JÕGEVA KULTUURIKESKUS 65 | „Nii suurt rahvahulka ei tule meile enam kunagi”
- Helve Laasik
- Jan 18
- 7 min read
18.01.2026, 13:06
Jõgeva kultuurikeskuse administraator Helle Normaku lapselaps uskus siiralt, et Jõgeval ongi jõuluvana kodu. Kuni ühel päeval ühe kultuurikeskuse töötaja laps jõuluvana möödumas nähes hüüdis: „Tere Hillar, meie jõuluvana”. Tegelikkuse teadasaamine oli väikese lapse jaoks šokk pikaks ajaks.
2002. aastal Jõgeva kultuurikeskusesse tööle tulnud Helle Normak ütleb, et kogu maja oli tõepoolest nii hästi kaunistatud ja lapsel tekkiski selline tunne, et jõuluvana ongi oma kodus. See kõik oligi nii ehe.
Jõulumaa Jõgevale toomine oli Jõgeva kultuurikeskuse pikaaegse juhi Airi Rütteri idee. Jõgeval oli kultuurikeskuse juures väike jõuluvana majake avatud juba varem, advendiajal jagas jõuluvana seal kommipakke. 2006. aasta mais linnapäevade aegu avati Jõgeva postimajas pidulikult Jõuluvana postkast.
Sama aasta sügise hakul käis Airi Rütter koos linnapea Viktor Svjatõševi ja linnavalitsuse kultuurinõunik Helena Stepanoviga Jõuluvana kodumaal Rovaniemis. Seal nähtust võeti eeskuju. Advendiajast kuni kolmekuningapäevani 2006 oli kultuurikeskuses avatud jõuluvana tuba. Aasta aastalt programmi täiustati ja mõeldi uusi asju välja.
„Jõulumaa ajal oli saali ehitatud maja. Aga kultuurikeskuses pidi kontserti andma RAM. Muidugi Airi läks läbi tule ja vee, et võtame kõik dekoratsioonid maha. Meil tuli pärast kontserti veel mitu päeva külalistele jõulumaad näidata. Siis oligi nii, et mehed võtsid öö otsa jõulumaa dekoratsioone maha ja siis järgmisel öösel jälle ehitasid uuesti tagasi, et saaks järgmisel päeval jõulumaa külalistele avada,” räägib Jõgeva kultuurikeskuses 27 aastat töötanud Sirje Martin. Ta alustas raamatupidajana ning 2007. aastal pärast raamatupidamise tsentraliseerimist Jõgeva linnas jäi kultuurikeskusesse tööle sekretärina.
Kõigega saadi hakkama
Helle Normak tunnistab, et jõulude ajal oldi siis kõik päevad tööl, jõulu esimene püha vist oli vaba. „Meil oli jõuluvana, ja jõuluvana juurde tuli siis tohutu rahvas. Nii suurt rahvahulka ei tule meile enam kunagi. Allumine fuajee oli nii inimesi täis, kellelgi hakkas halb, tahtsin minna vett tooma, aga ei pääsenud läbi. Siin käisid aastaid kindlad seltskonnad, näiteks minu lapse sõbrad Pärnust, oli väga palju Tartu inimesi, ka Viljandist tuldi ikka terve perega. Juba teisel või kolmandal jõulumaa aastal tundsime ära, kes helistas ja aja broneeris, need olid samad käijad.” Jõgevale tuldi igalt poolt Eestist ja kaugemaltki.
Juba teisel või kolmandal jõulumaa aastal tundsime ära, kes helistas ja aja broneeris, need olid samad käijad. Jõgevale tuldi igalt poolt Eestist ja kaugemaltki.
„Eks lõpuks meil ammendasid ka ruumid kõik võimalused. Ühed ja samad pisikesed toad, seal ei olnudki midagi suurt enam võimalik välja mõelda.” Kasutati oma majas ära kõik, mis võimalik.
2006. aasta 2. veebruaril kultuurikeskusesse huvitöö koordinaatorina tööle tulnud Ainar Ojasaar tegeles õnne valamisega, tema oli kas laval või hoopis suitsuruumis. „Ka see ruum dekoreeriti, kõik võimalik oli kasutusel,” ütleb Sirje Martin.
