JÕGEVA LOOD | Esimene õhtu läks täismajale
- Helve Laasik
- 3 days ago
- 10 min read
12.12.2025, 17:08
„Lagle, palun kas toole on veel?”
„Kohe toon.”
Kõik Betti Alveri muuseumi mõnusad pehmed toolid läksid teisipäeva õhtul käiku, viimased tulijad pidid leppima klapptoolidega. Aga see ei häirinud.
Jõgeva lugude kohvikust innustust saanud Jõgevale asumiseltsi rajamise eestvedajate kümneliikmeline algatusrühm otsustas alustada Jõgeva lugude õhtutega Betti Alveri muuseumis. Esimeseks teemaks võtsime Jõgeva ajaloost ilmunud raamatud ehk siis „Mälestuste Jõgeva” sarja, kokku viis raamatut. Need sündisid Toomas Muru ja Heli Järve eestvedamisel. Toomase ja Heli kutsusimegi rääkima.
Toomas, kuidas tuli idee niisuguseid raamatuid välja andma hakata?
Asi sai alguse sellest, et 2005. aasta 1. septembril tulin Tartust Jõgevale tööle, Betti Alveri fondi juurde projektijuhiks. Ülesanne oli Betti Alveri muuseumi väljaehitamine ja siis ekspositsiooni tegemine ning sisustamine. Selgus, et projektijuhist sai ühel hetkel muuseumi juhataja. Mulle tehti ettepanek muuseumis edasi töötada. See oli väga huvitav.
Olin olnud pikka aega, alates aastast 1982 kuni 2005 Tartu elanik, aga vanemad Jõgeval jäid vanemaks, erialast tööd ei olnud, Tartu Ülikooli eesti filoloogina lõpetanud kirjandusinimesena tulin siia, et aidata oma vanemaid ja teha siis üks väike tore muuseum. Konkurss tuli muidugi läbi teha. Maimu Valdmann oli see inimene, kes otsustas mu tööle võtta.
Mul oli hea teenistuskäik ka ette näidata, kõigepealt Tartu linnamuuseumi vanemteadur, tegin Karl Ristikivi muuseumi, siis Eesti Õigustõlke Keskuse tõlkerühma juht, viis aastat. Arvestatav juhtimiskogemus oli ja ka kirjanduse ajalooga tegelemise kogemus, muidugi Tartu ülikooli haridus. Pean seda väga oluliseks, et Tartu ülikooli vilistlane olen.
Mis asjaoludel said tuttavaks Oleg Melloviga, kellel on raamatute saamisloos oma roll?
Muuseumi tegemise käigus sain tuttavaks ja väga heaks sõbraks Oleg Melloviga. Oleg Mellov oli muuseumi esimese ekspositsiooni, üldse kogu muuseumi sisekujundaja.
Muuseumi põhikirjas oli kirjas, et lisaks Betti Alveri elu ja loomingu ning Alo Mattiiseni elu ja loomingu uurimisele, jäädvustamisele, eksponeerimisele, populariseerimisele, tuleb tegeleda ka Jõgeva linna ajalooga.
Mingil ajal oli Ants Paju see, kes käis välja mõtte ja selle ka teostas, nimelt loodi Jõgeval 1938. aasta klubi. Klubisse kuulusid need inimesed, kes 1938. aasta 1. mai seisuga olid Jõgeva linna kodanikud. Väärikad esimese Eesti Vabariigi aegsed Jõgeva esindajad käisid vähemalt korra aastas koos, kui mitte rohkem. Kui muuseum valmis sai, siis esimeste jõulude ajal tuli kogu see seltskond muuseumisse. Viktor Svjatõšev oli siis linnapea. 1938. aasta klubi liikmed rääkisid oma lugusid.
Minagi olen Jõgevaga väga sügavuti seotud. 1938. aasta klubis oli mu ema Asta Muru ja onu Arnold Jakobi. Olin muidugi nende käest ka juba kuulnud päris palju lugusid Jõgevast.
Kuid kuulata, kuidas need inimesed üles sulasid ja mitmeid tunde muuseumis istusid, kringlit sõid ja rääkisid, oli hoopis midagi muud. Linnapea Viktor Svjatõšev utsitas tagant, ütles, et nad võiksid ju kirja panna oma mälestusi. Kui vahva oli, kui Heino Kose rääkis spordisündmustest, jäähokist ja jalgpallist. Esimene klõks käis mul peast läbi, et mingil moel on mälestused kohale tulnud ja neid saab ju väga edukalt muuseumis kokku koguda ja midagi nendega peale hakata.
