„Ma tavaliselt unustan teksti ära, kui olen selle valmis kirjutanud”
- Helve Laasik
- Jul 30
- 5 min read
Updated: Aug 6
30.07.2025, 19:48
Lavastaja, näitleja ja paljude näidendite autor Janno Puusepp väiketeatrist Must JaAm tunnistab, et lavastajana võtab ta teksti nagu tekst on.
„Ma ei mõtle, et see on minu oma. Mingi koha peal mõtlen, et oh, see on geniaalne koht. Siis kui tuleb meelde, et need asjad on minu kirjutatud, siis ma ei tohi ju uhkust tunda selle üle. ”
Küsin, kas tal sellist küsimust pole tekkinud, et miks autor niimoodi kirjutab. „Ikka tuleb,” kostab Janno.
Janno Puusepp kipub oma tekste palju ümber kirjutama. „Kui ma kirjutan ise lavastamiseks, siis neid erinevaid versioone on mul arvutis mitu, on olnud isegi seitse erinevat versiooni ja ma ei teadnud, milline siis kasutusse jäi. Keeruline on. Ja näitlejatel ka muidugi. Aga õnneks Anne-Mai Tevahi on hästi asjalik, tema hoiab mul n-ö näppu peal. Anne-Mai ütleb mulle kohe ära, kui on kehvasti, et kirjuta ümber. Ja siis ma kirjutan ümber. Ja siis ongi nii, et ma kipun kogu asja ümber kirjutama, mitte ainult seda kohta, mis oli vaja ümber kirjutada ja ma teen asja hullemaks,” räägib Janno.
Hea inglise huumor
27. juulil etendas Must JaAm Lilleaasa talu välilaval Janno Puuseppa näidendeid „Duell“ ning „Kenneth ja Jo”. 2. augustil mängib teatristuudio Püünepäälsed külateatrite festivalil Mustvees Janno Puuseppa kirjutatud tükki „Asemikud” lavastaja Andrus Novoseltsevi käe all.
Kevadel tõi Must JaAm Puurmani mõisas välja uus lavastus „Armastus kolmele. Emast rääkimata”.
„Niisugune farss, me mängime seda sügisesel koolivaheajal Puurmani mõisas uuesti.
See lugu on puhtalt inspireeritud nendest vanadest telelavastustest või teleteatritest. Miks Puurmani loss? Meil oli vaja sellist keskkonda või miljööd, mis sobiks. Ja me teadsime, et Puurmanis ikka aeg-ajalt üritusi toimub, võtsime ühendust sealse kohaliku rahvamaja ja lossiga ning pakkusime välja. Neile idee meeldis ja siis hakkasime tegema. Võtsime Tallinnast ühe ägeda väga andeka näitleja Priit Ööveli ja Anne-Mai Tevahi ja siis Mikk Sügis. Nendega koos tegime sellise farsi stiilis nii-öelda inglise komöödia.
Publikule hullult meeldis, saalid olid täis. Mulle meeldis see, et üle Eesti tulid inimesed kokku kaugetest kohtadest, paljuski ka lossi vaatama. Puurmani ilus loss on korralikult renoveeritud ja samas teatritükk sobis sinna. Park on ju kõikidele avatud, inimesed said jalutada. See töötas nii mitmel tasandil,” tunnistab Janno Puusepp.
„Eks me olime enne ka natuke närvis ja pinget oli päris palju. Meie ametid on põhimõtteliselt kõik nii kunstnikutöö ja lavastaja ja reklaamid ja lavatöölised oleme me ise. Kuni piletimüügini. Kõik lava peab ära mahtuma Anne-Mai väikesesse autosse. Me oleme täiesti mobiilsed. Pärast oli hea tunne nagu suure autasu oleksime saanud. Sügisesed piletid panime Fientasse, need on juba saadaval. Ja lähevad nagu soojad saiad.”
Lapsena tahtis saada näitlejaks
Teatri juurde tõukasid Jannot tegelikult juba varases nooruses telelavastused, mis ETV-s tulid. „Vaatasin neid kogu aeg hästi suure huviga, siis kui neid näidati. Siis ma tundsin, et tahan saada näitlejaks, rääkisin seda kõigile suure suuga.
Kui hakkasin jõudma põhikooli, siis juba tundsin huvi kirjutamise vastu, sellepärast et ma lugesin hästi palju. Lugema õppisin juba nelja-aastasena. Põhikoolis jäi kõik pausile, sest põhikooli õpetajatele mu kirjutamine ei meeldinud või see stiil, mida ma harrastasin, ka kirjandites. Kui ma gümnaasiumi jõudsin, siis koolis innustati mind kirjutama,
kiideti ja sattusin Rannus näiteringi. Hakkasin näiteringi juhendama ja kirjutasin ja sain aru, et mulle sobib ning meeldib. Niimoodi see läks kuni aastast 2012 oli see mu töö järsku.”
