„Tegin otsuse, et ma ei saa näitlejaks”

Helve Laasik
Oct 10
8 min read

10.10.2025, 13:29

Ugala uus teatrijuht Heigo Teder on teatris tagasi kolmandat korda Fotod: Helar Laasik

Erinevalt endisest Ugala teatrijuhist Garmen Taborist, kes laval hoogsalt kaasa lõi ja erinevaid lavastusi välja tõi, teatri praegune juht Jõgevalt pärit Heigo Teder lavale ei kipu. Kuigi on näitlejaharidusega.

„Olen mänginud väga paljudes lavastustes, pigem olnud mitte kandvates osades. Kui läbid näitlejaõppe, siis omandad ka laval käimise oskused. Kui näitekool lõppes, siis teadsin, et minust ei saa professionaalset näitlejat, sest ma ei tunne ennast selles olukorras hästi. Tehniliselt saan tehtud, aga see ei paku midagi. Kui teed seda, mis on su päris kutsumus, siis läheb töö hästi. Kui teed midagi töö pärast, siis on käed rakkus ja ei jää head tunnet sisse. Tegin otsuse, et ma ei saa näitlejaks. Minu õnn oli, et Ugala teater võttis mind oma perre. Teatris on alati erinevaid spetsialiste, kes suutelised tegema väiksemaid rolle. Ka mind on rakendatud erinevates lavastustes. Mul on olnud õnn mängida ka mõnd lavastust sada korda ja nautida publiku armastust. Aga mulle meeldib rohkem teistele tingimusi luua, mitte ise prožektori valgusesse minna.”

Aastal 1999 Jõgeva gümnaasiumi lõpetanud Heigo Teder asus Viljandi kultuurikolledžis Kalju Komissarovi käe all näitlejaks õppima. See oli tema jaoks loogiline samm, sest ta oli kaasa löönud Liblikapüüdjas. „Sealt on teatri poole vaatamine alguse saanud,” tunnistab ta. Tema sõnul on kooliteatrist alanud tutvused kestnud praeguseni, saadakse kokku, tuntakse üksteise seltskonnast suurt rõõmu. Sama kehtib ka teiste kooliteatris Liblikapüüdja kaasa löönud inimeste kohta, neid on teatrisse jõudnud päris palju. „Kõik algab tõepoolest varasest nooruspõlvest, kus üks pisik sisse istutatakse. Selle eest suur aitäh Lianne Saage-Vahurile, aga samuti ka minu toonasele klassijuhatajale Maret Ojale. Just kultuurikorraldaja organiseerija alged sain ma kaasa oma healt klassijuhatajalt.”

Ugala maja on Heigo Tederile eriti kodune alates 1999. aastast, kui ta tudengina sellesse kultuuritemplisse iga päev käima harjus. Ta on Ugalas tagasi juba kolmandat korda ning oli teatris ka siis, kui maja hakati renoveerima. Renoveeritud maja avamisestki on juba kaheksa aastat möödas (renoveeritud Ugala avati 2017. aasta 18. märtsil Lembit Petersoni lavastusega „Nähtamatu daam” – toim).

Ise valime, mis lugu räägime

Heigo Teder ütleb, et kõige tähtsam on algus. Ja räägib seda ka tudengitele. „Ei pea olema nii, et keegi ulatab sulle võtmed ja ütleb, et palun, siin on teatrimaja, hakake tegema. Kui te piisavalt tahate ja usute, siis te jõuategi niikaugele, et saate luua. Teie ümber tekib piisavalt aatekaaslasi ja sõpru, moodustub meeskond. Ja ühel hetkel on teil ka oma maja. Maja, muide on kummaline mõiste – temaga kaasneb väga palju privileege, aga ka vastutus. Keegi peab seda korras hoidma, haldama, kütma.”

Mis motiveerib inimesi teatrit tegema? Palgad on teatrites teadagi nirud, ega Ugala ka erilises külluseoaasis asu.

Mitte keegi ei käsi meil valida ühte või teist lavastust. Me ise valime, mis lugu tahame rääkida.

„Kindlasti on meist palju kehvemas olukorras inimesi, ega meil ka midagi roosilist pole. Minu vastus on, et me saame endiselt vabalt ise valida, milliseid etendusi teeme, milliseid lugusid räägime. See ongi Eestis teatri tegemise kõige suuremaid voorusi, et me pole tsenseeritud. See on meile antud privileeg ja me tahame seda uhkusega teha. Ma ei väsi seda ka oma kolleegidele meelde tuletamast. Mitte keegi ei käsi meil valida ühte või teist lavastust. Me ise valime, mis lugu tahame rääkida.”

