Annika Oras veab Kääpa OTT-i. Juba kaheksa aastat
- Helve Laasik
- Jun 18
- 7 min read
Updated: Jul 29
18.06.2025, 14:23
Igal nädalal korra üheks tunniks tulevad Kääpal kokku kohalikud toidutootjad ja pakuvad huvilistele oma toodetud kaupa. Kevad-suvisel ajal ollakse õues, talvel toas.
Mittetulundusühingu Kääpa OTT (otse tootjalt tarbijale – toim) käima pannud Annika Oras võrdleb neid kokkusaamisi abieluga.
„Kui sa iga nädal tund aega kellegagi kohtud, siis sul tekib harjumus. Ja kui ühel ajal keegi ütleb, et rohkem nüüd kokku ei saa, siis tekib igatsus. Olen välja pakkunud, et teeme talvel pausi, kui kaupa vähem, aga toidutootjatel on mure, et siis me ju üksteist ei näegi. See on väike sotsiaalne väljund ka, saab omavahel asju arutada. Pea kõik on ju toidutootjad, neil on tore omavahel kogemusi jagada. Siin on tekkinud ka tootearendusi omavahel suheldes, näiteks kasesiirupist liköör või jõulupakid. Koostöö sünnibki läbi sellise omavahelise suhtluse,” teab Annika.
Ta peab Kääpa OTT-i oma „esimeseks pojaks”. „2017. aasta algul käisin alustava mittetulundusühingu koolitusel, mida JAEK (Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus) tookord korraldas. 2017 kevadel alustasime Kääpa OTT-iga. Minu idee sai alguse sellest, et käisime maal elamise päeval Saare vallaga (2017 sügisel ühinesid Saare vald, Mustvee linn, Kasepää, Avinurme ja Lohusuu vald ning tekkis Mustvee vald – toim) ja enne maal elamise päeva oli koolitus, kus Võrumaa eestvedajad rääkisid väga tulihingeliselt sellest, et igas maakohas peab olema oma toiduvõrgustik, mis tagab toiduturvalisuse. Sealt jäi kõlama ka mõte, et maal elamise üks võludest ongi see, et sul on kohalikud toidutootjad, kelle käest saad osta võimalikult head, väärtuslikku kohapeal kasvatatud toitu. Siis tekkiski mõte, et Kääpal võiks olla ka selline ühendus, mis pakub seda kõike.
Sealt kuidagi need asjad niimoodi hargnesidki, et asutasime MTÜ, küsisime LEADER-ist toetust. Võib olla oleks saanud alustada ka vaiksemalt või väiksemalt, aga hakkasime pihta nii, et 10 000 eurot oli meil rahaline panus. Saime teha endale letid, põlled, viidad, sildid, korraldada õppereise.
Kui OTT sai kaks aastat vanaks, tegime mööda Mustvee valda tuuri, kus käisime kõik viis piirkonda läbi. Igal pool oli taluturg, pluss äge töötuba. Tegime leiba, suppi ja lõpetasime suure kontserdi ning tordi söömisega Kääpal.”
Järjekindlus loeb, sest alati on võimalik n-ö püss põõsasse visata. „Pandeemiaaeg oli paras katsumus, kus ei olnudki võimalik kokku saada, siis mõtlesime igasuguseid lahendusi välja, kuidas saab toitu tellida, korv kokku panna ja kohale viia, selliseid asju oli siis võimalik teha.”
Annika Oras ütleb, et maapiirkonnas sellist taluturgu teha ongi päris keeruline, sest maal on inimestel ikkagi veel suuremalt jaolt oma aialapid olemas. „Ja oma keldrid ja tagavarad. Kindlasti oleks linnas sellel rohkem turgu, aga me ikkagi ei jäta jonni.”
Ostmas käivad erinevad inimesed, suvitajad loomulikult, aga aeg-ajalt tullakse ka niimoodi, et näiteks Kohtla-Järve nimesed sätivad oma Tartus käimisi OTT-i järgi. Tullakse aeg-ajalt ka Tartust, aga seal on Lõunakeskuse taluturg olemas. Suvel on kindlasti rahvast rohkem kui talvel.
