midagi on puudu. Tegin otsuse, et tahan kanu. Esimesed kanad tõin koju nii, et ei teinud isegi taustauuringut. Surfasin korraks internetis, leidsin kanakasvataja Viljandimaalt. Ütlesin mehele, et homme toon kanad koju, mul on vaja kanakuuti. See kanakasvataja ütles mulle, et võtad praegu 12 kana, varsti on neid rohkem kui 150. Ütlesin, et nii ei juhtu. Aga läks nii nagu ta ütles, aprillis tõin 12 kana, sügiseks oli mul juba 50. Ja lõpuks ma olingi kanakasvataja, oma kodus muidugi.

Siis tuli koroona. See oli hoop ka mulle, sest olin töötanud suurettevõttes, aga koroona halvas kogu selle ettevõtte tegevuse ja mina jäin tööst ilma, mind koondati. Muidugi oli see suur šokk, sest ma olin seal peagu 20 aastat töötanud. Meie läksime siis maale.

Meie kohalik Härjanurme Maarahva Selts korraldab ürituse mille nimi on maal elamise päev. See on septembrikuus, see on üks väga lahe asi. Härjanurme Marahva Selts palus mind, et kas ma võtaksin osa. Olin nõus. Mul oli kiire aeg, olin üksi, poolpimedas niitsin veel muru. Sõbrannad tulid appi ja olid moraalseks toeks.

Tol korral ei olnud ju mingit reklaami, umbes 50 inimest tuli kohale, neist mõned üksikud olid kohalikud, ülejäänud olid täiesti võõrad.

Olin koondatud, töötu. Mõtlesin asutada oma ettevõtte. Läbisin alustava ettevõtja koolituse. Kirjutasin valmis äriplaani ja sain ka toetuse. Millised on nõuded kanalale, seda ma ei teadnud.

Meil saab mehega järgmisel nädalal abielus oldud 20 aastat. Kangekaelsed oleme mõlemad, aga mina mõtlesin, et ma ei jäta jonni, ma pean saama need asjad teada ja ma tahan seda teha. Internetis polnud infot kuigi palju. Mul oli abiks pere, mäletan, istusime köögis laua taga, vaidlesime. Igal pool on reeglid, nõuded. Seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest.

Inimene, kes tegeleb põllumajandus- ja toiduametis kanamunadega, on fantastiline. Meie koostöö sobib hästi. Tahan linde pidada vabalt, õues. Nad peavad saama rohtu, siblida. Neid on küll tore ja lahe pidada, aga sa pead neid kaitsma kanakulli, rebase, kähriku eest. Toimetasin õues ja näen, et kanakull on keset kanu. Ta oligi aia nurgas, segaduses ning surus end nurka. Sain tookord ta kätte. Mulle tuli tuttav külla, kes elab Tallinnas. Andsin linnu talle kaasa ja palusin enne pealinna metsas lahti lasta. Rohkem ta minu kanalasse tagasi pole tulnud.

Kuidas tuli nimi tädi Rutt nokitseb. Olen oma pere noorim laps. Ja kui mina sündisin, siis tegelikult olin neljakordne tädi. Sealt siis tädi Rutt. Mulle meeldib nokitseda. Elame üks kord ja elust tuleb võtta kõik, mis võtta annab. See nimi ei meeldinud paljudele. Aga kui ma läksin Bauhofi lepingut tegema, siis tagaruumist üks mees ütles, et mina tahan seda tädi Rutti näha. Ta küsis, mida ma teen. Ütlesin, et kanu kasvatan. Selge, ma panen sulle suurema protsendi, sest su firmal on nii hea nimi.

Väga suur tegur, mis kõiki võib mõjutada, on linnugripp. Ja tollel aastal, kui mul oli juba kanu rohkem, tuli linnugripp. Mulle tuli kiri, et linnud sisse, väljas linde pidada ei tohi. Meil oli juba väliala valmis, aga me ehitame nädal aega sellele välialale katuse peale. Pidin kiirelt reageerima, sest et tollel aastal, kui see linnugrip tuli, see oli aprillis, ja tegelikult me pidime linde kinni hoidma hästi pikka aega. Linnugripi häda on see, et kui sa saad selle haiguse, siis tähendab, et su linnud kõik hukatakse. Seda ei taha keegi.

