Jõgeva kogu Baltikumi e-spordi keskuseks
- Helve Laasik
- Apr 22
- 10 min read
Updated: Apr 30
23.04.2025, 14:10
Kui unistada, siis suurelt. Jõgeva Arendus- ja Ettevõtluskeskuse (JAEK) ettevõtluskonsultant Leili Mård on oma isiklikuks eesmärgiks seadnud, et Jõgevast tuleb mitte ainult Eesti, vaid kogu Baltikumi e-spordi keskus. Praegu on tema hinnangul selleks veel võimalus. „Kui Baltikumi ei saa, siis Eesti oma kindlasti,” teeb ta möönduse.
Lugeja küsib nüüd, mis on e-sport. See on organiseeritud ja reeglistatud võistlus videomänge mängivate inimeste vahel. Jõgevamaa gümnaasiumis vedas Leili 202472025. õppeaastal e-spordi valikkursust. Ta tahab, et noored tuleksid pärast kooli lõpetamist ja eriala omandamist Jõgevale tagasi. Ja et neil oleks siin midagi teha ka vabal ajal.
Arvutimängude juurde jõudis Leili juba kooli ajal. „Mulle on arvutimängud huvi pakkunud sellest ajast peale, kui esimesed arvutid tulid. Koolis, kui poistekambale anti pärast tunde võimalus arvutiklassis olla, siis nemad mängisid oma mänge, minule tavaliselt arvutit ei jätkunud. Minu meelest oli neid suuri oskusi nõudvaid mänge põnev vaadata juba toona, kui ma isegi ei teadnud, et niisugune asi nagu e-sport on olemas. Kui läksin Soome elama, tahtsin minna õppima midagi uut ja koduülikool Kajaani rakenduskõrgkool juhtumisi pakkus ka videomängude arendamise programmi. Ma ei jaganud Soome kõrgkoolisüsteemi, panin endale ärihalduse eriala esimeseks valikuks ja videomängude arendamise teiseks. Selgus, et kui mind vastu võetakse esimesele erialale, siis teist ei saa valida. Hakkasin õppima ärihaldust ja mõtlesin, et nüüd on videomängudega kõik. Aga ei olnud, sest mulle pakuti võimalust organiseerida rahvusvahelist videomängude konverentsi Northern Game Summit, mida ma tegin lõpuks kolm aastat kooli kõrvalt ning minu lõpetamine venis ka sellepärast poolteist aastat,” räägib Leili.
Leidis töö
Kui ta oli tõestanud, et on võimeline tegema e-spordile suunatud suurprojekte, helistas ta videomängude ettevõtetesse, keda teadis, ja küsis, kas neil on tööd pakkuda. Tööd pakkus ettevõte, kes arendas mobiilmängu, mida saab e-spordis mängida. „Töökogemusest ja sellest meeskonnast hakkas minu arusaamine e-spordi tähendusest kasvama,” tunnistab Leili Mård. Sama ettevõttega käis ta Lõuna-Koreas komandeeringus. Kui teised kolleegid läksid välja, istus Leili hotellis ja klõpsis telekanaleid. Ta leidis, et mängude vaatamine oli meelelahutuslik.
Kui algas pandeemia, oli ta just Eestisse kolinud. Tal polnud siin veel oma tutvusringkonda, sest need, kellega ta oli koos gümnaasiumis käinud, olid võõraks jäänud. Pandeemia ajal ei saanud kusagil käia, nii hakkas Leili Mård õppima korea keelt vaadates Twitch'is koreakeelseid sisuloojaid, kes mängivad mõnd videomängu ja seletavad korea keeles, mida nad teevad.
