„Aga miks mitte proovida”
- Helve Laasik
- Apr 9
- 7 min read
Updated: Apr 20
9.4.2026, 10:18
Nii ütleb Toomas Lillo osaühingust Ahja kartul. Ta on üks kuuest ettevõtjast, kes on tänavu nõus kasvatama Eesti kartulisortide seemet oma põldudel. Kõik kuus on Eestis tuntud pikaajalised seemnekartuli kasvatajad.
Jõgevamaa kartulikasvataja Ain Aru Tõikvere külast firmast Raja Potato ütleb, et eks uue kartulisordi kasvatama hakkamist võib ka sportlikuks huviks nimetada. „Vaatan, mida uus sort endast kujutab, mis on tema omapära, kuidas ta sobib, millised on maitseomadused. Alguses on uue sordi alla minev põllupind üsna väike, edaspidi see muidugi suureneb.”
Raja Potato on varem ka Jõgeval aretatud kartulisorti `Tiina`kasvatanud. „Tiina kohta võib öelda, et on rohkem pudrukartul. Osadele klientidele ta meeldib väga, teistele mitte. Eks maitse-eelistused on ostjatel erinevad. Välimust ja kuju oli, turustamisega probleeme ei tekkinud. Väga vastuvõtlik see kartulisort ka lehemädanikule ei olnud, kannatas kasvatada küll,” räägib Ain Aru.
Maido Saarman osaühingust West kartul on tellinud METK-ist tonni `Joosepi`seemet ja paneb selle kasvama 0,3 hektaril. Ta ütleb, et kasvatab kartulit 120 hektaril, nii et 0,3 hektaril `Joosepit` seemnekartuliks kasvatada on väike kogus.
„Tegemist on küllalt uue seemnega, meil on plaanis seda sorti ikkagi mitu aastat paljundada. Kindlasti müüme järgmisel kevadel seemnekartulit ka soovijatele, kuid tonni või kaht meil esialgu pakkuda pole,” räägib Maido Saarman.
Küsimusele mis teda motiveeris `Joosepi` seemet kasvatama hakata vastab Saarman, et patriotism. „Põhjus on ikka selles, et igal kevadel küsivad Eesti inimesed Eesti kartulisorte. Siis on hea inimestele pakkuda. Olen erinevaid Eesti sorte ka varem kasvatanud. Paraku nad pole ükski pidama jäänud. Nüüd on uued sordid, proovime uuesti. Ega ideaalset kartulisorti polegi olemas, erinevatel kasvatajatel on erinevad soovid. Euroopa uutest sortidest katsetan ka paari-kolme, neist ei pruugi ükski meie sordivalikusse jääda. See näitab kui keeruline õige sordi valik tegelikult on. Põhilised on säilivusomadused, aga tingimusi, mida jälgida, on palju. Kui teiste kartulisortide puhul on põhiline saak, siis Eesti sortide puhul pigem mitte. Otsustavaks saavad muud tegurid,” tunnistab ta.
Omasid tuleb toetada
Staažikas kartulikasvataja Kalle Hamburg märgib, et omasid tuleb ikka toetada. „Kui kohaliku sortide seemnekartulit piisavalt ei pakuta, võib varem või hiljem kahtluse alla langeda Eesti kartulisortide aretus. Kartulikasvatajatel on teadlaste toe vajadus ka tulevikus. Kui sordiaretus lõpeb, siis kartulivaldkonna teadlaste jätkusuutlikkus väheneb ja meil kartulikasvatajatena pole võimalik enam kellelegi toetuda. Infot saame koguda ainult sisendite müüjatelt, aga neil on teistsugused huvid kui teadlastel. Peame teaduse võimalusi säästma, sest kui uute kartulisortide aretus lõpeb, siis ka teadusvaldkond hääbub.”
Peame teaduse võimalusi säästma, sest kui uute kartulisortide aretus lõpeb, siis ka teadusvaldkond hääbub.
Kalle Hamburg on võtnud kasvatada kaht uut kartulisorti `Joosep`ja `Varje`, kumbagi soovib ta maha panna ühe hektari. „Need on uued sordid. Olen Jõgeval aretatud sorte kasvatanud 15 aastat ja lausa meristeemtaimedest alates. Eks Jõgeva sordid on valdavalt väikeaiapidajatele mõeldud, fookus on aretajatel olnud suunatud haiguskindlusele sellel ajal kui Euroopa suuremad aretusfirmad haiguskindlusele tähelepanu ei pööranud. Haigusi saab ju taimekaitsega tõrjuda. Selles mõttes sobivad Jõgeva sordid väikeaiapidajatele, kes toimetavad mahedalt.