2001. aasta sügisel Jõgeva kultuurikeskusesse tööle tulnud Karmen Ilves lisab, et jõulumaa oli Jõgeva kultuurikeskuses kaks nädalat. „Publikut jätkus, meil ei olnud ju seda siis, et publiku pärast oleks ära jäänud. Pärast jäi võib olla lõpupoole rahvast veidi vähemaks, siis saigi järeldus tehtud, sest teadsime: siin-seal on juba ka jõulumaa tehtud.”
Unistus lipsas peost
Jõulumaa ja Jõgeva kui jõuluvana kodu ideed edasi arendades jõuti ilmaime teemapargini.
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest (EAS) õnnestus saada piirkondliku arengu programmist toetust kontseptsiooni koostamiseks. Töö kandis intrigeerivat pealkirja „Teemapargi Jõgeva Ilmaime perspektiivse väljaarendamise kava”.
Ilmaime all mõeldi siis mitte maailmaimesid, vaid huvitavaid ja omalaadseid ilmastikunähtusi. Sellises arvatavasti kogu maailmas haruldases teemapargis oleks võimalik olnud kogeda erinevaid ilmastikunähtusi. Ilmaime teemapargi parima asukohana nägi töörühm lasteaiaga Karikakar piirnevat ala Aia tänava ääres.
Aga ilusaks unistuseks see jäigi. Kuigi teadjamad inimesed räägivad, et raha oleks EAS andnud, vaja olnuks pühendunud eestvedajat ja tahet kõik plaanitu ka teoks teha.
Ei tahtnud tükk aega valget habet näha
Eesti jõuluvana kodu võinuks olla Jõgeval. „Ja meie Hillar Laane oli minu meelest väga sobilik. Tema oli rahuliku olekuga nagu tõeline jõuluvana,” tunnistab Sirje Martin.
Pea kümme aastat jõuluvana rollis olnud Hillar Laane ütleb, et oma lapselastele on ta ikka jõuluvana teinud. „Vaimastvere koolis olen ka käinud, aga viimasel ajal eriti mitte. Kui ikka kümme aastat sai selles rollis oldud, siis pärast ei tahtnud enam valget habet näha ka. Aga kui nüüd vahel kutsutakse, olen ikka käinud.”
„Eks lõpuks meil ammendasid ka ruumid kõik võimalused. Ühed ja samad pisikesed toad, seal ei olnudki midagi suurt enam võimalik välja mõelda.”
Hillar Laane alustas Jõgeva kultuurikeskuses tööd 1999. aasta 15. novembril kunstilise juhina, lisandus huviringide juhendamine, algul kitarriõpe, hiljem hakkas juhendama lauluansamblit Kuukressid. Laane juhendada oli ka rahvaliku muusika ansambel Tempora Mores, kellega sai esinetud paljudes riikides Euroopas ja isegi Egiptuses ning Austraalias.
Jõgeva kultuurikeskuses algas remont 1999 ja maja avati uuesti 2001. aasta 20. augustil.
Pensionile jäi Laane 2017. aastal. Kuid praegu tegutseb ta kultuurikeskuses edasi – juhendab ansamblit Kuukressid ja seltskonnalauluringi Laulusõbrad.
„Airi Rütter tegi mulle ettepaneku jõuluvana rolli asuda. Jõuluvana nimi oli Jõgevajõul. Tuli juba jõuluvana postkontor ja muidugi oli vaja teada, kes jõuluvana mängib. Airi vaatas mulle otsa ja ütles, et meil on ju mees olemas. Ma ei olnud varem niisugust asja teinud, aga muidugi läks siin päris pikalt ikka.”
Ega kõik ei saagi edasi minna, peabki olema, et vanad lähevad ja uued tulevad. Aga mingi asi võiks jääda, tunnistavad administraatorid. Nende hinnangul võiks mingi asi, mis on sellele kandile hästi ainuomane, alles olla. Jõulumaa oleks tegelikult külmalinnale suurepäraselt sobinud.
Nüüd on jäänud vaid jõulurahu välja kuulutamine. Mullu tehti seda juba 20. korda.
Naiste tantsupeod kui äge aeg
Airi Rütteri loodud traditsioonid aga elavad edasi. Üks neist on Eesti Naiste Tantsupidu. Kui Jõgeval oli esimene naiste tantsupidu aastal 2011, siis pooled Jõgeva kultuurikeskuses töötanud naistest olid tantsijad. „Mina tantsisin aastast 1981 Jõgeva KEK-i naisrühmas. Vahepeal oli meil veel Labajalg ja siis loodigi Jõgevahe Pere,” ütleb Helle Normak. „Jõgevahe Pere asutati 1988. aastal,” täiendab Karmen Ilves.
