Lisaks Kaarepere kultuurielule veab Helgi Kaeval nurinata ka kogukonda eest

16.1.2026, 13:55

Kapelliga vasakult Helgi Kaeval, Eha Saar, Liivi Õun ja Maire Tamm Foto: Erakogu

Lugu sellest, kuidas Lääne-Virumaalt Lahemaa rahvuspargi servast pärit tüdruk Kaareperre sattus.

Kodukoolis oli Helgi õpetajana ära kohustusliku aja pärast pedagoogilise kooli lõpetamist. Siis tuli Jõgevamaale.

Muusikat on ta Tartu pedagoogilises koolis õppinud, kooli ja lasteaia muusikaõpetajaks nimelt. Kõik muu on ise õpitud. „Elu õpetab,” lisab Helgi.

„Kui ma pärast pedagoogilise kooli lõpetamist tagasi läksin, sain õele klassijuhatajaks ja vennale õpetajaks. See oli jälle omamoodi raske.”

1983. aastal tuli Helgi Kaareperre lasteaeda ja arvas, et ei lähe iialgi enam kooli tööle. „Aga ikka käisin koolis aitamas ja asendamas. Kui mul 2005. aastal hääl ära läks, siis läksin rahvamajja kütjaks ja koristajaks. Sain vist aastakese olla, kui tolleaegne Palamuse vallajuht Urmas Astel tuli, istus minu vastu diivanile ja ütles: nii, Helgi, nüüd hakkad rahvamaja juhatajaks. Ütlesin, et ei taha. Aga mis mul üle jäi.

2005. aasta veebruaris alustas Helgi Kaeval tööd Kaarepere rahvamajas. Kütja-koristajana. „Mul läks hääl ära ja kooli ma enam ei sobinud. No kes varem hääletut muusikaõpetajat on näinud, hääletuna pole ju muusikaõpetajana võimalik töötada. Jah, mul ei olnud isegi nii palju häält, et oleks saanud inimestele tere öelda. Ega keegi meile medalit anna, kui me ise oma tervist ei hoia. Täpselt samamoodi oli ka koolis: ära mine ära, kust me asendaja saame, mis siis saab. Aga kui mul enam üldse häält ei olnud, siis saadi küll,” lisab Helgi.

Kirjaoskamatud piirivalvurid

„Minu vanemate maja tagant algab kohe Lahemaa rahvuspark ja minu noorepõlves oli aeg, kui seal oli piiritsoon. Mina kasvasin piiritsoonis. Kui ma Tartusse kooli läksin, siis sain vist kolme kuu kaupa luba või sain aastaks, et võin piiritsooni oma koju minna. Kui juba minu lapsed olid väiksed, siis saime aasta pikkuse loa piiritsooni,” teab ta.

Need, kes kontrollisid, kaugelt mägede pojad, ei osanud lugeda, ilmselt olid täiesti kirjaoskamatud. Neil oli propuskit vaja.

Helgil on rääkida naljakaid lugusid seoses piiritsooni ja lubadega. „Võin öelda, et need, kes kontrollisid, kaugelt mägede pojad, ei osanud lugeda, ilmselt olid täiesti kirjaoskamatud. Neil oli propuskit (vene k sissepääsuluba – toim) vaja. Kahel korral juhtus nii, et mul oli propusk, aga see oli juba kuu aega aegunud. Temal oli tähtis, et on propusk, aga mis sinna kirjutatud, see ei olnud üldse oluline.

Juhtus ka nii, et kui ma läksin kodukooli tööle, siis sain passi templi – olen piiritsooni oma koju sisse kirjutatud. Piirivalvur nõudis propuskit. Ütlesin, et mul ei ole propuskit, näitasin oma passi. Teda see ei huvitanud, tema tahtis propuskit näha. Siis tõmbasin ta käest passi ära, tegin lahti selle koha peal, kus oli piiritsooni sissekirjutuse tempel, no siis sai aru,” jutustab Helgi.