Väikeaiapidajatest kliendid muidugi on kõige ebastabiilsemad, sest kui on hea aasta, siis seemnekartulit ei uuendata. Kui on kolm head aastat olnud ja siis tuleb üks ekstreemne suvi, siis tahavad kõik seemet uuendada, siis iga kolmas kuni viies aasta on müügiaasta. Kui ainult väikeaiapidajate turule lootma jääda, siis see on küll suure riskiga seotud.”
Hamburg pakendab kartulit ka aianduspoodidele ja ütleb, et tänavu kevadel on väikepakendi nõudlus väga suur. Just mulluse vihmase aasta tõttu jäi osa kasvatajaid saagist ilma ning nüüd on vaja uut seemet.
Toomas Lillo osaühingust Ahja kartul hakkab tänavu kasvatama `Teelet`ühel hektaril. Lisaks kasvatab ta ka kartulisorte `Laura`, `Gala`ja tuleb ka `Red Sonia`ja `Soraya`. Varem ei ole Toomas Lillo `Teelet`kasvatanud. „Aga miks mitte proovida,” ütleb ta.
Urmas Pärnalaas ütleb, et tema poja nimi on samuti Joosep, sellepärast ta uut kartulisorti `Joosep`kasvatada tahabki. Väga suurt kogust uut sorti ta esialgu maha ei panna ei plaani, kuid kui kõik sobib, siis kindlasti suureneb ka `Joosepi`pindala. Uue sordi kasvatamisel julgustas teda ka METK-is töötav kursusekaaslane. „Eks siis sügisel saame teada, kuidas uus sort sobis. Seni pole Jõgeva sordid suuremate kasvatajate juures väga levinud. Loodame, et `Joosepil` läheb paremini.”
Eestis kasvatatakse praegu päris palju väikestel pindadel oma pere tarbeks kartulit ja võib olla just seal ongi need fännid, kes on ka Eesti patrioodid.
Märt Laansalu osaühingust ML Eeriksaare ütleb, et seemnekartuli kasvatusega tahtis algust teha tema poeg. Kartulisordid `Joosep`ja `Teele` pannakse kasvama kokku umbes neljal hektaril. „Kui maaelu teadmuskeskus kartuliseemet ikkagi veel aretab, siis on ju loogiline, et keegi seda ka kasutab. Ülemäära palju mul küll optimismi pole, et tulevikus terve Eesti sööbki ainult Jõgeval aretatud kartulisorte. Eestis kasvatatakse praegu päris palju väikestel pindadel oma pere tarbeks kartulit ja võib olla just seal ongi need fännid, kes on ka Eesti patrioodid ning proovivad Eestis aretatud sorte kasvatada. Ausalt öeldes ma ei looda, et me Riia turul või kusagil mõnes suures supermarketis Eesti kartulisorti saaksime müüa, aga eks elu näitab.”
Aiapidajatele väga hästi sobivad sordid aga ei pruugi alati suurtel põldudel kasvades sama hästi õnnestuda. ML Eeriksaare on mahekartulit kasvatanud neli aastat ja juba esimesel aastal üllatas neid positiivselt Eesti sort `Maret`, olles haiguskindel.
Seemnekasvataja müüb oma toodetu ise
Maaelu teadmuskeskuse (METK) katsetegevuse juht Raivo Sell ütleb, et METK ei osta kartuliseemne kasvatajatelt seemnekartulit tagasi, kasvatajad müüvad seemnekartuli ise. „Tulevad näiteks Seemnefestivalile ja müüvad soovijatele. Seemnefestival on formaat METK-i seemnete ja kohaliku toidu populariseerimiseks. Kartuliseemne pakil ei pea olema peal METK-is kasvatatud, vaid et ta on näiteks `Jõgeva kollane`, kuid kasvataja on ettevõtja. Näeme, et sellisel juhul on ka riskid paremini maandatud, sest sorte kasvatavad erinevad kasvatajad, nende eesmärgiks on teenida tulu ehk neil on kogemused ja tehnoloogia olemas, kui keegi võtab kasvatada ühe hektari meie seemet juurde, siis seemnetootjate jaoks on see väga väike lisa.
