„Ehk me selle karmi suve järel veel ära ei kao”

05.10.2025, 11:13

Kohaliku toidu laat Jõgeva alevikus Fotod: Helar Laasik

Nõnda tunnistab Sepamäe talu peremees Madis Jaaniste. Teearu talu perenaine Ülle Rohing tunneb, et asjad paranevad, sest tellitud tööd on juba rohkem.

Kõik, kes tulid Jõgeva alevikku künnivõistluste laadaalale, ei pettunud. Kohalikud maitsed olid esindatud, maitsemeeli rõõmustasid Jõgevamaa toidutootjad.

Tehakse seda, mida saab teha

Tiina ja Antti Hundi Raudale talu  on tuntud oma tummiste marjaglögide ja vürtsikate hoidiste poolest. Raudale talu peremees Antti Hunt ütleb, et tänavune aasta on olnud raske ilmastikuolude poolest, samuti on kahjureid olnud palju. Päikest oli vähe ja vihma rohkelt.

Raudale talu tooted laadal

„Vihma tõttu võiks järgmisel aastal õunasaak olla palju parem kui tänavu oli. Raudale talus olid osad ilusad õunad tänavu seest tühjad, herilased olid need vallutanud. Üldiselt olid õunad üsna väikesed,” ütleb peremees. Ta lisab, et tuleb teha seda, mida saab teha. „Eks me jääme ikka hinge.”

Antti Hunt loodab, et ka tänavune raske aasta elatakse üle

Raudale talu joogid on valminud maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses. „Hiljuti tegime mahla, Pollis on uued seadmed, seal läheb nüüd päris palju aega. Lihtsamate seadmetega saime kiiremini joogid tehtud, kolmekesi tegime ja lõunaks oli 500 liitrit valmis. Nüüd saime alles kell kaks päeval tegema hakata, pidime neljakesi asjatama. Aga uued seadmed keeravad nüüd pudelitele ka korgid peale.”

Tänu marjaglögidele on talul kujunenud välja tore koostöö Polli aiandusuuringute keskusega. Kõige esimene jook oli Raudale talus astelpaju ingveriga, see on Tallinnas Raekoja platsis juba kümme aastat müügil olnud.

„Tahtsime ingverit ja mustsõstart koos kasutada. Abikaasa pani ingverit ikka päris palju. Lõpuks leidsime, et mustsõstar ja ingver omavahel kokku ei sobi. Mingi särts peab olema, proovisime tšillit. Kui inimene seda maitseb, siis särts on olemas ja maitsjad on öelnud, et ingver on olemas. Ei ole, me saime tšilli kaudu särtsu sellesse jooki,” nendib Antti Hunt.

Raudale talu vaarika-puhlaka glögi

Tšillit taheti Raudale talus ka kasutada, kuid üks ja teine kasvataja lõpetas ning ei saanud nii palju kui vaja, on võetud juurde ka muu maailma tšillit lisaks kohalikele. Ingverit ju nagunii Eestis ei kasvatata.

„Kurgiaasta oli tänavu vilets, kartuliga oli ka kahvasti, aga saame hakkama,” tõdeb peremees.

Krõmpsud hoidised

Suve suurüritus oli tantsupidu

Madis Jaaniste Sepamäe talust ütleb, et temal on astelpaju marjad kuni järgmise saagini külmhoones olemas. „Probleem on selles, et uue saagi saamisega oli mure. Et oma aed jäi tühjapoolseks, tuli tooret hankida mujalt. Õnneks sain veel normaalsed marjad.”

Sepamäe talu tervislikud maiused

Sepamäe astelpajuistandus ei uppunud vee sisse, see on kõrgemas kohas, kus ei olnud väga hull. „Ehk me selle karmi suve järel veel ära ei kao,” tõdeb Jaaniste.

Tema hinnangul oli tänavuse suve suurüritus ikkagi laulu- ja tantsupidu, eriti tantsupidu, sest laulupidu oli üsna vesine, seal me olime kohal. Samuti külastati Suurt Paunvere väljanäitust ja laata.

Madis Jaaniste hinnangul on kohalik toit mingil määral ikkagi luksuskaup.