Sõbrad tulid kohale, nelja päevaga ehitasid nullist 60-ruutmeetrise kanala. Olen neile väga tänulik.

Mul oli olemas lindla, 20 ruutmeetrit, siis veel teine, samuti 20 ruutmeetrit. Tekkisid püsikliendid, Puhu risti pood võttis monad müüki. Siis me mehega mõtlesime, et ei ole midagi, ei tee enam seda 20-ruutmeetrist kuuti, nüüd teeme 60-ruutmeetrise. Aga kes seda ehitab? Mees korraldas talgud, kutsus sõbrad appi, ehitame kanala. Mina seda ei uskunud, aga sõbrad tulid kohale, nelja päevaga ehitasid nullist 60-ruutmeetrise kanala. Olen neile väga tänulik.

Kust tulid prowwad? Mul on tibud, mul on kolmekuused kanad, siis on munema hakanud kanad, kes munevad minimune ehk stardivad ja veel on need, kes juba munevad ehk kelle mune saan müüa. Vahel tuleb munemisest pausi pidada. Ja veel on need kanad, kes lihtsalt elavad. Kanad, kes mulle raha sisse toovad, väärivad prowwa nime.

Miks on vahel väikeettevõttel raskem? Hästi lihtne näide siia juurde. Kui minul kulub kuus vähemalt kaks tonni sööta lindudele. Minul on sööt kogu aeg ees, sest mul on see kiiks, et ei ole nii, et kolm korda päevas lased nad sööma, vaid kanadel peab olema sööt kogu aeg ees Suurel ettevõttel kulub päevas 40- 45 tonni sööta. Mis hinnaga ostab tema sööta või mina? Tõenäoliselt on see hinnavahe ikka päris suur. Ja lõpptoodangu hinda see kindlasti mõjutabki.

70 protsenti minu klientidest pole ammu enam ainult kliendid, nad on mu sõbrad. Ja see on väga positiivne.

Elu on praegu keeruline. Mina seisan oma prowwade eest, ma seisan tegelikult nende väärtuste eest, ma seisan selle eest, et olen pannud lati iseenda ja oma prowwade kasvatamises kõrgeks. Talvel peab olema 12 kuni 15 kraadi sooja kanalas, mul on õhksoojuspump ja ma maksan elektrit, aga neil peab olema soe. Küll ma ellu jään, sõbrad ja kliendid on mulle toeks. Käin täiskohaga tööl, sest munadest ei teeni nii palju, et endale palka maksta.”

Merle Palmiste

Merle Palmiste lood

Näitleja Merle Palmiste ei saaks olla nii särav täht teatritaevas, ilma et ta ei peaks jalgu tugevalt maha panema ja enda eest seisma.

Tal pole ühte kindlat vastust, kuidas enda eest seista. „Loodusest me teame, et kui tekib kriitiline olukord, siis tekinb instinkt kas võidelda või põgeneda. Aga tihti mulle tundub, et meie naistena jääme kohale. Me ei võitle, me ei põgene, surume mingid asjad alla. See mida mina praegu räägin, pole absoluutselt mingi tõde. Räägin ainult enda kogemustest.

Mulle tundub, et see, kui sa seisad iseenda eest, algab ikkagi sellest, kuivõrd sa saad iseendaga läbi, kuivõrd sa tunned iseennast. Mida paremini sa tunned iseennast, mida parem sõber sa iseendaga oled, mida paremini sa oskad iseennast armastada, seda paremini sa oskad ka enda eest seista.

Mul pole ette valmistatud pikka põhjalikku esinemist. Olen moodne naine, ütlesin Chat GPT-le, et lähen konverentsile ja pean esinema. Pole probleemi, teen sulle kõne, vastas tehisaru.