Oleg Mellov oli selles mõttes hea mees, et tal oli väga hea maitse. Ühe toa tapeediga siin Betti Alveri muuseumis noris ta niimoodi, et see trükiti lõpuks Soomes. Ja kamin toodi Belgiast. Ta võis oma nõudmistega ehitajad hulluks ajada.
Kui juba raamatu väljaandmine oli plaanis, mõtlesime algul, et anname ühe vihiku välja. Oleg Mellov ütles, et ärge seda küll niimoodi tehke. Raamat peab esiteks tänapäeval olema väga ilusti kujundatud, selleks peab teil väga hea kujundaja olema. Teiseks peab raamat olema trükitud väga hea materjali peale ja peab olema esteetiliselt nauditavalt käes hoitav, muidu ta vastu huvi ei tunta. Olen talle südamest tänulik, muidu äkki olekski ühe vihikuga asi piirdunud.
„Mälestuste Jõgeva” esimene osa erineb ju hoopiski ülejäänutest?
Esimene raamat on selles mõttes muidugi veidi teistmoodi, et seal ei ole ajaloolist osa, see on sissejuhatus sarjale. Raamatus räägivad eelmise sajandi kolmekümnendatel-neljakümnendatel aastatel Jõgeval elanud ja tegutsenud inimesed, kuidas nad oma kodu mäletavad.
Kui vanemad pidid tööülesannete tõttu hommikul vara lahkuma ning lapsed veel magasid, siis selleks, et lapsed teki alt välja ei tuleks ja ennast ei külmetaks, võttis isa haamri ja naelad ning lõi laste tekid voodite külge kinni.
See on mentaliteedi ajalugu, kuidas inimesed elavad iga päev, kuidas nad hommikul üles ärkavad, mida nad söövad, kuidas nad pesevad. No näiteks suur plekist vann toodi korra nädalas tuppa ja seal siis pesti end. Isegi mina poisikesena mäletan seda, kuidas Jõgeval salaja loomi kasvatati. Sauna tänaval Hermanite perel oli kuur, kus oli vahepeal sea ruigamist kuulda. Ametlikult siga pidada ei tohtinud, aga ikka peeti. Elasin siin lähedal Estakaadi tänaval, Jäägrite perekond pidas jäneseid, käisin ikka neid söötmas ja paitamas. Kui elekter tuli, raadiod tulid, missugused autod olid, kuidas inimesed riides käisid, kõik sellised asjad on väga olulised, kuidas inimesed seda mäletavad.
Väino Luht näiteks mäletas seda, et kui nad kolisid perega Jõgevale Aia tänavale proua Dorothea von Kilgi endise erakooli avaratesse ruumidesse, siis neil oli küll tohutu suur ahi, aga maja oli talvel ikka väga külm. Kui vanemad pidid tööülesannete tõttu hommikul vara lahkuma ning lapsed veel magasid, siis selleks, et lapsed teki alt välja ei tuleks ja ennast ei külmetaks, võttis isa haamri ja naelad ning lõi laste tekid voodite külge kinni. Tänapäeval oleks see ikka jubeda jamaga lõppenud.
Kui kerge oli neid inimesi oma mälestusi kirjutama saada, kas nad olid sellest ideest vaimustuses või pidi neid n-ö ära rääkima, ja kas oli ka mõni inimene, kellele tegite ettepaneku, aga ta ei kirjutanud?
Rääkisin oma emaga, aga mitte kunagi ei jõudnud nii kaugele, et Asta Muru oleks sellest rääkinud, mida ma kuulda tahtsin. Ta kaldus nii kõrvale kõigist asjadest, ma ei suutnud teda taltsutada. Tema temperament on minust kümme korda võimsam.
Tegelikult inimestele see, et nende lugude põhjal antakse välja raamat, oli ikka väga tõsine argument. Ilmar Tammaru oli sellest mõttest nii haaratud, et ta toetas väga suures osas oma rahaga „Ettevõtete ja asutuste Jõgeva” väljaandmist. Ta ütles, et mul ei ole selle rahaga praegu midagi mõistlikumat teha, te tegelete ajalooga, teete nii korralikku head asja, mina olen Eesti Vabariigi aegne mees, toetan teie raamatu väljaandmist.