Mesinikud loodavad, et mee hind tõuseb

Mõts ja mesi OÜ-d esindas laadal Margus Reimand. Tema sõnul oli meesaak tänavu üldiselt kehva. „Kevadel oli külm ja vihmaperiood, kui hakkas soojaks minema, siis poolteist-kaks nädalat oli korjeaega, seejärel läks kuumaks ja kuivaks, põhilised taimed, kust mett korjata, õitsesid ära väga kiiresti. Suvi oli küll kehva, kuid päris ilma meeta me ei jäänud,” tunnistab ta.

Margus Reimandi sõnul oli suvi kehva, kuid ilma meeta nad ei jäänud

Peremesila perenaine Annika Ormisson ütleb, et ka neil oli tänavu meesaak mullusest väiksem. Majanduslik olukord tingib selle, et ostmist on vähem. „Väikse meepurgi saab ikka endale lubada, pead sellega rahul olema, mis on. Pead olema olemas laatadel, pildil koguaeg, siis õnnestub ka müüa. Seal, kus sind teatakse, ka usaldatakse ja ostetakse.

Peremesila müüb oma mesilindude toodangut enamasti laatadel ja e-poes

Loodame, et mee hind talvel ja kevade poole ka tõuseb. Väiketootjad müüvad oma mee ära, suurtootjad on kauplustes, millal kauplus hindu tõstab, ei oska keegi prognoosida. Peremesila oma mesilindude toodangut praegu poes ei müü, ikka laatadel ja e-poes samuti.”

Ajad paranevad

Ülle Rohing Teearu talust ütleb, et mõnikord tuleb teha teistsuguseid valikuid. Oma toiduhaagisega käib Teearu talu tihedamini väljas. „Künnivõistluste esimesel päeval olime põllu peal ja pakkusime suppi. Tellitud tööd on juba veidi rohkem. Läheb kännu tagant välja küll, ära me veel ei sure. Mingisuguse piduri võib veel tõmmata, aga ajad paranevad,” tunnistab perenaine.

Ülle Rohing tunnistab, et tööd on lisandunud

Teearu talu peremees pakkus laadal äsja suitsetatud kala

Pajo talu peamiseks tegevusalaks on ravimtaimede korjamine ja kasvatamine ning nendest taimetee segude, salvide ja siirupite valmistamine.

„Tänavune aasta oli meile parem kui mullune. Julgus ise müüa ja julgus pakkuda on meil nüüd suurem,” teatab parenaine Ave Märjama.

Pajo talule oli tänavune aasta parem kui mullu

Tänavu suvel tuli väga palju valida, kas olla toas või õues. Nii palju ikka oli ilusat aega, et teesegude jaoks vajalikke taimi korjata. Ave Märjama usub, et väiketootjate valmistatu ei kao kuhugi.

„Kindlasti mitte. Loodan, et inimesed hindavad meie toodangut. Mugav on poodi minna ja osta midagi, teadmata, kust see pärit on. Ma ei saa aru, miks inimesed Lidlis käivad. Olen ühe korra selles poes käinud ja ma ei suuda sealt midagi osta, sest seal pole kodumaiseid asju. Ma ei usalda seda toitu, mis seal pakutakse. Kui sa ostad taluniku käest, siis tead, mida saad.”

Ave Märjama sõnul peaks kohalikku toitu veel rohkem väärtustama.

Vaheldusrikkad maad on abiks

Olemari talu peremees Ole Hütt sai tänavu suvel kitsede jaoks heina teha küll. „Mul on hästi vaheldusrikkad maad – on kõrgemaid ja märjemaid põlde. Heina saan kätte, vahet pole, kas on põud või märg aasta. Peab olema kõigeks valmistunud. Mullu kui oli põud, sain sooheinamaalt heina kätte ja mäe otsast ei saanud suurt midagi, tänavu ma sooheinamaadele ei saanudki minna, siiani niitmata, aga mäe otsast sain heina ja talvevaru on kitsedele käes,” räägib Ole Hütt.

Olemari talu perenaine kasvatab teetaimi ja tema pidi väga täpselt vihma vahet jälgima. „Taimekorjamisega oli muret omajagu, vihm kindlasti mõjutas. Vajalikud taimed teesegude jaoks sai ta igal juhul kätte,” teab peremees.