Loen tema kirjutatu teile ette.

Seista iseenda eest, see kõlab ju nii lihtsalt. Aga paljude jaoks, sealhulgas minu jaoks, pole see alati olnud lihtne. Ma mäletan hetke, mil ma esimest korda tõesti seisin enda eest. See ei olnud midagi suurt. Lihtsalt öelda ei ühele palvele, mis oleks mind täielikult läbi kurnanud. Aga minu sees toimus midagi. Käed värisesid, hääl oli vaikne. Aga ma ütlesin selle välja. See muutis mind. Ma tundsin, et mul on õigus öelda, mida mina tunnen, õigus olla mina ise.

Seista enda eest, tähendab, mitte ainult enda vajaduste ja arvamuste eest välja astumist, vaid ka enda väärtuste eest.

Me ei pea olema agressiivsed ega üleolevad, aga me peame olema ausad enda vastu. Paljud meist on õppinud olema tublid, mitte segama, mitte vaidlema, mitte tekitama probleemi.

Aga mida rohkem me vaikime, seda rohkem me kaotame ühenduse sellega, kes me tegelikult oleme.

Seista enda eest tähendab öelda, see ei ole okei. Ma ei nõustu sellega, ma tean rohkem. Mitte sellepärast, et ma oleksin egoistlik, vaid sellepärast, et me oleme inimesed, Kellel on tunded, piirid ja unistused. Ma tean, see on ei ole alati lihtne.

Mõnikord kardame, et meid peetakse rasketeks inimesteks, et meid tõugatakse kõrvale, et meid ei võeta kuulda.

Aga mina usun, et kui me ei seisa enda eest, siis ei saa seda teha keegi teine ka.

Ja nüüd ma küsin teilt, millal teie viimati seisite iseendae est? Ja kui mitte nüüd, siis millal?

Ma olen selle tehisaru koostatud kõnega täitsa nõus.

Ma mõtlesin selle peale, et millal ma siis viimati seisin enda eest. See oli siis, kui Ukrainas algas sõda. See oli ju šokiseisund. Ma arvan, et me mäletame kõik, kuidas me käitusime ja ei osanudki käituda, pisarad voolasid ja kõik need tunded, mis šokiseisundiga kaasnevad. Ma mäletan draamateatris me mängisime sellist etendust nagu „Suur Siberimaa”.

See on lugu sellest, kuidas Jaan Kross oli Siberis asumisel. Esimene vaatas ja mina olen tema suur sõber Alma Vaarman ja teises vaatluses nad tulevad siis Siberist ära ja mina olen selline tubli vapper kommunist ja mul on seal etenduses sõnad, aga mina olen Venemaa poolt, Venemaa on sõja võitja.

Sellel ajal, kui sõda algas, ma ei oleks suutnud lavale minna. Õnneks me seda etendust ei mänginud. Aga me mängisime ühte teist etendust. Võib-olla keegi seda ka ei näinud, „Tunnike rahu”. Mängisime prantsuse komöödiat, niisugune lihtne komöödia. Ja ma olin puhanud ja kolm päeva tagasi oli meil seesama etendus ja, ja mängime seda noh, nagu komöödia, see on eriti prantsuse komöödia, seal on väga tihe dialoog. Üks jätab seal pool lauset ütlemata, teine tuleb ruttu sisse, siis jälle midagi korratakse, selline pingpong. Et oleks kiire. Taavi Teplenkoviga mängin. Ja ühel hetkel mõtlen, et kas ma ikka ütlesin seda. Ma ei öelnud seda? Saan aru, et järsku jäin nagu hoopis teise maailma. Ehmatasin ära. Aga siis ma muidugi kogusin ennast ja ega ma etendust ära ei rikkunud, partnerid ei saanud midagi aru. Ehmatasin tohutult ära, mõtlesin, mis toimub.

Ja siis ma sain aru. See on sõjaolukord, teadmatus, šokk, milles me elame. Ja siis võtsin lihtsalt kätte ja saatsin selle kõik pikalt. Ma ei kavatse oma elu, oma aega niimoodi ära raisata. Pärast seda asjad muutusid minu jaoks, minu sees tekkis jälle mingisugune rahu.”

