Avatud talud ootasid vaikust nautima ja pakkusid uusi teadmisi

13.07.2025, 23:45

Vahe talus sai kujundada endale pildi naelte vahele punutud lõngaga Fotod:Helar Laasik

Hea on külla minna, kui oled oodatud ning pererahvas sinu peale varakult mõelnud.

Juba Vaidavere küla Vahe talu külaliste parklas on näha, et autodele ruumi jagub ning külalisi paistab jätkuvat. Õnneks tuli laupäeva keskpäevaks päikegi välja. Kõige rohkem rõõmu tundsid mõnusast ilmast lapsed, kes lihtsalt rõõmust rõkatasid ja ringi tuiskasid. Tegevusi jätkus kõikidele, sai toimetada kunsti õpitubades, kujundades endale pildi naelte vahele punutud lõngaga. Või proovida kätt ka aerosoolvärvidega šabloonitrükiga. Kunsti õpitubasid viis läbi Kadri Kosk.

Osa külalisi tellis koogi-kohvi või supi, raputas kingad jalast ning istus mõnusas välikohvikus. Vahe talus pakuti väliköögi puupliidil valmistatud suppi. Tellisime. Ja tunnistame ausalt: nii head suppi polnud me sel aastal veel kusagil söönud. Pererahvas oli supiga vaeva näinud, sest seda sai vaaritama hakata alles öösel. Reede õhtul paukus Vaidaveres korralik äike.

Meie kõrvallauas nautis oma kohvi-kooki sõpruskond, inimesed olid tulnud Eesti eri paigust ehk siis Raplast, Pärnust ja pealinnast kesk-Eestisse.

Siis tuli külastajatele mängima noor muusik Hanno Vardja. Tema kitarrimäng sobis päeva imehästi. „Pillimees on minu õpilane Tartu täiskasvanute gümnaasiumist,” tutvustas perenaine Mariana Jürimäe.

Külalistele mängis kitarri noor muusik Hanno Vardja

Ta võttis taluga lähemalt tutvuda soovivad külalised kaasa ja tutvumisringkäik võiski alata. Mariana rääkis kõigepealt lühidalt talu ajaloost:

„Meie pere lugu Vahe talus algab sellest, kui minu isapoolne vanavanaisa Jakob ostis endale selle koha eelmise sajandi alguses päriseks. Jakobil oli viis tütart ja kaks poega. Teine maailmasõdas ei jätnud puudutamata ka meie peret. Vanavanaisa Jakob elas siin kuni oma surmani, 1964. aastal. Talu jäi tühjaks ning läks võõrastele, kelle jaoks see polnud kodu vaid elukoht. Kui minu isa 1988. aastal siia naases ning 1990. aastal talu endale sai, oli koht rääma lastud. Enam-vähem elamiskõlbulik oli elumaja, laut oli varemeis, ait veel püsis ja uue sauna oli viimane omanik talvepuudeks ära kütnud. Pere hakkas talu taastama. Mina tulin siia päriseks koos tütrega kaheksa aastat tagasi.”

Mariana Jürimäe (paremal) ütles, et avatud talude päev möödus rahulikult ja mõnusalt

Pandeemia ajal alustati töökojahoone katuse vahetamisega, aga tuli ka müürid uuesti ehitada. „Siis mõtlesime, et teeme korraliku põranda, rohkem aknaid, et saaks hiljem midagi majas teha. Praegu on tööd nii kaugel, et töökoja esimesel korrusel toimetab puutöökoda, mis on aastaringselt valmis inimesi vastu võtma. Huviline saabki tulla kas siis nõu küsima või midagi tegema meistri juhendamisel. Minu isa oskab hästi puutööd, ta juhendab, masinad on meil ka. Muidugi on vaja masinaid juurde muretseda, aga esmatarbeasjad on meil olemas,” ütles Mariana Jürimäe.

Töökojas toimetas parasjagu Mariana isa, ta restaureeris üht vana tooli.

Töökojahoone ülemise korrusega tuleb veel vaeva näha, et seal saaks tegutsema hakata. Vaja on siseviimistlust, samuti elektrit. Töökojahoone teise poole ust paotas Mariana samuti, seal peaks tulevikus olema kuni 10-le inimesele ööbimisvõimalus. Kuid see on suurem investeering ja nõuaks juba projekti kirjutamist. Tegemist oleks askeetliku ööbimisvõimalusega.