„Mõned olid keerulisemad mängud, nendest ei saanud midagi aru. Teised olid natuke lihtsamad, tunne jäi, et saan peagu viiendiku aru, siis et saan juba kolmandiku aru, peaaegu poolele saan pihta, mis ta räägib. Üks sisuloojatest juhtus olema kKoma, kes minu suureks üllatuseks oli ühe maailma kõige kuulsama e-spordi meeskonna treener. Mulle meeldis see mäng, mida ta mängis, League of Legends (LoL). Avastasin, et neil on ka inglisekeelsed ülekanded. Selle peale minu hoog ainult kasvas. See oli minu isiklik huvi. Kui mõned vaatavad seriaale või seebikaid, siis mina vaatasin pärast tööd e-sporti,” ütleb Leili Mård.
Noorte huvi suur
Kui Leili tuli Jõgevale tööle, vaatas ta samuti sageli e-spordi kanaleid. „Oli eelmise aasta kevad, mingi rahvusvaheline võistlus jälle käimas, mis tähendas, et istusin lõunapausi ajal telefon kõrval, vaatasin võistlust. JAEK-i projekti Iga Jõgevamaa noor on ühiskonna osa juht Airi Parv küsis, mida ma vaatan. Rääkisin talle, mis on e-sport. Temal tuli mõte, et äkki see on see viis, kuidas saaksime rohkem noori kodunt välja. Pole ju mõtet noortele rääkida asjadest, mis neid ei huvita, aga äkki noortele pakuks huvi just e-spordi teema. Otsustasime proovida. Tegime kõigepealt küsitluse, saatsime välja kõikidele Jõgevamaa noortekeskustele. Mustvee oli kõige aktiivsem. Airi sõnul tuleb tavaliselt küsitlusele neli-viis vastust, ja kui kaheksa saad, siis on juba hästi, meie saime 50 vastust. Vastasid isegi need, kes ütlesid, et neid e-sport väga ei huvita, kuid teema kõnetas. Suurem osa vastajatest olid 13-16 aastased, aga oli ka üheksa aastane, samuti 20-aastased ning vanemad. Enamik olid poisid, aga üle kolmandiku oli ka tüdrukute vastuseid, ei olnud ainult poiste teema. Mängud, mida mängitakse, on erinevad. Küsisime sedagi, mis keeles nad mängides suhtlevad. 36 vastas, et eesti ja inglise keeles. Küsisime ka selle kohta, kas nad on e-spordi sündmustest huvitatud. Enamik vastas, et on. Küsimusele kas tahad olla sündmuste korraldusmeeskonnas, vastas jaatavalt vähem.”
Kambaga Pixofestile
Julgust saanuna otsustasid Leili ja Airi minna Tallinnasse Eesti videomängurite festivalile Pixofest. Seda korraldati Põhjala tehases. „Seal saime tuttavaks Tallinna Kristiine noortekeskuse juhatajaga Ivar Oleskiga, kes osales paneelivestluses. Läksime tema juurde, ütlesime, et tere, meie oleme Jõgevalt. Üheskoos jõudsime mõttele, et proovime suve lõpus panna Jõgevalt seltskonna kokku, meie võimaldame transpordi ja lähme Tallinna võistlusele.
Kahjuks sellele võistlusele registreerus ainult üks noormees ja tema ka ei saanud lõpuks minna.”
Suvel oli JAEK-i nõukogu kohtumine, kus kõik liikmed ja töötajad olid koos ning arutati järgmise aasta plaane. Seal hõikas endine abivallavanem Asso Nettan välja, et peaks noortele ka midagi tegema, mingi e-spordi üritus või midagi sarnast.
„Minul lõi e-sport kohe n-ö tulukese põlema. Kui olime puhkuselt tagasi, kõndisin vallamajja Asso juurde ja küsisin, mida ta e-spordiga mõtles. Assol konkreetset ideed polnud, kuid ta uskus et noortele meeldiks. Ja et Robin Kool (Eesti edukaim kutseline e-sportlane, Counter-Strike 2 mängija – toim) on ju Jõgevamaalt pärit. Asso rõhutas, et hakkame kusagilt pihta. Olin nõus, sest kui sa kuhugi tahad jõuda, siis väikeste sammudega. Asso pani Messengeri grupi kokku, kus oli tollane kultuurikeskuse juhataja ja gümnaasiumist Priit Põdra. Saime kokku vallamajas, arutasime, pakkusin välja, et võiksime pakkuda valikkursust Jõgevamaa gümnaasiumis. Priit Põdra oli nõus. Ta ütles, et teeme ära ja kohe, mitte järgmisel õppeaastal. Mul oli kaks nädalat aega ainekava kokku panekuks, siis esitlesin seda,” tunnistab Leili.