On suured asjad, mille eest seistakse, aga on väikesed asjad, mille seistakse.

Palgalõhe on huvitav teema.

„Töötan teatris, ma ei tea, kui palju enamik mu kolleege palka saab. Eesti näitlejatel ei ole Eesti Vabariigis kõige suurem palk. Aga jumal tänatud, et mitte kõige väiksem palk, palgad on nagu meil on. Tegin mõni aeg tagasi ühes projektiteatris kaasa. Väike teater, raha ei ole. Mulle helistati. Naislavastaja, naisprodutsent helistavad mulle, et kas sa tuleksid, meil üks materjal kukkus ära, meil on kiire, et me võtame selle materjali. Ma ütlesin, jaa, muidugi tulen, hea meelega tulen. Ja raha muidugi ei ole, on arusaadav, aga mul on lihtsalt üks tingimus: et teeme niimoodi, makske võrdselt. Mulle ja selle meesnäitlejale, sest sõna otseses mõttes me oleme võrdsed. Aga teeme niimoodi, et palun makske mulle sent või viis senti rohkem kui sellele mehele. Ja siis saab öelda, et näete, on ka niimoodi, Eestis ei ole palgalõhet. Mängisime seda etendust, väga tore oli.

Siis tuleb teha aus koosolek. Summad on sellised, kas saate kokkuleppele. Naised, kuidas me käitume teiste naistega?

Ja siis sügisel kutsuti meid esinema, üks asutuse pidu oli. Ja pärast naisprodutsent helistab mulle ja ütleb, et andke andeks, ajad on rasked, et kas me saame teha nii, et me maksame sulle vähem kui suvel. Küsisin miks. Ja siis selgus, et meesnäitleja küsis palju rohkem kui mina. Ja talle maksti. Ja siis, kui me mängisime seda etendust, kus mulle taheti vähem maksta, siis selgus, et see mees tahtis selle etenduse eest veel viis korda rohkem raha saada. Ja siis nad otsustasid minult vähemaks võtta. Siis ma vihastasin. Kõigepealt ma vihastasin selle partneri peale. See on minu kui naise probleem, mina eeldan, et teeme võrdselt, aga mehed küsivad alati rohkem. Miks ma seda lugu üldse räägin? Olin väga solvunud nende naiste peale. Tüdrukud, mis on?

Kuidas te teete minule naisnäitlejana liiga? Kuidas te maksate sellele mehele viis korda rohkem? Kui me teeme koostööd ja ma ütlen ainult, et maksate võrdselt. Aga võib-olla siis oleks loobunud. Ei, aga siis tuleb teha aus koosolek. Summad on sellised, kas te saate kokkuleppele. Naised, kuidas me käitume teiste naistega?

Ühe etenduse mängisin ära, aga järgmist etendust rohkem ei mänginud. Me rääkisime nendest asjadest ja ma arvan, et me ei ole tülis nende naistega. Ma arvan, et see oli mõttekoht, et tuleb kokku hoida.

Räägin veel ühe loo. Aastaid tagasi oli selline üritus nagu Eesti film 100. Anti välja toredaid auhindu. Žüriis olid väga erinevatel elualadel tegutsevad inimesed. Olid kunstnikud, näitlejad, kirjanikud ja mina olin ka seal. Saime kokku ja arutasime. Pakuti välja kandidaat, kas keegi on nõus, on vastuväiteid, hääletamine. Ja siis tuli selline kategooria, sajandi meesnäitleja. Öeldi, Jüri Järvet, pole küsimustki, loomulikult Jüri Järvet.

Ja mina istusin seal ja mõtlesin, et muidugi Jüri Järvet. Tema sugulased saavad selle au, panevad selle siis kamina peale. Et tegelikult võiks anda mõnele meesnäitlejale, kes elab. Mõtlesin Lembit Ulfsaki peale, Tõnu Kargi peale. Ja tegin suu lahti.

