Henessi Schmidt juhib Halliku Maanaiste Seltsi
- Helve Laasik
- Jul 29
- 8 min read
29.07.2025, 13:28
Kolmandat suve Hallikul maakodu omav näitleja Henessi Schmidt pühendub ka kohalikule kogukonnale, lüües kaasa Halliku Maanaiste Seltsi juhatuses.
Juhtus nõnda, et seltsile oli uut juhti vaja. „Maie Malt palus mind, et kas sa saaksid minna Halliku vana koolimaja hoidma. Ütlesin, et kui väga palju tegema ei pea, siis võin küll. Mul on ju oma heategevus, asjad, mille jaoks ma 12 kohaga üksi tööl olen ja kõik muu ka. Ütlesin ausalt, et ega ma ei jõua palju teha. Niimoodi olin nõus minema seisma selle eest, et vana koolimaja püsiks seltsimajana edasi,” räägib Henessi.
See oli aasta tagasi. Nüüd on Halliku Maanaiste Selts Arukate külade arenguprogrammis osalenud ja teinud arengukava neljale külale – Halliku, Kiisli, Pällu ja Nautrasi. Ja kaks toetustki juba saadud, et koolimaja küttekoldeid, põrandat ning korstent korda teha. 23. augustil tuleb esimene Halliku külapäev. „Nii palju siis vähe tegemisest,” tunnistab Henessi.
Ta lisab, et ju selline tema elu kurbnaljakas saatus on. „Koguaeg üritan molutada, aga elu millegipärast ei lase. (Henessi sauna juures on suur silt: molutamise koht – toim). Kui ikkagi tahad puhata, siis pead ise kindlameelselt „ei” ütlema. Aga võib-olla on ka mingi tunnetus, et näha, mis on minu elu plaan, ei saa ka peale suruda, ju siis mingeid asju on vaja teha, kui nad ise niimoodi sünnivad. Minu asi on lihtsalt natukenegi tasakaalu leida, et seda molutamist kusagil nurgas vähemalt oleks.”
Vaikne koht metsa sees
Henessi oli juba kuus aastat otsinud niisugust maamaja või väiksemat kohta kusagil metsa sees. „Olin ikka aastas käinud vaatamas kolme-nelja maja. Kõik sõbrad ütlesid, et küll sa ära tunned, kui on õige koht. Siis ma iga maja juures istusin ja seisin, mõtlesin, kas see nüüd on see tunne või ei ole. Ja siis, kui olin Sassukverre teel, tuli selle talu kuulutus just parasjagu internetti. Mõtlesin, et hüppan siis samal päeval läbi. Nii ma siia õue peale sattusin ja siis ma siin seda tunnet lõpuks tundsin, millest räägiti. See oli reede, esmaspäeval tulin juba ööbima ja teisipäeval pidin ütlema, et kas tahan osta seda maja või ei taha.”
Henessi suhtleb siiani nende inimestega, kellelt ta koha üle võttis. „Nende vanaema elas siin ja nende onud, nad jätsid kõik koha päevikud mulle. Kui mul külalised käivad, siis õhtujuttudeks loen 1970.-test ja 1980.-test, mis ilm siis oli ja kes parasjagu linnast kuhu külla tuli ja linna põrutas ning mis järjekorras saunas käidi, kelle naabri juures parasjagu vasikat käidi vastu võtmas või mitu pudelit viina ära joodi. See kõik on niisugune ajalugu, mis selle kohaga kaasa on tulnud.
Sellel perel ei olnud järglasi, kes oleksid tahtnud siin edasi olla. Ja ma usun, et eks iga asi liigubki nii, nagu ta liikuma peab. Kui on mingi põhjus, miks mina nüüd siin olen, ja ma ise täpsemalt ei teagi ega olegi vaja teada. Mul ei ole tunnet, et ma nüüd selle koha omanik olen, pigem on niisugune tunne, et nüüd olen siis mina selle koha hoidja ja katsun lihtsalt siin vaikselt olla ja vaadata, mis see koht räägib, mis temaga teha on vaja või mida ei ole vaja.
Ja niimoodi ma siin vaikselt toimetan. Sellest on nüüd kaks aastat. See on kolmas suvi. See oli suve algus, kui ma siia sattusin,” lisab Henessi.