Noori inspireerivad üritused
Et Jõgeval algas e-spordi valikkursus, vahetas Leili magistritöö teema pool aastat enne kaitsmist. „Minu magistritöö uus teema oli „Voogedastuse roll ja mõju e-spordi meeskondade juhtimises”. Ja siis samal ajal igal neljapäeval käisin Jõgevamaa gümnaasiumis tunde andmas ja me korraldasime ka kaks sündmust.
Üks oli League of Legends Worlds 2024 watchparty, mida tegime Tähepiiri keskuses. Selle jaoks saime raha LEEN projekti (Lõuna-Eesti ettevõtlikud noored) kaudu. Meil oli vaja sellist projektorit, mis suudaks edastada HD pilti. Ja siis me tahtsime veel sinna heli ka juurde panna, natuke saime snäkke ka, tellisime isegi tordi. Lasime teha väikese tasu eest Jõgeva e-spordile oma logo. Logo mõte on, et Kalevipojal oli ka siil, kes teda juhendas ja aitas.”
See üritus toimus mullu 2. novembril. Kohale tuli kokku 28 inimest, nemad olid allkirjalehel kõik kenasti kirjas. Tosina jagu külalisi oli, kes ei olnud korraldusmeeskonnas või korraldusmeeskonna liikmete sõbrad.
„Noortel tuli suur vaimustus peale, sest üritus läks korda. Kolm noort tuli pärast minu juurde ja nad ütlesid, et isegi kui see kursus ära lõpeb, siis nemad tahaksid e-spordi sündmuste korraldamisega edasi tegeleda. Praegu nad ka juba ootavad, millal hakkame organiseerima või mõtlema järgmist üritust,” märgib Leili.
Teiseks pidid noored selle kursuse käigus korraldama miniturniiri. Esialgu pidi see olema 8. veebruaril, aga siis ühendati Eesti lahti Venemaa sagedusalast.
„Me pidime oma turniiri mitu korda edasi lükkama. Meie miniturniirile registreerus alguses 35 inimest, üks noormees oli isegi Leedust, ta oli sõbra kaudu kuulnud. Aga me vahetasime kuupäeva, siis ta ei saanud tulla, sest tal oli tööpäev järgmisel päeval ja ta ei oleks jõudnud tagasi. Kohale tuli 26 inimest, kellest mängijaid oli 20, lisaks korraldusmeeskond. Mängudeks olid EA FIFA ehk siis konsoolimäng ja League of Legends (LoL). Pooled õpilastest korraldasid ühe ja pooled teise mängu turniiri. Kõik toimus samal päeval samal ajal. EA FIFAs oli kaheksa osalejat ja League of Legendsis 12 osalejat.
Hiljem vaatasime Airiga, et tõenäoliselt üks põhjus, miks osalejaid jäi registreerunutest vähemaks, oli selles, et pühapäeval maakonna ühistransport ei tööta nii hästi. Avinurmest olid vanemad käinud autoga lapsi toomas ja osa lapsi me viisime autoga pärast turniiri koju. Neli noormeest tuli Tallinnast.”
Leili hinnangul oli päev väga tõhus, osa noori tuli isegi vaatama. Päev läks väga pikaks kõige noorematele, nemad hakkasid vahepeal sahmima. Tallinna Kristiine keskuse juhataja Ivar Olesk oli kohtunik.