Elu piiritsoonis tähendas, et sul pidi pass või luba seal liikudes koguaeg kaasas olema. Hommikuti tuli liinibuss Vergist, ja Helgi isa päästis oma hea jutuga paljusid naisi-mehi, kellel ei olnud passi kaasas. „Isal oli vene keel suus ja ta oli hea jutuga, osasid kontrollijaid ning nende ülemusi, kes olid kauem kordonis olnud, ta ka tundis. Kui passi või propuskit kaasas ei olnud, siis tõsteti inimene bussi pealt maha, viidi Vergi kordonisse ja tehti trahv.”

Karu vaaatas aknast sisse

Elu Lahemaa rahvuspargi servas oli ka omaette väärtus. Praegu on palju vähem metsloomi, aga algul ei tohtinud ju Lahemaal ning selle ümbruses ühtegi pauku teha. Kõik metsloomad nagu teadsid seda, nad kogunesid Lahemaale.

„Meil jalutasid jänes ja kits aiaväravast sisse. Kui ma hommikul bussi peale läksin, mul oli paarsada meetrit minna metsa vahelt, siis kitsed ja metssead olid tavalised elukad, kellega tuli hommikuti tõtt vaadata.

Tuli küla poolt naabrimees, ajasime juttu, filmisime teda, aga karu sõi niisuguse isuga naati nagu lehm.

Olin emadepäeval ema juures, nad olid juba päeval karu näinud. Õhtul hakkan magama minema, tõmban kardinat ette, vaatan täpselt aia taga, seal see päntajalg seisab ja vaatab minu poole. Helistasin vennale, ta oli saunas, ütles, et ei saa tulla, helistab naabrimehele. No ja siis tuli sealt küla poolt naabrimees, ajasime juttu, filmisime teda, aga karu sõi niisuguse isuga naati nagu lehm.

Midagi teha ei ole, metsad võetakse maha, loomadel ei ole kuskil olla.”

Ei saa enne pensionile minna, kui maja korras

Kui Helgi Kaarepere rahvamajas koristajana tööle asus, siis esimese asjana mõtles, et peseb saali aknad puhtaks.

„Aga nii kui ma esimese akna lahti tegin, see ka väljapoole kukkus, kolinal koos raamidega,” räägib ta.

Rahvamaja oli sandis seisus, katus tilkus läbi. Helgi hakkas Palamuse valda kirjutama, et Kaarepere rahvamaja vajab katust. Kirjutada tuli ikka ja jälle, aga siis tuligi uus katus, saadi uued aknad, uued uksed, fuajees tehti remont. Kõige viimane oli saali põrand. „Ma naljatamisi alati ütlesin, et ei saa enne pensionile ka minna, kui uut saali põrandat ei ole. Aga saali põrand tuli enne minu pensionileminekut.”

Elu käib täie hooga

Kaareperes käib koos peotantsuring, mis on noorematele inimestele. Aga ka laulunaised, kapell, käsitööring ning tantsumemmed on tegusad. Peotantsijate juhendaja käib kaugemalt, laulunaisi juhendab Artur Aunap. Maire Tamm juhendab Kaarepere kapelli.

„Alguses oli nii lõbus, harjutasime kokkumängu. Aga nüüd tuleb välja, et me juba kaheksa aastat mängisime omale, lõpuks hakkasime ka teistele mängima. Maakonna tantsupeol käisime, aga suurele tantsupeole ei kibelenudki. Eks me oleme niisugused iseõppijad, võtame tasa ja targu.

Nüüd plaanime Baltikale minna, aga suuremaid plaane me ei tee, me oleme vanaemad, meil on omad elud, seda ei saa ka kõrvale lükata,” tunnistab Helgi.

Kaarepere kapelli nimi on Nukitsamehe naised. Miks, küsib võõras inimene. „Aga sellepärast, et me kõik oleme Nukitsamehe lasteaias töötanud,” ütleb Helgi.

Kaarepere kapelli nimi on Nukitsamehe naised. Miks, küsib võõras inimene. „Aga sellepärast, et me kõik oleme Nukitsamehe lasteaias töötanud,” ütleb Helgi.

Ta lisab, et nad on teinud nõnda, et kui üks ei saa, siis ei lähe teised ka.

Kui Artur Aunap tuleb appi, siis on Kaarepere lauljad ja ka pillimängijad käinud esinemas Põltsamaa Kodus.