Henessi suhtleb siiani nende inimestega, kellelt ta koha üle võttis
Allikas ja hiiepuu
Maal ei saa kuidagi hakkama abivalmis naabriteta. Küla on küll vaikne, aga tegelikult kõik naabrid on väga abivalmid ja toredad. Kui midagi juhtub, sa oled üksi, siis on abi eriti oluline. „Mind on siit välja tõmmatud nii lumest kui porist, naabrid kohe tulevad, kui mingi mutter on puudu, naabrimees ütleb, et oh, ma olen kohe seal, tulen toon sulle ära. Igasuguseid tööriistu vajatakse ja olen siin saanud ehitusmaterjali nendelt, kes siin puutööga tegelevad. Niimoodi ainult saabki asju teha. Kui ma koha päevikuidki loen, seal ikka ka kogu aeg käiakse abiks, kui kellelgi on vaja kas kartulit võtta või heina kaarutada. Üksteise aitamine on see, millesse mina usun ja on näha, et see valmisolek siin on olemas.”
Kohalik külaselts leidis ta üles allika ja hiiepuu kaudu. „Tee otsas on meil üks allikas ja hiiepuu. Ja seal lähedal elab üks tore vanem naine, kes on tegelikult Halliku Maanaiste Seltsi algataja. Ja temaga tekkis kohe tore side ühistest huvidest.” See proua on Maie Malt.
Üksteise aitamine on see, millesse mina usun ja on näha, et see valmisolek siin on olemas.
Maie koos Linda Olmaruga Halliku Maanaiste Seltsi vedasid. „Neil oli väga tihe kultuuriprogramm, nad tähistasid kõiki rahvakalendri tähtpäevi ja neil oli palju igasuguseid teatritükke, mis nad tegid ja kontserte andsid ja igasuguseid näituseid ja kogunemisi ja asju. Ühel hetkel inimesed väsivad. Siis oli neil üsna pikalt see selts nii-öelda uinunud olekus. Ja nüüd vaikselt püüti seda ellu äratada,” teab Henessi.
Kaardistab oskused ja olemasolevad tööriistad
Kui Halliku Maanaiste Selts küsitles erinevates külades elavaid inimesi, selgus, et tegelikult inimesed igatsevad omavahelist suhtlust ja et midagi toimuks ning saaks koos olla. Aga eestlane on tagasihoidlik ja ei hakka ise peale suruma. Kuidas siis luua koosolemise tunnet?
„Alguses vaja siin külas kokku saada ja uurida, mis on inimeste enda anded, huvid ja võimalused. Ja mis on nende oskused. Meil on mõte, et külade päeval saaks koguda kokku kõikide inimeste oskused, samuti ka missuguseid suuremaid tööriistu kellelgi on, mida võiks laenata või kellel mingisuguseid teadmisi või asju on, mida edasi pärandada. Näiteks tean, et siin ühes talus pojapoeg tegeleb ellujäämisasjadega ja metsas matkamisega, seda saab noortele pakkuda. Või keegi oskab väga hästi kitarri mängida, jälle hea teada, on võimalik lapsi või täiskasvanuidki kitarritundi saata. Proovime kõik seesugused oskused ja teadmised kokku koguda.
Sama mõte on meil ka olnud Halliku seltsimajaga. Kui seal peetakse kolm korda aastas ainult mingisugune üritus, siis maja lihtsalt laguneb. Äkki teha sinna residentuuri võimalus. Mis mind siin paelub ja võlub, on aeglus ja vaikus. Seal käid kaevust vett toomas ja kui saaks sinna kunagi veel mingisuguse saunakese, kus saad ennast pesta, siis tundub väga mõnus kohake, kus saab mõni loominguline inimene tulla kas kirjutama või maalima või heliloominguga tegelema.
Mis iganes külaline siis teeb, kas ta kirjutab või ta valmistab seal midagi oma kätega, siis pärast saab kas teha mõne ettelugemise või näituse või pilliloo ette mängida külarahvale.”
Mis mind siin paelub ja võlub, on aeglus ja vaikus.
Rahu tuleb enda seest
Mõtteid, kuidas oma kogukonda toetada, tuleb Henessil palju. Kindlasti tuleb ka igasuguseid pakkumisi väljastpoolt. Paljudele pakkumistele tuleb ära öelda, sest kõike paratamatult ei jõua.