„Mitme täiskasvanud mängijaga rääkisin, paljud olid seda meelt, et oleks minu kooliajal olnud selline kursus, ma oleksin kohe tulnud Jõgeva kooli. Ja mõned ütlesid, et see turniir korraldati, oli juba nii suur asi. Lehe Apartmets pani välja 100 eurot kummagi turniiri võitjale. Nii suurt peaauhinda tõenäoliselt rohkem ei saa, aga esimene kord, siis võib natuke laristada. Teiseks tulnutele ostsin ise auhinnaks suured hiirematid nagu õigetel võistlejatel on. Ja ühe hiiremati loosisime pealtvaatajate vahel ka välja. Ostsime kommipakid, et kõik osalejad saavad vähemalt ühe kommipaki, isegi kui nad ei võitnud. Ja üks kursuse õpilastest leidis sponori, kes tegi meenemedalid Jõgeva e-spordi logoga ja siis me panime need kommipaki külge.“
Finaalis käis kõva rebimine Jõgevamaa ja Harjumaa vahel, omavahel läksid kokku üks Tallinna ja üks Jõgeva poistest. Isegi EA FIFA mängijad, kes ise League of Legends (LoL) ei mängi, kogunesid finaali vaatama. Seal läks ikka päris rebimiseks ja kuulda oli hurraasid. Võitis Harjumaa.
„Tagasiside oli äärmiselt positiivne, sama Jõgevamaa noormees, kes finaalis võistles ja kaotas, ütles, et äärmiselt tervitatav tegevus, ta on valmis ka edaspidi kaasa lööma. LoL-i turniiril osales veel üks noormees, kes oli ainult kolm kuud tagasi alustanud selle mängu mängimisega. Ta ütles, et lihtsalt see, et nad saavad kokku tulla, on tema jaoks väga tähtis. Põhimõtteliselt selle turniiriga oligi e-spordi kursus läbi,” lisab Leili.
Õhinapõhiselt, aga aitajaid jagub
Leili Mård kaitses ka oma magistritöö ära, mille jõuluvaheajal valmis kirjutas. „Sain B, aga ma ei olekski A-d saanud, kuigi mu juhendaja küll soovis, et on hästi tehtud, aga mul oli ainult üks intervjuu. Ma lihtsalt ei saanud rohkem tehtud, sest jäin Lõuna-Koreas lumetormis lõksu. Mul oli broneeritud aeg, et lähen koos tõlgiga nende ettevõtetessse, kes mind olid nõus jutule võtma. Eelmisel päeval hakkas sadama, kui intervjuude päeval ärkasin, oli mu telefon täis hoiatusi, et ärge täna palun välja minge. Neil ei ole ju lumekoristusmasinaid, isegi üle tänava sööma minemine oli suur seiklus,” räägib ta.
Tegelikult Eesti e-spordis on juba tipptasemel mängijad, aga meil puudub ökosüsteem, mis toetab e-sporti. Samuti puuduvad meil inimesed, kes oskaksid näha ja mõista seda, mida läheb vaja e-spordi toetamiseks alates sündmuste korraldamisest kuni alustavate sportlaste juhendamiseni. Kõik, mis on korraldatud, on korraldatud väga paljus õhinapõhiselt, ise korralduse käigus õppides.
„Minu kursus on põhimõtteliselt nüüd esimene, kus juba gümnaasiumis saad ettekujutuse e-spordist. Ütlen ausalt, ega mina ei ole ka ekspert, ma õpin koguaeg. Keda tunnen selles sektoris, selle inimese käest saan nõu küsida. Minu endises ülikoolis Kajaani rakenduskõrgkoolis on nüüd ka e-spordi bakalaureuseõpe. Helistasin sinna ja palusin nõu gümnaasiumi valikkursuse kokkupanekul, nad olid lahkesti abiks,” ütleb Leili.
