Muinsuskaitsepäevad tõstsid kilbile ühe Põltsamaa unustatud mälupaiga

15.09.2025, 16:45

Avo Müür jagas oma mälestusi kalmistu hooldamisest ja matustest Võisiku hooldekodus Foto: Raivo Suni

Tänavused muinsuskaitsepäevad Põltsamaa vallas avas ringkäik Võisiku hooldekodu kalmistul, kus teejuhiks oli aastakümneid sinna matmisi korraldanud Avo Müür.

Paljude jaoks on see täiesti võõras paik. Neile, kes sinna sattunud, jätavad pikad, ühetaolistest hauakividest koosnevad read üsna ebamaise mulje.

Kalmistul on pikk eellugu. 1925. aasta alguses avatud Võisiku vanurite ja nõdrameelsete varjupaik seisis üsna pea silmitsi veidra probleemiga. Mitmed kohalikud kogudused hakkasid virisema, kui pidid omastest ja lähedastest hüljatud inimestele eraldama oma kalmistuil hauaplatse. Et seda virinat vähem oleks, mõõtis Viljandi maavalitsus, Võisiku varjupaiga ülalpidaja, Kundrussaare kalmistu põhjaküljel asunud riigimaale hooldekodu kalmistu tarvis kaks maatükki.

Nüüd tõstsid kisa põllumehed. „On ülekohtune võtta väärtusliku maad surnuaia alla,” ütles riigimaade Põltsamaa ringkonna valitseja Aleksander Oja. Ja ilmselt paljuski nende sõnade taha varjupaiga kalmistu rajamine toona takerduski.

Uuesti tõusis teema päevakorda 1960ndatel. Tolleks ajaks oli eraldi surnuaed kahel hooldekodul Eestis. Üks neist teenindas Lüganuse kihelkonnas asunud Aa hooldekodu (matmisi alustati 1938. aastal), teine rajati Tammiste hooldekodu juurde Pärnumaal (esimene matus sinna toimus 1961. aastal). Tavaliselt eraldati hooldekodude jaoks avalikel kalmistutel matmisteks eraldi alad. Aa, Tammiste ja Võisiku on selles osas erandid.

1960. aastate alguses eraldati toonasele Võisiku invaliididekodule surnute matmiseks maatükk Põltsamaa EAÕK koguduse kalmistu kõrvale. Tegu oli õigeusu koguduselt okupatsioonivõimude poolt võõrandatud maaga, mida käsutas riik. Millal täpselt esimene matus kalmistule toimus, seda on praegu raske öelda. Järjepidevalt alustati matmisi 1965. aastal. Samas on surnuaial üks hauatähis 1960. ja üks 1963. aastast.

Ühtekokku on kalmistule maetud üle 630 inimese. Täpset maetute arvu on keeruline öelda, sest hauatähiste ridades on mitmeid seletamatud tühikuid. On väga tõenäoline, et sealsed kivid on kas pinnase alla mattunud või ära tassitud.

Kõige rohkem matuseid toimus kalmistule 1980ndatel. Seda võib seletada uue elamukompleksi valmimisega Võisikul 1981. aastal. Ajaloost on teada, et neil aastail tõusis elanike arv Võisiku hooldekodus 540 inimeseni. Inimesed on maetud kokku 10 kalmistu ühest servast teise kulgevas reas. Tagumises otsas on eraldi ala urnimatuste jaoks, kuhu maeti inimesi 2008.-2017. aastani. Vanim maetu on 104-aastane, noorimad 16-aastased. Tähelepanuväärne on ehk see, et maetutest 2/3 on naised (maetute keskmine vanus ligi 70 aastat) ja kolmandik mehed (keskmine vanus umbes 62 aastat).

Avo Müüri sõnul oli Võiskul matusetalitusteks eraldi ruum. Varasematel aastatel viis matusetalitust läbi keegi hooldekodu juhtidest, vabanemise- ja iseseisvusaastail saatsid kadunukese viimsele teele Põltsamaa Niguliste koguduste õpetajad. Kirstud valmistati oma töökojas, hauaplaadid toodi Tartust.

Haudu kaevasid oma inimesed. Selleks, et talvel oleks kergem, kuhjati sügisel võimalikule matmisalale kalmistult kokku rehitsetud lehed. Need takistasid maa läbikülmumist ja muutsid kaevajate töö krõbedatel talvepäevadel ladusamaks.

Kliendid aitasid varasematel aastatel ka kalmistut korras hoida. Suvekuudel niideti surnuaeda kord kuus. Rahulat hooldas korraga kuni 30 meest-naist, Võisikult sõidutati nad kohale bussiga. Avo Müür meenutas sedagi, et paarkümmend aastat tagas seisis kalmistu tagumises otsas katusealune, kus sai hoida tööriistu ja pugeda vihma eest varju. Kahjuks meeldis see koht ka joodikutele, kes kippusid siin hundijalavett rüüpama. Ju nemad selle varjualuse ka ühel hetkel maha põletasid.

Praegu on kalmistu mõneti nukras seisus. „Suvel sättisin kõik terved hauaplaadid paari kaaslasega uuesti püsti. Päikesele avatud alal kipub aga vohama kõrge rohi, mis hauatähised endasse peidab. Nende väljapuhastamine nõuab üksjagu pusimist.”

Kes kalmistut muinsuskaitsepäevadel uudistama tuli, see vast ei kahetse. Ootamatult põnev oli see, et kaasalööjate hulgas oli mitmeid endisi Võisiku hooldekodu töötajaid, kelle jaoks hakkasid hauaplaadid kõnelema oma – mälestuste – lugu.