Raudtee andis Mustveele ja Avinurmele arenguhüppe

Helve Laasik
Aug 3
4 min read

Updated: Aug 3

2.8.2026, 23:53

Avinurme muuseumirong sõitis taastatud kilomeetrisel lõigul koos külalistega ka laupäeval Fotod: Helar Laasik

„Mis võiks olla praegu see, mis sarnase arenguhüppe võiks meile anda nagu andis sada aastat tagasi kitsarööpmeline raudtee,” küsis MTÜ Mustvee Turismikoda juhatuse liige Aive Tamm oma ettekandes Mustvee kultuurikeskuses peetud konverentsil Avinurme-Mustvee raudtee 100.

Ta pakkus välja, et see võiks olla Rail Baltic, kui see hakkabki meid viie tunniga ühendama Euroopaga. „See võiks anda meile siis mingi samalaadse võimenduse. Kas kogukond tajub seda sama tähtsana sel ajal?” küsis Tamm.

Kui päris aus olla, siis vaevalt. Ka sada aastat tagasi ei tahetud raudteed oma piirkonda nii nagu praegu ei taheta tuulikuid, Rail Balticat. Ka kitsarööpmelise raudtee rajamine ei olnud sada aastat tagasi kogukonnale vastuvõetav. „Ometi, kui see hakkas toimima, kui avamise pidu oli, siis oli rahvas perroonil. Raudtee avamist tähistati. Mõni piirkond jäi rahva vastuseisu tõttu Eestis ka raudteest ilma.

Lisaks sellele, et inimestel oli kitsarööpmelisel raudteel võimalus liikuda, sai ka siinset kaupa kaugemale müüa.

Kindel ühendus, kindlad kokkulepped

Kui rääkida populaarsetest laatadest, siis Mustvee oli see koht, kuhu sai ka oma kaupa müüma tulla. Ka praegu on Mustvees laupäevased laadad ja turud väga populaarsed, aga sellel ajal oli raudtee võimalus inimestele siin käia ja kaubelda. Metsa, puidumaterjali oli võimalus müüa Sonda poole ja sealt edasi liikuda, puutöö andis siis piirkondadele väga suure majandusliku tõuke. Nii Mustvee kui ka Sonda said suure tõuke edasi Tartu poole kaubelda. Nõudlus suurenes. Turg suurenes, rohkem sai ette võtta. Paikkond sai areneda.

Aive Tamm ütles, et ka sada aastat tagasi ei tahetud osades kohtades raudteed oma piirkonda

Kuidas enne kitsarööpmelise raudtee rajamist liiguti? Kui oli vaja kaupa viia Avinurmest kuhugi, siis soises piirkonnas, nagu meil on, sai kasutada talveteid. Ebakindlad olid need ikkagi. Ka siis ei saanud kunagi konkreetselt kokku leppida, et kaup on järgmisel nädalal kohal. Kui oli tee, siis sai liikuda. Raudtee oli see, mis lõi kindla ühenduse, mis andis võimaluse luua kokkuleppeid, et Avinurme puidutöö, Mustvee kala, jõuaks kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta.

Avinurmest sai keskus, raudtee sai kogukonna keskpunktiks, tänu kitsarööpmelisele raudteele oli võimalik puutööd laiali vedada. Kokkulepetest sai kinni pidada. Avinurme puitu oli võimalik Sondasse viia ja sealt edasi. Seda tagasid olemasolevad raudteeühendused. Mustvee kala sai müüa mitte ainult piirkonnas ja lähedal (kala on teatavasti kiiresti riknev kaup), aga kätteasaadavaks said Rakvere ja Tallinna turud. Kogu Eestis oli võimalik saada Peipsi kala, mis andis ka kaluritele oluliselt suurema võimaluse oma tegevusi jätkata, arendada.

Reisivagunid olid rahvast täis. Lapsed said koolis käia. Nad teadsid, et ühendus oli olemas, esmaspäeval sõideti kooli, tuldi laupäeval tagasi. Lapsed said hariduse. Ainult taliteedele lootma jäädes ei olnud see nii kindel. Miks siis kulutada ressursse, noort oli kodus töökätena oluliselt rohkem vaja kui seda, et võib-olla saab ta natuke aega koolis käia.

Raudtee on ühendanud inimesi, on muutnud inimeste saatusi ja loonud selle piirkonna täpselt sellist nägu, nagu ta meil on.

Konditsioneeri ju rongis ei olnud, oli palju rahvast. Aga see oli sellel ajal inimestele võimalus. See andis võimaluse maailmaga ühenduda. Samuti ka silmaringi teema. Inimesed nägid, mis on oma kogukonnast kaugemal. Metsa taga on teine linn või järv,” rääkis Aive Tamm.