Oma kursusele sai ta palju toredaid külalisesinejaid. Kristiine noortekeskuse juhataja Ivar Olesk tuli rääkima, kuidas korraldada amatöörturniire. Siis käis rääkimas Eesti LoL-i semi-professionaalse taseme mängija Robert Martin (osaleb rahvusvahelistel turniiridel ja temaga sõlmitakse väikese tasuga lepinguid – toim). Ta rääkis, kuidas osaleb turniiridel, mängib meeskonnas. Mängimisega ta ära ei ela. Loengu üks olulisemaid teemasid oli vaimse vastupidavuse tähtsus e-spordis.
Miks e-sportlase karjäär on nii lühike? „Alguses nad teevad kõike ise, ajavad asju, neil ei ole kedagi, kes neile räägiks õigest ergonoomikast, istumisest, õigest treeningukavast. Mis tähendab, et siis, kui nad jõuavad oma karjääriga kuhugi, siis nende keha enam vastu ei pea.
Üks külalisesinejatest oli jalgpallutreener, kes käis rääkimas sellest, mis venitusharjutusi teha, miks füüsiline vorm on tähtis. Sain Eesti olümpiakomiteelt soovituse ühe spordipsühholoogi loenguks kaotusega toimetulemisest. E-spordis ju võisteldakse, et parim kolmest, parim viiest mängust. Kuidas kaotusega toime tuled, kui sul on see mäng läbi ja sul on vahepeal aega viis minutit või kümme minutit ümber häälestuda. Mäng võib olla kiire, 15 minutit, võib olla ka 55 minutit. Erinevad mängud, erinevad taktikad. See kõik nõuab hästi palju sellist, mille peale 12-aastane noor, kellele mäng meeldib, ei oska mõelda. Professionaalne maratonijooksja ei jookse nagu tervisesportlased. Nad teavad asju, mida need, kes ei ole profid, ei tea. Sama käib ka e-spordi kohta,” teab Leili Mård.
Ülitähtis aasta
Leili Mård ja JAEK-i juhataja Aive Tamm käisid Jõgevamaa gümnaasiumis järgmise õppeaasta asjus nõu pidamas. „Järgmine aasta näitab kõige paremini, kas noortele läheb e-sport peale või mitte, sellepärast et esimene aasta keegi veel ei tea ja keegi ei oska öelda. Kas see valikaine on tõsiseltvõetav või mitte, selgub sügisel, st kui palju inimesi järgmisel õppeaastal kursusele registreerub.
Õppisin, et valikaine nimega e-sport ei saa olla viimase tunnina pärast pikka koolipäeva ja minul just täpselt keset tööpäeva. Peab olema hommikul, kui õpilased on veel terased ja vähemalt ärksad.
Kui edasi läheb tõesti nii, et järgmisel õppeaastal korraldame selle kursuse uuesti, siis prooviksime teha mõne ürituse. Eestis on nähtavasti nüüd riigigümnaasiumitel juuni alguses valikkursuse nädal. Sinna peaksin ka proovima leiutada midagi, mis võiks olla e-spordiga seotud.”
JAEK on võtnud e-spordi üheks teemaks. Huubide (ingliskeelsest sõnast hub, mis tähendab kogukonna keskust – toim) projekti, mida proovime ette valmistada, ühe osana oleme mõelnud e-sporti. Algus on tehtud ja nii gümnaasium kui JAEK on sellest endiselt huvitatud.
„Põltsamaa inimesed on minuga juba mitu korda ühendust võtnud, kas ma võiks neile ka e-spordi valikkursuse teha. Mul on tavatöö ka, ma tõenäoliselt ei jõua, muidugi tore kuulda, et nad niimoodi tahavad ja see ei ole ainult ühe inimese suust kuuldud,” tõdeb Leili.
E-spordi teema on ikka veel päris algusfaasis. „Ma võtan ühe sammu korraga ja vaatan, kuhu ma järgmise sammu saan teha. Aga minu meelest on kõikide asjadega, mida algusest peale tuleb üles ehitama hakata niimoodi, et sa lihtsalt oled niivõrd järjekindel, võtad selle järgmise sammu, ükskõik kui suur või väike ta ka ei ole, kuni sa mingi hetk avastad, vaatad selja taha ning näed, milline maa on maha käidud.”
