Puurmani inimesed kardavad liigvett
- Helve Laasik
- Dec 17
- 3 min read
17.12.2025, 21:29
„Jüriküla kandi metsad on küllalt madalal alal, inimesed ei saa neid majandada. Mul on oma mets, kuhu ma liigvee tõttu pole juba aastaid ligi pääsenud ja sellepärast ei saa ma sealt ka küttepuid teha, vaid pean neid ostma,” rääkis Reet Kurs.
Liigvee pärast on nii tema kui ka teised ümberkaudsed elanikud väga mures. Tänavune vihmane suvi on seda muret süvendanud. „Olen terve elu seal lähedal elanud ning pole aega, kus maa ei oleks märg, koguaeg on,” lisas Piret Noormets.
Aga nüüd plaanib RMK 208. hektaril taastada Alam-Pedja looduskaitsealal Jürikülas Kunila sihtkaitsevööndis Kirna märgade metsade loodusliku veerežiimi. Taastatava maa ala kuulub riigile. Kavandatavad tegevused keskenduvad RMK ja projekti teinud AS Projekteerimisbüroo Maa ja Vesi väitel peamiselt kraavituse sulgemisele, mis aitab taastada piirkonna looduslikku veetaset, parandada elupaikade seisundit ning toetada väärtuslikke soometsakooslusi.
Projekti tutvustanud Maret Gerz RMK looduskaitseosakonnast ütles, et taastamisala asub Puurmani asulast neli kilomeetrit edelas. Inimene on selle ala hüdroloogiat tema sõnul mõjutanud umbes 100 aastat. „Kuivenduskraavide võrgustik rajati 1960-datel aastatel. Kui vesi tahaks voolata loode-kagu suunal ning minna Peetri ojja või siis Pikknurme jõkke, siis kuivenduskraavide võrgustik katkestab loomulikud voolusuunad ja kraavid juhivad vee oluliselt kiiremini kas ojja või jõkke. Lammiala ei koge enam looduslikku valguvat vett. Üle 60 aasta vanad kraavid toimivad praeguseni edukalt,” märkis Maret Gerz.
Kirna taastamisalal on tehtud metsade inventuur, mille 2024. aastal viis läbi Anneli Palo Tartu ülikoolist. Taastamisalal leiti kolme erinevat loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpi: lammi-lodumetsad, jõgede uhtvallimetsad, soostuvad- ja soolehtmetsad.
„Senine kogemus on näidanud, et aktiivsed taastamismeetmed nagu kraavide sulgemine hakkavad kooslusi õiges suunas nügima. Kui me need kraavid kinni ajame, siis vee kvaliteet paraneb, saame veetaseme pinnasest kõrgemale, see aitab tulla alale iseloomulikul taimestikul. Kohale jõuavad ka muud elupaigale olulised linnud, kahepaiksed, putukad ning nende käekäik paraneb.”
Miks läheme sekkuma? Las loodus taastub ise
Ettevaatlikkus on Maret Gerzi sõnul mõistetav. „Keegi ei taha minna loodusele kahju tegema meelega ega kogemata. Uuringud on näidanud, et kui me rikume midagi nii vundamentaalselt nagu veerežiim, siis need alad, kus taastamistöid ei tehta, liiguvad kaugemale kooslustest, mis peaksid seal olema looduslikult. Kui on rakendatud aktiivselt taastamismeetmeid, näiteks kraavide sulgemist, siis need alad hakkavad muutuma looduslikumaks,” ütles Maret Gerz. Tema sõnul taastataval alal mingit puistu suremist ei tule.
Projekteerimisbüroo Maa ja Vesi projekteerija Karl Kärpuk tutvustas Puurmani inimestele kraavide kinniajamise metoodikat. Põhiline meetod, kuidas lammiala taastama hakatakse, on kraavivalli kraavi tõstmine ning sellega kraavi kinniajamine. „Teiseks rajatakse kraavide otstesse väike pais saadaolevast materjalist, see on turbapais. Piki kraave tuleb rajada trassid, et masin saaks kohale tulla. Trassid on ette nähtud nelja meetri laiused. Kraavi otstesse rajatud paisud on umbes kuue meetri laiused turbaplommid. Olen üritanud võimalikult ökonoomse lahenduse teha, et vesi ei hakkaks valguma matkarajale, eramaadele ega mõjutama vääriselupaiku. Paise tuleb võimalikult vähe. Kui hiljem peaks mingi probleem tekkima, siis on võimalik need turbast tehtud paisud lammutada.
Kui 30 kokkutulnult küsiti, kas nad on taastamise poolt või vastu, siis peagu kõik olid vastu.
Ala keskelt voolab läbi Peetri kraav, sellega ei tee me midagi. Peetri kraav on ka eesvooluks alast üleval pool olevatele kraavidele ja muudele maaparandussüsteemidele,” ütles Karl Kärpuk.
Tema hinnangul Kirna märgade metsade loodusliku veeteržiimi taastamine vee väljavoolu hulka ei suurenda, see jääb samasuguseks. Ala piirikraave kinni ei panda. Kraavid on alal 180 meetrise vahega, kuivenduskraavide sügavus hinnaguliselt 1 – 1,2 meetrit.
Projekti on Kärpuki sõnul peamiselt vaja selleks, et turba lagunemist vältida. „Meil on vaja need kraavid kinni panna selleks, et lammimets saaks toimida lammimetsana,” lisas Maret Gerz.
Kui 30 kokkutulnult küsiti, kas nad on taastamise poolt või vastu, siis peagu kõik olid vastu.
Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskiri võimaldab neid töid teha kooskõlastatult keskkonnaametiga. Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskiri võeti vastu aastal 2007.
Kirna projekti hinnanguline maksumus on veidi alla 200 000 euro. Töödega plaanitakse alustada 2026. aasta sügisel.
Lisalugu
Veel koosolekul kõlanud Puurmani inimeste muresid
On projektis ka võimalus, et kui kõik ei lähe selles suunas, kus algselt nähti minemas, siis pole ka lõpptulemus see, mis praegu on sinna kirjutatud? Kas on võimalik taastada endine olukord?
Tegijad ei näe ühtegi põhjust, mis saaks valesti minna. Kui juhtub midagi katastroofilist, võib tammi lahti kaevata ning lasta veel minna.
Kas elukeskkonda hinnatakse mingi aja tagant uuesti? Kui pikk on see ajavahemik?
Taastatav ala on ka seireala. Seiratakse veetaset, kahepaikseid, linde ja taimi. Nii saab teada, mis seal täpsemalt muutuma hakkab.
Kas on ka projekte, mida on küll arvuti abiga mudeldatud, kuid tulemus tuleb aastate pärast. On neid projekte juba ellu viidud, mis on läinud nii nagu plaaniti?
Väga suur objekt oli Läänemaa Suursoo, 3600 hektarit. Ortofotodelt on aru saada, et vesi on tõusnud ning paisudel on mõju olemas.
Me teeme väga paljusid asju, mida kiidetakse maast taevani, lõpuks tuleb välja, et tegelikkus ei olnudki nii roosiline.
Taastamisega tõuseb veetase ja ka kõrvalaladelt ei lähe vesi nii ruttu ära.
Miks osad kooslused on väärtuslikumad kui teised?