Kääpa OTT pakub kevadeti ka taimi. Taimed tõmbavad rahvast kohale, sest kui sa ei taha ise seemnest kasvatada, siis tuled ja ostad. Või kui kogemata läks rohkem taimi kasvama, kui sa plaanisid, siis on hea kuskile neid ära tuua.
Kolmandal katsel õnnestus ära rääkida
Annika Oras tuli Kääpa kanti 16 ja pool aastat tagasi, et siin metsade vahel lapsi kasvatada. Kui lasteaias algasid aastal 2011 heategevuslikud jõululaadad, siis ta aitas neid laatasid korraldada ja jäi tollasele vallavanemale Hannes Soosaarele silma.
„Kui mu väiksemad lapsed hakkasid kolmeaastaseks saama, siis pakkus vallavanem mulle kooli direktori kohta, millest ma loobusin. Seejärel rääkis ta sihtasutuse juhtimisest ja projekti juhtimisest, mis muuseumis oli algamas. Siis ma ütlesin ka ära. Ja alles kolmandal katsel õnnestus tal mind ära rääkida. Muuseumi renoveerimise projektijuhiks tuli Külli Must, mina tulin sihtasutust Kalevipoja Koda juhtima,” räägib Annika Oras. Nüüd on ta Kalevipoja Kojas olnud juba varsti kaheksa aastat.
Kui sa iga nädal tund aega kellegagi kohtud, siis sul tekib harjumus. Ja kui ühel ajal keegi ütleb, et rohkem nüüd kokku ei saa, siis tekib igatsus.
Pärit on Annika Elvast. Koolis käis kaks esimest aastat Tartus praeguses Descartes'i lütseumis, mis siis oli 15. keskkool ja kolmandasse klassi läks Elvasse ning lõpetas keskkooli ka Elvas. Siis õppis neli aastat Tartu Õpetajate Seminaris, kuna ta ei saanud ülikooli sisse.
Ja pärast Õpetajate Seminari lõpetamist läks ikkagi ülikooli ning õppis seal eesti keelt. Nii et õpetada saab Annika Oras algklasside aineid pluss veel inglise keel 6. klassini ja käsitöö 9. klassini. Ja muusikaõpetaja võiks ta ka olla, kui tahaks.
Kogukonna eestvedaja
Kuidas aga kaasata kogukonnas kõiki sihtrühmi, et keegi ei tunneks ennast kuidagi kõrvalejäetuna või saaks ka kaasa rääkida, mis temal veel puudu on või mida tema tahaks veel juurde luua?
Energilise kogukonna eestvedajana on Annika Oras toonud kohalikus elus kaasa lööma nii noored, vanemaealised kui ka noored pered. Tema hinnangul peaks kõikidele tegevust jätkuma.
„Me tahaksimegi, et igal põlvkonnal oleks midagi, mitte me ei keskendu ainult noortele peredele või lastele või noortele, tahame ka vanemaealisi kaasata. Ühel traditsioonilisel jõululõunal, kui istusime suures rahvamaja saalis ja koos oli üle 50 inimese, mis oli rekord, hõikasin välja idee, et mis oleks, kui teeks eakate kogu, kus saaksite ise oma tegevusi juhtida. Esimesel aastal toetas Kalevipoja Koda neid 600 euroga. Nad said ise otsustada, mis nad selle rahaga teevad. Ja nüüd on seltsing Kanarbik juba mitu aastat tegusalt toiminud, koos käiakse iga kuu viimasel pühapäeval. Tavaliselt kohtutakse Kalevipoja muuseumi seminariruumis, kus meie garanteerime neile sooja toa ning kohvilaua.
Energilise kogukonna eestvedajana on Annika Oras toonud kohalikus elus kaasa lööma nii noored, vanemaealised kui ka noored pered.
Koos käib regulaarselt 25-30 vanemaealist, mis on väga tore. Praegu on seltsingu eesotsas Rita Kivisaar, kes kirjutab projekte ja kutsub esinejaid. Juuni alguses oli näiteks külas Rita Rätsep, kes rääkis, kuidas ennast ise aidata, kuidas olla iseenda psühholoog.”