Lisalugu
50 aastat vana
E-sport areneb koos tehnoloogia arenguga. Esimene e-spordi võistlus oli juba 1972 USA-s. Aga esimene populaarsus tuli 1990-ndate lõpus Starcrafti mänguga. Koreas oli suur majanduslangus, inimesi jäi palju ilma tööta. Säästud olid neil just nii suured, et nad asutasid tohutult arvutitubasid ehk selliseid ruume, kuhu nad ostsid arvutid kokku. Ettevõtteid läks pankrotti, nii palju, arvuteid oli saada. Nad ostsid need arvutid kokku, panid üles meelelahutuslikul eesmärgil. Ja siis hakkasid välja üürima tunnipõhiselt, et noored said rentida. Hakati omavahel võistlema, tegema turniire. Sealt läks Starcrafti mänguga kõik käima.
Mistahes videomängu mängimine ei ole e-sport
AI arvuti simulatsioonid ei ole samuti e-sport, sest seal ei ole inimest.
Peavad olema turniiri korraldaja kehtestatud mänguvälised reeglid.
Spordi ja e-spordi sarnasused ja erinevused
Sarnasus on võistluslikkus, treeningud, professionaalne fännikultuur.
Erinevus
Kui tavaline sport kipub olema pigem füüsiline pingutus, siis e-sport kipub olema pigem kognitiivne pingutus. Mitte et tal füüsiline komponent puuduks.
Sport on kultuuriliselt tunnustatud, e-sport sõltub väga ühiskonnast, infrastruktuuri olemasolust. Jalgpalli võid taguda oma tagaõues, aga videomängu jaoks pead ostma õiguse seda mängida. Samuti tuleb arvestada, et e-sporti ei oleks olemas, kui ei oleks olemas kiireid ülekandevõimalusi. Infotehnoloogia, IT tugi hoiab seda üleval.
Peame meeles, et kõik sport, mille eest keegi on valmis maksma, on samuti meelelahutus.
Voogedastusplatvormide nagu Youtube, Twitch tulekuga muutus ka e-sport massimeelelahutuseks.
Kuna e-sport on valdkonnana nii noor, siis on tõuse, langusi ja muutusi palju, kuid üks on kindel: e-sport on tulnud, et jääda.
Arvamus
Jõgevamaa gümnaasium on valmis jätkama
Jõgevamaa gümnaasiumi juht Priit Põdra ütleb, et nii nagu kõikide muude valdkondade puhul oleme valikkursuse raames valmis pakkuma õpilastele erinevaid võimalusi oma õpiteed mitmekesistada. „Kiirelt tuli ka otsus, et kuna e-sporti varasemalt meil kursuste hulgas ei ole olnud, siis pakume välja ja vaatame, kuidas õpilaste huvi on. E-spordi kursuse puhul meeldis lähenemine, et see ei ole arvutimängude mängimine, vaid pigem kõik muu mis selle ümber - e-spordi ajalugu, mängude arendamine, ärimudelid e-spordi ümber, e-spordi sündmuste korraldamine ja psühholoogia olulisus e-spordis. Loomulikult mängib oma osa siin ka ju see, et tegu on meeletu kiirusega kasvava valdkonnaga, mis on muutunud tööstusharuks ning mis pakub praegu ja kindlasti veel rohkem tulevikus võimalusi karjääri teha ja seda mitte ainult mängijana nagu on Jõgeva e-spordi huvilistele eeskujuks Robin Kool.”
Koolijuhi hinnangul näitas esimene õppeaasta, et on huvilisi ja antud kursuse toel korraldati juba mitu e-spordi alast sündmust kogukonna noortele ja oli külalisi ka kaugemalt.
„Meie oleme valmis pakkuma e-spordi kursust välja ka järgmisel aastal.”