Janno Puusepp proovis pärast gümnaasiumi lõpetamist ka lavakunstikateedrisse astuda, aga ta ei tea, kas sai esimesest voorust edasi, sest ta sai aru, et see pole tema koht. „Sel hetkel polnud see minu teema, nii et ma isegi ei vaadanud, kas ma sain edasi või mitte.”
Hakkasin näiteringi juhendama ja kirjutasin ja sain aru, et mulle sobib ning meeldib.
Hiljem on ta saanud koolitust Viljandi kultuuriakadeemias, tema õpetajad on olnud Andrus Vaarik ja Kalju Komissarov. Ta on kirjutanud trupile näidendeid ja samal ajal õppinud drakadeemias näidendite kirjutamist.
„Ega mul mingeid suuri pabereid ette näidata ei ole. Küllap muidu ma ei olekski vist edasi hakanud minema, aga kuna inimestele on meeldinud ja minu kirjutatud tekste mängitakse üle Eesti ja ka välismaal, ju ma siis teen midagi õieti.”
Unistab mängida enda kirjutatud monotükis
Väiketeater Must JaAm, millega Janno praegu etendusi annab, on täpselt kümme aastat vana. „On üks hästi äge ja andekas tütarlaps, kelle nimi on Anne-Mai Tevahi. Temaga me tajusime, et meie loomingulised ja teatri tegemise väärtused on sarnased. Tema kirjutab selliseid ilusaid asju, luuletusi, ja mina kirjutan koledaid ja naljakaid asju ja siis me paneme need kokku. Ja siis üks hetk me tahtsime ise välja tuua midagi ja selle jaoks oli vaja juriidilist keha ja siis sündis Must JaAm. Must on nagu lavalauad, jaam on nagu peatuspaik ja jaam koosneb siis kahest nagu Janno ja Anne-Mai.”
Janno unistus on mängida enda kirjutatud monotükki. „Sellega on see häda, et tervis seab mõnes mõttes piiri ette praegu. Lihtsalt kopsumahtu ei ole nii palju (Janno põeb tsüstilist fibroosi – toim). Mu tervis oli paar aastat tagasi ikka väga-väga kehva, ei teadnudki, mis edasi saab, aga siis me saime selle kalli rohu ja nüüd on hea olla, aga mõned miinused on ka nagu kõrvalmõjud. Need on sellised, et loometöö on natuke keerulisem. Üritan uuesti raja peale saada. Avaldasime Anne-Maiga koos raamatu „Tegemata tegemised”, raamatul läheb väga hästi. Käime Anne-Maiga veel raamatuesitlusi tegemas koolides, isegi niimoodi, et lapsed Tartus rulluisupargis tundsid mu ära ja küsisid, kas olen see autor. Hästi põnev elu on praegu.
Ja siis tuli film välja (Janno peab silmas Sander Marani õudusmuusikalkomöödiat „Mootorsaed laulsid”, kus ta mängib Jaani - toim).
Filmi tehti entusiasmist
„Kui seda filmi tegema hakati, olin siis noor tartlane. See oli aastal 2013. Tundsin Sander Marani venda Kaur Maranit. Olin näinud mõningaid Sander Marani lühifilme. Mulle need meeldisid. Ütlesin, et alati, kui vaja, tulen kohe. Mul olid sel ajal Luke mõisas suveetendused, siis nad helistasid ja ütlesid, et kuule, meil oleks filmi osa pakkuda. Ma olin kohe nõus, ma tulen, ma leian selle aja, ma ei lugenud isegi seda stsenaariumi enne. Siis oligi niimoodi, et õhtul tegin Luke mõisas etenduse ja siis varahommikul kella viiese bussiga sõitsin Tallinnasse.
Võtted olid Tallinna ümbruses. Võtted kestsid põhimõtteliselt terve suve, me olime seal paar-kolm nädalat metsas, mahajäetud talus, täiesti tsivilisatsioonist ära lõigatud.
Sain seal kaks kopsupõletikku selle aja jooksul. Aga olin väga rahul,” räägib Janno Puusepp.
Ta ütleb, et filmi tehti puhtast entusiasmist, mitte raha eest. „Aga seal oli üks organiseeritumaid võtteplatse, kus ma noh, olnud olen. Kui see film tuli siis kümme aastat hiljem välja, siis see melu, mis sellega kaasnes, oli päris korralik. Inimesed tunnevad mind ära ja mul on mingid fänniklubid tekkinud, see film ise on rohkem kui 20 auhinda võitnud üle maailma ja ma ei teagi, mitmel festivalil käinud. Aga ma ise ei tunne, et ma oleks hästi palju teinud.”
Lisalugu
Aitab teisi
Janno Puusepp on omanimelise fondi kaudu tsüstilise fibroosi haigetele raha kogunud. Ta pälvis 2024. aastal Šotimaal üleeuroopalisel tsüstlise fibroosi ühingute aastakoosolekul tiitli patsientide advokaat 2024.
Ta annab nõu teistele tsüstilise fibroosi põdejatele. See pole enam surmahaigus, meditsiin on väga palju edasi arenenud. Veel aitab Janno omanimelise fondi kaudu ka närvihaiguse ALS haigeid.
