37. Oskar Lutsu huumoripreemia Margus Taborile

29.04.2025, 15:10

Vabakutseline näitleja Margus Tabor on oma Mamma lugudega naerutanud inimesi nii Hiiumaal kui ka mandril juba kümme aastat. Tänavu pälvis ta Oskar Lutsu huumoripreemia.

Margus Taboril tuli Palamuse rahvamajas saalitäie kohaliku rahva ees anda Tootsi kombel vanne, et kannab väärikalt Lutsu huumoripreemia saaja nime. 4000 eurose preemia andis üle Jõgeva vallavanem Taavi Aas. Preemiaraha saadi kokku kohalikelt annetajatelt. Huumoripreemia väljaandmist korraldab Jõgeva vald koostöös Jõgeva Valla Kultuuriga.

Hiiumaalt pärit Margus Tabor on näitlejana töötanud Rakvere teatris, Nukuteatris, lühikest aega Vanalinnastuudios, Linnateatris, Ugalas.

Margus Tabori Oskarid

Oma pea pooleteisetunnises intervjuus Palamuse rahvamajas ütles Margus Tabor, et kui ta sai teada talle määratud Oskar Lutsu huumoripreemiast, jagati sellel ööl just Ameerikas Oscareid. „Kui mulle helistati, siis ma sain aru, et ma olen saanud ka Oscari, aga õnneks on see eestipärane.”

Margus Tabor on kuu aja jooksul mõelnud, et see Oskar ei ole juhuslik. „Elasime Mammaga [Marguse vanaema] kahekesi, aga ma olin allakooli poiss, kui meile tuli ükskord tuppa üks mees. Tuli välja, et tema nimi oli Oskar ja mina omandasin uue sõna, mida mul polnud elus mitte kunagi vaja läinud – vanaisa. Ja ma kasutasin seda päris ohtralt. Kaks päeva ta meil oli, mina ronisin talle selja peale, et vanaisa, tee hobust, vanaisa, anna kommi. Kaks päeva ta seal oli, ja siis tuli tal hakata minema. Siis oli veel viisakas aeg, et mindi inimest trepi peale saatma. Mamma läks ka trepi peale Oskarit ära saatma. Ja siis ta küsis, et kuule, mis sul seal kapoti all krabiseb. Oskar tegi kapoti lahti, ja mõtle, pisike kass kohe kapoti all.

Kas sul kurjal vaimul on kass kaks päeva kapoti all olnud, küsis Mamma. Ja siis tegi ta oma peas hästi kiire lülituse ja ütles: nii, kass jääb, aga sina lähed. Rohkem ma seda meest oma elus näinud ei ole.

See on esimene kokkupuude Oskariga. Teine oli kas seitsmendas või kaheksandas klassis. Minu juurde tuli eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja ütles: Margus, siin on sulle luuletus. See oli Ralf Parve kogust „Lõbusad värsid”, luuletus „Ohakas”, mis algab nõnda: õppur Oskar Ohakas oli laisk ja lohakas /.../

Kärdlas on deklamaatorite konkurss, lähed sinna. Mina õppisin selle luuletuse pähe, läksin kohale. Ja siis ma võitsin selle konkursi. Ma ei teadnud, et jagati mingeid kohti, mõtlesin, et noh, tore oli osa võtta. Aga siis öeldi, et laureaat olen. Istusin Kärdlas lennukisse, see oli JAK-40, sõitsin Tallinnasse, reaalkoolis oli konkurss ja siis sain sealt kolmanda koha.

Nüüd päris naljakas on veel see, et viis aastat tagasi, kui ma Ugalasse tulin, siis samal ajal lõpetas lavakunstikooli 29. lennu Oskar Punga. Sellelt kursuselt tuli ta ansana Ugalasse. Mina tulin Linnateatrist ja meil oli esimene proov, esimene etendus, mis me tegema hakkasime ja mängisime seal isa ja poega. Ja kui me siis proovisaalis uksest sisse astusime, siis kõik ütlesid, et tead, tõesti nagu isa ja poeg oleks tulnud. Oskar on, ma võin tänavu öelda, mu kõige parem sõber. Ja nüüd ma sain ühe Oskari veel enda sõbraks. Näete nüüd, kuhu see õppur Oskar Ohakas mind viinud on.”

Margus Taborile on nende aastate jooksul vähemalt kolm-neli kirjastust teinud ettepaneku Mamma lugude raamatu väljaandmiseks. „Ma ise kirjutaja ei ole, aga raamatut saab tänapäeval teha ka nii, et keegi teine kirjutab ja mina räägin.

Aga mul ikkagi on tunne, et kui ma ise neid lugusid ei räägi ja kirja panen, siis seal ei ole seda intonatsiooni, häält või ma ei tea, see positsioon puudub. Ausalt öeldes siis võiks olla hädavajalik audioraamat.”