Ja teistpidi, osade inimeste mõte läks ikka väga uitama, aga siis tuli kuidagi suunata ja kergelt survestada. Ma sain muidugi oma kursusekaaslase käest teada, et see on tegelikult täiesti eraldi oskus ja kutsumus, kuidas intervjueerida. Näiteks Rutt Hinrikus on elulugudega tegelenud kirjandusmuuseumis. Sain alles hiljem selle käsiraamatu, kuidas intervjueerida, kuidas küsimusi koostada, kuidas intervjueeritavat suunata, seal peab kohati ka rangelt oma joont ajama ja kätte saama neid asju, mida tahad kätte saada. Meie olime kuidagi pehmed, kohati peab karmim olema.
Muidugi me mõtlesime, et anname kirjalikult küsimused, aga see ei tööta üldse, sest inimesed
ei oska oma mälestusi kirjutada. Palju lihtsam on inimene rääkima saada, tema jutt salvestada ja hiljem maha kirjutada. Pärast tuleb nö valuraha maksmine ehk jutust tuleb teha kirjalik tekst. Ja ega inimesed ole ju harjunud oma mälestusi rääkima.
Heli Järv: Päris kõiki nii lihtne ei olnud jutustama saada, osa mälestusi olid ikka väga valulikud, mida inimesed algul ei tahtnud kuidagi jagada. Aita Ränkel avanes pika aja peale.
Toomas Muru: Meesterahvale ta ei oleks ilmselt rääkinud selliseid asju, nagu ta Helile rääkis, naisterahvas on ikkagi naisterahvas.
Heli Järv: Aita Ränkel oli hästi tore ja südamlik, tema lood olid üsna karmid. Side temaga jäi kuidagi hästi südamlik ja armas. Ta sai oma murekohtadest üle ja oli hästi soe ning tore inimene.
Millal liitus teiega Ülo Pärn? Kuidas suutsite teda motiveerida?
Pärast esimese raamatu ilmumist saime me kuidagi iseenesestmõistetavalt kokku teise võtmeisikuga nende raamatute puhul, Ülo Pärnaga. Ta on koduloolane, vana miilits, aga hea miilits, kes ei teinud inimestele liiga ja keda usaldati. Ta tundis hästi paljusid inimesi ja tegeles väga tänuväärselt koduloo uurimisega, investeerides oma aega arhiividesse.
Nõukogude korra tulekuni, kui tehti Jõgeva rajoon, kuulus Jõgeva Põhja-Tartumaa alla. Juba miilitsaks olemise ajal sõitis Ülo Pärn rongiga Tartusse, läks arhiivi ja uuris läbi Tartumaa ajalehed. Ta kirjutas sealt välja igasuguseid asju. Tegelikult tegi ta ära tohutu töö. Ta on rääkinud, et vahel ei leidnud ta terve päeva jooksul Tartumaa lehtedest mitte midagi Jõgeva kohta. Ja järgmine päev võis jälle nõnda minna.
Pärn andis käsikirja kellelegi lugeda. See inimene sai insuldi ja ei mäletanud pärast enam, et Ülo Pärna märkmed enda kätte sai. Mõne aja pärast muidugi õnneliku juhuse kaudu sai Pärn oma käsikirja kätte, see oli tegelikult ainueksemplar.
Ülo Pärn koostas käsikirja, ta pani Jõgeva linna kohta ajalehtedest ja dokumentidest leitud lood kirja. Mina nimetasin seda Jõgeva vana aja piibliks. Tema käsikirjaga juhtus veel selline seiklus ka, et ta andis selle kellelegi lugeda. See inimene sai insuldi ja ei mäletanud pärast enam, et Ülo Pärna märkmed enda kätte sai. Mõne aja pärast muidugi õnneliku juhuse kaudu sai Pärn oma käsikirja kätte, see oli tegelikult ainueksemplar.
Ülo Pärn on kokku pannud järgnevate raamatute, „Ettevõtete ja asutuste Jõgeva” ning „Iseäralikke lugusid ja juhtumeid Jõgeva vanemas ajaloos (1876-1946) ” käsikirjad.
Meie koostöö sujus väga hästi, paar korda nädalas käis Ülo muuseumist läbi, rääkis, mis uudist on. Mina nimetasin teda rõõmsalt elavaks entsüklopeediaks, mis talle väga meeldis, ta muheles selle peale. Ainuke viga oli see, et ta kirjutas natuke kuivavõitu ja toimetajad pidid vaeva nägema, et seda teksti loetavaks ning sujuvamaks teha. Ajaloolased ütlevad selle kohta, et see pole mingi viga.
Tuttavaks saime me Ülo Pärnaga ilmselt nii, et välja tulnud esimest raamatut oli ju vaja ka müüa. Mäletan seda ka, kuidas me siin jõululaadal neid nukralt müüsime. Arvan millegipärast, et just siis me Ülo Pärnaga tuttavaks saimegi.