Vahe talus pakuti ka väliköögi puupliidil keedetud suppi

Veel soovitas perenaine iseseisvalt teha QR-koodidega varustatud talualadel „nutikat” ringkäiku.

„Saan vaid väga tänulik ja rõõmus olla, et nii tore päev sai veedetud. Esimene tänu läheb ilmataadile, kes meid hoidis, kuid ka muidu toimis kõik nii nagu mulle meeldis: rahulikult ja mõnusalt. Tundus, et taaskord sattus meile rahvast, kellele sobiski aja maha võtmine ja ilma ja koha nautimine. Inimesi oli rohkem kui eelmisel aastal, ligi 70. Mul oli eriti hea meel, et ka kohalikke külainimesi tuli ja see tekitas sooja tunde. Minu meeskond toetas mind 100 protsenti ja probleeme ei olnud,” kirjutas Mariana Jürimäe pühapäeval.

Ja juba ootas järgmine talu.

Vaigla talus teaadaolevalt põhjapoolseim suurim avamaa viinamarjaistandus maailmas

Vaigla talu Laiuse voore lael ootas meid samuti päikesepaiste ja korralike soojakraadidega. Siin elatakse tasakaalus loodusega.

Vaigla perenaine Tea Lajal ütles, et Eestis on võimalik viinamarju kasvatada ja nendest on võimalik veini teha.

Vaigla viinamarjatalu perenaine Tea Lajal ütles, et istanduse rajamine algas 2013. aastal.

Vilina küla asub Laiuse külje all, tegemist on hajaasustusega, küla on viis kilomeetrit pikk.

„Meie oleme veinindusega tegelenud juba mõnda aega. Meil on vaja kindlat saaki, mis tuleb umbes kolmelt hektarilt viinapuudelt, ja teadaolevalt on see põhjapoolseim suurim avamaa viinamarjaistandus maailmas. Selle istanduse omapära on, et me ei kasuta haigusi tõrjuvaid vahendeid ega mineraalväetisi. Alguses, kui taimed olid noored, siis tõime hobusesõnniku, lihtsalt kartsime, et need taimed ei jää ellu liiva peal. Aga tuleb välja, et neil on ikkagi päris hea elu. Tahame saada majandamisvõimeliseks, see tähendab, et Tea ja Jaanus ei pea siin oma kallist hobi nagu meie täiskasvanud lapsed ütlevad.

Miks me selle veininduse siia tõime, oli sellepärast, et see on minu vanaema talu ja kui me selle talu endale saime, siis mida me teha oskasime? Meie perekond oskaski ainult veiniga tegeleda. Me oleme 25 aastat veininduses olnud, mina olen veinikoolitaja. Tean, mida välismaal tehakse, olen veinide hindaja.

Olime Rõhu katsejaamas ka umbes viis aastat ja nägime, et Eestis on võimalik viinamarju kasvatada. Ja nendest on võimalik ka veini teha. Liia Kaska oli see hea inimene, kes meid julgustas,” rääkis Tea Lajal.

Meie perekond oskaski ainult veiniga tegeleda. Me oleme 25 aastat veininduses olnud.

Miks nad lauaviinamarju ei kasvata? „Lauamarju on oluliselt parem kasvatada katmikalal ehk siis kasvuhoones, seal on vaja pidevat kastmist, sest lauamarjad peavad olema suuremõõtmelised ja pigem vähem magusad, et nad annaksid vähem kaloreid.”

Millised viinamarjasordid kasvavad Vaigla talus?

Vaigla talus on umbes seitse aastat olnud kultuursordid. „`Solaris` ja `Rondo` kannavad, aga tulevad mõned veel juurde. Ja siis ülejäänud on hübriidviinamarjasordid. Kui teha vein, siis olgu ta rahvusvaheliste standardite järgi, maitse- ja lõhnapalett olgu vastav. Hübriidviinamarjasordid lähevad siin hästi. Väga suur õnnetus on aga see, et nad tegelikult omavad oma mahlas teatud aroomikomponente, mis teevadki veinidele kummalised lõhnad ja maitsed. Et vaarikas ja maasikas on okei lõhnad, aga kui te hakkate lõhnast tundma näiteks männivaiku ja tärpentiini, siis see ei ole okei,” ütles Tea Lajal.