METK-i ülesanne on sortide aretamine ja nende leviku tagamine. Leviku tagamine ei tähenda seda, et me peaksime kõik ise kasvatama, vaid seda tööd võivad teha meie professionaalsed partnerid. Kartulikasvatajad kasvatavad meeleldi Eesti kartulisorte Eesti väiketootjatele ehk aiapidajatele. Eesti aiapidaja eelistab kohalikku sorti, sest ta tunneb seda, tal on sellega side. Ta tahab seda maitset. Eesti sortidel on tarbekartulina poelettidele jõuda praegu raske, kuid kui on õige sort, siis on ta seal olemas,” tõdeb Raivo Sell.
Uudis, et maaelu teadmuskeskus (METK) lõpetab Jõgeval kartuli ja köögiviljade kodumaiste sortide seemnete kasvatamise, vapustas paljusid Eestimaa inimesi.
METK-i direktor Andre Veskioja ütleb, et maaelu teadmuskeskus reformib seemnekartuli ja köögviljaseemnete tootmist.
Maaelu teadmuskeskuse kartuli ja köögiviljade seemnete tootmise mahud on väikesed, seadmed amortiseerunud ja käsitööd palju ning seemnekasvatus väga töömahukas. Kulud on kasvanud, aga tulud ei ole kahjuks järele tulnud. Sellepärast ongi vaja kõik põhjalikult ümber korraldada ning METK on leidnud partnerid, kes kasvatavad Jõgeval aretatud sortide seemet.
Eesmärk on, et samasuguseid sorte nagu Jõgevalt on alati saanud, et nad oleksid hoolimata ümberkorraldustest turul olemas,” märgib Andre Veskioja.
Ta räägib, et uued kartulisordid hakkavad kindlasti paremini kasvatajatele sobima kui vanad just sellepärast, et juba aretades on nende puhul arvestatud paljude asjadega. „Kui me räägime uutest sortidest, siis METK-i sordiaretuse osakonna teadur Terje Tähtjärv on hakanud tegema kartulikasvatussektoriga rohkem koostööd. Juba paar aastat tagasi istus ta kartulikasvatajatega maha, kuulas nende tagasiside ära ja juba on võetud aretusprotsessis arvesse tulevase kasvataja tagasisidet sõltuvalt nende tehnoloogiast. Tulevikus võiks see aidata uute sortide levikul ehk need võiksid paremini kartulikasvatajatele sobida.”
Eelmine suvi, mis oli väga vihmane, näitas, et Jõgeval aretatud kartulisordid andsid vähemasti mahetootjate juures üsna rahuldava saagi ega nakatunud lehemädanikku.
„Meie sordid ikkagi on vastupidavamad ja see tulebki mahetootmises välja. Eelmine aasta oli ekstreemne sademete hulga poolest,” lisab Veskioja.
Aga kui klient läheb kauplusesse, kas tema vaatab, mis sorti ta ostab või ta vaatab lihtsalt kas punase koorega või valge koorega, kas on varajane või hiline sort? Praeguses majanduslikus olukorras vaadatakse paraku kõigepealt hinda. Kaupmehed ütlevad, et kollase või punase sildiga toode müüb kõige paremini.
„Aretus ja kohaliku väärtustamine ongi need, millele peab METK rohkem keskenduma. Ega siis Jõgeva ei pea olema tavakartulikasvataja, tavakartulit oskab kasvatada päris palju tootjaid,” ütleb Andre Veskioja.
Lisalugu
Köögiviljaseemnete mitme aasta varu olemas
„Mis puudutab nüüd köögiviljaseemneid, siis fakt on, et nende kasvatajaid ilmselgelt on raskem leida. Meil on tegelikult mitme aasta varu laos olemas.
Aga ka köögiviljaseemnete kasvatamisel tahame jõuda ikkagi nii kaugele, et lihtsalt hakata allhankena sisse ostma, on see siis tomat või mõni muu köögiviljaseeme,” märgib Veskioja.
Ta lisab: „Me ei ole öelnud, et köögiviljaseemnekasvatus peab toimuma ainult Eestis. Praegu näiteks kui võtame heintaimede seemnekasvatuse, siis on teatud ristikute tootmised viidud hoopis kas Lõuna-Euroopa poole või Uus-Meremaale, ehk viidud klimaatiliselt parematesse tingimustesse. Me ei tea kunagi, missugune suvi tuleb Eestis. Õnneks on riike, kus heintaimede seemned saavad suve jooksul kenasti valmis, mis tähendab seda, et saab seemnekasvatust paremini planeerida. Või ei ole niisugust olukorda nagu Eestis sageli juhtub, et terve sügis sajab ja siis ei saagi seemet põllult kätte.