Teater kui investeering

Heigo Tederi sõnul on „Rahamaa” hea näide sellest, kuidas kultuur on investeering. „„Rahamaa” ning Tartu lauluväljakul toimunud suured kontserdid, mis Euroopa kultuuripealinnas olid minu vastutusalas, andsid võimaluse teha kultuuri majandusliku mõju analüüsi, tõestamaks, kuidas kultuuri pandud raha toob piirkonda raha. 10 000 inimesele antud kontserdid toovad piirkonda 500 000 – 600 000 eurot, millest elavad hotellid, toitlustuskohad, see mõjub ka mainekujunduslikult hästi.”

Heigo Teder lisab, et räägib seda juttu ka kõikidele ettevõtjatele, nii kohalikele, kui ka kaugematele, et panustage oma rahaga teatrisse sel määral, kuidas kellelgi võimalik on. See toob ringiga tagasi.

„Mul on väga hea meel, et draamateater selle mõttega kaasa tuli, et võiks mõelda midagi erakordset. Kogu au „Rahamaa” eest läheb nüüd draamateatrile, aga Tartu Euroopa 2024 kultuuripealinnana aitas sellel etendusel teoks saada. Nii suurt lavastust nagu „Rahamaa” teha praeguses Eesti teatri kontekstis pole üksi võimalik. Me saime seda võimestada. See lavastus elab juba täiesti eraldiseisvat elu. Ja ma hoian neile väga pöialt.”

Nii suurt lavastust nagu „Rahamaa” teha praeguses Eesti teatri kontekstis pole üksi võimalik.

Kultuuripealinna raames tuli välja ka Ugala ja Valmiera teatri ühistöös lavastus „Cosmopolitan”. Praegu Ugala teater välispartneriga niisugust lavastust teha ei saaks. „Oma majas, Eesti partneritega, jah. Aga välispartneritega, kus lisaks filmi, muusika ja teatri sümbioos – sellisel kujul mitte.”

Mõnd lavastust võiks mängida igavesti

On lavastusi, mida teater peab kunstiliselt enda jaoks nii tähtsaks, et hoida ja säilitada. On lavastusi, mis muutuvad nähtusteks omaette. Ugalas on n-ö vanu lavastusi, tulevad uued näitlejad ja õpivad osad ära. „Vai vai vaene Vargamäe” ehk Urmas Lennuki „Tõde ja õigus” lastele on niisugune lavastus, mida saaks Heigo Tederi hinnangul mängida igavesti. „Aina uued lapsed tulevad peale. Seda lavastust käib vaatamas mitu põlvkonda koos. Vanemad inimesed saavad sealt tihtilugu veel suurema pisarakiskumise loo kaasa. Oleme seda lavastust mänginud juba viis-kuus aastat, alati jätkub publikut, saame veel mängida.”

Suures saalis on „Võrku püütud”, kohe tuleb sajas etendus. Seda mängitakse üle Eesti suurtes saalides, 500 inimest ühel etendusel. Osa on saanud tuhanded inimesed.

On lavastusi, mida võiks mängida igavesti, teab Heigo Teder

„Me võiksime ainult hittlavastusi mängidagi, aga meie asi on leida tasakaal. Uusi asju on ka vaja, peame pakkuma oma loomingulisele kollektiivile uusi võimalusi, et inimesed saaksid areneda. Oleme repertuaariteater ja meie asi on pakkuda võimalikult laiale sihtrühmale häid elamusi,” teab Teder.

Peame pakkuma oma loomingulisele kollektiivile uusi võimalusi, et inimesed saaksid areneda.

Mida rohkem endale selgeks teed, mida vaatama lähed, seda parem. Kui eeltöö tehtud, ei pea ka pettuma, et miks mulle küll seekord ei meeldinud. „Võib olla suuremale osale saalisistujatest oli õige lavastus. Teater on dialoogi kunst. Meie jaoks on tähtis, et jõuaksime õige sihtrühmani.”

Teater on Heigo Tederi hinnangul ka see koht, kuhu lähed ja võtad aja maha. „Lased sellel enda sisse tulla. Kutsun külastama lisaks teatrile ka kontserte, kino, näitusi. Paariks tunniks pakutakse teile võimalust olla siin ja praegu. Elu ei jää seisma, küll pärast jõuab muretseda.”