Ole Hütt sai kõrgematelt maadelt kitsedele talveheina kätte

Ole Hütt on käinud oma kitsejuustuga paljudel laatadel. „Meil on niššitoode, ikka tahetakse, sest kitsejuust on Eestimaal juba haruldaseks saanud, tegijaid on vähemaks jäänud, väga palju pakkujaid enam polegi. Ühest küljest hea, aga teisalt kurb. Kohalik toit ära ei kao, kuid klientuur vaheldub. Kellegi jaoks on ta kallis, aga leidub ka ostjaid. Tuleb oma klient lihtsalt üles leida.”

Pöördutakse juurte juurde

MTÜ Vilina Rukkileivad perenaine Evelin Aia ütleb, et üha rohkem pöördutakse praegu juurte juurde tagasi ja rukkileib on praegu au sees. Tema käest küsitakse üha rohkem leiva tegemise õpetust ja ka juuretist. „Hea meelega jagan.”

Rukist MTÜ Vilina Rukkileivad ise ei kasvata ega jahvata. Loona talu kasvatab ja Loona veski jahvatab. Praegu pole tulnud signaali, et neil oleks jahunappus. Üks hetk võib muidugi nii juhtuda, selleks tuleb valmis olla. Vilina Rukkileivad kasutab `Sangaste`rukkist tehtud jahu.

MTÜ Vilina Rukkileivad perenaine Evelin Aia

„Ühel aastal panime endale ka rukki maha. Vanaisa on meil vana põllumees ja ta ütles, et see aitab umbrohtu hävitada. Täiesti töötas. Väga uhked olime, et meil on väike rukkilapp.” Jõgevamaal ei ole ühtegi veskit, rukkiterade jahvatamiseni Vilinas ei jõutudki.

„Küllap me oleme natuke algajad, ei pannud rukist õigel ajal maha. Meie talus on kartulit kasvatatud. Nüüd ongi esimene aasta, kus pole kartulit müügiks pakkuda. Me isegi ei sortinud saaki, sööme nii palju kui sööme ja vaatame, kas kevadeks seemnekartulit ka jääb või peab tulema maaelu teadmuskeskusesse uut seemet soetama. Samuti polnud tänavu ka punapeeti.”

Vilina rukkileivaküpsetaja loodab, et kohalik toit jääb kestma. „Teen kõik selleks, et jääks. 16 aastat olen leiba teinud ja sooviksin, et mõni tütardest või ka poeg võtaks selle töö üle. Loodan, et nii kunagi ka läheb.”

Palamuse laadal rekordmüük

Ulge talu peremees Aivar Kütt ütleb, et Tallinna ümber laatadel saavad nemad kõige rohkem müüa. „Aga me teeme igal pool n-ö keskmise tulemuse ära.” Palamuse laadal oli Ulge talule tänavu ühepäevase laada rekordmüük. Rahvas oli meie toodete puhul õnneks ostuhimuline.”

Ulge talus on juba marjad käärima pandud

Tänavu oli raske aasta ka Ulge talus. „Kõige raskem oli maasikaga, need marjad olid kohati vee sees. Aga teised marjad andsid ikka keskmise tulemuse ära. Päris ilma toormeta pole. Oma marjad on pandud käärima. Viimane oli aroonia. Õunaga oli kehvasti, aga õnneks on meil tänavu õunu vähe vaja,” räägib Aivar Kütt.

Jõgevamaa Koostöökoja kohaliku toidu spetsialist Ülle Jukk ütleb, et väike toidutootja peab olema nagu nelja peegliga orav - üksi või perega tuleb ära teha samad tööetapid, mis suures ettevõttes arvukama meeskonnaga. „Minu meelest on paremas seisus need, kes ise kasvatavad tooraine, töötlevad ise, valmistavad toote ning ka müüvad ise. Osad pakuvad lisaks agroturismi võimalust ehk võtavad ka külastusgruppe vastu ning tutvustavad kogu tooteahelat. Väiketootjalt ostetakse ju usaldust. Ettevõtja ei ole ainult oma toote müüja, vaid ta esindab, st müüb oma kodukanti, laiemalt kogu piirkonda. Mul on südamest hea meel, et meil on toidutootjad, kes armastavad oma tööd ja moodustavad omavahelgi hea tutvuskonna.”

Laadal oli väljas ka kohalik käsitöö. Pildil on Liina Abram oma toredate juba osaliselt jõuluteemaliste esemetega

Kalev Pärtelpoeg ja kõikvõimalikud vajalikud köögitarbed