Eestis kasvatatavatest viinamarjasortidest üks kuulsamatest võib olla `Zilga`, samuti Venemaa koduaedadest tulnud sort `Hassanski Sladki`. „Rahvusvaheliseks muutus ta `Baltica` nime all, meie kutsume teda `Balticaks`, see viinamarjasort viidi Kanadasse Räpina aianduskoolist Jaan Kivistiku käest juba ammu. See oli kasulik sort, sest kanadalased ütlesid, et see viinapuu sort jääb seal külmadega ellu. Nad ei mäletanud selle sordi algset nime ja panid talle ise nime, nii saigi temast `Baltica`. Jaan Kivistik palub öelda, et selle sordi nimi on `Varajane sinine`. Meid jätab ta ka ellu. Aasta 2017 oli põllumajanduses raske aasta. Meie saime siis `Balticalt` saagi.”

Mis veel tähtis selle istanduse puhul on, et me ei näe hallitushaigusi. „Küla nimi on Vilina ja siin ongi tuul. Meil on siin ühe Viimsi pere suvekodu ja nemad ütlevad, et Vilinal on kordades rohkem tuult kui Viimsis, mis on ju ometi mere ääres.

Mitte mingisuguseid kaitsepreparaate me kasutanud ei ole. Me ei ole ametlikult mahetalu, aga me tahame teha täpselt kõik nii nagu mullastik ja loodus võimaldavad.

Meie veinid tulevad müügile siia ja Tartusse veinimaailma ning Tallinnasse ühte hulgimüügifirmasse. Aga kogused on väga väikesed. Koolitajana on meil kogu aeg oma veine vaja ja praegu ootame, millal rohkem saaki saame,” lisas Tea Lajal.

Elu pole päris probleemivaba

Kui Vaigla veinitalu viinamarjaistanduses hallitushaigusi ei ole, siis keegi tegelikult ei tea, kas siin on viljapuude baktervähki. Viljapuude baktervähk on aga üks koledamaid asju, mis üldse juhtuda saab.

VAHELUGU

Mis on baktervähk

Baktervähk on igal pool olemas. Bakterid sisenevad taime kudedesse värskete haavade või maapinna lähedal paiknevate juurte looduslike avade kaudu. Haavu tekitavad lõikamised, pookimine, taime mahladest toituvad putukad, kündmine jne. Kui bakter on taimesse sisenenud, peatub ta mõnes taimerakus ja süstib raku sisse iseennast kopeeriva DNA. Tegutsev, arenev ja paljunev tsüst stimuleerib raku ümber olevat kude kasvama ja tekib iseäralik, mühkudega kasvaja. Need kasvajad avaldavad ümbritsevale normaalsele koele märkimisväärset survet, mis omakorda põhjustab ümbritsevate taimekiudude purunemise ja/või moondumise. Purunenud ja/või moondunud kiutekstuur ei lase läbi taime koemahlu, takistab vee ja toitainete liikumist. Allikas: Eesti veiniakadeemia

„Kui taimi lõigata, siis ma tegelikult alati desinfitseerin iga taime juures okste lõikamise kääre.”

Miks on viinapuul kaks vart? „Kui ikkagi baktervähk tuleb, siis eemaldame teise varre ja taim kasvab edasi. Kui on väga külm talv, siis võib külm tüve lõhki lüüa ja baktervähk tuleb sisse. Teine tüvi aga jääb alles. Hübriidviinamarjad taastavad end päris kiiresti.”

Avatud talude päeval Vaigla viinamarjatallu tulnud kuulasid perenaise selgitusi

Tänavune jahe kevad ja suve algus annavad märku, et võib tulla problemaatiline aasta. „Jah, võib, kui nüüd viinapuud korralikult ei viljastu. Hiline õitsemisperiood võib tekitada olukorra, et nad augustis ei omanda nii palju suhkruid, kui vaja oleks ja siis me saamegi kehva saagi. Näete, selle õiekabara peal on kaks õit lahti ja tolmlemine on väga vaevaline, sellepärast et meil on kolm-neli nädalat ainult vihma kallanud,” näitas perenaine.