Katsetused

Renoveeritud teatrimajas oli üks esimesi uuslavastusi „Gogoli disko”, kus publik pandi lavale ja lava keerutati vastavalt tegevuskohale ringi, näitlejad olid hoopis saalis. „Me katsetasime uhiuut tehnikat. Me ise ka ei teadnud veel täpselt, mida saab ja mida ei saa teha ning mis piirini saab seda tehnikat proovile panna,” tunnistab Heigo Teder. Ta töötas sellel ajal Ugalas korraldusjuhina. „Me katsetasime, aga teater ongi ju selleks, et katsetada.”

Me katsetasime, aga teater ongi ju selleks, et katsetada.

Teater peab tema hinnangul olema koguaeg uudishimulik. „Mõnikord läheme üle piiri ja siis saab ka selgeks, et nii ei tohi. Selleks on proovid ette nähtud. Publiku ette me katsetama ei lähe, siis oleme juba kindla peal väljas,” teab Heigo Teder.

Võim läheb käest igal õhtul

Ugala majas orienteerub Heigo Teder kinnisilmi. Ugala on omavahel seotud ruumide võrgustik, kuid teatud loogika on olemas. Uutel töötajatel on algul päris raske õiget kohta leida.

Teatud kellaajaks aga läheb Ugala teatrimajas võim teatrijuhi käest ära. Siis saab kõige tähtsamaks etenduse juht. „Tema ütleb, millal etendus käima läheb, millal läbi saab ja kui peaks tulema vajadus etendus katkestada, siis etenduse juht võtab selle otsuse vastu.”

Ugala juht teab, et igal õhtul läheb teatris võim tema käest ära

Ugalas on lavastusi, mis on nii suured ja tehniliselt niivõrd keerukad, et neid polegi võimalik mängida mujal kui ainult oma teatri suurel laval. „Oleme otsustanud, et uut lavastust Astrid Lindgreni „Mio mu Mio” mängime ainult oma majas. Lavastuse ühest linnast teise vedamine läheb väga kalliks, sest tegemist on suurte dekoratsioonidega.”

Teater on ajutine

Aga teater on ka ajutine. Temast ei jää maha midagi, kui mitte arvata selle hulka need dekoratsioonid ja rekvisiidid, mis teatri laos alles hoitakse. Ehk kellelgi läheb kunagi midagi taolist vaja.

Heigo Teder toob teatri ajutisusest välja sellegi, kuidas Ugala teatrimaja renoveerimise ajaks aastatel 2015-2017 rajati Viljandi linna serva ühte tööstushoonesse 250-kohaline saal ehk Ugala Black Box (UBB). Selles ajutises saalis käis paarisajal etendusel rohkem kui 40 000 teatrisõpra. Idee tehti teoks koos Kristjan Suitsuga ning kultuurkapital pidas seda tegu isegi aastapreemia vääriliseks. Praeguseks on see eriline hoone ühe puidutehase laohoone.

„Inimesed sageli kahtlevad, et ei tea, kas peaks ikka seda etendust vaatama minema. Ütlen alati, et kui sind juba huvitab, siis käi ära. Sest iial ei tea, mis võib juhtuda, ühel päeval polegi seda etendust enam võimalik vaatama minna.”

Kui sind juba huvitab, siis käi ära. Sest iial ei tea, mis võib juhtuda.

Heigo Teder tunnistab, et Ugala mängib nii tihti kui võimalik ja nii soodsatel aegadel publikule, kui nad saavad. Et aina rohkem inimesi saaksid osa teatrist. „Et sa tuleksid teatrisse, unustaksid korraks ära oma argipäeva mured ja võib olla sul tekib ka mingi mõte, kuidas olla loodetavasti parem inimene. Teater on riigi investeering ka selles mõttes, et me kodanikena saaksime olla paremad.”

Teater on paindlik

Teater peab Heigo Tederi hinnangul olema paindlik. „Eesti kultuurimaastikul tervikuna peaksime selle asemel, et olla kiirustamises (mängime teatud arv kordi ja juba toome uue välja), liikuma n-ö nõiarattast väljasaamise suunas. Peaksime liikuma selles suunas, et suudaksime produktsioone kauem elus hoida ning pakkuma neile pikemaaegset eluvälpa.”