Kultuurikeskuse töötajatel oli peo ajal palju kohustusi, aga nad jõudsid proovi. „See oli väga äge aeg. Me ei teadnud algul, mida teha. Aga Airil oli kõik väga hästi läbi mõeldud. Ta saatis meid ringteele külalistele vastu, seal me siis lehvitasime. Kõik läks rahvale nii hinge, et pärast nutsime kõik koos,” tunnistab Helle Normak.
Esimese naiste tantsupeo ajal oli meeletult palav ilm, nii et päästjad käisid vahepeal proovide ajal tantsijaid veega kastmas. Teise naiste tantsupeo ajal sadas meeletult, kõik Jõgeva kauplused olid kummikutest ja kalossidest tühjaks ostetud. Alles kolmas naiste tantsupidu läks ilmataadi eriliste tujudeta. Ja 2027. aasta 13. juunil peetakse Jõgeval neljas Eesti Naiste Tantsupidu.
Sõbralik ja üksteist toetav pere
Kultuurikeskuse õhkkond oli ikkagi hästi sõbralik ja üksteist toetav ning mõistev, ütlevad administraatorid. Karmen Ilves ütleb, et teda on kultuurikeskuses hoidnud maja ise.
„Ega me muidu poleks olnud nii kaua siin,” lisab Helle Normak. Sirje Martin tunnistab, et igas kollektiivis tuleb vahel ette arusaamatusi, aga kui järgmine suurem üritus tuli, olid kõik jälle pundis koos ja kõik aitasid üksteist. „Eks me olemegi harjunud, et kõik tulebki ära teha, ei ole sedasi, et mul pole täna tuju, ma täna ei tee,” ütleb Helle Normak.
Sirje Martin märgib, et kes ikkagi jäid pikemaks ajaks, siis neile see seltskond klappis ja see tähendas väga palju. „Kuigi oli raskeid aegu, sest siin oli vaja olla poole ööni.”
„Airi Rütter oli väga hea korraldaja, ta jagas ülesanded ka meile, et midagi ei läheks viltu,” lisab Sirje Martin. „Kui Airit enam ei olnud, siis oli üks hetk küsimus, et kes kuhu läheb. Aga meil hakkas sujuma, sujus iseenesest. Ju me tegime algul võib olla ka automaatselt. Igaüks teadis oma ülesandeid,” täiendab Helle Normak.
Fotomeenutus väljasõidust Saadjärve äärde Foto: Helle Normaku erakogu
Uuele hooajale mindi Airi Rütteri eestvedamisel alati vastu väljasõitudega, loomulikult Eestis. „Sõitsime seminari pidama kindla eesmärgiga, et saada ideid uueks hooajaks. Osa väljasõidust kulus mõttetööle – olime töölaua taga, kõigil olid paberilehed ees, pidime kõik pakkuma uusi ideid. Endla järve ääres metsamajas hakkasid ükskord hommikupoole lendama vapsikud, seal oli suur vapsikute pesa. Aga kõik läks hästi, vapsikud hoidsid meid.”
Sirje Martin meenutab, et Airi Rütteril oli plaanis kõik tehtu kirja panna ja talletada. „Kui siin koos lõunat sõime, siis ta ikka rääkis, et ma nüüd natuke vaatasin kodus ja selle peab käsile võtma, muidu praegu on veel kõik meeles, aga varsti enam mitte. Eks siis oleks olnud Jõgeva ajaloost suur tükk kirjas.”
„Kui Ainar Ojasaar pärast Airi Rütteri jäädavat lahkumist meie juhiks sai, siis oli täpselt samamoodi, ega meil ka need väljasõidud läksid ikka igal suvel edasi,” meenutab Helle Normak.
Ühise väljasõidu ja ajurünnaku uue hooaja eel korraldas mullu suve lõpus ka Tiina Tegelmann.
Rasked ajad, kui hommikul tööle tulla ei tahtnud
Kui ka Ainar Ojasaar 2022. aasta lõpus lahkus, tekkis suur tühimik. Varsti läks kultuurikeskuse majast ära suur osa kollektiive.