Ja ütlesingi nii. Ei öelnud, et kuulge, andke mu toredadtele kolleegidele Lembit Ulfsakile või Tõnu Kargile, aga anname mõnele mehele, kes elab.

Kõik ütlevad, et väga hea mõte. Siis sai Lembit Ulfsak selle auhinna. Mul oli nii hea meel ja mõne aasta pärast Lembitut enam ei olnud. Muidugi, ega ma ei suutnud siis suud kinni hoida, mõtlesin, Lembit, ma tegin suu lahti.

Lembit, ütles naisele, naine käskis Merlele šampanja osta.”

Eili Soon

Eili Soone lood

Eili Soone suureks eeskujuks on kunstiakadeemia emeriitprofessor Maie-Ann Raun. Just temalt pärineb lause, et see aeg, mis sa kulutad muretsemisele, selle ajaga jõuad probleemi juba lahendada.

Kui Eili oli omandanud bakalaureusekraadi, läks ta õppima kunstiakadeemiasse magistratuuri, kunsti ja kunsti ajaloo õpetajaks. „Kuna ma olin juba saanud klaasi ajaloo uurimise pisiku, mis mind väga huvitas, siis ma tahtsin seda edasi uurida. Ja ma koostasin siis Järvakandi klaasimuuseumile haridusprogrammi. Minu töö oli ikkagi seotud ka klaasiga, kuigi ma hakkasin kunsti ja kunsti ajaloo õpetajaks õppima, tahtsin seda siduda klaasiga ja leidsin, et Eestis on üks klaasimuuseum, Järvakandi klaasimuuseum. Tuleb siis sellega see töö siduda. Tegin kolmele õppeastmele haridusprogrammid. Kui magistrantuuri lõpetasin, kutsuti mind Järvakanti tööle.

Minu jaoks oli see väga suur muutus, olen pärit Tallinnast. Mõtlesin, et võtan selle pakkumise vastu. Ja see oli huvitav elukogemus huvi pärast klaasi vastu. Töötasin siis Järvakandi muuseumis, viisin ellu enda tehtud haridusprogramme ja see oli päris edukas. Sain edasi anda päriselt seda, mida, mida ma olin kogenud. Samas hakkasin ka rohkem uurima Eesti klaasi ajalugu.

Suundusin kunstiakadeemia doktorantuuri. Järvakandi töö kõrvalt tegin ka teist tööd, läksin Eidapere kooli tööle, see on umbes kümme kilomeetrit Järvakandist. Töötasin Eidapere koolis esimese, teise klassi liitklassi juhatajana. See oli väga suur kogemus mulle. Kuni kuuenda klassini andsin ka kunstiõpetust. Üks õpilane küsis, et õpetaja, kas teil lapsi on. Ma ütlesin, et ei ole. Ja siis ta ütles, et no ime pole, keegi ei taha teie lapsi olla, sest te olete nii kuri. Aga hiljem kohtusin selle poisiga Olustveres, kui ta seal tehnikumis õppis ja siis ta oli väga rõõmus minuga kohtudes. Ja ei olnud üldse enam nii pahane.

Doktorantuuris uurisingi Eesti klassi ajalugu just klaasi puhumise sünnist. Ja miks just Eidapere, sest seal oli üks esimesi Eesti klaasivabrikuid. 19. sajandil ja 20. sajandi algul oli seal väga kuulus klaasivabrik. Ja seal oli ka klaasitööstuskool. Esimese Eesti Vabariigi ajal hakati juba õpetama välja Eesti soost klaasipuhujaid. Kui kunagi oli esimene klaasitööstuskoda rajatud 1628 Hiiumaal, siis need meistrid, kes seal töötasid, olid Rootsist või Saksamaalt. Eestlased said seal ainult ahju kütta ja olid ka transporditöölised olnud.