Kui temal lapsena akordion häälestamist vajas, siis vanaisal oli sõber Sondas, kes oskas seda teha. „Ma ei tea oma eakaaslastest mitte kedagi, kellel oleks Sondas sõpru. Kuidas said inimesed Mustveest ja Sondast sõpradeks? See oli raudtee, mis neid ühendas. Raudtee on ühendanud inimesi, on muutnud inimeste saatusi ja loonud selle piirkonna täpselt sellist nägu, nagu ta meil on.”

Vahemaad on muutunud teistsuguseks

Kui Sonda-Mustvee raudtee 1926. aasta 1. augustil avati, sõitis kell seitse rong Sondast välja ja kell 12 oli ta juba Mustvees. Viis tundi ja Mustvee oli ühendatud teiste piirkondadega. Kuhu praegu jõuab viie tunniga? Kuressaarde. „Me ei tunne end Kuressaarega ühendatud, kui räägime autoga sõitmisest. Riiga jõuab nelja tunniga. Ka buss sõidab Mustveest Tallinnasse kaks ja pool tundi, Riiga neli ja pool tundi. Tegelikult on vahemaad muutunud hoopis teistsuguseks.

Jaama avamine oli kogukonnale hästi tähtis. Avinurme muuseumirongi avamine 25 aastat tagasi oli kogukonnale samuti väga tähtis, rahvas tuli kokku. Ajalugu tuleb hoida. Avinurme muuseumirongi elustamise eest suur tänu perekond Straussile, et see ka meie põlvkonnale teadvusesse jõuab, kui suur tähtsus on rongil ja raudteel.

Mustvees avasime hiljuti laevaliini, tegelikult on see turismiteema. Need on kindlasti sellised kogukonnale väga tähtsad asjad, aga raudtee andis päriselt ka arenguhüppe.

Avinurme muuseumirongi avamine 25 aastat tagasi oli kogukonnale samuti väga tähtis, rahvas tuli kokku.

Poeskäik Mustveesse muutus ümbruskonnast kitsarööpmelise raudteeliini avamise järel igapäevaseks – rong tuli Mustveesse, kaks tundi oli kohapeal, läks siis tagasi. Kahe tunniga jõudis sada aastat tagasi Mustvee poodidele ringi peale teha. Mis teha praegu Mustvee poodides kaks tundi? Tänapäeval on elu edasi läinud, nutikassad aitavad poeskäigu nii kiiresti ära teha, et me kaks tundi ei suuda siin rakendust leida,” nentis Aive Tamm.

Kunagiste jaamade ümber tekkisid täiesti uued asundused, jaamade juurde rajati poed, mida kasutasid raudteetöölised ja kohalikud elanikud. Vana raudteetammi äärde on nüüd pandud viidad, saab tutvuda selle kohaga, kus seisad keset metsi ja loed, et siin on olnud kunagi suur küla. See on Eesti rahva lugu, mis on raudtee äärde talletatud.

Paraku pole raudteelood ainult positiivsed. Avinurme muuseumirongi seinal on mälestustahvel küüditatutele. Seda rongi kasutati ka meie rahva vastu ära.

Mingil ajal kaotas aga kitsarööpmeline raudtee rentaabluse. Tulid autod, nelja-viie tunniga sai ise sõites oluliselt kiiremini oluliselt kaugemale. Ja raudteeühendus katkes.

Kirjutage lood üles

Raamat „Viimane rong. Avinurme-Mustvee raudteelõik 100” räägib praegu eelkõige Avinurme ja Mustvee poolest.

„Olen kuulnud lugusid, et ka Avinurmest edasi on oluliselt rohkem infot olemas. Loodan, et ka need lood mingil ajal raamatutesse jõuavad. See on hea võimalus meie naabritele,” tunnistas Aive Tamm.

Raudtee ei ühenda praegu tema sõnul enam inimesi, aga ühendab põlvkondi, mälestusi, lugusid. „Nii et see on meie aare, mida hoida, millest kinni haarata. Kõik, kes te teate neid lugusid ja kel on ka pilte, kirjutage üles, rääkige nendest, sest kõiki lugusid muidu enam päästa ei saa.”

Raamat

„Viimane rong. Avinurme-Mustvee raudteelõik 100”

Väljaandja Mustvee Turismikoda

Koostajad Laidi Zalekešina, Anu Ots

Arvamus

Mustvee-Avinurme raudteelõigul töötanud Kenno Merivald ütles, et töö kitsarööpmelisel raudteel oli kõige ilusam aeg tema elus.

Linda Kivisild Piilsist on täpselt kümme aastat noorem kui Mustvee-Avinurme kitsarööpmeline raudtee. „Minu lapsepõlvemälestused on kõik seotud raudteega. Minu isa töötas raudteel ja kõike, mida kuulsin ja nägin, sai kõrva taha pandud. Palju sellest on selles raamatus.”