„Minul läks nagu kaks peret ära. Kõigepealt ülemise korruse rahvas ehk juhid ning siis veel Jõgevahe Pere, kus ma tantsin. See oli kurb hetk, aga ma ei tahtnud näidata, et lähen ka minema. Jäin oma tööd edasi tegema,” tunnistab Helle Normak. Tol ajal ei tahtnud ta tööle tulla. „Nüüd tahan jälle igal hommikul tööle tulla,” lisab ta.
Sirje Martin ütleb, et kuulis järjest endistelt kolleegidelt, kuidas traditsioonid kaovad.
Jõgeva kultuurikeskuse administraatorid ütlevad kui ühest suust, et selleks, et aru saada, kui hea kollektiiv on olnud, peavad vahepeal tulema väga rasked ajad, kus enamik hästi koos toiminud meeskonnast laiali laguneb. Alles siis selgub kollektiivi tõeline väärtus.
Uus juht Tiina Tegelmann on aastaga ühendanud kollektiivi uuesti ning osa inimesigi on kultuurikeskusesse ka tagasitee leidnud.
„Tiina hakkabki nüüd taastama traditsioone, tal on raske, aga ta on ikka väga tubli, ta on vastu pidanud juba aasta ja ta peab seda, julmalt öeldes, kohutavat „suppi” sööma. Ega tal kerge ei ole, aga me püüame nii palju aidata, kui meie oskame ja saame,” tunnistab Helle Normak. Tagasi on toodud uusaastakontsert. See üritus võeti jaanuari algul väga hästi vastu. Loodetavasti ka see traditsioon säilib.
Lisalugu
Jääpurika sulatamise ja kasvatamise võistlused, lumetrall, talvefestival
Jõgeva ettevõtjaid ja ilmahuvilisi ühendav MTÜ Miinus 43,5 moodustati 2003. aasta novembris ning selle eesmärgiks oli propageerida Jõgevat kui linna, kus 1940. aastal mõõdeti Eesti külmarekordiks – 43,5 kraadi Celsiuse järgi. Külmalinna kontseptsiooniga sobiva ürituse käivitamise üle oli mõtiskletud mitu aastat ja lõpuks jõuti jääpurikavõistluseni.
2008. aastal sai jääpurikaid vaid sulatada. Ikka võidu peale, kelle purikas kõige kiiremini sulas. Purikad tehti valmis muidugi sügavkülmas. 2009. aastal kutsuti kõiki külmakartmatuid Mustvee maantee lõpus asuvasse külma- ja ilmajaama kogupereüritusele „Jääpurikas 2009”, peeti purikavalamise võistlus. 2010 sai samuti purikaid kasvatada, siis täitus Jõgeval mõõdetud külmarekordist 70 aastat. 2011 aga löödi seljad traditsioonilise kelguvõistluse Talverõõm korraldajatega ja päeva juhataski sisse isetehtud kelkude võidusõit Laiuse mäel.
2012 peeti festivali „Jääpurikas 2012”, mis pühendati 90 aasta möödumisele pidevate ilmavaatluste algusest Jõgeval. Ühisgümnaasiumi staadionile ehitati lumelinn. 2013 peeti traditsiooniline jääpurikafestival, meisterdati kesklinna pargis lumeskulptuure, aga valmisid ka tuleskulptuurid, mis süüdati jääpurikavõistluse ajal. Laiuse mäel lasti ikka ka isetehtud kelkudega liugu. 2014 oli aga lund ja külma nii napilt, et jääpurikafestival tuli edasi lükata.
„2015. aastal toimus esimest korda külmalinna talvefestival. Varasematel aastatel on peetud nii talvetralli kui jääpurikafestivali. 2017. aastal oli külmalinna talvefestivali pealkiri veel „Lumetrall”. Pärast seda mindi taas tralli peale üle. Asukoha osas oli vähemalt 2015. aastast põhimõte selles, et kui on lumi, siis kruusaaugus ja kui mitte, siis kultuurikeskuse juures. Seal on lava ees kõva pind ja ei pea sopas olema,” teab Jõgeva vallavalitsuse avalike suhete spetsialist Marge Tasur. Viimati peeti talvetralli 2022. aastal kruusaaugus, siis võisteldi jääpurikate sulatamises.