Kaareperes oli enne jõulupühi suur ühislaulmine. „Meil on vist see juba nüüd neljas või viies aasta. Tuleme lihtsalt kokku, laulame jõululaule, kõik vanad head ja mõned uued laulud ka. Eesti Vabariigi aastapäeval laulame kodulaule, naistepäeva ajal laulsime kõiki naiste nimedega laule. Oleme kutsunud Tabivere laulusõbrad ka. Nendega meil on juba väga pikk koostöö, eks veidike seob Artur ka. Artur Aunap on ju Tabiverest pärit. Meil on palju ühiseid laule ja siis vahepeal käis meil külas ka Torma kapell. Aga eks neilgi ole kiire, esinemisi tuleb riburada pidi päris palju,” lisab Helgi.

Veab külaseltsi ja eakate seltsingut

Kaarepere külaselts asutati aastal 2005, tänavu sai 20 aastat vanaks. Helgi on seda seltsi 20 aastat vedanud, projekte kirjutanud.

„Kui alustasime, siis jääb mulle igaveseks meelde, kuidas ma neid lendlehti kleepisin seal iga maja sissekäigu juurde. Ja siis kõige lõpuks keset küla, seal prügikastide juures, on niisugune kallas, kus talvel lapsed käivad kelguga alla laskmas, ükskord tunnen, et libisen ja lähen. Midagi muud polnud teha, viskasin kõhuli maha ja sõitsin, ise mõtlesin, et kui nüüd keegi nägi seda. Aga vist ei näinud keegi,” naerab Helgi. Kuid see seik on talle hästi meelde jäänud.

„Alguses meid oli ikka 15 -16, aga nüüd on kuus alles jäänud. Osa inimesi enam ei jaksa, osa ei taha ja igasugused haigused on oma töö teinud. Me ikka toimetame, ma naersingi, et nüüd 20 aastat sai täis, külapäeva järgmise aasta 18. juulil teeme ka ära, siis peaks otsima ehk uusi vedajaid. Meil on igasuguseid mõtteid, me lõpetame vist ka suurelt ära. Jääme ka kolme-neljakesi niimoodi vaikselt tiksuma, et me saame oma käsitööringi ja vahel mõnda väikset projekti kirjutada.”

„Naersin, et mul on lasteaiast kuni elu lõpuni kõik. Eks ta läheb nagu külaselts, kõik on ju üks ja sama rahvas.”

Ka Kaarepere eakate seltsingut veab Helgi Kaeval. „Naersin, et mul on lasteaiast kuni elu lõpuni kõik. Eks ta läheb nagu külaselts, kõik on ju üks ja sama rahvas. Kui mina tulin Kaarepere rahvamajja, siis ma mäletan, oli eakate seltsis kusagil 78 või 80 liiget.”

Helgi Kaevalile pakuti siis, kui Jõgeval Rohutirtsu lasteaias ei olnud muusikaõpetajat, sinna töökohta. „Oleksin saanud selle ala peale, mis toob korraliku palga. Aga ma ei kuluta aega ega raha, et tööle minna või töölt tulla. Mul on tõesti niimoodi, et üle põllu ja olengi kohal. See on suur pluss, olen kohe kohal,” tunnistab Helgi.

LISALUGU

Tartusse on Kaareperest kiviga visata

Küsin Helgi Kaevalilt, kas Kaarepere rahvas käib pigem meelsamini Jõgevale või käiakse hoopis Tartusse või Tabiverre kultuurist osa saamas. Helgi mõtleb ja ütleb, et Kaareperes on elanikkond muutunud.

„Palju on kortereid ostetud, üüritud,” ütleb kultuurijuht.

Mis tähendab seda, et Kaareperest on saanud Tartu magala, küsin. „Võimalik,” märgib Helgi.

„Igal juhul on elanikkond on vahetunud, on jäänud vanad olijad, aga aeg läheb edasi, keegi meist maa peale ei jää. Kusagilt lugesin, et tihtipeale hakkab inimene seal, kus ta tööl käib, ka kultuuri tarbima. Ja Tartusse on meilt ju kiviga visata. Samas osad Kaarepere elanikud käivad ka Jõgeval, päris tihti kuuleb, et Jõgeval teatris käiakse, eriti kui mängitakse head tükki.”