Mind huvitas, kuidas klaasipuhumise sünd Eestis algas, kuidas hakati eestlasi välja õpetama, kus kohas ja kuidas see käis. Ja seal siis oli kaks lendu õpilasi ja mul õnnestus ka ühe meesterahvaga, kes tol hetkel oli veel elus, kohtuda. Väga huvitav oli temaga vestelda, ta rääkis mulle sellest, kuidas vanad klaasipuhujad töötasid. Ta oli hiljem töötanud ka Lorupi vabrikus. Ja ta oli saadetud sealt Siberisse.

Uurisin ka edasi Tarbeklaasi ajalugu. Tarbeklaasis oli üks kunstnik, Pilvi Ojamaa, kes üle 36 aasta töötas Tarbeklaasis disainerina. Tema lõpetas kunagi riigi kunstitööstuskooli, siis ta suunati Leningradi kunstilisse klaasikabrikusse tööle ja seal ta töötas lihtsalt graveerijana.

Kunagi tuli üks klaasikunstnik minu stuudiosse, üks kolleeg, ta küsis, et kuidas sa saad niimoodi töötada, sa teed teistele klaasikunstnikele alltöövõttu. Ma olen natukene nagu kahestunud isiksus, et ma pakun alltöövõttu. Tuleb keegi teine klaasikunstnik, kelle peamine töö ei ole puhumine, siis ma puhun talle tema disaini. Kuidas ma saan seda teha, olles ise kunstnik. Aga siis mul tuligi meelde just see, kuidas Pilvi mulle rääkis sellest, et ta töötas Leningradi kunstilise klaasi tehases neli aastat ja ta graveeris seal. Sellest sai ta fundamentaalse baasi käsitööoskuses. Pärast seda, kui ta tuli tagasi Eestisse, siis tema disaineri loomingu kõrval on olnud nagu väga oluline osa tema kunstniku loomingust pühendatud graveerimisele.

Ja kui ma käisin doktorantuuris, siis kutsuti mind tööle Olustverre. Et Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolil on mõisakompleks, siis nad soovisid sinna asutada klaasikoja.

Seal ma töötasin 13 aastat. Kui ma sinna tööle läksin, siis alustasin põhimõtteliselt sarnaselt nagu praegu oma loomeettevõttega, juhtisin seda klaasistuudiot. Aga esimene probleem oli selles, et ega ma ei osanud ju tegelikult klaasi puhuda, ma pidin kuskilt leiutama, et keegi hakkaks siis aitama mind, nii saaksime neid esemeid, mida ma disainin, siis päris ellu viia. Kui kunstiakadeemias õppida klaasikunstnikuks, siis kõikidele tehnikatele ei jõua nii süvitsi keskenduda. Hiljem pead ikkagi vaatama, mis tehnikale sa pühendud. Mina ei olnud pühendunud puhumisele.

Olin oma uurimuste käigus päris paljude endiste Tarbeklaasi puhujatega rääkinud ja ma olin ka käinud käinud ühe vanema Tarbeklaasi puhuja juures. Läksingi tema juurde, ütlesin, et oleks väga abi vaja. Et nüüd on selline suur uhke klaasistuudio, kõik on juba sisustatud, aga et ma ei oska puhuda. Ta tuli mulle appi, aga tema tervis ei olnud tol ajal enam nii hea ja siis ta ütles, et kutsun sulle ühe teise poisi. Ja siis tuli see teine poiss, kes oli tol hetkel 79-aastane. Tema hakkas puhuma, mina assisteerisin teda ja tema kõrval ma siis õppisin nii-öelda välja. Ja kaks aastat ta töötas minuga seal koos, siis ütles, et nüüd on kõik, soovin pensionile jääda, leia endale assistent, pead hakkama ise tegema.

Stuudio eesmärk oli, et oleks avatud stuudio, et saaksid külastajad seal käia, näeksid klaasi puhumise tehnikat. Samuti sooviti, et hakkaksin õpetama klaasi puhumist, kuna tollel hetkel sellist spetsialiseerunud klaasi puhumise õpet ei toimunud Eestis.