Rahvakoosolekud pööripäeval
Kogukonda hoiavad koos traditsioonilised rahvakoosolekud igal pööripäeval. Kas on mingi probleem või on rõõm jagada, aga Kääpa rahvas saab kokku vähemalt neli korda aastas. Kas siis Kalevipoja muuseumi ruumides või rahvamajas.
Mõlemas majas on olemas projektorid, ekraanid, saab kirjutada tahvlile kui vaja või näidata ekraanile. Kokkusaamisel on igal inimesel võimalus välja tuua mingi mure, mida võib-olla kõik ei ole märganud või siis rääkidagi uudistest, mis plaanis on, mis tehtud on.
Annika Oras ütleb, et nüüd on see traditsioon hakanud kuidagi oma elu elama, me nii-öelda vajaduspõhiselt teeme seda. „Suve alguses teeme kogukonna pannkoogiõhtu noortekohvikus. Ei ole mingit kindlat päevakava, aga arutame lihtsalt, mis teoksil ja mis plaanis. Äkki ühildame selle kohvikutepäeva teemaga ka.”
Suve alguses teeme kogukonna pannkoogiõhtu noortekohvikus. Ei ole mingit kindlat päevakava, aga arutame lihtsalt, mis teoksil ja mis plaanis.
Kohvikutepäev tuleb Kääpal 26. juulil, kaasalööjaid on kindlasti kuus-seitse, ehk rohkemgi.
Noortekohvikul rattad all
Et noorte ettevõtlikkust suurendada, osaleti Jõgevamaa esimestel loometalgutel. Kääpa noortekohviku idee võitis ja sai noortekohviku alustuseks 2000 eurot. Nii sündis muuseumi taha, kuuri, kohvik. Kohvik on nüüd kolm suve tegutsenud, tänavu alustati neljanda hooajaga.
Esimesel aastal tegid noored pannkooke, teisel aastal võeti pitsad juurde ja kolmandal aastal tuli toiduhaagise teema ehk kolmas arendus noortekohvikuga seoses. Et oleks võimalusi rohkem. Pool raha saadi LEADER-i projektiga, pool raha koguti Hooandjas.
„Laupäeval lähme Põltsamaale lossipäevale, 23. juunil on Avinurme tünnilaat, siis tuleb Mustvees laulupeotule simman 27. juuni õhtul. Sisevete festivali peetakse 8.-20. juulini Peipsi järvel, Emajõel ja Võrtsjärvel, kus me plaanime toiduhaagisega peaaegu kõikides sadamates kohal olla. Niimoodi need sündmused vaikselt tekivad suve jooksul. Päris augusti lõpuni broneeringuid veel ei ole. Nii-öelda statsionaarne suvekohvik töötab muuseumi taga kuuris samuti.”
Kogukonna koostöö
Annika Oras räägib, kuidas nad tegid külale kriisiplaani, kaasates erinevaid osapooli. „Meil olid Kaitseliidu esindajad, kes meil kohapeal olemas on, siis Voore vabatahtlikud päästjad, siis kogukonna tuumik. Tegime endale kriisiplaani, mida saab loomulikult alati paremaks teha, aga ta on meil vähemalt olemas.
Kerksuskeskus on meil rahvamaja, see on selles mõttes hea maja, et kui elekter läheb ära, siis on ikkagi ahiküte olemas. Meil on gaasipliit, kasakamajas ka puupliit, selle lasime teha mõned aastad tagasi. Kaev, mis siin maja ees on, on nüüd ka taastatud. Ta ei olnud aastakümneid kasutuses, aga tegelikult on seal vesi sees. Nüüd on kohapeal ka vee probleem lahendatud.”
Kaks aastat tagasi õnnestus Annika Orasel saada kogukonna eestvedaja stipendium. „Saime kogukonda tuua rohkem üritusi. Meil käis noortele esinemas Rahakratt, suur saal oli täis, kohal oli üle 60 inimese. Rahakratt jagas rahatarkust, kuidas ennast nii ära majandada või oma raha planeerida, et sul jääks ka investeerimiseks ja sa ei elaks kuust kuusse peost suhu.