Ugala suudab enamiku oma lavastustega anda külalisetendusi üle terve Eesti. „See on kõik selle nimel, et suudaksime pikemalt hoida lavastust mängukavas. Ideaalis peaksime kogu Eesti kultuurimudelis tervikuna liikuma sinnapoole: vähem uusi asju, mängida lavastusi kauem.”

See on ka keskkonnasäästlik mõtteviis, et mida vähem uusi asju peale toodame, seda kauem väärtustame senitehtut.

See on ka keskkonnasäästlik mõtteviis, et mida vähem uusi asju peale toodame, seda kauem väärtustame senitehtut, seda kasulikum. Kuid kõik on vajaduspõhine. See tuleneb loomingulisest meeskonnast, keda saab kaasata. „Et üldse midagi erilist saaks toimuda, ongi vaja lühiajalisi produktsioone, et eriline meeskond kokku tuua. Näiteks suveteatris, kus väga intensiivselt ühte tükki mängitakse.”

Lisalugu

Ugala on ansambliteater, avatud kogukonnale

Ugala teater on ansambliteater selle kõige paremas tähenduses, kus pole superstaare. „Loomulikult on Ugalaski need nimed olemas, kes inimesi paeluvad ja meelitavad rohkem teatrisse, sest nad on läbi erinevate tööde silma paistnud. Isegi tippudega mängides on tähtis ansambel, et ta kõlaks kokku ning mõjuks publikule tervikuna. See võtab hästi kokku meie maja olemuse,” teab Heigo Teder.

Kujukas näide ansambliteatrist on teatrimaja esimesel korrusel sein kõikide Ugala töötajate fotodega.

Tederi sõnul peab teater olema avatud kogukonnale ning pakkuma tuge eri partneritele. Samal ajal kui majas olid etendused, peeti kammersaalis ka erakondade esinumbrite valimisdebatti koos ajalehega Sakala. Sest kohalikud valimised on ukse ees.

Veel üks juubel ootab teatrit ees tuleva aasta veebruaris

Ugalal veebruaris taas juubel

2026. aasta 1. veebruaril täitub 100 aastat Ugala saamisest professionaalseks teatriks. Teatriseltse oli igal pool üle Eesti, Ugala liikus aga professionaalse taseme poole ning tahtis saada oma teatrimaja ja haritud professionaalseid näitlejaid. Ja sellest saab siis sada aastat. Ugala sai alguse ühest väikesest kõrtsiruumist.

Eestis on palju teatritegevust, mida rohkem see on lisaks harrastustegevusele ka professionaalne, seda parem. „Me ei võta teisi Eesti teatreid konkurentidena, vaid oleme kõik ühe asja eest väljas. Ugala kuulub samuti Eesti Etendusasutuste Liitu, käime iga kuu koos, et üheskoos mõelda välja lahendusi, kuidas Eesti teatril oleks iga päev parem.”

ARVAMUS

„Ta ju nägi, mis toimub teatrifestivalide ajal või Ranna laagris”

Klassijuhataja Maret Oja

Kuna me Liannega tegime kõike koos, siis ilmselt sealt kõrvalt Heigo endale tarkuseteri kõrva taha panigi.

Ma arvan, et ega ta kooliajal suurt midagi ei õppinud, aga ta töötas huvijuhina Jõgeva gümnaasiumis ja siis ta oli küll aktiivselt asja juures. Loomulikult Betti ja Alo päevad - üleriigilised suurüritused. Siis kooli aktused ja kevadkontsert. Kõige organiseerimiseks on miljon pisiasja, mida vaataja/kuulaja ei märka. Kui ise seal sees oled, siis saad alles aru kui palju on teha ja mille kõige peale tuleb mõelda.

Loomulikult puutus ta ka kooliajal kokku organiseerimisega. Ta ju nägi, mis toimub teatrifestivalide ajal või Ranna laagris. Ta oli ju n-ö asja keskel.

Üks tore lugu ka.

Heigo töötas siis huvijuhina. Meil oli ühel õpetajal sünnipäev, aga kuna minul ja Liannel oli tund, siis ei olnud meil võimalik lilli ostma minna. Saatsime Heigo poodi sooviga, et ta meile „jorjenid” ostaks (kasutasime seda kui üldväljendit igasuguste lillede kohta). Läheb natuke aega mööda ja Heigo helistab lillepoest - kuule, siin ei ole jorjeneid! Mehed – „lilleteadlased” :)

Silma hoian ikka natuke peal ja mul on siiralt uhke tunne - ikkagi minu õpilane!