Ja selleks, et seda õpet rajada Olustverre, pidime kõigepealt kirjutama kutsestandardi, siis pidime kirjutama riikliku õppekava, siis pidime kirjutama kooli õppekava ja ministeerium pidi kõik need asjad kinnitama, et me saaksime hakata õpetama. Õpetamine algas aastal 2014 ja nüüd on neli lendu õpilasi seal õppinud klaasipuhujaassistendi eriala. Õpe toimus sessioonõppena, see tähendab, et seda pakuti täiskasvanutele pärast gümnaasiumi.

Õppeaeg oli kaks aastat ja käidi koolis üks nädal iga kuu.

Ja tänu sellele õpetamisele kohtusin väga paljude huvitavate inimestega, väga paljude erinevate erialade inimestega, kes tulid ümberõppele. Enamik, kes tulid, olid varem midagi muud õppinud. Tulid ka kunstiakadeemia varem lõpetanud klaasikunstnikud, kes tahtsid ka seda tehnikat rohkem õppida. Või siis vastupidi, pärast Olustvere lõpetamist mindi kunstiakadeemiasse edasi.

Enamik, kes tulid, olid varem midagi muud õppinud. Tulid ka kunstiakadeemia varem lõpetanud klaasikunstnikud, kes tahtsid ka seda tehnikat rohkem õppida.

Tegime igasuguseid erinevaid koostööprojekte, muidugi ka igasuguseid erinevaid disainesemeid, tellimustöid erinevatele klientidele.

Olin töötanud Olustveres kaheksa aastat ja tekkis juba mõte, et ma tahan luua oma klaasistuudio. Aga ma kartsin seda teha, sest selle oma stuudio tegemine, ma olin näinud, mida tähendab see stuudio pidamine. Kohe ei võtnud ma seda teed jalge alla.

Mul tekkis elus selline olukord, kus jäin üksi. Mul oli kaheaastane laps ja mu ema suri, olin täiesti ilma pereta ja ilma autota. Mul oli punane Poola Fiat ehk Fiat 126. Auto kere oli läbi roostetanud, olin lasknud teha keretööd, siis oli mul auto ja kastitäis autosisustust, mootor oli peal ja kõik muu oli välja võetud. Hakkasin seda autot kokku panema, panin selle auto kokku, sellega ma sain hakkama, küsisin nõu sõpradelt. Aga siis tekkisid juba tehnilised probleemid, mida ma ei osanud lahendada. Vahetasin bensiinipumba ise ära oma teadmistega, aga noh, siis juba mõned asjad olid sellised, millega ma ei saanud hakkama. Vaatasin, et Viljandi lähedal Vana-Võidus on Viljandi kutseõppekeskus, kus õpetatakse sessioonõppes sõiduauto tehniku eriala ja läksin sinna õppima.

See oli väga põnev kogemus. Tundsin, et see oli nii positiivne, andis palju juurde, olin pidevalt ise õpetanud, kogu aeg nagu endast midagi andnud, tundsin, et see andis mulle väga palju juurde.

Tulin Olustverest töölt ära, käisin läbi töötukassa ettevõtluskoolituse. Positiivne on muidugi see, et Eestis on ainult kolm aastaringselt tegutsevat väikestuudiot, konkurentsi ei ole väga palju. Ja tekkis äriidee, et asutan Viljandisse klaasipuhumise stuudio. Leidsin Viljandisse Raua tänav 4 ruumi, seal on loomehoov, kus tegutsevad ka teised kunstnikud.

Mulle meeldis see, et leidsin ideaalse koha. Tahan rentida oma stuudiot teistele kunstnikele, pakkuda praktikapaika ka üliõpilastele.

See võttis üpris kaua aega, et kogu ruum renoveerida ja kõik asjad sisse seada. Klaasipuhumise ahi on elektriküttega, pluss kaks gaasiahju ja kaks lõõmutusahju. Vana-Võidus õppisin keevitama, mul on seda palju hiljem vaja läinud.

Väga palju on vaja koostööd teha, mulle on appi tulnud mu endised õpilased. Päris üksi klaasipuhumisega ei saagi tegeleda.