Siis käisid meil Papsid ehk Tallinna mehed Kristo ja Illimar, kes ise on isad ja praktikud. Meil oli siin 20 isa. Oli kohalikke, oli ka võõraid, üks mees tuli isegi Rakverest, naine olevat käskinud. Naisi kokkusaamisele ei lubanud - leppisime kokku, et teeme ainult meeste ürituse, muidu mehed ei oleks avanenud nii nagu nad avanesid. See oli väga äge üritus, kus räägitigi suhetest, lastest, pere hoidmisest ja sellest, kuidas ennast hoida. Tagasiside, mis meestelt tuli, oli äge.”
Kääpal tehakse julgelt meesteüritusi ja naisteüritusi. Naisteüritusi on paraku rohkem toimunud. „Esimene kord me tegime meestele siia kasiino, kutsusime kohale professionaali, kes tuligi oma laudadega ja mehed said mängida pokkerit. Mitte raha peale, vaid lihtsalt omavahel võidu peale. Ja nad olid väga rahul.
Naistele oli paar aastat tagasi esimene üritus naistepäeva õhtul, kus olid kohal juuksur, kosmeetik, kes tegi meiki ja fotograaf. Siis oli meil maalikursus, kus me ise koos juhendajaga saime endale pildi joonistada.
Filmiõhtuid on ka olnud, kus vaatame n-ö naistefilmi, toimunud on veel kokteilikoolitusi ja suupistete koolitus, kus õpetati lauale ägedaid asju tegema. Lisaks naistepäeva elamusõhtu, kus mehed laulsid ja mustkunstnik tegi trikke. Kevadel oli lihavõtteteemaline kokkamisõhtu - tegime Napoleoni kooki ja pashat, sättisime lilled vaasidesse, valmistasime ühe lihavõttesalati ka kõik koos. Toimetame lihtsalt jõudumööda ja vaatame ka seda, mille järele soovi on.
Kui läheb mingi taldrik või tass katki, siis nendest kildudest saab teha ägedaid ehteid.
Suvel ilmselt ei tee ühtegi üritust, sest suvel on kõigil muid toimetusi. Sügisel plaanime teha keraamikast ehteid. Et kui läheb mingi taldrik või tass katki, siis nendest kildudest saab teha ägedaid ehteid, nende tegemist tuleb õpetama meile üks Tallinna firma. Ja plaane on veel.
Meil on olnud juba neli talve tuubirada. Sel talvel me isegi korra saime tuubiraja valmis ja üks või kaks päeva sai seal sõita ka. Uisuväljakut me tänavu talvel korvpalliplatsile teha ei saanudki, polnud korralikku külma. Jõulumaad teeme ette tellimisel, laternamatku samuti.”
Muuseum nädalaks kinni
Annika Oras laulab segakooris „Serviti” ja koor pääses tänavu laulupeole. „Meil on nii, et kaks tüdrukut muuseumist tantsivad, nemad lähevad tantsupeole. Mina lähen laulupeole. Siis ilmselt on muuseum nädal aega kinni. Mis teha, rahvakultuur nõuab oma,” lisab Annika.
Kui küsin, millal ta puhkab, vastab Annika ausalt, et puhkamiseks peab Eestist ära sõitma ja seda on õnnestunud mõned korrad selle aja jooksul ka teha.
Lisalugu
Annika on otsinud välja erinevad ümbruskonna tootjad
Jõgevamaa Koostöökoja projektijuht-võrgustike koordinaator: Ülle Jukk ütleb, et kui muidu toimivad Otse Tootjalt Tarbijale õhtu- või lõunamüügid paremini suuremates asulates, siis kuigi Kääpa on pealtnäha päris suur koht, jõuab suvistele neljapäevaõhtumüükidele rohkem huvilisi hoopis kaugemalt, sekka ka suvitajaid.
„See on Annika teene, et ta on otsinud välja erinevad ümbruskonna tootjad ning muutnud need õhtumüügid atraktiivseks ja ütleks, et isegi prestiižseks. Loomulikult tootjad vahelduvad ja vahel on ostjaid rohkem, teinekord vähem, kuid müüjatel on tekkinud selle aja jooksul samuti nagu oma klubi. Eks see ole justkui kogukonna subkultuur või nii.”