„Ikka harjutan tugevalt seda „ei” ütlemist, sest süda püüdleb tegelikult rahu ja vaikuse poole. Aga jällegi – millegi pärast lükkab elu mind ikka koguaeg tegevusse ja siis katsun õppida, kuidas ka selles rahu leida.
Kunagi mõtlesin: oleks oma maamaja, küll siis oleks hea rahulik olla – talus ja looduses. Nüüd olen siin, aga ikka on neid asju, mis panevad siingi kiirustama – lilled on istutamata, kõiksugused tööd on tegemata ja rohima peab ja mis kõike veel! Ja siis olengi aru saanud, et ega see rahu ei tulegi tegelikult mingitest välistest teguritest või paikadest ega ka sellest „ei” ütlemisest. Selle saab ikka ainult iseenda seest üle leida, ja usun, et seda on võimalik leida ka tegevuses olles.
Henessi ütleb, et üldiselt kohaneb ta igal pool, tal ei ole väga vahet, kus ta on, Aafrikas, Iirimaal, Eestis või ükskõik kus kohas. „Tunnen ennast siin väga kodus.”
12 inimese täistöökohad
Henessi Schmidt on rajanud kolme ja poole aasta jooksul heade toetajate abiga Ugandas 40 lapsele lastekodu ning aidanud nad kooli.
Alguses oli idee aidata ainult ühte poissi ja rajada kaev. Ugandasse jõudis ta nõnda, et koristas maailmakoristuspäeval Iirimaal koos teiste näitlejatega parki. See postitus jõudis Ugandasse. Ja sealt paluti abi. Kirjavahetuse tulemusena asutas ta mõne päevaga mittetulundusühingu.
Tema kogemus ütleb, et kõige suurema kaastundega on need inimesed, kellel on endal raske. Enamik annetajaid on tema sõnul Eesti väga lihtsad keskklassi inimesed. Neil jätkub südant ja laiemat silmaringi, et toetada ka neid, kes Eestist kaugemal. Aga on ka inimesi, kes on elus juba parema järje peal ja tunnevad, et nüüd oleks aus midagi tagasi anda.
„Tean, et on palju ka seda arvamust – miks me peaks aitama kedagi väljaspool Eestit, Eestiski on palju teha. Minuni satuvad millegipärast need inimesed, kelle maailmapilt on kuidagi avaram ja kaastunnet jagub kogu maakera peale. Need on erilised inimesed, kes sellest projektist on huvitatud ja seda toetavad ja elavad kaasa. Mulle on see ka suureks toeks, kui keegi jälle aeg-ajalt kirjutab, et see, mis sa teed, on ilus ning oluline ja läheb meile korda.”
Ugandas käis Henessi Schmidt viimati poolteist aastat tagasi. Siis jäi ta seal tõsisemalt haigeks. „Mõnda aega taastusin ja nüüd katsun leida võimaluse jälle minna. Olen hakanud võib-olla rohkem oma aega ja tervist väärtustama, lähen siis, kui saab midagi suuremat ära teha.”
Uganda on tema jaoks olnud põnev rännak. Kusagil täiesti teises maailma otsas panna püsti kogukond ja põhimõtteliselt ehitada seal kolm maja valmis, 40-le lapsele lastekodu ning nad kooli saada ja kõike muud seal korraldada. See kõik tundub ebanormaalselt suur tegemine.
„Nüüd olen jõudnud sinnani, et esiteks mitte võtta enam seda nii isiklikult, vaid võtta seda tööna, mis on võib-olla alguses olnud raskem, sest seal on ikkagi 40 lapse elud mängus. Aga ma saan aru, et ei saa teha midagi, mille jaoks mul võimalusi ei ole. Ma saan nii palju teha, kui on annetajaid. Eks see on koguaeg nagu kaljuserva otsas, et kas nüüd on kõik või saab edasi minna.
Just lugesin tehisarule ette kõik asjad, mida ma heategevusega seoses teen, saamaks üldse aru, kui mul oleks abilisi vaja, siis mis need ametipostid võiksid olla ja mis need tegevused on. Tehisaru arvutas kokku, et see on umbes 12 kuni 15 inimese täistöökoht. Nüüd ma siis proovin kuidagi leida inimesi juurde ja vaadata, kas nõnda saab rohkem tehtud.”