Kuidas sinu pere Jõgevale tuli?
Minu vanaisa ja vanaema tegutsesid ja elasid Jõgeval, samamoodi ema ja onu. Mu vanaisa oli Heinrich Jakobi, ta oli sakslane ja vanaema Vassa Jakobi oli vene rahvusest, ta oli vanausuline Peipsi äärest. Abielludes võttis ta omaks luteri usu.
Mis toidukultuuri puutub, siis meil kodus kasutati vanausuliste retsepte, tehti kala ja pirukaid. Olin nii ära harjunud sellega, minu jaoks olid head söögid iseenesestmõistetavad. Kui ma kooli läksin, olin väga pettunud, sest kooli söögid olid täiesti kardinaalselt erinevad sellest, millega ma kodus harjunud olin. Siis istus näiteks vaheajal mu klassijuhataja mu kõrval ja sundis mind piima-aedvilja suppi sööma.
NKVD hakkas mu ema öösiti kodust välja tirima ja ülekuulamistele viima. Vahel viidi ta sinna NKVD hoonesse, lasti tal lihtsalt kolm-neli tundi seal üleval olla ja saadeti uuesti koju tagasi.
Me teame 1940. ja 1949. aasta küüditamisest, aga eriti palju pole räägitud 1945. aasta küüditamisest, kui nõukogude võim küüditas 800 sakslast Venemaale, nende hulgas ka minu vanaisa. Süüks pandi talle see, et ta oli saksa rahvusest ja tõlkis teise maailmasõja ajal saksa ohvitsere, kuna ta valdas perfektselt saksa keelt. Vanaema Vassa jäi kolme lapsega üksi väga raskesse olukorda. Vanaemal oli kaks tütart ja poeg. Minu ema oleks peaaegu Jõgeva keskkooli lõpetanud, ent ta pidi üheteistkümnendas klassis tööle minema, sest perekond ei vedanud muidu välja. Ema alustas oma tööd siinsamas lähedal pagasihoidlas. Temast sai raudteeametnik, ta võttis pakke vastu ja andis neid välja.
Millegipärast hakkas NKVD mu ema öösiti kodust välja tirima ja ülekuulamistele viima. Vahel viidi ta sinna NKVD hoonesse, lasti tal lihtsalt kolm-neli tundi seal üleval olla ja saadeti uuesti koju tagasi. See rikkus mu ema närvisüsteemi ära, tal oli pärast tõsiseid probleeme. Tegelikult ei läinud nii lihtsalt see nõukogude võimu tulek Jõgevale, vähemalt minu perekonnas mitte.
1938. aasta klubi liikmete hulgas oli ainuke erand Helmi Mattiisen, kes tänu sellele, et ta süstemaatiliselt pidas päevikut ja kirjutas kõik üles, olid tal nii täpsed materjalid.
Just koolide raamatus on kirjas see ka, kuidas minu ema ja Helmi klassikaaslased kuulununa väidetavalt nõukogude-vastasesse organisatsiooni, Siberisse saadeti. Erich Reinumägi, oli tollel ajal mu ema kavaler ja ema tundis ikka väga huvi, et kus sa, Erich, salaja käid, sul on teine tüdruk. Teist tüdrukut ei olnud, ta käis hoopis õpetaja Valve Pillesaare juures raamatuid uurimas, Eesti ajaloost rääkimas. Sellest muidugi piisas, tegelikult tehti seal 1949. aastal suurpuhastus ja poisid läksid enne kooli lõpetamist kõik Siberisse nõukogudevastasesse organisatsiooni kuulumise eest.
Raudteejaam kui Jõgeva esimene seltsimaja. Raudteejaama juures on ju hiljemgi koos käidud?
Esimene tegelik seltsimaja Jõgeval oli raudteejaam. Inimesed kogunesid siia kokku. Seltsimaja ehitati ju alles 1909, sinna, kus kunagi oli kino. Aga enne seda käidi Jõgeva jaama juures koos, tulid rongid, sealt tulid uudised, lehed, noored tulid jaama juurde ja leppisid näiteks simmanid kokku. Raudteejaama juures oli lihtsalt mõnus tänapäevases mõttes tšillida, alati oli kellegagi rääkida, oli restoran ja einelaud, – restoran peenema rahva jaoks ja einelaud lihtrahva jaoks. Kooskäimise komme oli ka minu kooliajal, eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel käidi tihti raudteejaama puhvetis asju ajamas.