Kas kuidagi saaks veel saaki päästa? „Umbes kuu aja pärast vaatan ja kui on näha, et asi on ikkagi halb, siis ma võtan siit umbes pooled kobarad maha ja jätan sellise limiteeritud saagi, mis tõenäoliselt on võimeline septembri lõpuks või oktoobri alguseks valmis saama.”

Liiga palju maitseid pole ka hea. `Zilga` on vastuoluline viinamarjasort. „Lastele pakkudes neile ei maitse. Täiskasvanud ütlevad, et on ka ja nagu ei ole ka. Tal on lihtsalt liiga palju maitseid ja tema miinus on see, et ta võib olla tohutult saagikas, kannab palju. Mida saagikamaks `Zilga`laseme, seda kehvema mahla saame. Nii et igal aastal pean täpselt lugema, palju ma pungakohti tohin lubada,” ütles Tea Lajal.

Varustatud teadmistega viinamarjakasvatusest läheme hoopis kanakasvatust kaema. Moona talu Prowwad, me tuleme!

Moona talu kanad kannavad Prowwade austavat tiitlit

Moona talu kanad, keda perenaine hellitavalt Prowwadeks kutsub, on erilised linnud. Nad on sõbralikud, lasevad end isegi paitada ning ei siba isegi laste eest ära, vaid söövad neil peost. Sõna otseses mõttes. Arbuusi.

Moona talu kanad armastavad arbuusi ja seda võivad nad ka käest süüa

Kust tulid Prowwad? „Kanad, kes mulle raha sisse toovad, väärivad Prowwa nime. Mul on tibud, mul on mõnekuused kanad, siis on munema hakanud kanad, kes munevad minimune ehk stardivad ja veel on need, kes juba munevad ehk kelle mune saan müüa. Vahel tuleb munemisest pausi pidada. Ja veel on need kanad, kes lihtsalt elavad,” rääkis Moona talu perenaine Rutt Pütsepp.

Kanad, kes mulle raha sisse toovad, väärivad Prowwa nime.

Ta hakkas kanu pidama pandeemia ajal, kui jäi töötuks. Alustas 12 kanaga. Aga peagi oli selge, et kanu tuleb kindlasti rohkem. Sügiseks oli tal neid juba 50. Ja nii varsti 600-ni.

Perenaine läks alustava ettevõtja kursustele, tegi need läbi ja rajas oma firma TädiRutt Nokitseb. Miks niisugune nimi? Rutt Pütsepp ütles, et ta on oma pere noorim laps. „Kui mina sündisin, siis olin neljakordne tädi. Sealt siis tädi Rutt. Mulle meeldib nokitseda. See nimi ei meeldinud paljudele. Aga kui läksin Bauhofi lepingut tegema, siis tagaruumist üks mees ütles, et mina tahan seda tädi Rutti näha. Ta küsis, mida ma teen. Ütlesin, et kanu kasvatan. Selge, ma panen sulle suurema protsendi, sest su firmal on nii hea nimi.”

Moona talu perenaisel Rutt Pütseppal jagus kõikide külaliste küsimustele vastuseid

Moona tallu tulidki avatud talude päeval enamasti kanapidajatest huvilised, kellel küsimusi perenaisele jagus. Ja vastuseid tuli nagu varrukast.

Rutt Pütsepp käib nüüd täiskohaga tööl, sest ainult munade müügist paraku ära ei ela. Kuid oma Prowwadest ta loobuda ei suudaks.

Aitäh kõikidele taludele, kus laupäeval ja pühapäeval külalisi võõrustati.

Mõned ütlused Prowwade kohta lindla ukse juurest

Talu kuulub Prowwadele – me lihtsalt maksame arved.

Siin valitseb munavabariik.

Inimesed elavad külas, Prowwad elavad siin.

Prowwad ei ole kodustatud – inimesed on leppinud.

600 Prowwat ja üks pere – arvake, kes juhib?

Prowwad ei jookse peata ringi, Prowwad patrullivad oma territooriumi.

Mõni talu kasvatab Prowwasid, meie Prowwad kasvatavad meid.