Tehisaru arvutas kokku, et see on umbes 12 kuni 15 inimese täistöökoht.
Ta lisab, et tegelikult on võimalusi palju. „Meil on seal kolm toimivat maja, joogivesi, põllumaad, permakultuuriaed, toidumets ja lapsed käivad koolis. Nüüd ongi tegelikult ees see etapp, kus peaks neile sissetuleku looma, et nad saaksid ise kõik lastekodu arved katta. Ikka tuleb ette, et jälle on kümme last haigeks jäänud, jälle on 17 last kasvanud nii suureks, et vajavad uusi jalanõusid, jälle on vaja uusi kampsuneid, koolivormid on väikseks jäänud, mingid uued reeglid tulevad, on vaja uusi tulekustuteid.
Püüan tõsiselt, et iga kuu eelarve ei oleks miinuses. Aga siis tuleb 1000 või 2000 eurot kusagilt jälle ootamatut kulu. Praegu on ka enam-vähem selline seis, et kui septembrikuuks puuduolevat viit tuhandet eurot ei leia, siis jälle kerkib küsimus, kas panna lastekodu kinni. Kolme ja poole aasta jooksul on koguaeg raha puudu olnud. Tuleb teha nii sotsiaalmeediakampaaniat kui ka leida teisi koostööpartnereid. Kui on rohkem inimesi, siis need summad ei ole võimatud, lihtsalt üksi ei jõua. Kuigi alguses tundub, et üksi jõuad kiiremini, siis tegelikult jõuad kaugemale ikka koos teistega.
Praegu korraldangi seal loodusliku seebi valmistamise töötuba, et nad saaksid sellest sissetuleku tekitada. Oleme seal ka austerservikute kasvatusega algust teinud – oleme ühe saagi juba saanud, ka seda saaks edasi arendada. Kui neil oleks rohkem tegevusi, siis nad oleksid ikkagi võimelised end ise ära majandama.
Siiani on koguaeg nõnda olnud, et iga kord, kui ma mõtlen, et nüüd on kõik ja nüüd enam ei saa edasi, siis alati kusagilt keegi jälle ütleb: kuule, ma kuulsin, niisugust asja teed ja see on täpselt see, mida ma tahaksin toetada ja mul oleks 1000 eurot. Selle eest saab jälle järgmise projekti ära teha. Elu ise kuidagi juhatab ja ma pean elu kuulama.
Kuigi alguses tundub, et üksi jõuad kiiremini, siis tegelikult jõuad kaugemale ikka koos teistega.
Heategevus tundus alguses väga eriline ja tore asi, mida teha – ka ilma tasu saamata. Ma ei mõistnudki, miks teadlikumad organisatsioonid räägivad, et ka kogu heategevuslik töö peaks tasustatud olema. Aga ajapikku saab selline õhinapõhine energia otsa ja selgub, et heategevuski on päris töö ja oleks väga aus, kui inimesed selle eest palka saaksid. Katsumegi nüüd jõuda sinna, et saaksime ka meie kohalikule Uganda tiimile palka maksta, kes kõik need aastad siiani tasuta tööd on teinud. Need ongi järgmised sammud, mida me püüame teha. Et kas leida esialgu natuke suuremad toetajad, kes igakuiselt kas 200 või 500 eurot saaksid anda lastekodu üleval pidamiseks. Ja siis vaikselt luua uusi võimalusi, et nad ise saaksid selle summa teenida.”
Halliku on läbi aegade olnud ärgas kant
Kui Maie Malt Eesti taasiseseisvudes isatalu tagasi võttis, otsustas ta ka hea seisma hakata Halliku Maanaiste Seltsi taastamise eest, mis oli olnud üks mitmest siinsest omaaegsest seltsist. 1997. aasta 24. veebruaril saigi 1937. aastast asutatud Halliku Maanaiste Seltsi taastamine teoks. Maie Maldist sai selle eestvedaja. Linda Olmaru juhendamisel algas näitemängutegevus. Üheskoos ärgitati lapsi ja täiskasvanuid laulma ja tantsima.
Lisalugu
Nooruslik sära
Halliku Maanaiste Seltsi juhatuse liige Rita Kivisaar ütleb, et Henessi Schmidti energiline ja
nooruslik sära annab seltsile uue hingamise ning edasi liikumiseks jõudu.