Et meie maja oli siinsamas lähedal ja isa tahtis ka emast rahu saada, siis onu Arnoldiga läksid nad tihti puhvetisse istuma, seal oli väga head Moskva õlut. Mina nägin seal esimest korda keedetud vähki. Kujutage ette, Jõgeva raudteejaama puhvetis müüakse vähki ja mulle pakuti siis seda. Vähid ei olnud head, moskva sai limonaadiga maitses palju paremini.
Hiljem sain aru, mis selle mõte oli, et mind kaasa võeti. Mõte oli selles, et mehed ei läheks libeda peale, ma olin nagu laps-lukk neil kaasas, et hoida mehi pahandustest eemal. Ema siis pärast küsis, et kuidas meestega oli, mis nad tegid, mida nad rääkisid. Aga mind oli enne instrueeritud, et vaata, Toomas, tulevases elus tuleb see sulle kasuks, - pealekaebajaid mehed ei armasta. Ja ma ei tahtnud loomulikult pealekaebaja olla. Kergelt sakkis meeste käest kuulsin nii üht kui teist huvitavat. Mul oli piiramatu limiit, kui limonaad sai otsa, sain minna ja järgmise võtta, mehed läksid võtsid järgmise õlle. Õppisin seal näiteks kiluvõileiba sööma, kodus ma ei tahtnud, aga puhvetis tundus see võileib mulle palju parem.
Kuidas saite raamatutesse fotosid?
Fotodega oli see mure, et millegipärast Jõgeva fotosid esimese Eesti vabariigi ajast peagu polegi. Ülo Pärn oletas, et keegi kollektsionäär on kunagi käinud ja lihtsalt odavalt ning soodsalt nad kätte saanud.
Fotosid saime Heino Veskise käest ja pärast tema lahkumist oli tema kogu meie käsutuses, Ülo Pärna kogud samuti, võimalik, et vanu albumeid tõid talle ka inimesed, kui nad juba teda usaldama hakkasid. Tänapäeval ei pea ju pilti albumist välja kiskuma, saab sisse skaneerida ja digitaliseerida. Päris huvitavaid fotosid leidsin ma Eesti Rahva Muuseumi arhiividest ja siis ka kirjandusmuuseumist, ilma nende kahe asutuseta oleks ka muuseumi tegemine peagu võimatu olnud.
Kasutatud fotod on Betti Alveri muuseumi arhiivides täiesti museaalidena olemas. Nende põhjal koostasime ka Jõgeva linna retro postkaardid, kujundaja oli meil muidugi väga hea Andres Rõhu, kes 54aastasena lahkus meie hulgast. Mulle väga tema käekiri meeldis ja viimase raamatu lasin lihtsalt Tiina Viirelaiul, kellega me tegime ka koostööd, samas võtmes küljendada, kasutades Andres Rõhu väljatöötatud fonte ja stiili. Viimane raamat on, jah, ilma Andres Rõhuta kujundatud.
Oldi neid neid raamatuid nõus toetama?
Heli Järv aitas aitas väga palju, mitte ainult tekstide maha kirjutamisega ja inimestega rääkimisega, ta kirjutas ka projekte. Ilma Helita ei oleks ma mitte kuidagi hakkama saanud, tegelikult sellist majanduslikku vundamenti hoidis ikkagi Heli üleval.
Ja muidugi on raamatutes näha, et tegelikult toetasid meid heldelt nii Jõgeva linnavalitsus, kultuurkapital ja eraisikud, kes annetasid, et raamatuid välja anda. Edasi läks juba kuidagi loomulikku teed mööda. Viis köidet sai välja antud, kõik meie jaoks olulised valdkonnad läbi käidud.
Minu jaoks on kõige huvitavam ikkagi „Iseäralikke lugusid ja juhtumeid Jõgeva vanemas ajaloos (1876-1946)”. Igasugused vargused, kaklused, täiesti pöörased hullused, seda oli ikkagi väga naljakas lugeda, kui värvikas see elu oli.
Edasi tulid ka Jõgeva linna raamatukogude ja siis koolide raamatud; raamatukogude raamatut tegi Ene Sööt, koolide raamatut Tiit Lääne. Käisime nii kaua neid valdkondasid läbi kuni jaksu oli, eks mingil hetkel tuleb väsimus.
Jõgeva lugude õhtud Betti Alveri muuseumis jätkuvad jaanuaris. Siis räägime kultuurikeskusest.
Jõgeva lugude kohvikus räägitud lugusid saab lugeda siit.