Ma ei välista, et võime köögiviljaga samamoodi teha, võib-olla hoopis tulevikus leiame mõne tugeva partneri näiteks Kesk-Euroopast või Hollandist,” tõdeb Veskioja.
Teravilja ja heintaimede seemnete kasvatus läheb suures osas samamoodi edasi nagu alati on läinud. Teravilja ja heintaimede seemned moodustavad enamiku METK-i seemnekasvatuse mahust.
Kuidas edasi, maaelu teadmuskeskus?
Milline on Jõgeva sortide koht ja sordiaretuse prioriteedid pärast sordiaretusprogrammi 2020 – 2030 lõppu, ehk järgmisel kümnendil, 2030 – 2040?
„Sordiaretus kui selline on METK-i jaoks väga oluline, aga me peame vaatama, et see sordiaretus vastaks nende kultuuride tootja või tarbija ootustele ja nõudmistele. See on üks koht, kus me oleme hakanud sektoriga rohkem koos istuma ja neid kuulama.
Meil on aretuskeskus üks, me ehitame aretuskeskus kaht, see tulebki praeguse universaalhalli
kõrvale. See läheb suures osas aretajate käsutusse. Sordiaretuses jätkame suures osas nii nagu on, töö läheb edasi, teeme väikseid ümberkorraldusi.
Infrastruktuur on oluline, on see siis uus kasvuhoone, on need arenduskeskused ja universaalhall, kõik on suures osas ju sordiaretuse jaoks loodud. Samuti kõik need kuivatuslahendused, säilitustingimused jahelaona, see kõik on ikkagi selle jaoks, et need sordid leviks. Teine pool on sordi kasvatus, seal on nii, et kõrgemaid paljundusi jääb METK alati ise tootma, aga madalamat paljundamist võib tegelikult toota meile keegi teine ja seal ei pea meie võistlema tavatootjaga.”
Kui Andre Veskioja tuli 2019. aastal METK-i, siis oli seal null nooremteadurit, praegu on neid 15. „Oleme saatnud oma parimaid inimesi maailma õppima, üks poiss õpib USA-s, üks tüdruk Norras ja nii edasi. Umbes pooled nooremteaduritest on sordiaretuse valdkonnas,” tunnistab ta.
Ülioluline on Veskioja hinnangul koostöö tootjatega ja eesmärk, kuhu me lõpuks seda sorti väärindame
„Me ei saa rikkaks sellega, et müüme maailmaturu hinnaga teravilja lihtsalt Eestist välja.
Teraviljakasvatus on viimased paar aastat siin küll klimaatilistel kui muudel põhjustel olnud miinuses. Võime öelda, et me müüme teravilja välja, aga ikkagi oleme miinuses ja seal peab tekkima mingisugune lisandväärtus. Kas see on nüüd läbi loomakasvatuse, läbi valgutootmise, on see läbi mingi muu nišitootmine, aga lihtsalt niimoodi laevaga teravilja välja müüa ei saa. Murettekitav perspektiiv on, kui sisendite hind kasvab kiiremini kui saadava toote hind, kui me räägime teraviljast. Mis tähendab seda, et kui teraviljakasvatajana oled praegu natuke kasumis, siis varsti oled nullis, sest maksad rohkem ära, kui tagasi saad. Mõlemad summad tõusevad, aga lihtsalt kulud kasvavad kiiremini. Või kui oled miinuses, siis oled sa varsti veel suuremas miinuses.
Jah, põllumehed loevad raha, aga päris mitmetel on ikkagi selline heas mõttes Eesti meelsus, et kui nad saavad midagi Eesti põllumajanduse jaoks teha, kui nad saavad seda samadel tingimustel teha, siis nad on valmis appi tulema. Kadunud Madis Ajaots oli selline, kes kasvatas alati kaht sorti teravilja, tal ikka oli kaks sama head sorti, aga üks oli Eesti oma ja võib-olla teine välismaa oma, siis ta igal juhul eelistas Eesti oma, et Eestis see pädevus säiliks. Selliseid inimesi õnneks on veel,” tunnistab Andre Veskioja.
